§ 21. [Isiku õigused vabaduse võtmisel]

Igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. Kuriteos kahtlustatavale antakse viivitamatult ka võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele võib piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

Kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kaheksa tunni ilma kohtu sellekohase loata. Kohtu otsus teatatakse vahistatule viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil.

Valminud:
Avaldatud: 21.06.2023
, , ja

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1920: § 8. […]
[…]
Välja arvatud kuriteolt tabamisel, ei või kedagi vangistada või kitsendada isikulises vabaduses muidu kui kohtuvõimude otsusel, kusjuures see otsus põhjendatuna peab olema kuulutatud vangistatule mitte hiljemalt kui 3 päeva peale vangistamise. Otsuse kuulutamist vangistatule on õigus nõuda igal kodanikul, kui kuulutamine mitte sündinud ei ole eelnimetatud tähtajal.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1937: § 10. […]
[…]
[…] Vahi all ei või kedagi pidada üle seitsmekümne kahe tunni ilma kohtuvõimude sellekohase korralduseta. Vastav kohtuvõimude korraldus peab vahistatule avaldatama järgneva kahekümne nelja tunni jooksul.

RKPJKm (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus) 17.01.2007, 3-4-1-17-06 (vahistuse põhjendatuse kontroll); RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10 (kaitseõigus käskmenetluses); RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11 (vahistamise kord); RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411 (vahistuse kestus ja lisapiirangud)

EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.02.2014 – Ovsjannikov vs. Eesti; 30.05.2013 – Martin vs. Eesti; 11.07.2006 – Harkmann vs. Eesti; (SK) 27.11.2008 – Salduz vs. Türgi; 20.01.2005 – Mayzit vs. Venemaa; 21.04.1998 – Daud vs. Portugal; (SK) 08.02.1996 – (John) Murray vs. Ühendkuningriik; 30.08.1990 – Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik; 21.02.1990 – van der Leer vs. Holland; 05.11.1981 – X. vs. Ühendkuningriik; 13.05.1980 – Artico vs. Itaalia; 24.10.1979 – Winterwerp vs. Holland

USA ülemkohus 13.06.1966, 384 U.S. 436 – Miranda vs. State of Arizona

Taavi Annus. Riigiõigus. 2. trükk. Kirjastus Juura. Tallinn 2006, lk 273–276, 409–410.

Markus Kärner. Isiku kinnipidamine süüteomenetluses ning selle piiritlemine teistest isiku- või liikumisvabadust piiravatest toimingutest. Magistritöö. Tartu 2014.

Uno Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. 3. trükk. Kirjastus Juura. Tallinn, 2019, lk 350–357.

Uno Lõhmus. Vahistamise aluseks olevate tõendite kättesaadavaks tegemine kahtlustatavale. – Juridica 2016/6, lk 423–430.

Aare Pere, Anneli Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiivid (EL (Euroopa Liit)) 2016/800 ja (EL (Euroopa Liit)) 2016/1919. – Juridica 2019/03, lk 213–225.

Anneli Soo. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 kommentaarid. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020.

Anneli Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2013/48/EL (Euroopa Liit).Juridica 2018/06, lk 431–440.

Anneli Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Teekond direktiivideni ning direktiivid 2010/64/EL (Euroopa Liit) ja 2012/13/EL. (Euroopa Liit)Juridica 2018/05, lk 307–324.

Anneli Soo. Efektiivse riigi õigusabi tagamise meetodid kriminaalmenetluses. – Juridica 2014/9, lk 700–709.

Jaanus Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses. – Juridica 2011/8, lk 580–588.

Statistika
{"2023":{"06":{"visits":{"no":3}},"07":{"visits":{"no":12}},"08":{"visits":{"no":2}},"09":{"visits":{"no":4}},"10":{"visits":{"no":2}},"11":{"visits":{"no":5}},"12":{"visits":{"no":6}}},"2024":{"01":{"visits":{"no":14}},"02":{"visits":{"no":5}},"03":{"visits":{"no":4}},"04":{"visits":{"no":12}},"05":{"visits":{"no":11}},"06":{"visits":{"no":3}}}}

I. Sissejuhatus

A. Kujunemine Eesti õiguses

Sarnaselt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-ga 20 leidsid kommenteeritavas paragrahvis sätestatud õigused osaliselt tagamist juba 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 lg-s 3 ja 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 lg-s 3.1 Neist esimeses sätestati reeglina kohtu ainupädevus nii vabaduse võtmise kui ka piiramise üle otsustamisel.2 Küll aga mõisteti kohtu all nii kohtunikku, kohtu-uurijat kui teatud juhtudel isegi ka prokuratuuri kui kohtuametkonda.3 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 lg 3 tagas isikule kolmepäevase põhistatud vahistamisotsuse teatamistähtaja. Seejuures oli otsesõnu sätestatud iga kodaniku õigus nõuda populaarkaebusega isikule vastava kohtuotsuse kuulutamist, kui seda ei olnud tehtud õigeaegselt. Erandina oli lubatud kinnipidamine ilma kohtu sellekohase otsuseta ka täitevvõimu esindaja poolt, kui isik tabati kuriteo toimepanemiselt. Kohtuvõimu rõhutamises nähti eelkõige ametnike distsiplinaarvõimu teostamise piiramist.4 Paraku osutus 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 lg 3 regulatsioon kuni kriminaalkohtupidamise seadustiku (KKS (Kaitseväe korralduse seadus))5 jõustumiseni 1. veebruaril 1935 pigem deklaratiivseks normiks, sest senini edasi kehtinud tsaaririigiaegsed menetlusseadused ega -praktika seda põhiõigust ei taganud. Enamasti võttis puht praktilistel kaalutlustel isikult vabaduse politseiametnik.6 Alles KKS (Kaitseväe korralduse seadus) §-d 62-63 ja 217 kehtestasid põhiseaduskonformse vahistamise regulatsiooni.7 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 lg 3 seevastu lubas isikut kinni pidada ilma kohtu loata kuni 72 tundi ja andis kohtule vahistamisotsuse põhjendatud kujul esitamiseks 24 tundi. Seega ühelt poolt õgvendati oluliselt täitevvõimu ehk politsei pädevust isikute kinnipidamisel, mis on ilmselt seletatav praktilise surve ja autoritaarsema riigikorraga. Kuid teiselt poolt seati absoluutsed tähtajad vabaduse võtmisele ilma kohtu loata. Seega oli lubatud isiku kinnipidamisest kuni temale kohtu põhistatud otsustusest teadaandmiseni kulutada aega kokku kuni 96 tundi. Sõjaeelsetes PSides ei olnud konstitutsioonilisel tasandil sätestatud vahistatu õigust saada vahistamisel teavitatud oma õigustest ega õigust teatada enda vahistamisest kaitsjale ja oma lähedastele. Regulatsioonid ei kohaldunud aga ka isikutele, kelle suhtes ei toimetatud kriminaalmenetlust.

Mõlemad ülal kirjeldatud sätted on Jüri Adamsi töögrupi eelnõu kaudu osaliselt leidnud tee ka kommenteeritava sätte teksti. Nimelt nägi töögrupi eelnõu (§ 11 lg 3) algses versioonis ette, et kahtlustatavana ei või kedagi kinni pidada üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase otsuseta ning et vastav otsus tuleb kinnipeetule avaldada järgneva 24 tunni jooksul. Edasise töö käigus moderniseeriti sätet eeskätt kaasaegset rahvusvahelist õigust arvestavalt. Lisandusid mõned olulised nüansid Jüri Raidla töögrupi eelnõust, kuivõrd viimane nägi ette, et igaühele, keda vahistatakse, teatatakse kohe talle arusaadavas keeles ja viisil vahistamise põhjus ja tema õigused ning et kedagi ei või vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu otsuseta, mis teatatakse vahistatule kohe talle arusaadavas keeles ja viisil.8 Kõnealune redaktsioon leidiski edasise töö käigus tee kommenteeritava sätte lg 1 ls 1 ja lg 2 teksti. Erinevalt varasematest PSidest on kinnipeetu õiguste säte lahutatud isikuvabaduse tagamise ja selle piiriklauslite regulatsioonist (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20) eraldi paragrahvi vaadeldavas sättes. Eelkõige lühendati vabaduse võtmise kohtuliku kontrolli ja teavitamise tähtaegu võrreldes 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 lg-ga 3 ennekõike liberaalsema riigikorra eesmärgiks seadmise tõttu. Samuti on tehtud praktilisemat laadi mööndus nt 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 lg-ga 3 võrreldes, et lühiajalise vabaduse võtmise üle otsustamiseks pädevate asutuste ring võib olla laiem kui ainult kohtuametnikud või kohus. Viimane peab aga tähtaja jooksul kontrollima vabaduse võtmise seaduslikkust. Varasemaga võrreldes on kehtivas PSis antud kinnipeetule konstitutsioonilisel tasandil õigus teavitada enda lähedasi vabaduse võtmisest, samuti tagatud kahtlustatavale õigus kaitsja abile. Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 vajalikkuse võib seada ka kahtluse alla, kuna see dubleerib osaliselt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 14–15 sätestatud põhiõigusi menetlusele ja korraldusele, õiguskaitsele ning kohtusse pöördumisele, on tegemist siiski rahvusvaheliselt aktsepteeritud ja esiletõstetud normidega isikuvabaduse kui eriliselt kaitstud põhiõiguse tagamiseks, millel on täita eriline roll eelnimetatud laiemate põhiõiguste täpsustaja ja garanteerijana.

B. Seos rahvusvahelise õiguse normidega

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt))9 art 9 lg-tes 2–4 on sätestatud kinnipeetud isiku õigused, mis sarnanevad kommenteeritavas paragrahvis sätestatud tagatistega. Nii on KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art-s 9 tagatud vahistatu õigus kohesele teavitamisele enda kinnipidamise põhjustest, temavastastest süüdistustest või kahtlustustest (lg 2), õigus vabadusevõtmise viivitamatule kohtulikule kontrollile ja kohesele vabastamisele alusetu kinnipidamise korral (lg 4). Samasugused õigused tagab EIÕK10 (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-ga 2–4. Seega seisnevad erinevused peamiselt kõnealuste rahvusvaheliste instrumentide rõhuasetustes ja nüanssides – KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 9 lg 2 nõuab originaaltekstis teavitamist kinnivõtmise ajal (ingl at the time of arrest), samas kui EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 2 näeb ette kohese (ingl promptly) teavitamise11, kusjuures EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) seab ka nõude selgitada kinnipidamisega seonduvat keeles, millest kinnipeetu aru saab. EÕIK art 5 puhul eristatakse lg 1 p „c“ alusel kinnipeetute (peamiselt vahistatud süüteomenetluses) õigusi, mis on sätestatud sama art lg-s 3 (toimetamine viivitamata kohtuniku ette ja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul), ja kõigil lg-s 1 sätestatud alustel kinnipeetud isikute õigusi (EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-tes 2, 4 ja 5).12 Kummaski konventsioonis ei ole aga otsesõnu sätestatud õigust kaitsja abile kinnipidamisel, mis on aga tagatud kommenteeritavas paragrahvis. Küll on EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 enam kujundanud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 teksti, mistõttu on paslik kasutada EIKi tõlgendusi selle õiguse sisustamisel ka kommenteeritava paragrahvi lahtimõtestamisel. ELi põhiõiguste harta13 (edaspidi ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta)) art 6 ja art 47 ei anna otsest materiaalset lisandväärtust PSi, KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) ega EIÕKi sätetele, v.a seoses (tasuta) õigusabiga (ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art 47 lg-d 2 ja 3). Küll aga on oluline ELPHga toimunud vaadeldavate põhiõiguste adressaatide ringi laiendamine ka riigiülesele institutsioonile ehk Euroopa Liidule (EL (Euroopa Liit)), millega kaasneb ühtlasi ELi õigusaktide allutamine põhiõigustega kooskõla kontrollile, kuivõrd ka EL (Euroopa Liit) on välja arendamas oma karistusõiguslikku kompetentsi.14 Lisaks on ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) mõjutanud oluliselt Euroopa Nõukogu ja Parlamendi vastu võetud n-ö teekaardidirektiivide15 sisustamist ja seeläbi kaudselt ka PSi kommenteeritava paragrahvi edasist tõlgendamist.

C. Vabaduse võtmise kord teiste õigussüsteemide konstitutsiooniõiguses

Kommenteeritavas paragrahvis sätestatud menetluslike põhiõiguste kujunemisele on sarnaselt materiaalse isikuvabaduse õigusega peaasjalikult kaasa aidanud üldise õiguse süsteemid, eeskätt Inglismaa ja Ameerika Ühendriikide õiguskorrad. Nendest on mõned menetluspõhiõigused (habeas corpus proceedings) üle võetud ka rahvusvahelistesse konventsioonidesse.16 Inglismaal kirjutati seni kohtunikuõiguse alusel väljakujunenud habeas corpus menetlus seadusesse 1679. a Habeas Corpus Act’iga (vt ka § 20 komm. (kommentaar) 4).17 Ameerika Ühendriikides leidis see tee põhiõiguseks 1791. a Bill of Rights 5. täiendusega konstitutsioonile (Fifth Amendment), millega sätestati vabaduse võtmise lubatavus ainult seaduse alusel ning ausa ja õiglase menetluse kaudu (ingl due process of law). Kinnipeetu õigus teavitamisele tema „viienda“ õigustest leidis kinnitust ülemkohtu otsuses Miranda vs. Arizona.18 Inglismaal ja Walesis on lisaks ülal nimetatud traditsioonilisele habeas corpus õigusele tagatud need põhiõigused ka Human Rights Act 1998 abil, millega inkorporeeriti EIÕKi sätted, sh art 5, riigisisesesse õigusse.

Saksamaa põhiseaduses (edaspidi GG (Saksamaa põhiseadus)) on kohtu prerogatiiv vabaduse võtmise ja selle pikendamise üle, kohtuväliste kinnipidamiste korral viivitamatu kohtusse pöördumise nõue, vahistamismääruse põhistamiskohustus, õigus kohtulikule ärakuulamisele ja vastulausete esitamisele ning lähedase teavitamisõigus sätestatud art 104 lg-tes 2–4. Viimane põhiõigus on ilmselt nimelt sealt kommenteeritava paragrahvi lg 1 esimesse lausesse üle võetud, kuivõrd rahvusvahelised konventsioonid ega teiste riikide PSid seda üldiselt eraldi ei tunnista. Õigust kaitsjale ning õigust teada oma kinnipidamise alust ei ole GGs otsesõnu tagatud, samas kui kinnipeetu taotleb kaitsja osavõttu, tuleb valitseva arvamuse kohaselt vahistamise kohtulik arutamine peatada kuni kaitsja saabumiseni.19 GG (Saksamaa põhiseadus) art 104 õiguste eripäraks on ühelt poolt eraldi esile tõstetud väärkohtlemise keeld (lg 1 ls 2), aga samuti kaitseõiguse ja kinnipidamise alusest teavitamiskohustuse tekkimine alles vahistamise kohtulikul arutamisel, kus nende tagamine moodustab kohtu kohustuse.20

Prantsusmaa 1958. a konstitutsiooni art 66 lg 2 sätestab vabaduse võtmise lubatavuse üksnes seaduse alusel ja kohtuvõimu loal.21 Samuti annab Soome PS § 7 lg 3 ainult väga üldised piirangud vabaduse võtmisele (meelevaldsuse keeld, seadusliku aluse järgimise kohustus, kohtu loa nõue).22 Seega on neis õigussüsteemides jäetud vabaduse võtmise õiguslik korraldus suuresti seadusandja sisustada. Rootsi 1809. a valitsemiskorralduse § 2:923 on selles suhtes üksikasjalikum, tagades süüteos kahtlustatavalt ja selle toimepanemises süüdimõistetud isikult vabaduse võtmise viivitamatu kohtuliku kontrolli (lg 1). Muudel juhtudel (psüühikahäirega isikud jt) on vabaduse võtmisel kohtuga võrdsustatud ka muud otsustuskogud, mis on seaduse alusel moodustatud ja mille eesistuja on kohtunik (lg 2). Vabaduse võtmine ei ole selle viivitamatule kohtulikule kontrollile allutatud vaid juhul, kui tegemist on isiku toimetamisega Rootsi välisriigi kohtuotsusega mõistetud vabaduskaotusliku karistuse täitmiseks (lg 1 ls 2). Leedu 1992. a PS art 2024 sätestab nii meelevaldse vahistamiskeelu kui ka süüteo toimepanemiselt kinni peetud isiku vahistamise põhjendatuse kohtuliku kontrolli tema osavõtul 48 tunni jooksul. Kui kohus keeldub isikut vahistamast, tuleb ta viivitamatult vabastada. Läti 1922. a PS § 9425 näeb otsesõnu ette üksnes vabaduse võtmise formaalse seaduslikkuse nõude. Küll aga võib PS § 90 (igaühel on õigus teada enda õigusi) ja § 92 (igaühe õigus pöörduda õiguste kaitseks kohtusse, õigus kaitsjale või õigusnõustajale) kogumis sedastada, et isiku vabadusõigused on Lätis tagatud võrreldavas mahus kommenteeritava paragrahviga.

D. Üldist

Kommenteeritavas paragrahvis sätestatud korra kohaldamise eelduseks ja ühtlasi koosseisulisteks tunnusteks on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 loetletud vabaduse võtmise erinevad alused. Seega omavad selles paragrahvis nimetatud menetluslikud tagatised tähendust eelkõige PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 kontekstis.26 Vabaduse võtmise materiaalõiguslike aluste ja formaalsete tagatiste jagamine normitehniliselt eri sätetesse on kehtiva PSi eripära, sest nii Eesti sõjaeelsed PSid kui ka Eestile siduvad rahvusvahelised konventsioonid (KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt), EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon)) seovad need samasse sättesse. Teatav sarnasus on siin ehk vaid Saksamaa GG (Saksamaa põhiseadus) art-te 2 (lg 2 ls 2) ja 104 regulatsiooniga, mille kohaselt on kaitseala ja selle piiriklauslid sätestatud eraldi artiklites. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 reguleerimisese on seega heterogeenne, sisaldades mitut erineva kaitsealaga põhiõigust, mis on kõik suunatud vabaduse kaotanud isiku õiguste kaitsmisele ja meelevaldse vahistamise vältimisele: a) õigus saada teada vabaduse võtmise põhjus; b) õigus saada teavitatud kinnipeetu õigustest; c) õigus tõlkele vabaduse võtmise alusest teavitamisel (a ja b) ja kohtu otsuse teatavakstegemisel (h); d) õigus teavitada vabaduse võtmisest oma lähedasi; e) kahtlustatava õigus valida kaitsja; f) kahtlustatava õigus kohtuda kaitsjaga; g) vahistatu õigus vahistamise kontrollile kohtus 48 tunni jooksul ja h) õigus kohtu otsuse viivitamatule teatavakstegemisele. Lisaks on selles paragrahvis sätestatud vabaduse võtmisest lähedaste teavitamisõiguse piiriklausel juhuks, kui isikut kahtlustatakse kuriteos (lg 1 ls 3). Kuna kommenteeritava sätte mõistekasutus pole päris järjekindel, siis puudub dogmaatikas ja õiguspraktikas selgus, millistele PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 sätestatud juhtudele millised menetluslikud õigused täpselt vastavad.27 Seega tuleb paragrahvis loetletud õigusi tõlgendada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 11 (põhiõiguse olemuse, selle tuuma kaitse), § 12 (võrdsuspõhiõigus), EIKi kohtupraktika ja ELi õiguse kontekstis võimalikult laialt, tagades isikutele nende õiguste efektiivse kaitse. Kõiki kommenteeritavas paragrahvis sätestatud õigusi on lubatud piirata PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 130 kohaselt ja alusel erakorralise või sõjaseisukorra ajal (ErSS (Erakorralise seisukorra seadus) § 4 lg 1 p 2 ning SRKS § 5 lg 2 p 2). PSi kommenteeritavas paragrahvis sätestatud põhiõigused erinevad PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 20 nimetatud klassikalistest liberaalsetest tõrjeõigustest selle poolest, et esimene säte sisaldab viimase kaitseks avaliku võimu mitut positiivset kohustust (teavitamiskohustused, õigus tõlkele, kaitsjale ja kohtuliku kontrolli menetluse kehtestamisele ning tagamisele).

II. Kinnipeetu menetluslikud kaitseõigused

A. Õigus saada teada vabaduse võtmise põhjus

Te ei tohi ära minna, te olete ju vahistatud.“ – „Paistab küll,“ ütles K. „Ja mispärast?“ küsis ta siis. „Me ei ole volitatud seda teile ütlema. Minge oma tuppa ja oodake! Teie asja uurimist on alustatud, ja te saate omal ajal kõik teada. [---]“ F. Kafka „Protsess28

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 esimene lause tagab igaühele, kellelt on võetud vabadus, õiguse saada teada tema vabaduse võtmise põhjus. Sisult sarnane õigus sisaldub EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-s 2. Nimetatud põhiõigus peab looma isikule võimaluse mõista enda seisundit, selle õiguslikku alust ja vastavalt korraldada enda edasist käitumist, st olla vabaduse võtmise menetluses subjekt. Selle õiguse tagamata jätmisel, s.o teadmatuse ja ebakindluse olukorras oleks isikul raske, kui mitte võimatu teostada enda subjektiivseid õigusi, mis tulenevad kõnealusest paragrahvist ja teistest seadustest, seismaks oma vabaduse ja inimväärikuse eest. Õigus saada teada vabaduse võtmise põhjus laieneb põhimõtteliselt kõigile PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-ga 20 lubatud vabaduse võtmise alustele. Nt vabaduse võtmisel süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks peavad vabaduse võtmise põhjused ühemõtteliselt nähtuma kohtulahendist. Õigus teada oma vabaduse võtmise põhjust on reservatsioonita põhiõigus, mistõttu selle riived on lubatud üksnes teiste põhiseaduslike õiguste ja väärtuste kaitseks (vt ka komm. (kommentaar) 7).29 Teatamise sisu peab hõlmama nii vabaduse võtmise seaduslikku alust kui ka neid elulisi asjaolusid, mis tingisid selle meetme kohaldamise.30 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls 1 esimeses variandis sätestatud õigust loetakse erinormiks üldisele põhiõigusele tutvuda riigiasutustes kogutud andmetega isiku kohta (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 44 lg 3).31

Vabaduse võtmise põhjusest teadaandmine peab kommenteeritava sätte ls 1 kohaselt aset leidma viivitamatult. Kuigi see mõiste on määratlemata, on kinnipeetu õiguste kaitsmise seisukohalt vajalik seda sisustada võimalikult kitsalt.32 Nt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 regulatsioon teavitamist kinnipidamise põhjustest otsesõnu ei taga. Küll aga tuleb isiku kahtlustatavana kinnipidamisel kohaldada KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg-t 7 põhiseadusekonformselt koos üldosaliste sätetega (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 8 p-ga 1, § 33 lg-ga 2 ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p-ga 1) selliselt, et kahtlustatavana kinnipeetule antakse kahtlustatavana kinnipidamise protokolli koostamisel või hiljemalt enne tema esmaülekuulamise alustamist teada tema kinnipidamise põhjus.33 Samuti tuleb direktiivi II art 6 lg 2 kohaselt teatamine garanteerida lisaks vahistatule ka kinnipeetule. Enne kohtulikku arutamist vahistamismenetluses on isikul või tema kaitsjal õigus tutvuda ka riigi käsutuses olevate dokumentide või tõenditega, millele saab tugineda vahistamise aluste vaidlustamisel.34

Vabaduse võtmisest tuleb isikule teatada talle arusaadaval viisil, s.o lihtsas ja isikule mõistetavas argikeeles (arusaadava keele kohta vt komm. (kommentaar) 22 jj).35 Seejuures tuleb arvestada konkreetset olukorda, st kui palju on kinnipidamise hetkel teada vabaduse võtmise faktilistest põhjustest, kinnipeetu seisundit ja tema arusaamisvõimet. Lapseealise kinnipidamisel tuleks lapse vanusele ja arusaamisvõimele vastaval viisil ja sobivaid väljendeid kasutades selgitada kinnipidamise põhjust.36 Raskes joobes isikute puhul tuleb oodata nende kainenemist, agressiivsete isikute puhul nende rahunemist (vt ka KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 33 lg 2 teine lause).37 Vabaduse võtmise põhjuse teatamise faktilise võimatusega on tegu, kui isiku psüühikahäire on niivõrd raske ja püsiv, et ei võimalda edastada haigele teabe sisu.38 Sellisel juhul pole teavitamisõigust rikutud.39 Küll aga tuleb sellisel juhul kinnipidamisest ja selle põhjusest teavitada viivitamatult isiku lähedasi, seaduslikku või lepingulist esindajat (vt ka allpool jaotist D). Eraldi küsimus teatamise vajalikkusest tõusetub seoses isiku kinnipidamisega in flagranti delicto, s.o süüteo toimepanemisel või vahetult pärast seda põgenemiskatsel. Kuigi sellisel juhul võib vabaduse võtmise põhjus olla kinnipeetavale juba eeldatavalt teada, tuleb isikut sellest ikkagi teavitada.40 Täiendava teavitamise mõte on välistada vääritimõistmised olukorras, kus isikul ja avaliku võimu esindajal võib olla toimunust risti vastupidine arusaam (nt toimepanija tegutsemine eksimuses, hädakaitses vms).

Põhiõiguse saada teada vabaduse võtmise põhjus isikuline kaitseala hõlmab igaüht ega sõltu vabaduse võtmise alusest või eesmärgist. Põhiõiguse adressaadid on vabaduse võtmiseks pädevad riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused, samuti eraõiguslikud isikud, kes on seadusega volitatud avalikku sundi teostama.41 Samas igaühe kinnipidamise õigus kriminaalmenetluses (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg 4) ei kohusta eraisikuid kõnealust õigust tagama, vaid kinnipidamise põhjusest peab pärast kinnipeetava viivitamatut üleandmist teavitama uurimisasutuse ametnik (vt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg 7).42

Süüteomenetluses saab vabaduse võtmise esmaseks aluseks olla tegu, mille toimepanemises isikut kahtlustatakse. Sellega kooskõlas nõuavad KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 132 lg 1 p-d 2–4 kohtu vahistamismääruses kuriteo asjaolude (aeg ja koht, teo lühikirjeldus), mille toimepanemises isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, selle kvalifikatsiooni, samuti vahistamise enda aluse (kriminaalmenetlusest või süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise või uute kuritegude toimepanemise oht) märkimist ja viimaste põhjendamist konkreetsel juhtumil. Ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22.05.2012 direktiivi 2012/13/EL43 (Euroopa Liit), milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (edaspidi „direktiiv II“), art 6 lg 2 seab liikmesriikidele kohustuse tagada, et kinnipeetud või vahistatud kahtlustatavale või süüdistatavale teatatakse tema vahistamise või kinnipidamise põhjused, sealhulgas kuritegu, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.44 Teave peab võimaldama isikul tõhusalt vaidlustada kinnipidamise aluse olemasolu ja vahistamise õiguspärasust.45

TsMSis ei ole eraldi reguleeritud, kuidas peaks tsiviilkohtumenetluses määratavate arestide puhul olema tagatud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 esimeses lauses sätestatud tagatiste järgimine. Vabaduse võtmise põhjus ja õigus määruse peale kaevata peaksid iseenesest sisalduma arestimääruses, mis tuleb TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 466 lg 1 kohaselt isikule kätte toimetada. Samas on arestimäärus TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 467 lg 5 kohaselt viivitamatult täidetav, st arestimäärust võib täita ka enne seda, kui määrus ise on isikule kätte toimetatud. Kohustuse anda isikule kinnipidamisel arestimääruse ärakiri sätestab üksnes TMS (Täitemenetluse seadustik) § 62 lg 3, puhuks kui arest määratakse põhjusel, et täitemenetluses võlgnik ei täida kohustust esitada kohtutäiturile enda vara nimekiri või kinnitada selle õigsust vandega. Ka olukordadeks, kus isikult võetakse tsiviilkohtumenetluses vabadus allutamaks teda ekspertiisile, ei ole TsMSis selgelt reguleeritud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 esimeses lauses sätestatud tagatiste järgimist. Seejuures ei ole erinevalt arestimäärusest osal juhtudel vastav määrus edasikaevatav, st seda ei tule isikule TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 466 lg 1 kohaselt kätte toimetada, vaid selle võib edastada kohtu valitud viisil, mis vähendab veelgi võimalust, et isik saab kohtumääruse kätte enne talt vabaduse võtmist. Isik tuleb siiski TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 522 lg 3 kohaselt eestkostemenetluses ja TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 537 lg 4 kohaselt kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ära kuulata, kui ta paigutatakse tahtevastaselt kinnisesse asutusse vaatlusele. Kuigi seaduses selgelt sellist kohustust sätestatud ei ole, peaks kohus selgitama ärakuulamisel isikule vabaduse võtmise põhjust.46 Ka sundtoomise puhul ei sisalda TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) selgeid sätteid PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-s 1 nimetatud tagatiste järgimise kohta. Küll aga on see reguleeritud KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg-s 2, mis KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 p 4 järgi kohaldub ka isiku sundtoomisele ja mille kohaselt tuleb kinnipeetud isikule viivitamata teatada kinnipidamise põhjus ja teha teatavaks tema õigused.

Kui nakkushaigelt või vaimuhaigelt võetakse vabadus tahtest olenematu ravi kohaldamiseks arsti otsuse alusel, tuleb NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 4 lg 4 ja PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 12 lg 4 kohaselt isikut kohe sellest otsusest teavitada. Sarnane regulatsioon kohtu määruse alusel isikult vabaduse võtmise kohta TsMSis puudub. TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 541 lg 1 viimase lause kohaselt ei pruugi isikule teatavaks teha määruse põhjendusi. Riigikohus on leidnud, et raske psüühikahäirega isikule ei ole alati võimalik talle arusaadaval viisil selgitada vabaduse võtmise põhjust.47 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et juhul, kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal vabaduse võtmise põhjustest aru saada, tuleks sellest teavitada tema esindajat.48

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 esimese lause kohaselt tuleb ka kinnipeetud välismaalasele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 6) viivitamatult teatada talle arusaadavas keeles ja viisil temalt vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning anda võimalus teavitada sellest lähedasi. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 2 sätestab igale isikule sarnase õiguse saada viivitamatult talle arusaadavas keeles teada vabaduse võtmise põhjustest. Konventsiooni sõnastuse kohaselt vaid vahistatule tagatud õigus peab konventsiooni rakenduspraktika järgi olema kindlustatud kõigile kinnipeetuile sõltumata nende kinnipidamise alusest.49 Põhjustest tuleb teavitada isikut ennast või tema esindajat. Välismaalase teavitamise nõutav viis ja selle sisu sõltuvad konkreetsest juhtumist ja kinni peetud isikust. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ei ole nõudnud, et kinnipidamise põhjustest peaks välismaalast teavitama kirjalikult või mingis muus kindlaksmääratud vormis. Teavitamine võib toimuda ka põhjenduste suulisel esitamisel50, arvestades seejuures konkreetse isiku omadusi, sealhulgas erivajadusi.51 Nõutav ei ole välismaalase põhjalik teavitamine kõigist tema kinnipidamise põhjustest ning õigustest. Kahtlustatava ja süüdistatavaga võrreldes on vastav kohustus välismaalase puhul kindlasti üldisem. Välismaalasele tuleb siiski esitada piisavad põhjendused ehk kinnipidamist puudutavad kõige olulisemad faktilised ja õiguslikud põhjendused, et tal oleks võimalik vajadusel kohtusse pöörduda.52 Ka välismaalase teavitamine temalt vabaduse võtmise põhjusest (ja tema õigustest) peab toimuma viivitamatult. Näiteks EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on pidanud nõuetele vastavaks isiku teavitamist temalt vabaduse võtmise põhjendustest paari tunni jooksul pärast kinnipidamist53, kuid lugenud viivituseks 76-tunnist ajavahemikku alates kinnipidamisest kuni põhjenduste esitamiseni.54

B. Õigus saada teavitatud kinnipeetu õigustest (õiguste selgitamiskohustus)

Lisaks retrospektiivsele õigusele saada teada vabaduse võtmise põhjus tuleb kinnipeetut teavitada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teise variandi kohaselt tema õigustest (nt kuriteos kahtlustatava vaikimisõigus, õigus vabaduse võtmist vaidlustada kohtus jne). EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 otsesõnu sellist õigust ei taga, küll aga on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) selle tuletanud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 põhjal.55 See garantii on mahukam kui üksnes vabaduse võtmise põhjuse teatamine, kuna eeldab põhiõiguse adressaadilt kinnipeetule ka tema õiguste sisulist selgitamist. Tutvustatavate õiguste loetelu ja sisu sõltub konkreetsest menetlusest ning kinnipidamise alusest. Põhiõiguse kandja ja adressaadi kohta vt ülal komm. (kommentaar) 11.

Süüteomenetluses kinnipeetule tuleb esmajärjekorras tutvustada tema põhiseaduslikke õigusi kriminaalprotsessis – a) vaikimisõigus ehk õigus ütluste andmisest keelduda (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 1 ja 75 lg 2), b) õigus kinnipidamise kohtulikule kontrollile 48 tunni jooksul või isiku vabastamisele selle aja möödumisel (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2), c) õigus kaitsjale (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1; KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 3–5), d) õigus tõlkele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1; KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 21); e) õigus teada kahtlustuse sisu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 1) ja f) õigus teavitada lähedast (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 133) –, seejärel teisi KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 34 ja mujal sätestatud õigusi.56 Lisaks on kahtlustataval õigus saada õiguste deklaratsioon (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 351 lg-d 2−4; direktiiv II art 4 ja selle lisad I ja II), milles on samuti üles märgitud kinnipeetu olulisemad õigused lisaks ülal toodule (tutvuda süüasja materjalidega, teavitada konsulaarasutusi ja ühte isikut ning saada vältimatut arstiabi).57 Deklaratsioon antakse isikule keeles, millest ta aru saab (komm. (kommentaar) 22 jj). Ka õiguste tutvustamine peab aset leidma viivitamatult, st vähemalt enne esimest ametlikku ülekuulamist (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 33 lg 2, § 351 lg 1 ja § 217 lg 7), sest vastasel juhul ei ole tagatud aus ja õiglane menetlus (vt ka ülal komm. (kommentaar) 9).58 Õiguste selgitamise viis peab tagama kahtlustatavale nende sisulise mõistmise viisil, et ta saaks neid efektiivselt kasutada (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 351 lg 1; vt ka ülal komm. (kommentaar) 10). Üksnes seaduse teksti refereerimisest, allkirja võtmisest või deklaratsiooni esitamisest ei piisa.59 Erialakirjanduses on lisaks eristatud ka kinnipeetu esmast teavitamist tema õigustest ja õigustest teavitamist nende selgitamise näol, kusjuures esimene peaks aset leidma vahetult pärast isiku kinnipidamist, kuivõrd kinnipeetu on sel hetkel kõige haavatavam ja kahju tema õigustele pöördumatu.60 Õiguste ja kohustuste tutvustamine hõlmab endas ka menetlusaluse isiku võimalust saada menetleja käest lisainformatsiooni oma menetluslike õiguste ja kohustuste kohta, sh vastuseid küsimustele.61 Lisaks tuleb kahtlustatava teavitamisel arvestada haavatavasse isikugruppi kuuluvate kahtlustatavate erivajadustega (direktiivi I art 3 lg 2).62 Seda kohtlemise põhimõtet tuleks arvestada ka isiku teistel alustel kinnipidamisel.

Alaealistele, kes on kinni peetud kriminaalmenetluses või allutatud kinnisesse lasteasutusse paigutamise menetlusele, tuleb samuti tutvustada nende õigusi lihtsas ja eakohaselt mõistetavas sõnastuses kas suuliselt või kirjalikult (ELi laste menetlusõiguste direktiivi art 4 lg 2). Seejuures on eriti oluline selgitada alaealisele tulenevalt tema haavatavast seisundist õigust teavitada vanemaid või vanemliku vastutuse kandjaid, samuti saada õigusnõustamist ja -abi ning õigust keelduda ütluste andmisest (sealsamas art 4 lg 1 p a) alapunktid i, ii ja v).63

EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-st 2 ei tulene otsesõnu PSis sätestatu sarnast kohustust anda välismaalasele arusaadavas keeles lisaks kinnipidamise põhjendustele teavet ka tema õiguste kohta, ent ilma neid teadmata ei pruugi kinni peetud isikul olla võimalik vajadusel enda kinnipidamist kohtus vaidlustada ehk tagada endale efektiivset kaitset, mis on aga sätte eesmärk.64 Saatjata alaealiste kinnipidamisel tuleb nende teavitamise viisile pöörata kõrgendatud tähelepanu ning selgitada neile arusaadavas keeles ja võimalikult lihtsas sõnastuses õigust kaitsele ja abile, samuti õigust taotleda varjupaika või muul viisil rahvusvahelist kaitset.65 Ka massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras, kus teatud erisuste kohaldamine on lubatud, tuleb kinnipeetud välismaalasele siiski igal juhul tagada informeerimine tema õigustest ja kohustustest (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 154 lg 6 p-d 4 ja 5). Õigustest teavitamise tähtaegade kohta vt komm. (kommentaar) 9 ja 15.

Vaatamata sellele, et tsiviilkohtumenetlusõiguses ei ole otsesõnu sätestatud kohustust teavitada kinnipeetud isikut tema õigustest, peaks kohus ärakuulamisel isikule vabaduse võtmise põhjust ja tema õigusi selgitama.66 Lisaks kohaldub sundtoomise puhul KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 p 4 järgi ka KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg-s 2, mis nõuab, et kinnipeetud isikut teavitataks tema õigustest. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on kohtul küll TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 541 lg 1 kohaselt kohustus isikule kätte toimetada vabaduse võtmise aluseks olev kohtumäärus, kus peaks sisalduma ka selgitus määruse vaidlustamise võimaluste kohta, kuid vähemalt esialgse õiguskaitse määrus on viivitamatult täidetav ja selle täitmine ei sõltu sellest, kas isik on määruse kätte saanud.67

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-s 1 sätestatud menetluslik nõue teavitada vabaduse võtmise korral isikut tema õigustest ei puuduta mitte üksnes süüteomenetluses, vaid ka haldusmenetluses vabaduse võtmist. KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 2 kohustab korrakaitseorganit teavitama isikut tema kinnipidamisel isiku õigustest. Selle kaudu on seadusesse võetud üle PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-st 1 tulenev isiku teavitamise kohustus. Õigused, millest riikliku järelevalve menetluses kinni peetud isikut tuleb teavitada, on järgmised: õigus teada kinnipidamise põhjust, õigus mitte olla kinni peetud üle 48 tunni ilma kohtu loata, õigus teatada kinnipidamisest oma lähedasele ja esindajale, õigus olla ära kuulatud, õigus esitada vaie korrakaitseorgani juhile või kaebus halduskohtule, õigus tutvuda riikliku järelevalve meetme protokolliga ning teha meetme tingimuste, käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi (KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 3).

C. Õigus tõlkele õigustest teavitamisel ja kohtu otsuse teatavakstegemisel

Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 ei sätesta otsesõnu õigust tõlgi abile või kirjalikule tõlkele, ei piirdu lg-s 1 kasutatud väljend „arusaadavas keeles“ ainult sobiva keelekasutusega, vaid hõlmab ka kinnipeetu õigust tõlkele.68 See on ainuke PSi säte, mis viitab sellisele põhiõigusele, kuigi nimetatud garantii on muudeks juhtudeks kui vabaduse võtmine kaudselt tuletatav ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dest 10, 12, 13 ja 15, kuna tegemist on efektiivse põhiõiguskaitse vältimatu eeldusega isikule, kes ei valda eesti keelt või ei saa aru välisriigis väljastatud dokumendi keelest. Samasisuline on ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 2 ja art 6 lg 2 nõue.69 Arvestades piirideta Euroopa lõimumist, justiitskoostööd ja üleilmastumist, on põhiõigusel tõlkele üha suurem praktiline tähendus.70 Isikulise kaitseala ja normi adressaatide kohta vt ülal komm. (kommentaar) 11. Õigus tõlkele tuleb tagada ka erivajadusega isikutele (nt kuulmispuudega isikud ja viipekeele tõlk).71 Eestis ei ole seni valdkonnaüleselt ja abstraktselt sisustatud sellise inimese õigust tõlkele, kellelt on võetud vabadus.

Süüteomenetluses tagab õiguse tasuta tõlgi abile ja menetlusdokumentide tõlkele KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 10 lg-d 2, 5-10 ja § 34 lg 1 p 21, samuti VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 24 lg 2. Lisaks sätestab samasuguse õiguse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 20. oktoobri 2010 direktiiv 2010/64/EL (Euroopa Liit) õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses72 (edaspidi „direktiiv I“) art-d 2 ja 3. Tõlge ei pea tingimata olema isiku emakeelde, vaid peab tagama tema arusaamise toimingust või dokumendist, samuti oma õiguste sisust nende tõhusaks kasutamiseks.73 Seejuures lasub riigil mh kohustus kontrollida tõlke kvaliteeti ja tagada kvaliteetne tõlge (direktiiv I art 5). Tõlk tuleb kaasata menetlustoimingusse kohe selle alustamisel, mitte aga mõnes hilisemas staadiumis. See on vajalik selleks, et menetluse keelt mittevaldaval isikul oleks võimalik toimingus osaleda võrdväärselt keelt valdava isikuga.74 Viivitamatult tuleb tagada ka dokumentide tõlge. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 10 lg 10 sätestab, et kui isikule on menetlusdokument sama paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Seejuures ei piisa nt kaebeõiguse teostamiseks üksnes võimalusest kaitsja vahendusel tutvuda tähtsa menetlusdokumendiga, vaid süüdistatav kui iseseisev menetlussubjekt peab saama võimaluse tutvuda selle dokumendiga vahetult temale arusaadavas keeles.75 Need eeldused kehtivad ka vähemalt vahistamistaotluse ja -määruse kohta.

TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 32 lg 1 kohaselt toimub kohtumenetlus tsiviilkohtumenetluses eesti keeles. TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 34 lg 4 kohaselt tuleb isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tagada ka tõlk, mis võimaldab tagada, et kohtu selgitused on isikule arusaadavad. TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) ei sätesta kohtule nõuet arestimäärus tõlkida. Seega juhul, kui isik, kellele arest määrati, ei valda eesti keelt, ei taga TsMS PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 esimese lause nõuete järgimist isegi juhul, kui arestimääruse ärakiri isikule kinnipidamisel antakse. KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 2 kohaselt, mis KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 p 4 järgi kohaldub ka isiku sundtoomisele, tuleb kinnipeetud isikule viivitamata teatada talle arusaadavas keeles ja viisil tema kinnipidamise põhjus ning teha teatavaks tema õigused.

Välismaalasele tuleb samuti esitada tema kinnipidamise põhjendused lihtsalt ja mittetehniliselt ning keeles, mida ta mõistab.76 Kui rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse läbiviimine eeldab kas vahetult või tõlgi abil sellise keele kasutamist, milles välismaalane suudab end arusaadavaks teha (VRKS (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) § 30 lg 2), siis rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel piisab selle põhjenduse esitamisel ka sellise keele kasutamisest, millest välismaalane aru saab või kõigi eelduste kohaselt on võimeline aru saama, ning nõutavaks ei saa pidada suutlikkust end selles keeles väljendada. Ka väljasaatmismenetluses tuleb välismaalase taotlusel tagada talle lahkumisettekirjutuse tõlge keelde, millest ta aru saab või kõigi eelduste kohaselt on võimeline aru saama (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 71 lg 2). Samuti tuleb massilisest sisserändest põhjustatud hädaolukorras tagada kinnipeetud välismaalasele vajadusel keeleabi andmine (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 154 lg 6 p-d 4–5).

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 esimesest lausest tuleneb ka nõue, et muu hulgas riikliku järelevalve menetluse raames isiku kinni pidamisel KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 alusel tuleb isikut talle arusaadavas keeles teavitada vabaduse võtmise põhjusest ja tema õigustest. Nõutud pole, et vabaduse võtmise põhjus ja isiku õigused oleksid isikule teatavaks tehtud tema emakeeles. Piisab, kui selleks on keel, mida isik mõistab määral, et ta saab kinni pidamise põhjustest ja enda õigustest aru.

D. Õigus teavitada vabaduse võtmisest oma lähedasi

Kuigi kommenteeritava paragrahvi lg 1 esimese lause kolmanda variandi kohaselt antakse kinnipeetule võimalus teatada vabaduse võtmisest oma lähedasele, peetakse selle all silmas tema subjektiivset põhiõigust. Selle õiguse eesmärk on tagada, et selle isiku asukoht või seisund, kellelt on võetud vabadus, jääks riigi sunnivõimu teostamisel teadmata. Lähedaste teavitamisõigus võimaldab ühelt poolt teostada avalikku kontrolli vabaduse võtmise üle ja kindlustada isiku turvalisust väärkohtlemise eest, teiselt poolt vähendada kinnipeetava ja tema lähedaste eraelu- ja perekonnaõiguse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26) riivet.77 EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 ega ka KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 9 sellist õigust ei taga, küll aga Saksamaa GG (Saksamaa põhiseadus) art 104 lg 4 (komm. (kommentaar) 5), mistõttu saab selle sätte tõlgendusi kasutada ka Eesti õiguses tõlgendusargumentidena. Saksa põhiõigusdogmaatikas on tõusetunud küsimus sellest, kas kinnipeetu võib sellest põhiõigusest loobuda või on tegemist objektiiv-õigusliku reegliga, s.o kinnipeetu tahtest sõltumatu avaliku võimu kohustusega. Valitsev arvamus kaldub topeltfunktsiooni tunnustamise kasuks.78 Erinevalt Saksa GG (Saksamaa põhiseadus) art 104 lg-st 4 on aga PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 analoogne õigus formuleeritud pigem isiku subjektiivse õigusena, mistõttu tekib avalikul võimul vastav kohustus üldjuhul üksnes isiku teabealase enesemääramisõiguse alusel, v.a haavatavasse isikugruppi kuuluvate isikute puhul (alaealised, psüühikahäirega isikud jne). Sellisel juhul on ka nende isikute lähedastel üldjuhul õigus saada teavet isiku vabadusekaotuse kohta PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 27 lg-te 3 ja 5 ning § 26 alusel. Lähedase mõiste kujutab endast määratlemata õigusmõistet, mille sisustamine peab põhinema kinnipeetu ja muude isikute vahelisel sisulisel usaldussuhtel. Formaalsetele seostele ei saa siin omistada esmatähtsust.79 Lähedase teavitamine on äärmiselt oluline olukorras, kui isiku kinnipidamisel, eriti kui see toimub pikemat aega, tuleb tarvitusele võtta viivitamatud abinõud isiku ülalpeetavate või hooldatavate lähedaste (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 27), samuti vara (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 32) kaitseks. Kriminaalmenetluses on see nõue menetlejale sätestatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 8 p-des 5: anda vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või KOVi hoiule, ja 6: tagada vahistatu alaealise lapse järelevalve või vahistatu abi vajava lähedase hooldamine. Ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 6 sätestatud erandi korral on hädavajalik tagada lähedase teavitamisõigus, kuna isiku riigist välja saatmisega kaasneb eriti suur oht, et tekib olukord, kus tema asukoht ei ole enam teada. Teiseks võib isikul Eestis lähisuhete olemasolul kaasneda põhiõiguse perekonna- ja eraelu kaitsele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26) raske riive. Seepärast on ka EL (Euroopa Liit) seadnud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22.10.2013. a direktiivi 2013/48/EL80 (Euroopa Liit) (edaspidi „direktiiv III“) art 5 lg-s 1 liikmesriikidele eesmärgiks tagada, et kahtlustataval või süüdistataval, kellelt on võetud vabadus kriminaalmenetluses või loovutamismenetluses, oleks õigus teatada oma vabaduse võtmisest põhjendamatu viivituseta vähemalt ühele tema nimetatud isikule, näiteks sugulasele või tööandjale. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls 1 ei sea otsesõnu piiranguid teavitamise viisile. Tulenevalt sellest, et isiku kinnipidamise (ja ka nt terviseandmete – PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 erand) näol on tegemist tundlike isikuandmetega, tuleb seda üldjuhul teha otse (telefoni, e-posti vms teel), tagades isikuandmete kaitse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26). Lähedaste teavitamine pressiteate vm avaliku kuulutuse kaudu võiks seetõttu olla lubatav üksnes kinnipeetud andmesubjekti initsiatiivil ja nõusolekul, nt kui lähedase kontaktid ei ole momendil teada.

Lähedastele teatamise õiguse isikulise kaitseala ja adressaatide kohta vt komm. (kommentaar) 11. Kommenteeritavast sättest ei tulene kinnipeetud isiku lähedasele või kolmandatele isikutele põhiõigust saada teavet tema kinnipidamise kohta. See õigus võib olla tagatud vastavalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 44 lg 2 koosmõjus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 27 lg-te 3 ja 5 ning §-ga 26.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls 3 sätestab lähedase teavitamisõiguse kvalifitseeritud seadusreservatsiooni, mille kohaselt võib seda õigust piirata ainult kuriteos kahtlustatava suhtes seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Seega ei saa nimetatud õigust piirata teistel kui PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 p-s 3 märgitud isikuvabaduse võtmise alusel kriminaalmenetluses ja muude põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Piirangu alused, kestus ja kohaldamiseks pädevad asutused peavad olema selgelt seaduses sätestatud, samuti tuleb selle õiguse riive fikseerida kirjalikult koos sellekohase põhjendusega, nt konkreetses kriminaalasjas koostatud menetlusdokumendis. Ka direktiiv III art 5 lg 3 seab selle õiguse kriminaalmenetluses teostamise piirangutele raamid, lubades teatamisega viivitada üksnes kahel mõjuval ja kiireloomulisel põhjusel – esiteks vajadus hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi inimese elule, vabadusele või füüsilisele puutumatusele ja teiseks vajaduse korral vältida olukorda, mis võiks tekitada märkimisväärse kahju kriminaalmenetlusele. Lähedase teavitamisõiguse piiramine enda kinnipidamisest saab olla vaid ajutine, mida peavad põhjendama juhtumi konkreetsed asjaolud (direktiiv III art 5 lg 3) ja proportsionaalsusnõue. Lähedase teavitamisõiguse piiramine ei või põhineda üksnes väidetava kuriteo liigil või raskusastmel ega või kahjustada ausat ja õiglast menetlust. Erandeid lubatakse üksnes iga üksikjuhtumi korral eraldi kas õigusasutuse või muu pädeva asutuse tehtud otsusega, tingimusel, et otsust on võimalik kohtus läbi vaadata (direktiiv III art 8 lg 1 ja 3). Seega on teatamisõiguse erandite alused sätestatud direktiivis kitsamalt kui PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 kolmandas lauses.

Kriminaalmenetluses kahtlustatavana kinnipeetu suhtes kohaldub KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg 10, mis tagab talle võimaluse teatada vabaduse kaotusest vähemalt ühele oma lähedasele menetleja kaudu. Seega ei saa kriminaalmenetluses kinnipeetu enamasti teavitada lähedast otse nt telefoni teel, vaid üksnes menetleja vahendusel, mistõttu ei ole erinevalt suhtlusest kaitsjaga tagatud ka selle teavitamise konfidentsiaalsus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 tähenduses. Alaealise kinnipidamisest teavitatakse üldjuhul tema seaduslikku esindajat (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 11 p 1, § 352 ja § 217 lg 10 teine lause). Kui aga vanemate või teiste seaduslike esindajate teavitamine ei ole alaealise huvides – nt vanem on alaealise kuriteole kihutanud, kahtlustuse esemeks oleva konflikti teine osapool vms – , teavitatakse kohaliku omavalitsuse asutust (vt ka LasteKS (Lastekaitseseadus) §-d 26 ja 27 lg 1). Isiku kohtulikul vahistamisel on tema õigus lähedase teavitamisest tagatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 133 lg 1 nõudega, mille kohaselt kohus teatab vahistamisest viivitamata vahistatu lähedasele ning töö- või õppimiskohta. Sealjuures nähtub KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 133 lg 1 tekstist, et teavitamine toimub kohtu enda initsiatiivil ex officio. Selline regulatsioon ei pruugi olla päris kooskõlas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 mõttega, kuivõrd tegemist on vahistatu subjektiivse õigusega, mille realiseerimisel tuleb riigil arvestada isiku teabelise enesemääramisõigusega. Ka erialakirjanduses leitakse, et reeglina toimub teatamine vahistatu soovil, v.a juhul, kui selleks esineb avalik huvi (nt alaealiste, psüühilise häirega isikute puhul).81 Kui jääda õiguspraktikas omaks võetud seisukoha (§ 20 komm. (kommentaar) 130)82 juurde, et väljaandmis- ja loovutamisvahistusele ei kohaldata kriminaalmenetluse sätteid, võib §-d 447 ja 499 pidada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-ga 1 vastuolus olevaks osas, milles need ei sätesta täisealise isiku õigust lähedase teavitamisele, kuna neil juhtudel on oht isiku mitme olulise põhiõiguse – õigus elule, inimväärikusele, tervisele, perekonna- ja eraelu kaitsele – riiveks suuremgi kui riigisisese kriminaalmenetluse korral. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 499 lg 4 sätestab erandi vaid alaealise kohta, nähes ette teatamise üldises korras. Sellist õigust ei ole tagatud täisealistele vahistatutele. Ülal viidatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) regulatsioonid ei vasta seega ka direktiiv III art-s 5 sätestatud eesmärkidele.

KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg 10 viimane lause annab üsna lakoonilise aluse kõnealuse põhiõiguse piiramiseks – menetleja võib prokuratuuri loal jätta lähedase kahtlustatava kinnipidamisest teavitamata, kui see võib kahjustada kriminaalmenetlust. Kuritegude tõkestamise alust KrMSis sätestatud ei ole, mistõttu on piirangu rakendamisel välistatud tuginemine ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-le 21. Arvestades PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 kolmanda lause piiriklausli tingimusi, võib KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg 10 viimase lause regulatsioonist jääda väheks. Menetlusseaduse tasandil on esiteks täpsemalt reguleerimata need juhud, mis võivad kahjustada kriminaalmenetlust. Sellised juhud võivad esineda mh siis, kui lähedast on alust kahtlustada sama süüteo toimepanemises, kuritegelikku organisatsiooni või klanni kuulumises, asitõendite hävitamisele asumises, teise toimepanija hoiatamises, kannatanu või tunnistaja ohustamises jms (vt ka direktiiv III art 5 lg 3 p 1). Sellised taktikalised vajadused viivituseks langevad seega ära vastavalt siis, kui ka nt lähedasele on esitatud kahtlustus, asitõendid on läbiotsimise käigus kindlustatud, ütlused deponeeritud. Need kriteeriumid ei ole õigusselgust tagaval viisil kristalliseerunud senises kohtupraktikas. Teiseks ei ole üheselt määratletud, mis kujul see menetleja otsustus tehakse, sh kas kõnealune esialgne keeldumine tuleb esitada kirjalikult ja põhistatult ning kas see tehakse teatavaks ka kinnipeetule. Kolmandaks ei ole seaduses ega kohtupraktikas määratletud viivituse maksimaalset kestust. Ka viivitamise kestuse allutamisel proportsionaalsuse kontrollile tekivad praktilised probleemid, kui puudub selge õiguslik raamistik riive vormistamiseks, sellest teatamiseks ja selle vaidlustamiseks. Eelduslikult kohalduks sel juhul KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-des 228 jj alusel toimetatav uurimiskaebemenetlus. Ühtlasi ei ole KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 vastav regulatsioon täielikult üle võtnud direktiivi II nõudeid isiku teavitamise kohta tema õigustest kinnipidamisel. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 133 lg-s 2 on sätestatud teatamisega viivitamise võimalus nii kuriteo tõkestamise kui ka kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides. Kuigi need alused on mõnevõrra konkreetsemad kui KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 lg-s 10 sätestatu, ei vasta ka see säte täielikult PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 kolmanda lause piiriklausli nõuetele ega direktiiv III eesmärkidele. Seepärast tuleks vähemalt õiguspraktikas sellise piirangu kohaldamine üles tähendada vahistamismääruses.

NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 4 lg 4 ja PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 12 lg 4 kohaselt tuleb juhul, kui nakkushaigelt või vaimuhaigelt võetakse vabadust tahtest olenematu ravi kohaldamiseks arsti otsuse alusel, teavitada isikut sellest otsusest kohe ning tema lähedast inimest või seaduslikku esindajat 12 tunni jooksul. Sarnane regulatsioon kohtu määruse alusel isikult vabaduse võtmise kohta TsMSis puudub. Riigikohus on leidnud, et lähedaste teavitamise tagab kohtu kohustus nad ära kuulata.83 Samas on pärast selle Riigikohtu lahendi tegemist muudetud seadust selliselt, et TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 534 lg 3 kohaselt ei ole enam esialgse õiguskaitse korras isikult vabaduse võtmisel kohtul kohustust isiku lähedasi ära kuulata. Praktikas on üldjuhul siiski ka esialgse õiguskaitse korras vabaduse võtmise puhul lähedaste teavitamine tagatud, kuivõrd tavaliselt eelneb sellele, et kohus esialgse õiguskaitse korras isikult vabaduse võtab, vabaduse võtmine arsti otsuse alusel. TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) ei reguleeri ka isiku õigust teavitada vabaduse võtmisest lähedasi tsviilkohtumenetluses kohaldatava aresti puhul. Kui aresti kandmine toimub arestimajas, tagab arestialusele selle õiguse VangS (Vangistusseadus) § 156 lg 5 alusel siseministri määrusega kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja § 8 lg 1. Lisaks on teavitamine reguleeritud KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg-s 2, mis KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 p 4 järgi kohaldub ka isiku sundtoomisele ja mille kohaselt tuleb kinnipeetud isikule anda võimalus teatada kinnipidamisest oma lähedasele.

Riikliku järelevalve menetluses on isiku kinnipidamisest teavitamisel sätestatud üksikasjalikud normid nii üld- kui ka spetsiifiliste juhtumite tarvis. Seeläbi on konkretiseeritud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-st 1 tulenevat üldist kohustust tagada kinni peetud isiku teavitamise võimalus. Kui riikliku järelevalve menetluses on isik kinni peetud, on tal õigus teatada sellest oma lähedasele ja nii seaduslikule kui ka volitatud esindajale (KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 2 ja lg 3 p 3). Sellele õigusele vastandub korrakaitseorgani kohustus selline võimalus luua. Kui kinnipeetud isik viibib seisundis (nt kinni peetud isik on tugevas alkoholijoobes), mille tõttu ta ei ole võimeline kinnipidamisest oma lähedasele teatama, teavitab sellest lähedast viivitamata võimaluse korral korrakaitseorgan ise (KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 2 teine lause). Riikliku järelevalve menetluses on eriregulatsioon sätestatud nende olukordade tarvis, kui kinni on peetud alaealine või piiratud teovõimega isik. Nimelt, kui kinnipeetud isik on alaealine või muu piiratud teovõimega, teatab kinni peetud isiku seaduslikule esindajale sellest võimaluse korral korrakaitseorgan ise (KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 2 kolmas lause). Viimane täpsustav erisus puudutab olukorda, kus tegemist on hädaohus oleva lapsega ja ta tuleb toimetada ohututesse tingimustesse seadusliku esindaja nõusolekuta. Sellises olukorras tuleb korrakaitseorganil kinni peetud hädaohus olevast lapsest viivitamata teavitada lastekaitsetöötajat (KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 32).

E. Kahtlustatava õigus kaitsja abile

Kommenteeritav paragrahv on ainuke PSi säte, milles on otsesõnu mainitud õigust kaitsjale kriminaalmenetluses.84 Seevastu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 151 näol on tegemist objektiiv-institutsionaalse reegliga, mis ei taga otsekohaldatavat subjektiivset põhiõigust kaitsja abile.85 Põhiõigus kaitsja abile kriminaalmenetluses koosneb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls-s 2 sätestatu kohaselt otsesõnu kahest komponendist ehk iseseisvast õigusest – esmalt õigus valida endale kaitsja ja seejärel õigus temaga kohtuda. Siiski on mõlemad õigused loogilised osad üldisemast põhiõigusest kaitsja abile. Mõlemal juhul on tegemist reservatsioonita põhiõigusega, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või PSist tuleneva väärtuse kaitseks.86 Kuna nimetatud osaõigused erinevad mõnevõrra oma olemuselt ja mahult, on neid mõistlik käsitleda eraldi.

Üldisemalt on kahtlustatava ja süüdistavata õigus kasutada kaitsja abi ausa ja õiglase kriminaalmenetluse üks nurgakive, mis on mh sätestatud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 p-s „c“ ja EPÕH art 47 lg -tes 2 ja 3.87 Kinnipeetud isikul on tema faktilise abituse olukorras eriti vaja juriidilise väljaõppega esindaja õigusalast nõu ja tuge, et tagada oma õiguste kaitse (enese mittesüüstamise privileeg (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22), väärkohtlemise keeld (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 18 lg 1), vabaduse võtmise kohtulik kontroll (kommenteeritava paragrahvi lg 2) jne). Nimetatud õiguse kasutamise eeltingimus on omakorda vastav teadlikkus, mis eeldab reeglina isiku teavitamist tema õigustest ja nende selgitamist (vt ülal komm. (kommentaar) 16 jj). PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls 2 esimene pool sätestab otsesõnu üksnes õiguse valida endale kaitsja. Seejuures kehtib üldpõhimõte, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne, mitte teoreetiline ja illusoorne.88 Ainult kaitsja valik või nimetamine ei garanteeri tõhusat õigusnõustamist.89 Seetõttu on kommenteeritava sätte esemeline kaitseala märksa laiem kui puht grammatilise tõlgenduse pinnalt arvata võiks, hõlmates mh nii õigust tõhusale õigusnõustamisele, kontaktile kaitsjaga, kaitsja kaasamiseks menetlustoimingutesse kui ka riigi õigusabile juhul, kui isikul endal ei ole raha kaitsja töö eest tasuda.90 EL (Euroopa Liit) on liikmesriikidele seadnud eesmärgiks tagada õiguse kaitsjale erinevad osaõigused direktiivi III art-s 3 ja 4 (õigus valitud kaitsja abile) ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.10.2016 direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/191991 (edaspidi „direktiiv IV“, õigus tasuta õigusabile) art-s 4–7.

Kommenteeritavas lauses kasutatav täiendsõna „ka“ näib viitavat sellele, et põhiõiguse kaitsjale kaitseala laieneb üksnes kinnipeetud kahtlustatavale. Seevastu Riigikohus on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teist lauset sisustanud tuginevalt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 3 p-le „c“, kuigi selle sättega tagatakse üldine õigus kaitsjale ja tasuta õigusabile, mitte üksnes vabaduse võtmisel.92 Ent õiguse kaitsjale esemeline kaitseala on sarnane sõltumata sellest, kas isik viibib vabaduses või mitte, mistõttu saab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls 2 kaitseala määratlemisel kasutada tõlgendamisabina EIKi kohtupraktikat viidatud konventsiooni normi tõlgendamisel. Küll aga on ebatäpne järeldus, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 ls 2 kaitsealasse mahub kaitseõigus laias tähenduses, st EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg-s 3 loetletud ülejäänud õigused (õigus kaitsta ennast ise, süüstavaid ütlusi andvate tunnistajate vastastamisõigus jne)93, kuivõrd nende seos kaitsja valikuga on märksa kaugem või kohati suisa vastassuunaline ja läheks sätte mõttega vastuollu. Need kaitseõigused on tuletatavad vastavalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dest 12−15 ja § 22 lg-st 1, samuti otse EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-st 6.94

Kuigi kaitsja ja tema kaitsealuse usaldussuhe on äärmiselt oluline väärtus95, samuti kaitsja või advokatuuri sõltumatus96, ei ole kahtlustatava või süüdistatava õigus valida endale ise kaitsja siiski absoluutne.97 Õigust valida endale kaitsja võib EIKi praktika kohaselt piirata eelkõige õigusemõistmise huvides (ingl interests of justice). Siinkohal on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) silmas pidanud õigusemõistmise huve õigussüsteemi toimimise tähenduses ja inimõiguste kuritarvitamise kontekstis, nt kui kaitsja kasutab kaitsetaktikas õigusvastaseid võtteid või obstruktsiooniliselt takistab menetluse läbiviimist.98 Justiitssüsteemi toimimine võib põhiseadusliku väärtusena (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 jj) olla ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teises lauses sätestatud piiriklauslita õiguse piiramise lubatav eesmärk. Õigusemõistmise huvides on lubatud seada kaitsjale kõrgendatud kvalifikatsiooninõudeid, et tagada kaitse tõhusus.99 Eelnevast tuleneb ka riigi positiivne kohustus luua reeglid, mille kohaselt erandjuhul saab ka konkreetses süüteomenetluses ebatõhusa kaitsja kahtlustatava taotlusel välja vahetada (ELi õiguses direktiivi IV art 7 lg 4).100 Riigi sekkumine ex officio saab olla lubatud ja vajalik üksnes ilmsetel raskete ja pikemaajaliste kaitsja tegevuse puuduste korral (kaitsja raske haigus, surm või kaitsjakohustuste täitmata jätmine pikema aja jooksul)101, kuid üldjuhul peaks kaitse korraldamine olema põhiolemuselt kahtlustatava ja tema kaitsealuse vaheline asi.102 Riigi sekkumine kindlalt piiritletud erandjuhtudel sellesse suhtesse seondub aga peamiselt õigusemõistmise huvide teise tähendusega EIKi kohtupraktikas – tagada kahtlustatavale või süüdistatavale subjektina efektiivne osalus süüteomenetluses ehk siis aus ja õiglane kohtumenetlus.103 Küll aga ei või valitud kaitsja eemaldamine süüteomenetlusest kummalgi põhjusel olla meelevaldne, rikkudes seaduses sätestatud korda. Nii võib näiteks määratud kaitsja erapooletuses tekitada erilise kahtluse olukord, kui menetleja ise, mitte advokatuur, määrab konkreetse kaitsja.104 Seejuures on äärmiselt oluline fikseerida objektiivselt isiku vaba tahe ja otsuse kaalutletus valitud kaitsja abist loobumise korral. Seetõttu tuleb kaitsja määramisel erilist hoolsust üles näidata olukorras, kus kahtlustatav või süüdistatav on alaealine.105 Kahtlustatava õigust loobuda kaitsjast võib piirata ausa ja õiglase süüteomenetluse huvides.106 Lisaks võib riik valitud või määratud kaitsja kõrvale või asemele määrata uue kaitsja või lisakaitsja.107 Selle meetme eesmärk on esmajoones justiitssüsteemi toimimise, mitte isiku põhiõiguste tagamine. Järelikult on sellise kaitsja määramine ambivalentse tähendusega – olles ühelt poolt suunatud isiku kaitseõiguse säilitamisele, on ühtlasi tegemist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teise lause riivega kaitsja valiku õiguse osas. Piirangud kaitsja valikule võivad tuleneda mh lepinguvabadusest ja samuti kahtlustatava majanduslikest võimalustest. Samas ei tohi kaitsja valiku ebaõnnestumine jätta kahtlustatavale muljet, et sellisel juhul ei ole õigust ka riigi õigusabi korras määratud kaitsjale.108 Küll aga tuleks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 õiguse tagamiseks anda kahtlustatavale esimese võimalusena valida endale ise kaitsja ja alles pärast tsiviilõiguslikel alustel toimuvate kliendilepingu sõlmimise eelsete läbirääkimiste ebaõnnestumist määrata konkreetne kaitsja advokatuuri ettepanekul.109 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et riigi õigusabi korral ei ole kahtlustataval või süüdistataval alati õigust saada enda eelistatud kaitsjat, kuid tema soove peab võimalusel arvestama, v.a juhul, kui esinevad sellele vastandlikud õigusemõistmise huvid.110 Seega on põhiõigus valida endale kaitsja primaarne riigi kohustuse ees määrata kaitsja.111 Direktiiviga III ei ole ELi õiguses seatud liikmesriikidele eraldi eesmärgiks kaitsja vaba valiku õiguse tagamist. Küll aga on direktiivi põhjendustes 28 ja 45 soovitatud, et liikmesriikide pädevad asutused korraldavad kaitsja abi kättesaadavate kaitsjate nimekirja alusel, kust kahtlustatav või süüdistatav ja isik, kelle üleandmist taotletakse, võib endale valida kaitsja. Direktiiv IV art 7 lg 4 eeldab ühtlasi, et ka tasuta õigusabi korral võimaldavad liikmesriigid kahtlustatava õigust neile määratud kaitsja teisega asendamisele, kui seda õigustavad konkreetsed asjaolud.112

Kommenteeritavast sättest koos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-ga 12 (võrdsuspõhiõigus, varalise seisundi alusel diskrimineerimise keeld) tuleneb lisaks kahtlustatava ülal kirjeldatud tõrjeõigusele ka riigi positiivne kohustus tagada tõhus riigi õigusabi. Riigi õigusabil on kaks osaalluvat mõõdet – esiteks riigi õigusabi kitsas, majanduslikus tähenduses ning teiseks määratud või kohustuslik kaitse olukorras, kus see on vajalik ausa ja õiglase süüteomenetluse tagamiseks. Seega tuleb riigi õigusabi tagada isikutele, kel ei ole raha lepingulise kaitsja eest tasumiseks või kes vajavad seda seoses enda haavatava seisundiga süüteomenetluses (nt välismaalased, psüühikahäirega isikud) või siis laiemalt ausa ja õiglase kriminaalmenetluse tagamiseks (vt ka komm. (kommentaar) 40). Riigi õigusabi peab kindlustama, et süüteomenetluse kulg, isiku õiguste kaitstus selle raamides ja menetluse lõpptulemus ei sõltuks tema varanduslikust olukorrast või isiklikust ebasoodsast seisundist. Seepärast on ebaõige seisukoht, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 kaitseb vaid isikuid, kellel on piisavalt raha lepingulise kaitsja palkamiseks ja õigus määratud kaitsjale tuleneb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 28 lg-st 2, kuivõrd määratud kaitsja peaeesmärk ei ole inimväärika sotsiaalse eksistentsi tagamine.113 Rahvusvahelisel tasandil on õigus riigi õigusabile sätestatud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 3 p-s „c“. Lisaks lasub riigil kommenteeritava sätte, PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-de 151, 12, 13 ja 15 alusel positiivne kohustus korraldada riigi õigusabi nii, et on loodud alused sõltumatuks, kvaliteetseks ja tõhusaks õigusnõustamiseks, sh piisavad fiskaalsed vahendid.114 Sellise kohustuse täitmine võib rakenduslikus osas olla delegeeritud õigusnõustajate kutseorganisatsioonile, et tagada riigi õigusabi sõltumatus ja erapooletus.

Kinnipeetud kahtlustataval peab olema võimalus kontakteeruda kaitsjaga, et esiteks vajadusel kokku leppida kliendilepingusse puutuv ja teiseks saada esmast õigusnõustamist süüteomenetluses.115 Menetleja peab selleks võimaldama kahtlustataval teha telefonikõne kaitsjale segamatult ja privaatselt.116 Ühtlasi tuleb kahtlustatavat alati teavitada sellest, kui tema lähedased on talle valinud lepingulise kaitsja, ja võimaldada talle selle kaitsjaga kontakti võtta.117 Arvestades, et isikult vabaduse võtmine võib aset leida ööpäev läbi ja igal nädalapäeval, tuleb vähemalt suuremates asulates luua kaitsjate valveteenistus sarnaselt kohtute vastava süsteemiga, mis tagaks töövälisel ajal kinnipeetud kahtlustatava reaalse ja tõhusa kaitse ka juhul, kui isikul ei ole juba enda kaitsjat või lepinguline kaitsja ei ole kättesaadav. Üleriigiliselt on mõeldav ööpäevaringne nõustamine telefonitsi turvalise videokonverentsi abil või kasutades muud turvalist telekommunikatsiooni rakendust.118

Põhiõiguse kaitsja abile kaitseala ajaline ulatus on kommenteeritavas sättes seotud esiteks kahtlustatava menetlusseisundi ja vabaduse võtmisega. Teiseks peab õigus kaitsja abile olema tagatud viivitamatult. Seega tuleb isikule tagada kaitsja abi kohe pärast isikult vabaduse võtmist, kuna professionaalne nõustamine on kõigi muude õiguste tõhusa teostamise eelduseks. Muude menetlustoimingute tegemine, välja arvatud isikusamasuse tuvastamine ja kinnipeetule tema õiguste tutvustamine, enne taotletud kaitsja kaasamist peaks olema välistatud.119 Erinevalt kaitsja vabast valikust ei näe Eesti õigus põhiõiguse kaitsjale viivitamatu tagamise osas ette piiranguid.120 Neid piiranguid ei tohiks rahvusvaheliste normide eeskujul121 ka kehtestada, kuivõrd viimaste puhul on tegemist miinimumnõuetega ja riigisisese õiguse kõrgemate standardite lahjendamine oleks lubamatu. Lisaks tähendab kaitseõigusega viivitamise võimalus, et riivatakse selle põhiõiguse puutumatut tuuma, selle olemust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 11), kuna vabaduse võtmise käigus on isik enamasti kaitsetu avaliku võimu omavoli või surve ees122 ja isegi kui hiljem tunnistada kaitsja kohalolekuta kogutud tõendid lubamatuks, võib olla juba põhjustatud pöördumatut kahju isiku põhiõigustele (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 18 sätestatud väärkohtlemise keeld ja § 22 lg-s 3 sätestatud vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg). Nõnda ulatuslikku riivet ei saa õigustada ka teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitsega. Seetõttu on ka korraldusliku külje pealt nõutav, et see õigus oleks ka sisuliselt tagatud ööpäev läbi ülal kirjeldatud kaitsja valveteenistuse näol.

Kõnealuse põhiõiguse isikuline kaitseala on määratletud kui igaühe põhiõigus. Kuid esemeline kaitseala eeldab isiku spetsiifilist menetlusseisundit kindlas menetlusliigis. Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 räägib kuriteos kahtlustatavast, mahub selle mõiste alla kindlasti ka süüdistatav (vt nt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 35 lg 2). Samuti tuleb kuriteo ja kahtlustatava mõistet EIKi kohtupraktika valguses tõlgendada laiendavalt, hõlmates ka väärteomenetluses kinnipeetud menetlusaluse isiku.123 Lisaks on Riigikohtu õiguspraktika124 alusel sedastatud, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teine lause tagab ka vabaduses viibivale kahtlustatavale põhiõiguse kaitsjale.125 Viimane seisukoht on vaieldav, pidades silmas kommenteeritava sätte esimest alternatiivi. Esiteks on vabaduses viibival kahtlustataval lähtuvalt lepinguvabaduse põhimõttest ja laiemalt privaatautonoomiast alati õigus valida endale esindaja tsiviilõiguslikuks nõustamiseks või siis ka õigusnõustajaks kriminaalmenetluses. Küll aga võib PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teine lause koos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dega 15 ja 12 anda subjektiivse õiguse sellise isiku kaasamiseks süüteomenetlusse, sellele esindajale kaitsja institutsioonist lähtuvate, muu hulgas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 15 tulenevate spetsiifiliste menetlusosalise õiguste ja kohustuste realiseerimiseks, nt esitades taotlusi, osaledes menetlustoimingutes jne. Kuigi kaitsja peab tegutsema kaitsealuse huvides (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 47 lg 2), ei ole ta kaitsealuse esindaja, vaid iseseisev menetlusosaline. Kaitsja ülesanne on tegutseda kaitsealuse huvides ka siis, kui kaitsealune ise tegutsemise vajadust ei mõista.126 Samuti annab kommenteeritav säte koos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dega 12–15 õiguse riigi õigusabile. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 28 kaitseala on küll mõnevõrra seotud riigi õigusabiga süüteomenetluses seonduvalt sellise õigusabi kulude (lõpliku) kandmise küsimusega, kuid riigi õigusabi eesmärk on siiski tagada, et isikud oleksid võrdselt kaitstud seaduse ja kohtu ees, sõltumata nende vahenditest või isiklikust (haavatavast) seisundist. Kõik eelöeldu seob õiguse kaitsjale PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 p-s 3 sätestatud isikuvabaduse eranditega. Valitseva arvamuse kohaselt leitakse, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 teine lause ei hõlma teisi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise juhtumeid.127 Siiski on EVMi raamotsuse128 art 11 lg-s 2, direktiivi III art-s 10 ja direktiivi IV art-s 5 seatud liikmesriikidele eesmärgiks tagada õigus kaitsjale isiku üleandmise menetluses samadel alustel nagu riigisiseses kriminaalmenetlusõiguses. EIKi praktikas on samuti leitud, et ka nt psühhiaatrilise sundravi (kui karistusõigusliku mittekaristusliku mõjutusvahendi) lõpetamise asjas võib isikul olla inimõigus kaitsjale ja isegi riigi õigusabile, kuigi EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) ei näe seda otsesõnu üldse ette.129 Arvestades vabaduse kaotanud isiku olukordade sarnasust ja privaatautonoomia faktilisi piiranguid sellistes tingimustes ning lähtuvalt isiku haavatavusest, on põhiõigus saada riigi õigusabi kaitseala laiendamine õigusliku nõustaja näol siinkohal põhjendatud. Kommenteeritava sätte ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-de 12−15 alusel võiks põhiõigus riigi õigusabile kaitseala laiendada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 tulenevalt ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-des 1, 2, 4, 5 ja 6 sätestatud vabaduse võtmise piiriklauslite esinemisel.

Põhiõiguse kaitsjale adressaadiks on kõik vabaduse võtmise pädevusega riigiasutused ja süüteoasja menetlejad. Põhiseaduse §-st 14 tulenevalt peavad nii uurimisasutused, prokuratuur kui ka kohus tagama isiku õiguse valitud kaitsja abile kriminaalmenetluses.130 Tulenevalt riiklike ülesannete delegeerimisest võivad õiguste realiseerimise eest teatud määral vastutada ka avalik-õiguslikud kutseühendused131, kuid see ei vabasta riiki järelevalve ja vahendite tagamise kohustustest.132

Põhiõigus valida endale kaitsja süüteomenetluses on menetlusseaduse tasemel tagatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p-s 3, § 43 lg-s 1, § 45 lg-s 1, § 131 lg-s 1, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 19 lg 1 p 2, lg-s 2 ja § 20 lg-s 1. Sellele vastab menetleja kohustus tagada kahtlustatava õigus kaitsjale KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 8 p-s 3 ja menetlusalusele isikule VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 5 p-s 3. Lisaks on kaitse kohustuslik osavõtt kriminaalmenetlusest sätestatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 45 lg-s 2–5, väljaandmismenetlusest KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 448 lg-s 2 ja § 450 lg 3 p 3, välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlusest KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-tes 480 ja 48910 (ELi-siseselt), loovutamismenetluses KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 501 ja väärteomenetluses VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 21 lg 3. Kaitsja osavõtu kohustuslikkuse hindamisel KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 45 lg 2 p 3 kohaselt ei saa lähtuda pelgalt formaalselt kahtlustuse või süüdistuse kvalifikatsioonist. Seejuures tuleb ka sisuliselt kaaluda, kas kriminaalmenetluses kogutud tõendid võimaldavad isikut kahtlustada või süüdistada raskemas kuriteos, kuna vastasel juhul oleks avatud võimalused kuritarvitusteks ja normi kaitse-eesmärgist mööda hiilimiseks.133 Kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest võib olla kohustuslik isegi enne, kui selles on välja selgitatud kahtlustatav ja see on vajalik tunnistaja ütluste deponeerimiseks (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 43 lg 4). Isikut tuleb teavitada talle kaitsja määramisest, sest isegi kui eeldada kaitsja püüdlikku suhtumist, peaks isik olema teadlik, et talle on kaitsja määratud või määramisel, nii et ta saaks selle kohta lähemat teavet paluda või ise kaitsjaga ühendust võtta.134 Riigi õigusabi tagamise alused ja korra sätestab riigi õigusabi seadus (edaspidi RÕS (Riigi õigusabi seadus)).135 RÕS (Riigi õigusabi seadus) § 6 lg 2 kohaselt saab kriminaalmenetluses riigi õigusabi oma majanduslikust seisundist sõltumata füüsilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu. Sama sätte alusel saab väärteoasja kohtumenetluses riigi õigusabi, oma majanduslikust seisundist sõltumata, füüsilisest isikust menetlusalune isik, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle väärteoasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik. Samuti ei pea kaitsja kohustuslikkuse korral füüsilisest isikust kahtlustatav või menetlusalune isik esitama eraldi taotlust riigi õigusabi saamiseks (RÕS (Riigi õigusabi seadus) § 11). Riigi õigusabi osutava kaitsja valik toimub advokatuuri kaudu ja menetlejal on keelatud sekkuda advokaadi valiku protsessi (RÕS (Riigi õigusabi seadus) § 18). Seega on õigus riigi õigusabile tagatud Eestis vähemalt seaduse tasandil võrdlemisi laialt.136

Õigust valida endale ise kaitsja võib erinevatel eesmärkidel ulatuslikult piirata (nt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 42 lg 1 ja § 448 lg 1 (advokaadi või teatud haridustaseme nõue ja menetleja luba mitteadvokaadist kaitsja korral), lg 2 (kuni 3 lepingulist kaitsjat), lg 3 (huvide konflikti keeld)137, § 44 lg 1 teine lause (asenduskaitsja määramine), § 441 (asenduskaitsja määramine menetlustoimingule või kohtusse ilmumata jäänud ja asenduskaitsjata lepingulisele kaitsjale), KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 54 jj (kaitsja taandamine) ning KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 267 lg 41 (ilmselt ebatõhusa kaitsja kõrvaldamine kohtumenetlusest)). Enamik neist piirangutest on proportsionaalsed ning aktsepteeritud tulenevalt ausa ja õiglase kriminaalmenetluse eesmärgist. Erialakirjanduses on seadusele vastava haridustasemega kaitsjalt kriminaalmenetluses osalemisloa äravõtmist peetud põhiseadusvastaseks.138 Arvestades aga riigi kohustust kaitsta õigusnõustamise tõhusust, võib teatud juhul sellist sekkumist pidada siiski põhjendatuks ja proportsionaalseks.139 Samuti on leitud, et asenduskaitsja määramine sekkub ülemääraselt isiku õigusse valida endale kaitsja.140 Sellise diferentseerimata kriitikaga ei saa päris nõustuda. Juhul kui see piirang ei teeni üksnes menetluse kiirendamise eesmärki ega ole konkreetsel juhul meelevaldne või näi ebaaus EIKi lahendi Martin vs. Eesti tähenduses, võib seda meedet lugeda proportsionaalseks, sest nt isiku põhiõigus isikuvabadusele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1), vahistamisasja kiirele kohtulikule kontrollile (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2) ja õiglasele menetlusele, sh tõhusale kaitsele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 koos EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-ga 6), kannavad endas kaalukamaid väärtusi kui põhiõigus valitud kaitsjale. Küll aga võib vabaduses viibiva süüdistatava õiguse valida endale ise kaitsja piiramine olla ülemäärane nt juhul, kui see teenib vaid menetluse kiirendamise eesmärki ega arvesta menetleja juurde kutsumisel või kohtuistungite planeerimisel mõistlikul määral kaitsja muude (töö)kohustustega. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 441 lg-te 1 ja 2 piirangu ülemäärasust võib sel juhul näha eelkõige piisava kaalumisruumi puudumises, kuna säte ei kehtesta ajalisi piire, mille ületamisel tekib menetlejal alus määrata ise vabaduses viibivale süüdistatavale kaitsja.141 Samas tuleks neist lihtsakoelistest näidetest eristada suuri, mitme süüdistatavaga protsesse, milles kaitsjate vaheldumisi ilmumata jäämine kas siis sihilikust obstruktsioonitaktikast või ka bona fide võib hakata ohustama nii mõistliku menetlusaja nõude järgmist kui ka vahi all viibivate süüdistatavate õigusi, sest sellisel juhul võivad kaalukamad olla õigusemõistmise huvid.142 Põhiõiguste (nt õiguse valida endale ise kaitsja) ja põhiseaduslike väärtuste (nt õigusemõistmise tagamine) kaalumist kaitsja asendamisel tuleb hinnata iga konkreetse juhu kontekstis.143 Ka määratud kaitsja meelevaldne asendamine kohtu poolt ei ole lubatud.144

TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 535 kohaselt tuleb isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses üldjuhul määrata esindaja. Samas ei näe TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) isiku esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks kinnisesse asutusse paigutamisel üldjuhul ette isikule esindaja määramist. Samuti ei näe seadus sel juhul ette isiku vahetut ärakuulamist kohtu poolt, kus kohtul oleks TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 536 lg 1 järgi kohustus selgitada isikule menetluse kulgu, mille käigus saaks isikut teavitada vabaduse võtmise põhjustest ja tema õigustest.145

F. Kahtlustatava õigus kohtuda kaitsjaga

Lisaks põhiõigusele valida endale kaitsja ja sellega seonduvatele muudele õigustele on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-s 1 täiendavalt otsesõnu ära nimetatud kahtlustatava õigus kohtuda kaitsjaga. See õigus tähendab eelkõige võimalust kohtuda ja suhelda kaitsjaga vahetult, ilma kolmandate isikute sekkumise või jälgimiseta. Lisaks seondub kaitsjaga kohtumise õigusega kahtlustatava õigus kaasata kaitsja temaga läbiviidavate menetlustoimingute, nt ülekuulamise, vastastamise, ütluste olustikuga seostamise jms toimetamise, samuti asja kohtuliku arutamise juurde. Kaitsja-kahtlustatava suhtluse privaatsusnõue seondub lisaks kommenteeritavale sättele ka nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 22 lg-ga 3 (enese mittesüüstamise privileeg) kui ka §-ga 26 (eraelu kaitse ja privaatsusõigus), mis on eriti oluline olukorras, kus isikult on võetud vabadus. Sellisel juhul on isiku teabeline enesemääramisõigus äärmiselt piiratud ja tema võimalus välismaailmaga iseseisvalt kontakti võtta takistatud.146 Ilma kliendisuhte konfidentsiaalsuse tagamiseta ei ole võimalik ka kaitseõiguse teostamiseks vajalik usaldus kaitsja ja kahtlustatava vahel. Eeltoodu tõttu ja seonduvalt isiku haavatava olukorraga vabaduse kaotuse järel on kaitsja füüsiline kohalolu isiku õiguste kaitse peamine tagatis, mida ei saa asendada kirjavahetus või telefonivestlus. Teiselt poolt legitimeerib kaitsja juuresolek tehtavate menetlustoimingute tulemeid (peamiselt tõendid) ja vähendab kahtlusi isiku väärkohtlemise osas.147 Kohtumisõiguse legitiimsete kitsendustena tulevad kõne alla aja- ja kohapiirangud. Samuti on konfidentsiaalsusenõudest võimalikud üksikud põhjendatud erandid, kui on tungiv kahtlus kaitsja isiku suhtes, et ta võib olla kuriteo kaastoimepanija või kui esineb vahetu oht kaitsja elule ja tervisele. Kaitseala ajalise ja isikulise mõõtme kohta vt vastavalt komm. (kommentaar) 40 ja 41.

Menetlusseaduse tasandil on tagatud õigus kohtuda kaitsjaga kolmandate isikute juuresolekuta, kusjuures kohtumiste arv ega kestus pole piiratud (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 4, kaitsja vastav õigus: § 47 lg 1 p 8). Samuti on kaitsjal õigus osaleda kohtueelses menetluses kaitsealuse osavõtul tehtavates uurimistoimingutes (ülekuulamine, vastastamine, ütluste seostamine olustikuga, äratundmiseks esitamine), õigusega esitada menetleja kaudu küsimusi (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 5, § 47 lg 1 p 6). Kaitsja on üldjuhul kohustatud osa võtma kogu kohtumenetlusest (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 45 lg 4), mis tähendab ka osalemist kohtuistungitel (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 259 lg 2), ta kutsutakse kohtuistungile (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 265) ja tema ilmumata jäämisel lükatakse kohtuistung enamasti edasi (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 270 lg 2). Prokuratuur annab kaitsjale kohe teada isiku suhtes vahistamistaotluse tegemisest ja kohus kutsub kahtlustatava taotlusel kaitsja vahistamistaotluse läbivaatamisele kohtus (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 131 lg-d 1 ja 3). Üksnes juhul, kui süüdistatav või kahtlustatav avaldab sõnaselgelt kirjalikus vormis, et ta ei soovi vahistamistaotluse arutamise juurde kaitsjat, võib jätta kaitsja kutsumata. Juhul kui vahistamistaotlus koostatakse samal päeval, mil toimub eeluurimiskohtuniku juures vahistamistaotluse arutamine, peab prokurör teavitama kaitsjat vahistamistaotluse koostamisest viivitamatult ja viisil, et kaitsjale oleks tagatud võimalus asja ettevalmistada ja arutamisel osaleda. Tunniajane etteteatamine seda ei võimalda.148 Kahtlustatava kohtumist kaitsjaga on lubatud katkestada menetlustoimingu tegemiseks, kui kohtumine on kestnud ühe tunni (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 2). Lubatud on kohtumise visuaalne jälgimine, mitte aga pealtkuulamine (VangS (Vangistusseadus) § 95 lg 1). Kaitsjal on lubatud vahistatule üle anda ka kaitsematerjale ja dokumente (VangS (Vangistusseadus) § 95 lg 2), mille läbivaatus riigi esindajatele on keelatud (sealsamas).149 Kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigus on üldjuhul tagatud, kui teda kaitseb vähemalt üks tema valitud või advokatuuri määratud kaitsja, kui ei esine asjaolusid, mis nõuaksid enamate kaitsjate osalemist menetlustoimingu tegemisel või kohtuistungil.150

G. Vabaduse võtmise kontroll kohtus

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 sätestab riigi kohustuse vahistamise viivitamatule kohtulikule kontrollile. Nimetatud norm seab pikema kui 48-tunnise vahistamise sõltuvusse kohtu loast, ent annab ühtlasi seadusandjale laia kaalutlusruumi sätestada teiste, täitevvõimu organite pädevuse isiku lühiajaliseks kinnipidamiseks. Kuna sätte väljatöötamisel on lähtutud 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 lg-st 3 ja osaliselt üle võetud rahvusvahelise õiguse normidest (EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 3 ja KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 3, vähemalt grammatilise tõlgenduse kohaselt puudub viidatud artiklite lg-tele 4 vastav norm), mis kehtestavad inimõiguste miinimumstandardid, siis puudub kehtivas PSis erinevalt nt 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 lg-st 3 ja Saksamaa GG (Saksamaa põhiseadus) art 104 lg-st 2 reegel, mille kohaselt otsustab isikult vabaduse võtmise üldjuhul kohus ning vaid erandjuhtudel võib isikult vabaduse võtta omal initsiatiivil täitevvõim (vt ka komm. (kommentaar) 1).151 Seega võimaldab Eesti PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) anda täitevvõimule õiguse võtta omal algatusel isikult vabadus kuni 48 tunniks, kui esinevad PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 sätestatud piiriklauslid. See lähenemine on omaks võetud ka menetlusseaduses ja jäänud praktikas kasutusel olevaks üldreegliks. Ühtlasi lasub sellisel juhul isiku kinni pidanud täitevvõimu organil kohustus toimetada kinnipeetu 48 tunni jooksul kohtu ette. Regulatsiooni konkreetsuse astmelt vastab see säte pigem parlamendiseaduse reguleerimisesemele, võimaldades vajadusel ka otsekohaldamist. Arvestades isikuvabaduse olulist tähendust õiguskorras, on sellise detailse menetlusliku reegli sätestamine PSis vajalik. Luba peab tagama isiku ühe olulisima põhiõiguse – isikuvabaduse – intensiivseima riive lubatavuse ja põhjendatuse kiire ning tõhusa kontrolli sõltumatu ja erapooletu kohtuniku152 poolt. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 on sellise reeglina käsitatav vabaduse võtmise piiriklauslite piirangusättena (sks Schranken-Schranke).

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 reguleerimiseseme piirid ei ole mõisteliselt päris üheselt selged. Kuigi kommenteeritav lõige räägib „vahi all pidamisest“, ei peeta selle all silmas kitsalt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 130 jj sätestatud olukorda (vahistamine), vaid vähemalt kõiki PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 3 sätestatud piiriklausli kohaldamisalasse jäävate vabaduse võtmise juhte, sh esmajoones isiku kahtlustatavana või menetlusaluse isikuna kinnipidamist (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217 ja VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 44). Vabaduse võtmise kohta vt § 20 komm. (kommentaar) 20 jj. Mõiste „vahi all pidamine“ kasutamine võrreldes lg 1 sõnastusega („igaühele, kellelt on võetud vabadus“) võib viia eksitava järelduseni, nagu soovinuks ajalooline põhiseadusandja kohaldada kohtu loa nõuet üksnes kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes. Sätte sõnastus erineb samas ka lg 1 ls-te 2 ja 3 sõnastuse rõhutusest („kuriteos kahtlustatav“). Seega kommenteeritava sätte reguleerimisese ei piirdu üksnes selles otsesõnu mainitud (esmase) vabaduse võtmisega süüteomenetluses, vaid laieneb mh süüteoennetusele korrakaitseõiguses.153 Samuti tuleb isikult vabaduse võtmisel ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 teiste piiriklauslite (p 2, 4, 5 ja 6) alusel enam kui 48 tunniks tagada kohtulik kontroll, arvestades isikute võrdse kohtlemise nõuet (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 12 lg 1).154 Ei ole tuvastatav selline oluline erisus nende vabaduse võtmise eesmärkidega (seadusega sätestatud kohustus, alaealisus, ohtlik psüühiline häire jt) võrreldes, mis tingiks nende isikute erineva kohtlemise, s.o nende vabaduse võtmise jätmise täitevvõimu või suisa eraisikute meelevalda pikemaks ajaks kui süüteo toimepanemises kahtlustatavate korral. Arvestades eriti PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 4–6 piiriklauslite alla kuuluvate vabadust võtvate meetmetele allutatud isikute haavatavust, tuleks nad arvata lisaks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg-le tulenevalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 12 võrdsuspõhiõigusest PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 kaitsealasse. Pelk õigus omal initsiatiivil ja oma jõududega kohtusse pöörduda eeldab pigem vabaduses viibivat täisealist tervet isikut. Alaealiste, raskelt haigete või lõimumata välismaalaste puhul tuleks pigem tagada vabaduse võtmise kohtuliku kontrolli kohustus, et tagada nende võrdne kohtlemine eelvangistuses viibivate isikutega. Seevastu isikult vabaduse võtmine (ka vahistamine) vangistuse või aresti täitmiseks (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 p 1) tuleneb otseselt kohtu otsusest, mistõttu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 regulatsioon neid juhtumeid reeglina ei hõlma.

Üks olulisemaid aspekte isiku kinnipidamise kohtuliku kontrolli juures on selle ajaline mõõde. Kommenteeritava sätte kohaselt tuleb 48 tunni jooksul taotleda nii kohtu luba kui see ka anda.155 Kui luba ei taotleta või kohus ei anna seda, järeldub normi mõttest isiku kohese vabastamise kohustus. Kõnealune tähtaeg hakkab kulgema isiku kinnipidamise kui reaaltoimingu tegemise hetkest.156 Isiku ajutine lühiajaline, mõneminutiline kuni mõnetunnine vabastamine ei katkesta tähtaja kulgemist, vaid üksnes peatab selle. Vastasel juhul võib tekkida võimalus kuritarvitusteks, et sisuliselt pikendada kohtu kontrollita kinnipidamise aega. Kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 ei näe tähtaja osas ette erandit, tuleb vahistamiseks loa andmise kohtulikuks arutamiseks luua tingimused ka nädalavahetusel, riigipühadel ja muudel eritingimustel157, kuivõrd isiku vabaduse võtmise kestuse ja legitiimsuse seisukohalt ei ole neil asjaoludel kaalu. 48 tundi on sätestatud ülempiirina, mis tähendab, et kohtu luba tuleks reeglina taotleda esimesel võimalusel pärast kinnipidamist, mitte vahetult enne tähtaja lõppu.158 Vajadus selgitada välja kinnipeetu isik, võimalikud kinnipidamise vajalikkust välistavad asjaolud või vahistamistaotluse koostamine, samuti kinnipeetava seisund (joove, tervislik olukord) ja kaitsja kaasamine õigustavad kohtu loa taotlemisega viivitamist tähtaja piires. Samas kahtlustatava alaealisus võib nõuda, et tema vahistamise loa andmine vaadataks läbi kuni 24 tunni jooksul.159 Vaatamata sellele, et kohtu loa taotlemine on riigi kohustus, ei laiene see loomulikult olukorrale, kui kinnipidamise ajal tuvastab menetleja vahistamisaluse või kinnipidamise eesmärgi puudumise. Siis läheks vahistamismenetluse läbiviimine vastu selle eesmärgiga – välistada isiku meelevaldne kinnipidamine.160 Kirjeldatud olukorras tuleb isik vabastada kohe.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 ls 1 ei sätesta üksnes reeglit riigi kohustusest kinnipidamise kohtulikule kontrollile ex officio (sõltumata kinnipeetu enda taotlusest), vaid annab ka sellega korreleeruva subjektiivse põhiõiguse.161 See põhiõigus aktualiseerub eelkõige juhul, kui isikut ei toimetata kohtu ette 48 tunni jooksul tema kinnipidamisest või ei tee kohus selle aja jooksul otsustust isiku vahistamise või vabastamise kohta. Kinnipeetud isikul ei ole võimalik sellest õigusest loobuda.

Õigus kahtlustatava kinnipidamise kohtulikule kontrollile 48 tunni jooksul on reservatsioonita põhiõigus162, millest on erandid lubatud üksnes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 130 kohaselt erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides.163 Tegemist ei ole nt erinevalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 20 mitte printsiibiga, mis alluks kaalumisele teiste põhiseaduslike normide või väärtustega, vaid subsumeeritava reegliga, mis on kõigile riigivõimu harudele täitmiseks.164 Seadusandja ei või luua kohtu kontrolli tähtajast erandeid teatud grupi kahtlustatavate suhtes (nt terrorismikuritegudes või pantvangi võtmises kahtlustatavad), seoses kohtute töökorraldusega või muul alusel.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 sätestatud põhiõiguse isikuline kaitseala hõlmab kõiki füüsilisi isikuid, kellelt on võetud vabadus. Teistel isikutel tuleneb kohtusse pöördumise õigus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 15. Normi adressaat on kohus ja kõik riigi organid, kes faktiliselt ja õiguslikult isikult vabaduse võtavad.

Vahistamise kohtuliku arutamise korralduse ja selle ettevalmistamise menetlusliku korralduse kohta ei leia PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 tekstist vastust. Küll aga on selle põhimõtted vormunud KrMSi sätete, EIKi ja Riigikohtu õiguspraktika põhjal. Need nõuded on tuletavad PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-st 2 koosmõjus põhiõigustega korraldusele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 13 lg 1) ja kohtulikule ärakuulamisele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg 1). Esiteks peab vahistamismenetlus tagama kinnipeetud isiku kohtuliku ärakuulamise, mille käigus ta saab esitada kaitseväiteid ja tõendeid.165 Selle õiguse tagamiseks tuleb ka juhul, kui isik peeti kinni kohtumääruse alusel, korraldada viivitamatult vahistamise teisene kohtulik kontroll ja kindlustada vahistatu edasikaebeõigus.166 Teiseks peab riik menetleja näol tegema tõhusa kaitseõiguse tagamiseks kahtlustatavale või tema kaitsjale kättesaadavaks kriminaalmenetlusega seotud dokumendid, mis on vajalikud vahistamise või kinnipidamise tõhusaks vaidlustamiseks, sest kommenteeritava paragrahvi lg 1 kohaselt on isikul õigus teada enda vabaduse võtmise põhjust (vt direktiiv II art 7 ja komm. (kommentaar) 8).167 Õiguse kohta kaitsja abile vt ülal komm. (kommentaar) 34 jj. Kolmandaks toimub vahistamistaotluse kohtulik arutamine võistlevas suulises menetluses, milles tõendamiskoormis lasub süüdistuse esindajana prokuratuuril.168 Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist, mistõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid.169 Kohus ei saa ise omal initsiatiivil koguda kahtlustatava vabaduse võtmist õigustavaid tõendeid, mida ei ole esitatud vahistamistaotluses.170 Ühtlasi ei ole nõuded vahistamismenetluses kasutatavatele tõenditele nõnda kõrged kui süüküsimuse otsustamisel.171 Seejuures tuleb arvestada põhiseaduslike ja kriminaalmenetluse aluspõhimõtetega, nagu enese mittesüüstamise privileeg.172 Riigikohus on läinud isegi nii kaugele, et lubab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 294 p-le 1 tuginedes kahtlustatava või süüdistatava vahistamistaotluse kohtulikul arutamisel antud seletusi kasutada tõendina tema süüküsimuse üle otsustamisel.173 Isegi kui isik on vabastatud enne kohtulikku arutamist või selle jooksul või on vahistatud uuel alusel, on tal võimalik esitada määruskaebus vahistamise õigusvastasuse tuvastamiseks tagantjärele174, kuna see võib olla õiglase hüvitise saamise eeltingimus. Kohtu luba on õigusemõistmise üksikakt, st see ei saa olla pelk täitevvõimu vahistamistaotluse pealdis või kinnitus.175 Lisaks menetluslikule poolele on kohtupraktikas kristalliseerunud vahistamise materiaalsed alused (vt lähemalt § 20 komm. (kommentaar) 68 jj).

Kuigi PSJV kohtupraktikas ei ole siiani võetud selles osas selget seisukohta, on seadusandja lähtuvalt eelkõige EIKi praktikast sätestanud ka kriminaalmenetluse väliselt isikult vabaduse võtmise kontrolli, kas siis analoogselt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-s 2 sätestatule või siis EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-le 4 tuginevalt. Nii on PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg-s 2 ja 4, samuti § 13 lg-s 11 ja 2 sätestatud kohtu luba tahtest olenematu ravi ja esialgse õiguskaitse kohaldamisel üle 48 tunni. Täiendavate garantiidena on PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg-s 4 ette nähtud lähedase teavitamiskohustus 12 tunni jooksul, lg-s 5 õigus mh kohtuda esindaja või advokaadiga.176 Ka NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 4 sätestab sarnased reeglid nakkushaige tahtest olenematule ravile. Järelikult võib nentida, et seadusandja on ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 4–6 piiriklauslite kohaldamise sisustamisel lähtunud mitte ainult PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 15, vaid ka kommenteeritavast paragrahvist. Korrakaitselised erimeetmed on piiratud ajaliselt kas 12 (kinnipidamine sundtoomisel, KorS (Korrakaitseseadus) § 31 lg 7) või maksimaalselt 24 tunniga (KorS (Korrakaitseseadus) § 43, kainenema toimetamine), mistõttu kohtu loa nõue sellele ei laiene. Kuigi riikliku järelevalve menetluses isiku kinni pidamine ei ole käsitatav vahistamisena ning PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 esimene lause otsesõnu ei nõua selle garantii laiendamist riikliku järelevalve menetluses isiku kinnipidamisele, on seadusandja otsustanud seaduse tasemel sellise garantii kinni peetud isikule siiski anda.177

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 ega teised sätted ei anna selgesõnalist vastust, kas Eestis on tagatud ka üldisem habeas corpus õigus vabaduse võtmise järelkontrollile sarnaselt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-ga 4. Kas see on tuletatav üksnes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg-st 1 või kommenteeritavast sättest või nende mõlema koosmõjust, vajab veel põhjalikumat õigusdogmaatilist analüüsi. Pigem tuleks eelistada viimast varianti ja tugineda selle sisustamisel EIKi praktikale EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 4 tõlgendamisel.178 See reegel ja ühtlasi põhiõigus on vajalik kontrollimaks, et vabaduse võtmise, mis algselt võis olla põhjendatud ja seaduslik, alus oleks jätkuvalt olemas ka pikema aja järel kui 48 tundi, st vabaduse võtmine oleks seaduslik.

H. Õigus kohtu otsuse viivitamatule teatavakstegemisele

Kommenteeritava paragrahvi lg 2 teine lause seab riigile kohustuse teavitada isikut kohtu vahistamis- või vabastamismäärusest viivitamatult. See õigus tagab isiku teavitamise tema vahistamise põhjustest ja seaduslikust alusest, andes samuti võimaluse kohtu loa vaidlustamiseks. Seejuures tuleb vahistamismäärus esitada tervikuna – ainult resolutiivosa esialgne teatavakstegemine ei ole lubatud.179 Kuigi kommenteeritavas sättes räägitakse kohtu otsusest, ei peeta sellega silmas mitte kohtuotsust kui lõplikku sisulist lahendit kriminaalkohtumenetluse tähenduses, vaid kohtu otsustust isiku vahistamisasjas, mis vormistatakse parlamendiseaduse kohaselt kohtumäärusena (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 1). Arusaadava keele nõude kohta vt komm. (kommentaar) 10 ja 22 jj.


1 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 saamisloo kohta, täpsemalt tuginemise kohta Taani ja Saksamaa Weimari PSidele, samuti ajaloolisele igaühe habeas corpus õigusele üldises õiguses: H. Vallikivi. Põhiõiguste peatükk Eesti 1920. aasta põhiseaduses. – Riigiõiguse aastaraamat 2020, lk 41–43.
2 Nt R. Räägo. Kriminaalprotsessi õpperaamat. Tartu 1937, lk 197; K. Matto (koost.). Kriminaalkohtupidamise seadustik. Kommentaaridega. Tallinn 1934, lk 75–76: ka nt kautsjoni või allkirja võtmine elukohast lahkumise kohta otsustamine kuulus kohtu ainupädevusse.
3 K. Matto (koost). Kriminaalkohtupidamise seadustik. Kommentaaridega. Tallinn 1934, lk 76.
4 J. Kaiv, J. Klesment. Eesti Vabariigi põhiseadus. Seletuste ja tähestikulise sisujuhiga. Autorite kirjastus. Tallinn 1934, lk 9.
5 RT (Riigi Teataja) nr 89, 22. oktoober 1934.
6 A. Pettai (koost), R. Rägo. Kriminaalprotsessi loeng. Tartu 1932, lk 137: „Võttes täht-tähelt Põhiseadust, siis on kogu meie iseseisvuse aja kestel omal algatusel ette võetud politseilised arreteerimised toimunud Põhiseaduse vastaselt. Kuidas saada ummikust välja, kui elu ütleb üht, seadus teist. Nii on elatud päevast päeva. Uute koodeksite koostamisel on piike murtud, kuid küsimus on tänini lahendamata.“ Vt ka K. Matto (koost.). Kriminaalkohtupidamise seadustik. Kommentaaridega, lk 77.
7 Samas, lk 75 jj; R. Räägo. Kriminaalprotsessi õpperaamat, lk 196–197.
8 V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 1171 ja 1143.
9 RT (Riigi Teataja) II 1994, 10, 11.
10 RT (Riigi Teataja) II 2010, 14, 54.
11 Ametlikes tõlgetes paraku ebatäpselt „koheselt“ ja „viivituseta“. Vt ka S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings. Oxford University Press 2005, lk 455.
12 Samas, lk 455 ja 502.
13 ELT C 83, 30.03.2010, lk 389.
14 Vt nt Euroopa Prokuratuuri asutamine: ELT L 283, 31.10.2017.
15 Vt lähemalt: A. Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Teekond direktiivideni ning direktiivid 2010/64/EL ja 2012/13/EL. – Juridica 2018/5, lk 307 jj.
16 S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 462.
17 P. Halliday. Habeas Corpus. – M. Tushnet and others (ed). The Oxford Handbook of the U.S. Constitution. Oxford University Press 2015, lk 676.
18 U.S. Supreme Court 13.06.1966, 384 U.S. 436 – Miranda vs. State of Arizona. Lahendi peamine mõju avaldus kahtlustatava enese mittesüüstamise privileegi tagamises tõendite lubatavuse kontekstis.
19 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. C. H. Beck. München 2018. Art 104 Rn. 57.
20 Samas, Art 104 Rn. 54 ja 73.
21 L’autorité judiciaire, gardienne de la liberté individuelle, assure le respect de ce principe dans les conditions prévues par la loi.
22 SDK 731/1999.
23 Sverige 1809 års regeringsform, inglise keeles.
24 Lietuvos Respublikos Konstitucija 1992, inglise keeles.
25 Latvijas Republikas Satversme 1922, inglise keeles.
26 A. Soo. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 1.
27 A. Soo. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 1.
28 F. Kafka. Ameerika. Protsess. Loss. − Tõlkinud A. Sang. Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat 1987.
29 A. Soo. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 3.
30 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.08.1990 – Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, p 40.
31 M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. 2. peatükk. Põhiõigused, -vabadused ja kohustused, lk 15.
32 EIKi praktika on selles osas kaasusepõhine ja heitlik: A. Soo. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 8. Ameerika Ühendriikide õiguses on nõutav kahtlustuse alusest teavitamine kinnipidamise hetkel isegi eraisiku poolt: K. Adosson. Kurjategija kinnipidamise õiguse probleeme. – Juridica 2015/8, lk 550. Seevastu Saksa põhiõiguste dogmaatikas loetakse teavitamist eelkõige kohtu kohustuseks: GG (Saksamaa põhiseadus) art 104 lg 3 ja Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 54 ja 73. Küll aga tagavad Saksa õiguses parlamendiseaduse tasemel StPO § 127 lg 4 kahtlustatava kinnipidamisel ja § 126a lg 2 esmasel kinnisesse raviasutusse paigutamisel (einstweilige Unterbringung) politsei või prokuratuuri poolt õiguse teada saada vabaduse võtmise põhjus sarnaselt kohtuliku vahistamisega.
33 Vt ka direktiiv II preambuli põhjendus 28. Erialakirjanduses on leitud, et selle õiguse viivitamatul tagamisel tuleks tugineda otse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-le 1 ja direktiiv II art 6 lg-le 2: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 350.
34 Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.02.2014 – Ovsjannikov vs. Eesti, p 76 ja 77; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 353.
35 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.08.1990 – Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, p 40. Vt ka A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 7.
36 Euroopa Nõukogu ministrite komitee 17.11.2010 suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta, suunis 28; vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016 direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/800 (nn laste menetlusõiguste direktiiv) art 4 lg 1.
37 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. § 217 komm. (kommentaar) 8 (N. Aas).
38 Nt RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 15. Saksa põhiõigusdogmaatikas nõutakse, et ka sellisel juhul peab olema tagatud isiku osalemine kohtulikus arutamises, sest ka põhiõigusteovõimetu isik ei tohi muutuda pelgalt menetluse objektiks: Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 50.
39 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 5.
40 Vastupidine seisukoht: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.07.2000 – Dikme vs. Türgi, p 54.
41 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 66.
42 S. Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl. Carl Heymanns. Köln 2015, Art 104 Rn. 53.
43 ELT L 142, 01.06.2012.
44 Vt ka U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 351.
45 Samas; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019. § 21, Rn. 42.
46 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI–XV osa (§-d 475–759). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, § 537, komm. (kommentaar) 3.4.2.
47 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 15.
48 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.11.2012 – Z.H. vs. Ungari, p 41.
49 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.04.2005 – Shamayev jt vs. Gruusia ja Venemaa, p 413–415.
50 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.01.2008 – Saadi vs. Ühendkuningriik, p 53.
51 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.11.2012 – Z.H. vs. Ungari, p 41.
52 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.04.2005 – Shamayev jt vs. Gruusia ja Venemaa, p 427; 30.08.1990 – Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, p 40; 05.02.2002 – Čonka vs. Belgia, p 50.
53 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.12.1999 – Kerr vs. Ühendkuningriik (vastuvõetavuse otsus).
54 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.01.2008 – Saadi vs. Ühendkuningriik, p 55.
55 A. Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Teekond direktiivideni ning direktiivid 2010/64/EL ja 2012/13/EL, lk 318.
56 Vt ka direktiivi II nõuded art 3 kohta samas.
57 Vt ka A. Soo. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Teekond direktiivideni ning direktiivid 2010/64/EL ja 2012/13/EL, lk 319.
58 Samas.
59 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2002, 3-1-1-25-02, p 10; E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 75 komm. (kommentaar) 2.2 (A. Plekksepp). Praktikas on õiguste formalistlik tutvustamine siiski kahjuks levinud tava: J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses. – Juridica 2011/8, lk 584.
60 Kaitseõiguse kontekstis: samas, lk 581 ja 583.
61 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.04.2011, 3-1-1-29-11, p 8 (elektronpostiga õiguste ja kohustuste tutvustamise ebapiisavus).
62 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 7.
63 Vt ka ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsiooni art 40 lg 2 p b; Euroopa Nõukogu ministrite komitee 17.11.2010 Suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta, suunis 28.
64 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.04.2005 – Shamayev jt vs. Gruusia ja Venemaa, p 413; 21.02.1990 – van der Leer vs. Holland, p 28.
65 Vt lähemalt K. Albi. Saatjata sisserändajast alaealise vastuvõtmine. – Juridica 2015/6, lk 435–447. Kinnipeetud välismaalase teavitamise eesmärgi, viisi, sisu ja aja kohta lähemalt: Guide on Article 5 of the European Convention on Human Rights. Right to liberty and security, 2020, lk 31–33.
66 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI–XV osa (§-d 475–759). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, § 537, komm. (kommentaar) 3.4.2.
67 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 30.04.2019, 2-18-17167, p 13 ja 14.
68 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 30.04.2019, 2-18-17167, p 13 ja 14.
69 E. Unfried. Die Freiheits- und Sicherheitsrechte nach Art. 5 EMRK. Berlin: Duncker & Humblot 2006, lk 42.
70 Viimase rahvastikuloenduse (2021) andmetel elas Eestis 211 rahvuse esindajaid.
71 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 7.
72 ELT L 280, 26.10.2010.
73 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.08.2018 – Vizgirda vs. Sloveenia, p 79; ELi õiguse kohta vt direktiiv I art 2 lg 8.
74 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 27.03.2006, 3-1-1-157-05, p 10.
75 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 17.06.2019, 1-15-1452, p 17.
76 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.11.2012 – Z.H. vs. Ungari, p 41.
77 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 72; vt ka RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 11.06.2019, 5-18-8, p 58; A. Soo. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise saaga: vangistusseaduse jõustumisest Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2019. a otsuseni asjas 5-18-8. – Juridica 2021/1, lk 64.
78 Nt Saksa õiguse kohaselt tuleb üldjuhul tuleb kohtul teavitada lähedasi ex officio, v.a kui kinnipeetul on kaalukaid põhjusi kinnipidamisest teavitamisest loobumiseks: Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 75; S. Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl. Carl Heymanns. Köln 2015, Art 104 Rn. 118.
79 Vt ka Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 72 ja 74.
80 ELT L 294, 06.11.2013.
81 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 133, komm. (kommentaar) 1 (E. Elkind).
82 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.12.2013, 3-1-1-101-13, p 9–11.
83 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 15.
84 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 10.
85 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 38; vt viidatud lahendi p-st 8.3 ja 38 ka õiguskantsleri eriarvamust selles küsimuses.
86 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 38.
87 S. Cras. The Directive on the Right of Access to a Lawyerin Criminal Proceedings and in European Arrest Warrant Proceedings. – eucrim 1/2014, lk 32.
88 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 29.01.2002, 3-1-1-3-02, p 7.1; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.11.1993 – Imbrioscia vs. Šveits, p 38; 21.04.1998 – Daud vs. Portugal, p 38.
89 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.05.1980 – Artico vs. Itaalia, p 33.
90 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 39; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 29.01.2002, 3-1-1-3-02, p 7.1. Kaitsja õiguse kohta vältida huvide konflikti vt: A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 10.
91 ELT L 297, 4.11.2016.
92 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 39.
93 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 29.01.2002, 3-1-1-3-02, p 7.1. Vt ka T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 410; A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 12.
94 Vt ka RKÜKm (Riigikohtu üldkogu määrus) 05.06.2017, 3-1-1-62-16, p 31 ja RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41.
95 Lähemalt: U. Lõhmus. Advokaadi ja kliendi usaldussuhe ja selle piirid. – Juridica 2007/9, lk 608 jj.
96 A. Soo. Ebaefektiivne kaitse kriminaalmenetluses: mõiste ja probleemistik. – Juridica 2007/6, lk 363.
97 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 02.08.2010, 3-1-1-61-10, p 8; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.01.2005 – Mayzit vs. Venemaa, p 66. Vt ka U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 157.
98 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.09.1992 – Croissant vs. Saksamaa, p 29. Vt ka M. Sillaots. Asenduskaitsja määramine ja määratud kaitsja asendamine. – Juridica 2002/9, lk 601; J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 582.
99 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 157; A. Soo. Ebaefektiivne kaitse kriminaalmenetluses: mõiste ja probleemistik, lk 360 jj; A. Soo. Efektiivse riigi õigusabi tagamise meetodid kriminaalmenetluses. – Juridica 2014/9, lk 700 jj.
100 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.04.1998 – Daud vs. Portugal, p 39–43.
101 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.05.1980 – Artico vs. Itaalia, p 33; nt kaitsja ettevalmistamatuse korral tuleks vähemalt esimesel korral anda ajapikendust ja võimalus kaitse ettevalmistamiseks: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.04.1984 – Goddi vs. Itaalia, p 31.
102 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.12.1989 – Kamasinski vs. Austria, p 65; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 158.
103 Menetluse õigluse ja selles isiku osaluse tähenduses: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.06.1996 – Benham vs. Ühendkuningriik, p 59–64. Vt ka A. Plekksepp. Die gleichmäßige Gewährleistung des Rechts auf Verteidigerbeistand. Berlin: Duncker&Humblot 2012, lk 75.
104 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.05.2013 – Martin vs. Eesti, p 90. Vt ka RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.01.2013, 3-1-1-124-12, p 10.2.
105 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.05.2013 – Martin vs. Eesti, p 93. Problemaatiliseks võib osutuda Riigikohtu tõrjuv seisukoht: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 29.09.2014, 3-1-2-2-14, p 15.1.
106 Vt lähemalt: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 199 jj.
107 Kokkuvõtvalt nende variantide kohta: A. Plekksepp. Die gleichmäßige Gewährleistung des Rechts auf Verteidigerbeistand, lk 66. Kaitseõiguse mudelite kohta: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 148 jj.
108 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 157. Olukorra kohta, kus ei jõuta kokkuleppele kaitsja tasus või kui soovitud kaitsja töökoormus või spetsialiseerumine ei võimalda nimetatud asjaga tegeleda vt: J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 588.
109 Vt ka T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 410.
110 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 14.01.2003 – Lagerblom vs. Rootsi, p 54–55. Erialakirjanduses on väljendatud ka seisukohta, et EIKi hinnangul välistab EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tasuta õigusabi korral kahtlustatava õiguse kaitsja valikule sootuks: J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 582.
111 Samas, lk 584.
112 Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.03.2013, 3-1-1-17-13, p 12.1–12.2.
113 Vastupidine seisukoht: M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne, lk 17.
114 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 07.11.2022, 5-22-2, p 72 jj; ELi õiguses paneb liikmesriikidele sellised kohustused ka direktiiv IV art 7.
115 J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 581.
116 Küll võib olla lubatud kõne adressaadi eelnev kontrollimine kuritarvituse vältimiseks: Samas.
117 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.05.2013 – Martin vs. Eesti, p 83, 90 ja 93; 20.10.2015 – Dvorski vs. Horvaatia, p 94 jj.
118 24-hour duty solicitor scheme kohta Inglismaa ja Wales’i õiguses ning Notverteidigerdienst kohta saksa õiguses vt A. Plekksepp. Die gleichmäßige Gewährleistung des Rechts auf Verteidigerbeistand, lk 367.
119 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.11.2008 – Salduz vs. Türgi, p 54; J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 583; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 162 jj; Raport Eesti valitsusele piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) Eesti külastuse kohta 27.09–05.10.2017, lk 13 kritiseerib Eestit, et jätkuvalt kuulatakse alaealisi üle ja neilt võetakse ülestunnistusi kaitsja juuresolekuta.
120 J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 581.
121 Ülevaade: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 161 jj.
122 Vt ka Raport Eesti valitsusele piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) Eesti külastuse kohta 27.09–05.10.2017, lk 12; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 162.
123 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.07.2015 – Tolmachev vs. Eesti; vt ka A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 11.
124 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 39.
125 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 10.
126 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 57.
127 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 10.
128 EL (Euroopa Liit) Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – ELT eriväljaanne 19/06.
129 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.05.1992 – Megyeri vs. Saksamaa, p 23; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 486.
130 J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 586.
131 E. Kergandberg. P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 8 komm. (kommentaar) 8 (E. Kergandberg); samuti RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 29.01.2002, 3-1-1-3-02, p 7.1; 07.02.2019, 1-16-2411, p 35–36.
132 A. Soo. Efektiivse riigi õigusabi tagamise meetodid kriminaalmenetluses, lk 704 jj.
133 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.02.2015, 3-1-1-1-15, p 8.2
134 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 52.
135 RT (Riigi Teataja) I, 22.12.2020, 45.
136 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 160. Erialakirjanduses on esitatud kriitilisi küsimusi riigi õigusabi rahastamise ja tasustamise piisavuse või aluste ning teenuse kvaliteedi kohta: A. Soo. Efektiivse riigi õigusabi tagamise meetodid kriminaalmenetluses, lk 700 jj; J. Tehver. Kaitsjate apellatsioonide tulemuslikkus võistlevas menetluses ringkonnakohtute 2017. a statistika ja lahendite alusel. – Juridica 2018/9, lk 705 jj.
137 Samaks asjaks vastandlike huvidega isikute sama kaitsja poolt kaitsmise keelu mõttes tuleb lugeda ka n-ö põhiasjast eraldatud kriminaalasja: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 29.01.2002, 3-1-1-3-02, p 7.3.
138 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 158.
139 Kaitsja teadmiste puudumine asjakohase õigussüsteemi kohta on mõjuv põhjus: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 02.08.2010, 3-1-1-61-10, p 7.
140 J. Tehver. Õigus valitud kaitsjale Eesti kriminaalmenetlusõiguses, lk 584 jj; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 158 jj; vastupidine seisukoht: E. Kergandberg. P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 8 komm. (kommentaar) 11 (E. Kergandberg).
141 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.04.1984 – Goddi vs. Itaalia, p 31; 16.04.2009 – Hanževački vs. Horvaatia, p 23.
142 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 37 jj.
143 Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 16.04.2007, 3-1-1-120-06, p 12.
144 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.01.2013, 3-1-1-124-12, p 9–10.2.
145 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI-XV osa (§ 475–759). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, § 536 komm. (kommentaar) 2.1.
146 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 166.
147 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 39; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 29.01.2002, 3-1-1-3-02, p 7.1. Kaitsja õiguse kohta vältida huvide konflikti vt: A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 10.
148 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.01.2013, 3-1-1-124-12, p 9.
149 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 167.
150 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.06.2003, 3-1-1-86-03, p 10.
151 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 67.
152 Vt ka Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. § 21 Rn. 44.
153 Vt ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 kontekstis: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 352.
154 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 14.
155 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2022, 1-21-4394, p 12–13.
156 Vt ka RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 17.02.2017, 3-1-1-115-16, p 11. Kirjanduses lähemalt: M. Kärner. Isiku kinnipidamine süüteomenetluses ning selle piiritlemine teistest isiku- või liikumisvabadust piiravatest toimingutest. – Magistritöö, Tartu 2014, lk 19 jj.
157 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 16; M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne, lk 17.
158 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2022, 1-21-4394, p 13.
159 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 16; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 352.
160 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 56.
161 R. Alexy. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. IV osa välisekspertiisid. Põhiõigused Eesti põhiseaduses, lk 18; A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 15.
162 M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne, lk 18.
163 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 16.
164 Vt ka R. Alexy. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne, lk 57.
165 Seisukoht, et tegemist ei ole erinormiga PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg 2 suhtes, kuivõrd otsuse teatavakstegemine võib aset leida pärast vahistamise arutamist: E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 131 komm. (kommentaar) 3 (E. Elkind); vastupidine seisukoht: M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne, lk 17.
166 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.07.2006 – Harkmann vs. Eesti, p 36 jj; 29.05.2008 – Bergmann vs. Eesti, p 41 jj; Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. Art 104 Rn. 67.
167 Vt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.02.2014 – Ovsjannikov vs. Eesti, p 76 ja 77; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 353; U. Lõhmus. Vahistamise aluseks olevate tõendite kättesaadavaks tegemine kahtlustatavale. – Juridica 2016/6, lk 423 jj.
168 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.02.2014 – Ovsjannikov vs. Eesti, p 46; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 17.
169 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 17.
170 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 17; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 15.03.2019, 1-18-8222, p 8.
171 Tuginemise kohta vabatõenditele, üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.12.2006, 3-1-1-103-06, p 10; vt ka E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 63 komm.-d (kommentaar) 1 ja 4 (E. Kergandberg).
172 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.12.2006, 3-1-1-103-06, p 10.
173 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2022, 1-21-2039, p 21 jj.
174 Vt nt RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 15.03.2019, 1-18-8222, p 21; vt ka S. Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl. Carl Heymanns. Köln 2015, Art 104 Rn. 84.
175 Samas, Rn. 82.
176 Vt ka RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 15.
177 A. Soo. − PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 komm. 18.
178 Lähemalt: Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. § 21 Rn. 51 jj.; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 253; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 462.
179 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.12.2016, 3-1-1-99-16, p 5 jj.

Üles