§ 146. [Õigusemõistmise põhialused]

Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1920: § 68: Õiguse mõistmist Eestis teostavad oma tegevuses rippumatud kohtud.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1937: § 112: Õigusemõistmist teostavad oma tegevuses sõltumatud kohtud.

Statistika
{"2022":{"12":{"allalaadimine":{"no":1},"visits":{"no":27}}},"2023":{"01":{"visits":{"no":23}}}}

Paragrahv sisaldab kahte lauset, mille eesmärk ja reguleerimisala kannavad erisuguseid ülesandeid. Sätte esimese lausega, mille kohaselt õigust mõistab ainult kohus, on PSis eeskätt soovitud määrata õigusemõistmise pädevuse kuuluvus riigivõimuharude kolmikjaotuse kontekstis, samas defineeritakse siin ühtlasi ka kohtuvõimu tuumikpädevus. Koostoimes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dega 4 ja 14 kehtestab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 esimene lause ka kohtuvõimu põhiseadusliku asendi riigistruktuuris (lähemalt allpool IIIII). Viimane on välja kujunenud ajaloolise arengu käigus, nagu ka kohtuvõimu roll teiste riigivõimuharude tasakaalustajana (I). Teise lausega seevastu määratakse kindlaks kohtuvõimu toimimise kesksed printsiibid, millest kesksemad on kohtu sõltumatuse põhimõte ja kohustus alluda õigust mõistes üksnes PSile ja seadustele (IV).

I. Kohtuvõimu kujunemine

Kohtupidamine õigusemõistmiseks ei nõua iseenesest riigi olemasolu ja on eri ajastutel toiminud isesugustes (paternalistlikus1, seisuslikes jm) vormides. Õigusemõistmise volitust on alati peetud teatud institutsiooni suveräänsuse üheks peamiseks väljenduseks.2 Riigi nimel toimetatav õigusemõistmine toimis pikka aega paralleelselt kogukondlike kohtupidamistega, taotlemata nende õigusemõistmise pädevuste ülevõtmist. Alles riigi tugevnemine hakkas endaga kaasa tooma järkjärgulist partikulaarse õigusemõistmise väljatõrjumist ning kohtupidamise arvamist riigi eesõiguste hulka. Sellele aitas kaasa üldine vajadus vältida eri jurisdiktsioonide omavahelisi tülisid, piirata omavoli ühiskonnas ja kindlustada kohtulahendite täitmise sunnimehhanism. Kuningavõimu korral esindas kõrgeimat õigusemõistmisega seotud võimu üldiselt monarh, kes selle rakendamise valdavatel juhtudel kohtunikele edasi delegeeris, säilitades siiski oma pädevuse viimase instantsi õigusemõistjana. Tänapäeval peegeldab seda minevikus domineerinud lähenemist endiselt riigipea armuandmisõigus, mis on esindatud ka Eesti kehtivas PSis § 78 p 19 järgi VP (Vabariigi President) prerogatiivina. Kuigi arusaam, et ühiskonnaliikmete vabaduste kaitseks tuleb vältida seadusandliku ja täitevvõimu kokkulangemist ühe institutsiooni kätesse, pärineb juba Antiik-Kreeka autoritelt, ei kujunenud käsitlus kohtuvõimust kui eraldi kolmandast riigivõimuharust isegi mitte kohe 18. sajandi valgustusajastu mõjul.3 Ajalooliselt ei olnud kohtuvõimu kujunemine riigiorganisatsiooni tasandil eraldi kolmandaks riigivõimuharuks seadusandliku ja täitevvõimu kõrvale enesestmõistetav ega tulenenud automaatselt kahe eelnimetatu lahutamisvajadusest. Üldtunnustatult peetakse kohtuvõimu kui eraldi võimu (pr puissance de juger) esmakordset süstemaatilist väljatoomist seadusandliku ja täitevvõimu kõrval Charles-Louis Montesquieu (1689–1755) tööde tulemuseks, kes inspireerituna eeskätt Briti riigikorraldusest nägi selles individuaalsete vabaduste kaitsegarantiid.4 Oma põhiteoses „Seaduste vaimust“ märkis ta, et üksikisiku vabadusest ei saa rääkida seni, kuni kohtuvõim pole seadusandlikust ja täidesaatvast võimust lahutatud. Juhul, kui see on ühendatud seadusandliku võimuga, oleks võim kodanike elu ja vabaduse üle meelevaldne, sest kohtunik oleks samas ka seadusandja. Kui kohtuvõim oleks aga ühendatud täidesaatva võimuga, oleks kohtunikul rõhuja jõud.5 Montesquieu’ pärandit hinnates on hiljem põhjendatult osutatud, et ettepanek kohtuvõimu lahutamiseks täidesaatvast ja seadusandlikust võimust tugines tema ekslikule arusaamale common law’ õigussüsteemi toimimisest, kuivõrd sellele ainuomase pretsedendiõiguse tõttu lähtus enamik kehtivast õigusest nimelt kohtuvõimult.6 Paradoksaalselt kombel jõuti Suurbritannias isegi kohtuvõimu tipu institutsionaalse lahutamiseni seadusandlikust võimust alles 2005. a reformiga, millega esimest korda ajaloos loodi parlamendi ülemkojast lahutatud ülemkohus. Seadusandliku ja kohtuvõimu omavaheliste suhete ebatäpse adumise tõttu riigis, mille korraldusest tema võimude lahususe teooria peaasjalikult eeskuju võttis, puuduvad Montesquieu’ töödes sisulised kriteeriumid kohtuvõimu piiritlemiseks muudest võimuharudest, nagu ka kohtu ülesannete määratlus võimude lahususe võtmes. Montesquieu’ käsitluses pidi kohtu pädevus piirduma pooltevahelises vaidluses faktiliste asjaolude tuvastamisega ja neile õigusliku hinnangu andmisega, mis viis ta kokkuvõttes järelduseni, et „võrreldes seadusandliku ja täitevvõimuga on kohtuvõim samahästi kui mitte midagi“.7

Riigiõigusliku mõtte edasine areng tõi endaga siiski kaasa kohtuvõimu eraldi äramärkimise 18. sajandi lõpul kehtestatud kirjalikes põhiseadustes. Ameerika Ühendriikide PSi väljatöötamisel tugineti kohtuvõimu muudest võimuharudest lahutades küll ulatuslikult Montesquieu’ töödele, kuid rõhutati seejuures pigem vajadust takistada õigusemõistmise ebakohast mõjutamist täitevvõimu poolt, kes võib osutuda samaaegselt üheks vaidlevaks pooleks kohtumenetluses.8 Seega tingis kohtuvõimu eraldi võimuna tematiseerimise ajalooliselt pigem selle vastandamine täitevvõimule. Kohtute roll seadusandliku võimu tasakaalustajana (n-ö enamuse türannia tõkestajana) kujunes väljaspool PSis endas sätestatut kulgenud kohtupraktika arengu käigus, mille üheks olulisemaks teetähiseks peetakse Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu 1803. a lahendit asjas Marbury vs. Madison. Kuigi tänapäeva kirjutatud põhiseadustes on kohtuvõimu nimetamine pigem reegel ja üksmeel valitseb selleski, et tema tuumikpädevus on õigusemõistmine, erinevad PSid riigiti siiski märkimisväärselt küsimuses, mil määral ja millistes vormides usaldada kohtuvõimule seadusandja tasakaalustaja roll. Põhiseadused ei ole ühetaolised ka küsimuses, millises ulatuses reguleerida kohtuvõimuga seonduvat PSis endas ja kui palju jätta seadusandja reguleerida. Eesti kehtiva PSi võib kommenteeritava peatüki alusel selles mõttes liigitada põhiseaduseks, mis käsitleb kohtuvõimu seadusandja tegevuse tugeva kontrollijana (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 152) ja reguleerib ka kohtuvõimu organisatsiooni konstitutsioonilisel tasemel tavapärasest enam (XIII ptk sj komm. (kommentaar) 1). Üsnagi levinud lähenemise asemel sätestada PSis üksnes kõrgema kohtu pädevus ja moodustamise alused, kirjutab praegune PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ise ette ka kohtusüsteemi ülesehituse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 148) ja kohtuastmete vahelise pädevusjaotuse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 149).

II. Kohtuvõimu funktsioon ja põhiseaduslik asend

Nähes ette, et õigust mõistab ainult kohus, sätestab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 esimene lause ühest küljest kohtuvõimu tuumikpädevuse ehk pädevuse, mida seadusandja ei või kohtuvõimult ära võtta, ja teisest küljest piiritleb kohtuvõimu funktsionaalselt muudest riigivõimuharudest, s.o seadusandlikust ja täitevvõimust. Kohtuvõimu põhiseaduslik funktsioon on õigusemõistmine (komm. (kommentaar) 9 jj) ja nimelt selle ülesande täitmine konstitueerib kohtuvõimu eraldiseisva, kolmanda riigivõimuharuna. Õigusemõistmine moodustab kohtuvõimu põhiseadusliku ainupädevuse, millesse teiste riigivõimuharude sekkumine ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtte järgi lubatud, sealhulgas ei saa seadusandja suunata õigusemõistmise küsimuste üle otsustamist rahvale rahvahääletuse kaudu.9 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ei nõua siiski eri riigivõimuharude täielikku eraldatust, mistõttu olemuslikult õigusemõistmise ülesannetega võivad tegelda ka teised riigivõimud. Nii toimetab kehtivas õiguskorras täitevvõim nt väärtegude kohtuvälist menetlust ja distsiplinaarasjade läbivaatamist, samuti tegutsevad täitevvõimu juures töövaidluskomisjon (TvLS (Töövaidluse lahendamise seadus) § 4), üürikomisjon (ÜVLS (Üürivaidluse lahendamise seadus) § 2), tarbijavaidluste komisjon (TKS (Tarbijakaitseseadus) § 40), riigihangete vaidlustuskomisjon (RHS (Riigihangete seadus) § 187), tööstusomandi apellatsioonikomisjon (TÕAS (Tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus) § 40). Täitevvõim kindlustab lisaks eelnimetatuile ka asja läbivaatamise vaideorganis (HMS (Haldusmenetluse seadus) §-d 83 jj). Kuna niisugune õiguslike vaidluste lahendamise usaldamine täitevvõimu juurde moodustatud komisjonidele kannab endas legitiimseid, eeskätt menetlusökonoomilisi eesmärke, taotledes õigusvaidluse kiire ja lihtsa lahendamise eesmärki, ei välista PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) sedagi, et seadusandja võib kohtusse pöördumise eeldusena ette näha sellise kohtuvälise menetluse läbimise (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 371 lg 1 p 6). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse praktikas on leitud, et nt kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei riku kohtusse pöördumise põhiõigust seni, kuni see ei kesta ülemäära kaua ja vaideotsuse vaidlustamine kohtus on tagatud.10 Seega ei sisalda PSi vaadeldav säte mitte niivõrd õigusemõistmise funktsioonide täitmiskeeldu väljaspool kohtuvõimu, kuivõrd välistab kohtuvõimu tuumikpädevuse sellise ümberjagamise teistele riigivõimuharudele, mille tulemusena õigusvaidluse lõplik lahendamine jääb täitevvõimu või seadusandliku võimu osaks kohtuvõimu kõrvale tõrjudes.11 Eelöeldust tulenevalt on nt teatud asjades kohtuvälise menetluse läbimise kohustus käesoleva paragrahvi esimese lausega kooskõlas seni, kuni see ei takista vaidlusküsimuse lahendamise üleandmist kohtule.12 Seega tuleb nõustuda juba varem korduvalt väljendatud seisukohaga, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 esimeses lauses märgitut tuleb mõista selliselt, et lõppastmes peab õigusvaidluse lõplikult siduv lahendamine jääma kohtuvõimu pädevusse.13 Täpsemalt ei nõua PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) iga õigusliku vaidluse lahendamist üksnes kohtu poolt, vaid seda, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg-st 1 tulenevalt oleks igaühel tema subjektiivsete õiguste rikkumise korral võimalik kohtusse pöörduda, taotledes vajadusel teda puudutava asja üleandmist kohtule lahendamiseks.14 Nõnda ei oleks õiguslik regulatsioon, mis reserveerib teatud õiguslike vaidluste lahendamise kohtuvõimu kõrvale jättes teistele riigivõimuharudele (nt usaldab haldus- või väärteoasja lõpliku lahendamise pädevuse täitevvõimu ametiasutusele) kooskõlas selles paragrahvis ning PSi §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega, mille kohaselt on õigusemõistmine kui riigivõimu teostamine kohtuvõimu tuumikpädevus.15 Vt ka komm. (kommentaar) 16.

Samast riigivõimu eri harude täieliku eraldatuse nõude puudumisest tulenevalt ei ole välistatud ka kohtuvõimule endale muude ülesannete panemine peale õigusemõistmise. Kui selle paragrahvi ls 1 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, ei tähenda see, et kohus mõistab ainult õigust.16 Kuna õigusemõistmisest väljapoole jäävate ülesannete täitmine kujutab endast samuti riigivõimu teostamist, saab see PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 ls 1 kohaselt toimuda üksnes parlamendi kehtestatud seaduse alusel. Kehtivas õiguses on sellisteks seadusega otstarbekuse kaalutlustel kohtutele usaldatud kõrvalülesanneteks nt registripidamine (KS (Kohtute seadus) §-d 15–16), mis on olemuslikult pigem haldusülesande täitmine, või valvamine kohtu poolt ametisse nimetatud isikute tegevuse üle (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 4772) kui järelevalvekohustuse teostamine. Ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ise paneb kohtuvõimule selliseid ülesandeid, mis ei ole oma sisu poolest vaadeldavad õigusemõistmisena (nt Riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 64 lg 2 p 4 järgi või VP (Vabariigi President) tunnistamine kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 83 lg 1 kohaselt). Siiski tuleb nii kohtuvõimule kui ka teistele riigivõimuharudele ja põhiseaduslikele institutsioonidele seaduse alusel nende PSis nimetatud tuumikpädevuste väliseid ülesandeid pannes silmas pidada, et üldiselt saab see PSi mõttes olla õigustatud vaid tingimusel, et nende täitmine on sellele riigivõimuharule omane, uued ülesanded ei kitsenda tema tuumikpädevust ega raskenda üksiku riigivõimuharu põhiülesande ehk kohtuvõimu puhul õigusemõistmise täitmist ja lisaülesande andmiseks esinevad kaalukad põhjused.17 Lisaks tuleb täiendavate ülesannete andmisel arvestada ka üksiku riigivõimuharu täpsemat spetsiifikat. Kohtuvõimu puhul väljendub see õigusvaidluse lõpliku lahendamise pädevuses, mis hõlmab ühtlasi avaliku võimu toimimise legaalsuse kontrolli. Seega ei ole kohtuvõimule võimalik panna ülesandeid, mida tal pole võimalik oma eripärast lähtuvalt täita, arvestades kohtuvõimu demokraatliku legitimatsiooni spetsiifikat, st valimiste kaudu toimiva demokraatliku kontrolli puudumist. Nii ei saa kohtuvõimule delegeerida selliste õigusemõistmiseväliste otsuste langetamise pädevust, mille tegemise volitus on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 149 lg 4 kohaselt üksnes seadusandjal, olgugi et see võib puudutada kitsalt kohtuvõimu enda toimimist (nt kohtute tööpiirkonnad, kohtuasutuste ja -majade arv, nende asukohad, olulisemad eelarveküsimused jne). Õigusemõistmise väliselt tuleb vältida kohtuvõimule ka selliste otsustuste ja toimingute tegemise pädevuse usaldamist, mis võivad anda hiljem alust nende iseseisvaks kohtulikuks kontrolliks, kuna sellega kaasneb otsustamise ja selle seaduslikkuse kontrolli funktsioonide kokkulangemine riigistruktuuris.

Õigusemõistmine tuumikfunktsioonina määrab ära ka kohtuvõimu kui eraldi riigivõimuharu toimimise eripära riigivõimu kolmikjaotuse skaalal. Nagu iga teistki riigivõimuharu, iseloomustab ka kohtuvõimu vaid talle omane legitimatsiooni skeem, toimimispõhimõtete kompleks, organisatsioon ja otsustuspädevus. Kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 56 järgi on ainus vahetult rahva poolt legitimeeritud riigivõimuharu seadusandlik võim (Riigikogu), saavad kõik ülejäänud riigivõimuharud, sealhulgas kohtuvõim oma legitimatsiooni omandada vaid Riigikogu vahendusel. Kohtuvõimu puhul lähtub see PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 78 p-st 13 ja §-st 150 nende koostoimes, millest tuleneb, et Riigikohtu kui kõrgeima kohtu ja põhiseaduskohtu kohtunikud nimetab ametisse vahetult Riigikogu, samas kui muud kohtunikud nimetab ametisse üldjuhul parlamendi valitud VP (Vabariigi President) Riigikohtu ettepanekul. Seeläbi saavad kohtuvõimu teostavad kohtunikud oma tegevuseks rahvalt kui kõrgeima riigivõimu kandjalt personaalse legitimatsiooni. Erinevalt täidesaatvast võimust ei kuulu kohtunikud õigusemõistmise sõltumatuse kindlustamiseks seadusandja kui nende teostatavat võimu legitimeeriva institutsiooni kontrolli alla, vaid juhinduvad oma tegevuses PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 ls 2 järgi üksnes PSist ja seadustest (komm. (kommentaar) 15 jj). Kuna selle paragrahvi ls-s 1 sätestatud kohtunikkonna ametisse nimetamise eluaegsuspõhimõtte valguses ei teosta Riigikogu kohtunike tegevuse üle perioodilist kontrolli valimiste kaudu, moodustab kohtu allumine ainult PSile ja seadustele ka kohtulahendite demokraatliku legitimatsiooni põhialuse, kuivõrd PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 järgi saab riigivõimu teostamine toimuda ainuüksi PSi ja sellega kooskõlas olevate seaduste kohaselt. Arvestades, et PSi on rahvahääletusel heaks kiitnud vahetult rahvas ning seadusloome pädevus kuulub PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 59 järgi vahetult rahva valitud Riigikogule, garanteeritakse seeläbi kogu õigusemõistmise lähtumine rahva tahtest. Eelnevast järeldub ühtlasi, et kui täitevvõimu saab seadusandlik võim suunata läbi parlamentaarse kontrolli, siis kohtuvõimu mõjutamine seadusandja poolt on võimalik üksnes seadusandluse kaudu. Vt ka komm. (kommentaar) 22 jj ja § 147 komm. (kommentaar) 3.

Kuna erinevalt eksekutiivvõimust ei ole õigusemõistmise sõltumatuse huvides võimalik kohtuvõimu tegevuse üle kontrolli teostamine mõne muu riigivõimuharu, s.o seadusandliku võimu poolt (parlamentaarne kontroll), määratakse sellega kindlaks ka kohtuvõimu eriline organisatsioonistruktuur, mis peab tagama selle tegevuse seaduslikkuse autonoomse kontrollimise vaid kohtuvõimu enda poolt. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 149 lg-te 1–3 kohaselt iseloomustab Eesti kohtuvõimu organisatsiooni hierarhiline ülesehitus – kolmeastmeline kohtusüsteem –, mille põhituumaks on, et alama astme kohtulahendite seaduslikkust kontrollivad kõrgema astme kohtud. Kas konkreetne kohtusüsteem ehitada üles kahe- või kolmeastmelisena, on otstarbekuse küsimus, mille määravad valdavalt iga üksiku riigi ajalooline kogemus ja traditsioonid. Kohtusüsteemi astmeline ülesehitus ühitatuna kõrgemates kohtutes domineeriva kohtuasja kollegiaalse arutamisvormiga ja neisse eelduslikult kogenumate kohtunike nimetamisega võimaldab kokkuvõttes vaid kohtuvõimu sisemiste mehhanismide kaudu luua ühest küljest piisava distantsi kohtulahendi tegemiseks ja selle kontrollimiseks pädevate instantside vahel ning teiselt poolt kontrolli teostamiseks hädavajaliku suurema asjatundlikkuse, tagades seeläbi erapooletu ja sõltumatu järelevalve kohtupidamise õiguspärasuse üle vajaduseta pöörduda teiste riigivõimuharude poole. Seadusandlik ega täidesaatev võim ei oma õigust sekkuda õigusemõistmise sisu moodustavatesse otsustusprotsessidesse. Selline lahendus ei tähenda siiski kohtuvõimu kapseldumist, kuivõrd kohtulahenditele immanentselt omase põhjendamiskohustuse kaudu garanteeritakse ühtlasi kohtusüsteemiväline avalikkuse kontroll õigusemõistmise üle (komm. (kommentaar) 10). Erinevalt täidesaatvast võimust, mille struktuuri eripäraks on samuti selle hierarhiline ülesehitus, ei tähenda kohtusüsteemi astmeline organisatsioon siiski selle eri astmetes töötavate kohtunike teenistuslikku allumist üksteisele. Korralduste andmise õigus kui täitevvõimu funktsioneerimise hädavajalik element on õigust mõistva tegevuse juures välistatud. Selle paragrahvi ls-s 1 nimetatud õigusemõistmise sõltumatuse põhimõte ei toimi mitte üksnes kohtuvõimu suhetes muude riigivõimuharudega, vaid ka kohtuvõimusiseselt. Seega lahknevalt täitevvõimule omasest ministeriaalsest juhtimisstruktuurist puudub kõrgema astme kohtunikel (ja ka sama kohtuastme teenistuslikel juhtidel, nagu kohtu esimees, kohtumaja juht jt) korralduste andmise ja juhtimise võim alama astme kohtunike suhtes õigusemõistmise sisulistes küsimustes. Õigusemõistmise sõltumatuse põhimõtet võib selles osas piirata üksnes üksiku kohtuasja õige lahendamise huvides, nt kõrgema astme kohtu juhiste näol kohtuasja alama astme kohtule uueks arutamiseks saatmisel. Vt ka komm. (kommentaar) 18 jj.

Õigusemõistmise sõltumatuse garanteerimiseks kehtestatud piiratud demokraatlik kontroll kohtuvõimu tegevuse üle seab ühtlasi piirid selle riigivõimuharu põhiseaduslikule pädevusele. Erinevalt seadusandlikust ja täidesaatvast võimust puudub kohtuvõimul volitus algatada omal initsiatiivil otsuste vastuvõtmise menetlust isegi siis, kui see teeniks olemasolevate seaduste täitmise huve. Kohtuvõimu teostamine on võimalik ainuüksi juhul, kui selle rakendamist on temalt taotletud (nemo iudex sine actore ehk omaalgatusliku õigusemõistmise keeld). Kohtuvõimu teostamine üksnes puudutatud isiku taotlusel kujutab endast ühtlasi kohtuvõimu rakendamise põhiseaduslikku piirangut PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 4 sätestatud võimude tasakaalustatuse põhimõtte valguses. Initsiatiivipädevuse puudumise tõttu eeldab kohtuvõimu realiseerimine alati selle eelnevat aktiveerimist kaebuse või muu kohtumenetluse läbiviimist taotleva tahteavalduse esitamise kaudu. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg-s 1 sätestatud üldise kohtusse pöördumise põhiõiguse kaudu on selleks üldjuhul volitatud see isik, kelle subjektiivseid õigusi vahetult rikuti, kuid seadusandja võib otstarbekuse kaalutlustel erandlikel juhtudel nimetatud õiguse omistada ka muudele isikutele (nt actio popularis). Omaalgatusliku õigusemõistmise keelu väljendus põhiseaduslikkuse järelevalve valdkonnas on ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg 1 ls 2 ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 152 lg 1 koostoimes, mis keelavad kohtul algatada konkreetset normikontrolli muude õigusnormide üle kui need, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 152 komm. (kommentaar) 23 jj). Omaalgatusliku õigusemõistmise keeld kui üldine kohtuvõimu põhiseaduslik toimimisprintsiip välistab seega kohtu teotsemise, kui puudub kellegi subjektiivsete õiguste rikkumine. Samal põhjusel ei ole kohtuvõimu põhiseadusliku asendiga ühitatav talle üldise seaduslikkuse järelevalvekohustuse panemine legaliteediprintsiibi äärmusliku väljendusena.18 Seadusandja võib menetlusseadustega omaalgatusliku õigusemõistmise keelu printsiipi siiski piirata kohtulahendite seaduslikkuse tagamiseks, lubades nt kõrgema astme kohtutel kaebuse piiridest väljuvalt tuvastada õigusrikkumisi, millele kaebaja pole viidanud (nt HKMS (Halduskohtumenetluse seadustik) § 199 lg 1, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 340 lg 1, TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 656 lg 1, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 151 lg 1).

Postuleerides käesolevas paragrahvis, et õigust mõistab ainult kohus, paneb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) riigile kohustuse lahendada kõik riikliku seadusandluse pinnalt ühiskonnas võrsuvad õigusvaidlused. Paragrahvis 15 lg-s 1 sätestatud igaühe õigusele pöörduda kohtusse, mille sisuks on muu hulgas igaühe õigus nõuda, et kohus tema asja lahendaks, vastab seeläbi riigi kohustus lahendada kohtusüsteemi vahendusel kõik talle läbivaatamiseks antud õigusvaidlused. Sellest järeldub, et kuigi ühest küljest ei saa kohtuvõim initsiatiivipädevuse puudumise tõttu ise algatada otsuste vastuvõtmist, ei saa ta samas teisest küljest keelduda talle PSi alusel usaldatud õigusemõistmise pädevuse teostamisest ega valida lahendatavaid asju. Õigusemõistmise huvides kohtusse pöördumise õiguse realiseerimiseks kehtestatud menetlusõiguslike eelduste järgimise nõue, nagu ka nt kohtupraktika ühtlustamisvajadustest tingitud asjade selektsioonimehhanismid kõrgemates kohtutes pole siiski nimetatud kohustusega vastuolus. Kohtuvõimu teostamise kindlustamiseks moodustab õigusemõistmisest keeldumine üksiku kohtuniku tasandil distsiplinaarsüüteo.19

Vahetu demokraatliku kontrolli piiratuse tõttu kehtib kohtuvõimule muude riigivõimuharudega võrreldes oluliselt ulatuslikumalt kohustus oma otsustusi põhjendada. Kohustust esitada lahendini viinud kaalutlused võib pidada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte kohtuvõimuspetsiifiliseks väljenduseks, kuna põhjendamiskohustus peab ära hoidma kohtuvõimu meelevaldse rakendamise. Olgugi et ka muud riigivõimuharud peavad oma otsuseid arusaadavalt põhjendama, on põhjendamiskohustusel nimelt kohtuvõimu teostamise juures eriline roll, täites mitmeid kaalukaid eesmärke. Esiteks peab põhjendamiskohustus kompenseerima võimude lahususe kindlustamise vajadusest ja õigusriigi printsiibi prioritiseerimisest tingitud demokraatiapõhimõtte defitsiiti (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 152 komm. (kommentaar) 39), kuivõrd nõuab üksiku otsustuse langetamiseni viinud asjaolude ja argumentide avaldamist. Kohtulahendi avalik kuulutamine vastavalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg-le 4 teenib seega peaasjalikult sotsiaalse kontrolli ja kohtulahendite legitimatsiooni eesmärki. Nõue avaldada kohtulahendi tegemisele viinud üksikasjalikud kaalutlused, nagu ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg-s 3 nimetatud kohtuistungi avalikkuse põhimõte, kindlustavad avalikkuse juurdepääsu õigusemõistmisele ja avavad kohtupidamise avalikuks kriitikaks. Kohtupidamine ei saa olla voluntaristlik, vaid peab õigusrahu ja -kaitse ning õiguskindluse eesmärkide saavutamiseks veenma üldsust oma erapooletuses ja tehtud otsustuste kõrges kvaliteedis. Seega takistab põhjendamiskohustus kontrollivaba lünga teket justiitsvõimu valdkonnas. Teiseks on põhjendamiskohustuse täitmine hädavajalik kohtulahendite kohtusüsteemisiseseks kontrolliks edasikaebemenetluste vahendusel, sest põhjenduste esitamise kaudu muudetakse kohtu otsustusprotsess nähtavaks mitte ainult menetlusosalistele, vaid ka kõrgematele kohtutele, mis võimaldab neil täita oma järelevalvefunktsiooni (komm. (kommentaar) 7). Kõnealust põhjendamiskohustuse ülesannet on oma praktikas rõhutanud ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus), mille lahendite kohaselt sisaldab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni20 art 6 lg 1 liikmesriikide kohtutele suunatud nõuet esitada otsustes küllaldased põhjendused, millel otsus rajaneb, kuna vaid sel moel saab kohus pooltele näidata, et on nende väiteid kaalunud, tagades samaaegselt võimaluse edasikaebeõiguse teostamiseks. Millises ulatuses peavad kohtud oma otsuseid konkreetsel juhul põhjendama, sõltub siiski üksiku kohtuasja eripärast ega ole üldisemalt määratletav. Põhjendamiskohustus ei hõlma näiteks kohtu kohustust vastata kohtumenetluse poolte esitatud kõigile argumentidele.21

PSi §-dest 113 ja 115 tulenevalt ei luba PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) parlamendivaba ruumi tekkimist riigieelarve heakskiitmisse puutuvates küsimustes. Riigieelarve eelnõu koostamise kohustus lasub PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 87 p 5 järgi siiski täitevvõimul. Ajalooliselt kujunenuna on riigieelarve heakskiitmine üks olulisemaid parlamendi suveräänsuse avaldusi. Üksnes rahva poolt vahetult legitimeeritud parlament saab otsustada riigi kulutuste tegemise üle selle erinevate riigivõimuharude ja -asutuste lõikes. Seega on eelarveküsimustes esikohale seatud demokraatia põhimõte ja parlamendi kehtestatud riigi aasteelarve väljendab paratamatult selles esindatud poliitiliste jõudude eelistusi ja nendevahelisi kokkuleppeid. Kuna kohtuvõimul puudub nii pädevus kui ka legitimatsioon riigi kulutuste üle otsustada, samas kui riigieelarve eelnõu esitamise pädevus on täitevvõimul, on kohtuvõimu ligipääs eelarveprotsessile äärmiselt piiratud. Kohtuvõimu eelarvevajaduste kindlustamiseks on neil põhjustel enamlevinud riigikorralduslikuks lahenduseks kujunenud, et kohtusüsteemi esindab eelarvemenetluses justiitshalduse eest vastutav minister. Niisuguse lähenemisega välditakse kohtuvõimu tõmbamist poliitilise iseloomuga eelarvedebattidesse, milles poliitiliselt neutraalsel kohtuvõimul puuduks igasugune kaal. Eelnevast järeldub ühtlasi, et PSiga riigile antud kohtupidamise ülesande täitmiseks vajalike eelduste loomise kohustus lasub seadusandjal, kes peab organisatsioonilisel tasandil PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 148–149 sisalduvat järgides kehtestama kohtusüsteemi toimimise üksikasjad ning koostöös täitevvõimuga kindlustama viimasele funktsioneerimiseks vajalikud eelarvelised vahendid ja personali. Need peavad olema piisavad, kindlustamaks PSist tulenevate ja rahvusvaheliste aktidega seatud kohtuvõimu toimimist puudutavate kohustuste, sealhulgas näiteks kohtuasja mõistliku aja jooksul arutamise nõude täitmist.

III. Õigusemõistmise mõiste

Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 esimene lause nimetab kohtuvõimu tuumikpädevusena õigusemõistmist, ei ava põhiseadus ise seda mõistet. Olles küll iidne kultuurinähtus, mille bioloogilist alust võib näha inimesele ainuomases õiglustundes ja mille eesmärk on ühiskonnas tekkivate konfliktide rahumeelne lahendamine, ei lase õigusemõistmine oma sisu lihtsasti avada ega ole ammendavalt määratletav. Tegemist on avatud mõistega, mille tuuma on eri aegadel ja erinevates kultuuriruumides mõtestatud erinevalt. Teisalt kannab õigusemõistmise määratlemine käesoleva sätte mõttes topeltfunktsiooni: arvestades, et õigusemõistmine on esimese lause kohaselt kohtuvõimu ainupädevus, markeerib kõnealune termin ühest küljest nende ülesannete ringi, mida riigistruktuuris tohib täita vaid kohtuvõim (väline pädevus), ning teisest küljest selgitab, milliseid funktsioone kohtuvõimu siseselt ei või kohtunikelt kohtuametnikele edasi delegeerida, kuivõrd PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 147 sätestab selged nõuded õigusemõistmise teostamisele (sisemine pädevus).22 Välja kujunenud kohtupraktika kohaselt võib ka kohtuasutuse sees materiaalses mõttes õigusemõistmise funktsiooni teostada üldjuhul kohtunik PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 150 tähenduses (komm. (kommentaar) 16).

Klassikalises mõistes on õigusemõistmine (sks Rechtsprechung, pr activité juridictionelle, ingl administration of justice, vn правосудие) defineeritav konkreetse õigusküsimuse või õigusvaidluse siduva lahendamisena23 või kui vaieldava, kaheldava või ohustatud õiguse siduv tuvastamine konkreetsel juhtumil.24 Selle määratluse kohaselt iseloomustavad õigusemõistmist eeskätt kaks tunnust: vaidluse olemasolu ning selle lahenduse siduvus õiguskorra jaoks. Ülevaatlikkuse mõttes on juurdunud õigusemõistmise jagamine järgmistesse valdkondadesse: 1) avaliku võimu kontroll, mille alus on isiku õigus pöörduda kohtusse oma õiguste maksmapanemiseks avaliku võimu vastu; 2) põhiseaduslikkuse järelevalve ehk põhiseaduskohtu kontroll seadusandlike aktide põhiseadusele vastavuse üle; 3) eraisikute vaidluste lahendamine ehk kohtu seisukoha väljendamine ühe eraisiku poolt teise vastu esitatud nõude osas; 4) süüteomenetluses süüküsimuse lahendamine.25 Õigusemõistmise täpsemaks sisustamiseks tehakse vahet õigusemõistmise formaalsel ja materiaalsel määratlusel. Kohtuvõimu täidetavaid muid funktsioone, mis ei ole käsitatavad õigusemõistmisena formaalses ega materiaalses mõttes, pole põhjust õigusemõistmisse haarata, vaid neid tuleb mõista kohtutele antud muu haldustegevusena26, sidudes seeläbi õigusemõistmise kitsalt vaid kohtuvõimu tuumikpädevusega, mille üleandmine seadusandja poolt teistele võimuharudele on piiratud.27

Formaalselt on õigusemõistmine tegevus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse teostamise tagamiseks ja vahetult PSi alusel kohtuvõimu pädevusse antud otsustuste tegemine.28 Formaalset määratlust toetab ka PSi juriidilise ekspertiisi lõpparuanne, mille kohaselt moodustab õigusemõistmise õigusnormide rakendamise kaudu lõplikult siduvate otsustuste tegemine seadusega reguleeritud menetluse käigus erapooletu riikliku organi poolt.29 Formaalsele käsitlusele tugineb ka Riigikohus, märkides, et õigusemõistmisena tuleb käsitada PSi ja seadusega kohtu pädevusse antud ülesandeid, eelkõige tsiviilvaidluste lahendamisel, kuriteo või väärteo toime pannud isiku süü kindlaks tegemisel ja neile karistuse mõistmisel, samuti avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkuse kontrollimisel.30 Lähtudes õigusemõistmist defineerides peaasjalikult kohtust kui ülesande täitjast, ei võimalda formaalne määratlus piiritleda seda osa riiklikust tegevusest, mida PSi kohaselt ei saa ellu viia ükski teine riigivõimuharu peale kohtuvõimu. Nimelt võib seadusandja otstarbekuse kaalutlusel suunata kohtutele täitmiseks näiteks ka selliseid toiminguid, mis on oma sisult pigem haldusülesanded ja mida võib seetõttu täita ka täitevvõim (vt komm. (kommentaar) 5).

Katsed leida õigusemõistmist iseloomustavaid sisulisi tunnuseid ehk seda materiaalselt määratleda ulatuvad juba antiikaega. Näiteks defineeriti Rooma õiguses õigusemõistmist kui pidevat ja lakkamatut tahet anda igaühele talle kuuluv õigus (iustitia est constans et perpetua voluntas ius suum euique tribuendi).31 See määratlus Antiik-Rooma õigusteaduse klassikalise ajastu juristilt Ulpianuselt jätab siiski lahtiseks, milline peab olema õigus, millele igaüks saab pretendeerida.32 Ka tänapäeval puudub ammendav õigusemõistmise materiaalne määratlus. Rahvusvahelises plaanis mõistetakse õigusemõistmisena materiaalses mõttes tegevust, mis seisneb õigusnormide põhjal ja vastavalt korraldatud menetluse tulemusena iga sellise vaidlusküsimuse lahendamises, mille üle otsustamine on kohtu kompetentsis.33 Kuna tegemist on siiski äärmiselt üldise määratlusega, siis tuleb see, kas üksikjuhtum kujutab endast sisulises mõttes õigusemõistmist, lahendada igal üksikjuhtumil eraldi. Vastava ülesande olemuse ja põhiõiguste riive intensiivsuse põhjal tuleb otsustada, kas konkreetse küsimuse üle otsustamine peab kuuluma kohtuvõimu ainupädevusse või mitte.34 Niisugune lähenemine on omaks võetud ka Riigikohtu praktikas. Sisuliste kriteeriumite kaudu on Riigikohus lugenud õigusemõistmiseks nt menetluskulude kindlaksmääramise pärast tsiviilkohtumenetluses tehtud lõppotsust, kui see väljub pelgast tehnilise ja arvutusliku toimingu raamidest35, mistõttu selle üleandmine kohtuametnikule kohtuniku asemel ei ole põhiseadusega lubatud. Seevastu ei kujuta endast üldjuhul õigusemõistmist sisulises mõttes registrimenetlus, mille toimetamise andmine kohtuvõimu pädevusse lähtub otstarbekuse kaalutlustest36 ega täitemenetluses sunniraha määramine, kuivõrd kohtutäitur on kohtulahendit täites seotud formaliseerituse põhimõttega isegi juhul, kui tal on sundi kohaldades kaalutlusõigus.37 Samuti ei ole õigusemõistmisena käsitatav loa andmine menetlustoiminguks kriminaalmenetluse kohtueelses menetluses.38 Õigusemõistmisena pole vaadeldav ka teatud tsiviilõiguslike tehingute lõpetamine seadusega parlamendi poolt, olgugi et sellise seaduse kehtestamise võis tingida soov revideerida samas küsimuses varem tehtud kohtulahendit.39

Mingi tegevuse kvalifitseerimine õigusemõistmisena materiaalses mõttes ei tähenda automaatselt, et seda ei võiks toimetada ka muud riigivõimuorganid või kohtuvõimusiseselt muud kohtuametnikud peale kohtuniku. Materiaalses mõttes õigusemõistmise ülesande andmine teistele riigivõimuharudele peale kohtu (nt täitevvõimule väärtegude kohtuvälise menetluse korral) pole PSi järgi välistatud tingimusel, et selle üle säilib kohtusse pöördumise põhiõigus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 15 sätestatud korras (komm. (kommentaar) 4). Kohtusse pöördumise põhiõiguse realiseerimine muu riigivõimuharu juures toimetatud kohtuvälise või -eelse menetluse tulemi suhtes tähendab muu hulgas seda, et kohus ei ole seotud eelnevas menetluses tehtud otsustusega ning on pädev arutama asja ab ovo ehk hinnates uuesti kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke küsimusi. Kohtusse pöördumisele eelnenud menetluse lõpptulemuse sisuline võrdsustamine esimese astme kohtulahendiga ning sellest tulenevalt selle suhtes vaid apellatsiooniõiguse ettenägemine ei ole kooskõlas PSi §-dega 4 ja 146.40 Kooskõlas eelnimetatuga on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjekindla praktika kohaselt väärteomenetluses karistusotsuse tegemine täitevvõimu esindava kohtuvälise menetleja ametniku poolt PSiga lubatav seni, kuni isikule on kindlustatud võimalus taotleda oma asja täiemahulist arutamist kohtus.41 Kohtuvõimusiseselt materiaalses mõttes õigusemõistmise ülesande delegeerimist kohtuniku asemel kohtuametnikule võib pidada põhiseaduslikult lubatavaks, kui menetlusseadus jätab viimase otsustuse seaduslikkuse kontrollimise pädevuse siiski kohtunikule.42

Õigusemõistmise eri määratlusi üldistades võib seega resümeerida, et sellena tuleb käsitleda õiguse kohaldamist üksikule kohtu ette toodud kaasusele, mille tulemusena tehtav otsustus on õiguskorra jaoks siduva ja vaidluse korral seda lõpetava toimega. Õiguse kohaldamine kirjeldatud tähenduses hõlmab üheaegselt nii faktiliste asjaolude tuvastamist kui ka õigusnormi sisu selgitamist. Seadusandliku võimu põhitegevusest ehk õigusloomest erineb õigusemõistmine selle poolest, et tegemist ei ole uue õiguse loomisega, vaid olemasoleva õiguse rakendamisega isegi juhtumitel, mil see eeldab õiguslike lünkade täitmist või olemasoleva õigusregulatsiooni edasiarendamist, sest kohtu tegevuses ei ulatu see kaugemale tema ette toodud konkreetse õigusküsimuse lahendamisest.43 Seevastu õigusemõistmise kui kohtuvõimu tuumikülesande eristamine täitevvõimu tegevusest on keerulisem, kuivõrd õiguse rakendamine on ka haldusorganite ülesanne. Piiritlemisprobleem ei jäänud märkamata juba esimestena kohtuvõimu kui eraldi riigivõimuharu esile tõstnud Montesquieule, kes nimetaski algselt kohtuvõimu üheks täitevvõimu eriliigiks, mida täitevvõimust stricto sensu eristab üksnes lahendatavate küsimuste ring.44 Kehtiva põhiseaduse valguses võiks kohtuvõimu teostatava õigusemõistmise ja täitevvõimu õiguse rakendamise vahetegu tugineda formaalselt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 ls-le 1, mis defineerides kohtusse pöördumise õigust, asetab selle raskuskeskme õiguste rikkumisele, millest omakorda võib implitsiitselt järeldada kohtuliku õiguse rakendamise eeldusena õigusliku vaidluse olemasolu (vt ka komm. (kommentaar) 8). Teisest küljest esmajoones materiaalsele kriteeriumile toetudes on nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ise kui ka kohtumenetluse seadused teatud põhiõigusi enam riivavatel juhtudel (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) ptk 31) usaldanud õiguse esmase vahetu rakendamise pädevuse kohtule pooltevahelise vaidluse olemasolu eeldamata (n-ö tulevikku suunatud õiguskontroll).45 Tegemist on olukorraga, kus õiguse rakendamises endas sisaldub juba sedavõrd intensiivne põhiõiguse riive, et selle üle otsustamine on esmaselt usaldatud kohtuvõimule kui sõltumatule ja erapooletule institutsioonile. Kokkuvõttes võib seega tõdeda, et õigust rakendava tegevusena hõlmab õigusemõistmise määratlus nii õigusvaidluste lahendamist kui ka õiguse vahetut esmast rakendamist põhiõiguste kaitseks.

IV. Kohtu sõltumatus

Kommenteeritava § 146 teise lause järgi on kohus oma tegevuses sõltumatu. Üldkeeleliselt tähendab sõltumatus esmajoones välismõjude puudumist ja vabadust otsustada iseseisvalt. Õiguslikult eristatakse kohtu sõltumatuse erinevaid aspekte. Esmalt tehakse vahet kohtu institutsionaalsel ja kohtuniku personaalsel sõltumatusel.46 Institutsionaalsel ehk võimude lahususe tasandil tähendab kohtuvõimu sõltumatus eeskätt, et ükski teine riigivõimuharu peale kohtuvõimu ei saa teha lõplikke ega siduvaid otsustusi õigusemõistmise valdkonnas, s.o teha, muuta ega tühistada kohtulahendeid. Kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus on seega osa võimude lahususe põhimõttest47 (komm. (kommentaar) 20). Kohtuniku personaalne sõltumatus seevastu tähendab üksikule kohtunikule garanteeritud võimalust mõista õigust nii, et teda ei saaks ebakohaselt mõjutada tehtavate lahendite sisu osas (komm. (kommentaar) 21). Nii institutsionaalne kui ka personaalne sõltumatus on mõlemad hädavajalikud eeldused neutraalseks otsustamiseks, kujutades endast nõnda kohtu erapooletuse (komm. (kommentaar) 26) esmaseid tingimusi.48 Paralleelselt eelnimetatud jaotusega eristatakse kohtu välist ja sisemist sõltumatust. Väline sõltumatus peab silmas, et õigusemõistmise organ täidaks oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi, olles seeläbi kaitstud sellise välise surve eest, mis võiks kahjustada organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid. Seega hõlmab kohtu väline sõltumatus eeltoodud tähenduses korraga nii kohtu institutsionaalse kui kohtuniku personaalse sõltumatuse aspekte. Sisemise sõltumatuse all mõeldakse kohtu objektiivsust (erapooletust) tema suhtes menetlusosalistega kindlustamaks, et kohtuasja lahendades lähtutakse üksnes kehtivast õigusest.49

Kohtu sõltumatus moodustab üheaegselt nii osa õigusriigi põhimõttest50 kui ka ausa ja õiglase kohtumenetluse absoluutse ja esmase eelduse.51 Tõhusa kohtuliku kaitse tagamine nõuab vältimatult asja arutava kohtu sõltumatust. Kohtuna ei saa ühelt poolt käsitleda struktuuri, mis ei täida sõltumatuse kriteeriume, ning teisest küljest ei ole sellise sõltumatuse nõudele mittevastava struktuuri tegevus käsitletav ka õigusemõistmisena.52 Kuigi sarnaselt õigusemõistmisega ei ava põhiseadus ka sõltumatuse nõude täpsemat sisu, on see tuletatav muu hulgas selleks rahvusvaheliselt kokkulepitud standarditest. Kuna kohtu ja kohtuniku sõltumatus on universaalne õigusväärtus, ei saa viimase määratlemisel piirduda ainult Eesti õiguskorraga, vaid tuleb lähtuda ka sellest, mida mõistetakse selle all demokraatlikes riikides üldiselt.53 Rahvusvaheliselt reguleeritakse nõudeid kohtu sõltumatusele paljudes riikidevahelistes raamistikes heaks kiidetud dokumentides. Ülemaailmselt võib neist olulisemateks pidada ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) peaassambleel 1985. a resolutsiooniga 40/32 kinnitatud kohtunikkonna sõltumatuse põhiprintsiipe54 ning kodaniku ja poliitiliste õiguse rahvusvahelise pakti55 artiklit 14 koos sellele ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste komitee 2007. a antud tõlgendustega. Euroopa Nõukogu tasandil väärivad esile tõstmist esmajoones EIÕK art 6 ühes EK (Euroopa Kohus) poolt sellele antud tõlgenduspraktikaga, Euroopa Nõukogu ministrite komitee 17.11.2010 heaks kiidetud soovitusi „Kohtunikud: sõltumatus, tulemuslikkus ja vastutus“56 ja Veneetsia Komisjoni egiidi all 2016. a vastu võetud õigusriigi kriteeriumite loetelu57, samuti kohtunike konsultatiivnõukogu arvamust nr 1 (2001) kohtunike sõltumatust ja eluaegsust puudutavate normide kohta58 ning 2010. a heaks kiidetud kohtu tegevuse põhiprintsiipe. ELi tasandil on eeskätt asjassepuutuv ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta)59 art 47 ja selle antud EK (Euroopa Kohus) tõlgenduspraktika.

PSi tasandil on kohtu sõltumatuse põhimõte üheaegselt nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 4 ja 10 sätestatud võimude lahususe ja demokraatliku õigusriigi põhimõtete väljendus kui ka üks PSTS (Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus) §-s 1 märgitud PSi aluspõhimõtetest. Selle paragrahvi teine lause hõlmab nii kohtu institutsionaalset sõltumatust kui ka kohtuniku personaalset sõltumatust (resp. välist sõltumatust)60, kuid kohtuniku personaalse sõltumatuse garantiisid täpsustatakse täiendavalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 147 ja 153. Kohtu sisemine sõltumatus erapooletuse tähenduses on tuletatav selle paragrahvi teisest lausest (komm. (kommentaar) 25). Kohtuvõimu institutsionaalne sõltumatus koostoimes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 147 ja 153 nimetatud kohtuniku personaalse sõltumatuse tagatistega peab kindlustama, et õigusemõistmine üksikutes kohtuasjades toimuks üksnes kohtuliku arutamise pinnalt ega juhinduks mingitest muudest mõjutustest väljaspool seda. Paragrahv konkretiseerib esmajoones võimude lahususe printsiipi, rõhutades sõltumatuse põhimõtte kaudu kohtuvõimu institutsionaalset rippumatust teistest riigivõimuharudest (vt ka komm. (kommentaar) 18). Üksikisiku tasandil peab kohtu sõltumatus kaitsma kohtusse pöörduja huvisid, moodustades seeläbi PSiga riigile pandud õigusemõistmise kohustuse pöördkülje (komm. (kommentaar) 9). Seega ei tule kohtu sõltumatust vaadelda mitte kui kohtuvõimu kandja ehk kohtuniku privileegi, vaid kui õigusemõistmise põhiprintsiipi, mis peab teenima kõigi õigusemõistmist taotlevate ja selle õiglusele lootvate inimeste huve, sest sõltumatuseta poleks kohtul võimalik täita tema ootuspärast rolli ja toimida sotsiaalsete konfliktide lahendamiseks sõltumatu kolmanda isikuna.61 Kohtu sõltumatus on seega mõeldud sisendama õigussubjektidele usaldust selle institutsiooni vastu kujul, nagu seda nõuab demokraatia ja õigusriigi toimimine.62 Sellist järeldust kinnitab ka EIÕK art 6 lg 1, mille järgi kindlustavad konventsiooni osapooled igaühele õiguse asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Konventsiooni viidatud artikli sisu peegeldub PSi tekstis §-des 15 ja 146 sätestatus.63

Kommenteeritav paragrahv postuleerib kohtu sõltumatuse tema tuumikfunktsiooni täites. Kohtu sõltumatus õigust mõistes ei hõlma mitte üksnes õigusvaidluse või -küsimuse kohta lõppotsuse tegemist, vaid laieneb kohtuniku kogu tegevusele konkreetse kohtuasja lahendamisel, sealhulgas materiaalõiguse kohaldamisele ja menetlusõiguslike sammude valikule. Selliselt määratletud õigustmõistva tegevuse üle otsustab kohtunik täiel määral ise, olles vaba kohustusest järgida kellegi teise korraldusi. Kohtusüsteemisiseselt tagatakse õigusemõistmise sõltumatus ühelt poolt kohtusse pöörduja jaoks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg-s 1 ette nähtud põhiõigusega seaduslikule kohtualluvusele kui EIÕK art 6 lg-st 1 tuleneva ausa ja õiglase kohtumenetluse nõude ühe komponendiga, ning teisest küljest subordinatsioonisuhete puudumisega eri kohtuastmete kohtunike vahel. Olles küll osaks avalikust teenistusest, erineb kohtuniku tegevus seega kvalitatiivselt avalikust teenistusest täitevvõimu juures, sest õigust mõistes pole kohtunik allutatud ühelegi hierarhiale isegi mitte kohtusüsteemisiseselt kõrgema astme kohtute suhtes (komm. (kommentaar) 7). Kohtu sõltumatus ei hõlma mitte üksnes elukutselisi kohtunikke, vaid ka rahvakohtunikke. Seevastu ei kehti sõltumatuse garantii õigusemõistmisevälise tegevuse suhtes, nagu kohtuhaldus. Viimase all ei tule mõista mitte üksnes kohtuvõimu kui terviku varustamist kohtupidamise toimimiseks vajalike materiaalsete vahenditega teiste riigivõimuharude poolt ning suhteid riigi keskse kohtuhaldusasutuse (nt justiitsministeeriumi) ja üksikute kohtute vahel, vaid ka konkreetse kohtuasutuse sees õigusemõistmise korraldamiseks vajalikke tegevusi, sealhulgas kohtuasutusesiseseid teenistussuhteid nt kohtuesimehe ja kohtunike vahel. Teenistussuhte aspektist sarnaneb kohtuniku õiguslik seisund enam muude avalike teenistujatega, mis on muu hulgas vajalik nii kohtuasutuse töö sisemiseks korraldamiseks kui ka kohtuniku võimuvolituste väärkasutamise ärahoidmiseks.

V. Allumine põhiseadusele ja seadustele

Paragrahvi 146 teise lause teine pool, mille kohaselt mõistab kohus õigust kooskõlas PSi ja seadustega, kannab endas lisaks kohtu sõltumatuse põhimõtte rõhutamisele veel mitut võrdselt olulist ülesannet. Tegemist on üheaegselt nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõtte ülekordamisega kohtuvõimu teostamise kontekstis kui ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 4 ette nähtud võimude tasakaalustatuse põhimõtte ühe spetsiifilise väljendusega. Täiendavalt rõhutab kõnealune lauseosa sama paragrahvi esimese lause vahetu järjena kohtu erapooletuse põhimõtet, kriipsutades alla, et õigust mõistes ei juhindu kohus kellegi teise tahtest peale selle, mida on väljendatud rahva poolt heaks kiidetud PSis ja seadusandja kehtestatud seadustes.

Kõigepealt väljendub kohtuvõimu seotuses PSi ja seadustega võimude lahususe põhimõtte üks nurgakive. Pidades silmas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 4 sätestatud kolme riigivõimuharu omavahelist pädevuste jaotust, on riigi- ja ühiskonnaelu reeglite kehtestamine eeskätt seadusandja kompetents ja õigusvaidlusi lahendades peab kohtuvõim neist kinni pidama, mitte neid ise looma. Demokraatia põhimõtte üks nurgakive on, et õigust kehtestab rahva legitimeeritud seadusandja ja kohus juhindub viimase kehtestatud reeglistikust, kui PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ise ei näe selles osas ette selgesõnalist erandit (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 152). Kohtuvõim pole seega autonoomne otsustama, millistel alustel õigusemõistmist toimetada. Ajalooliselt on ühiskonnaelu prospektiivselt reguleeriva kirjutatud õiguse kujunemist peetud oluliseks verstapostiks, mille üheks tulemiks oli muu hulgas kohtupidamise eseme määratletus ja lahtiütlemine kohtuniku suvaõigusest konfliktide lahendamisel.64 Õiguse esmast ülesannet võib näha sotsiaalsete suhete korraldamises nende ettenähtavust ja kindlust pakkuval kujul65 ning kohtu roll on garanteerida õigusnormidest kinnipidamine üksikjuhtumil. Kuna PSi kohaselt on õigusemõistmise lähtekoht PSi ja seaduse tekst, ankurdab kõnealune lause ühtlasi meie õiguskorra Mandri-Euroopa õiguskultuuriruumi, milles õigusemõistmine tähendab eeskätt seadusandlikul teel kehtestatud normide kohaldamist konkreetsetele kaasustele, välistades seeläbi reeglina pretsedentidel tugineva kohtuliku õigusloome (kohtunikuõiguse) vaidluste lahendamise alusena. Kuigi teatud õigusvaldkondades võib nende vähesest normeeritusest tulenevalt olla kõrgema kohtu praktika oluline õigusallikas, annab see PSi säte siiski igale kohtunikule pädevuse kõrgema kohtu lahenditest kõrvale kalduda. Printsiibina ei ole kohtu kohustus alluda üksnes PSile ja seadustele samuti absoluutne, mistõttu seda võib piirata üksiku kohtuasja õige lahendamise huvides, kohustades näiteks alama astme kohut järgima kõrgema astme kohtu juhiseid õiguse kohaldamise kohta konkreetse asja tagastamise korral alama astme kohtule uueks arutamiseks. Niisugused piirangud peavad siiski olema objektiivselt põhjendatavad ega tohi ületada seda määra, mis on hädavajalik kohtusüsteemi kui terviku efektiivse toimimise huvides. Üksikasjades ei ole kohus õigust mõistes kitsalt seotud üksnes PSi ja seadustega, vaid õiguskorraga tervikuna. See tähendab esmalt, et PSi all tuleb peale selle enese mõista ka PSi rakendamise seadust ja PSi täiendamise seadust. Samuti ei tähenda sõna seadus siinkohal kitsalt seadust formaalses tähenduses, vaid iga kohaldamisele kuuluvat õigusnormi, sealhulgas täitevvõimu kehtestatud määrusandlust ja halduseeskirju, PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 järgi rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme ning tulenevalt PSTS (Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus) §-dest 1–2 ka ELi õigust. Välistatud on siiski välisriigi õiguse kohaldamine, mis läheks otsesesse vastuollu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 3 sätestatuga, mille järgi toimub riigivõimu teostamine vaid PSi ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel; viimane ei takista kummatigi kohtunikul lahendi argumentatsioonis kasutada ka võrdlev-õiguslikku erialakirjandust tõlgendusliku mõttetegevuse avardamiseks.66 Samuti ei ammendu õiguskord ainult kirjutatud siduvas õiguses, mistõttu pole õigusliku küsimuse lahendamiseks välistatud ka tavaõiguse poole pöördumine. Nii on Riigikohtu praktikas aktsepteeritud kohtuasjade lahendamisel ka teatud valdkonnas kehtiva hea tava (nt hea meditsiinitava ja -eetika ravimisel või hea ehitustava ehitustöödel) ning seda omakorda täpsustavate standardite (nt ravijuhend meditsiinis või Eesti standardid ehitustegevuses)67 kohaldamist. Seega ei ole kohtuvõim õigust mõistes kommenteeritava paragrahvi tähenduses seotud mitte ainuüksi selles otsesõnu nimetatud seaduste ja PSiga, vaid kogu õigusega üldiselt.

Kohustust juhinduda õigust mõistes seadustest ja PSist ei saa sellegipoolest mõista kui kohtule suunatud põhiseaduslikku nõuet toimida vaid legalistlikult. Arusaam, mis näeb kohtu rolli vaid õiguslike otsustuste tegemises süllogismi võtmes, mille esimene eeldus osutab õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile, ei suuda ammendavalt kirjeldada õigusemõistmise olemust.68 Kuna süllogismi järeldus ei sisalda selle eeldustega võrreldes mitte midagi uut, tähendaks kohtupidamise samastamine seda laadi õigusotsuste tegemisega õigusemõistmiselt igasuguse loovuse võtmist. Olles küll õigusvaidlusi lahendades seotud seaduste ja PSiga, sisaldub õigusemõistmises ometigi immanentselt õiguse edasiarendamise idee. Õigusemõistmise käigus toimuv kohtulik õiguse loomine on peaasjalikult kahesuunaline. Esmalt toimub see kohaldatava positiivse õiguse selgitamise teel. Isegi seadusandja kehtestatud normistiku raames üksikut õigusvaidlust lahendades jääb kohtuvõimule õigusnormide sisu avamisel alati teatud kaalutlusruum. Ühest küljest ei ole juba ainuüksi seaduse abstraktsusest tulenevalt võimalik sõnastada selle norme viisil, mis viiks selle alusel vaid ühe ja ainuõige otsuse vastuvõtmiseni. Abstraktse õigusnormi kohaldamine tähendab seetõttu peaaegu alati erinevate alternatiivide vahel valimist ning õigusakti üldiselt sõnastatud terminite sisustamist üksikjuhtumi lahendamise tarbeks (nt TsÜS (Tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 86 lg 1 – heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine). Kohaldatavate normide tähenduse kohta seisukoha võtmine moodustab osa õigusemõistmise tuumikfunktsioonist. Teiselt poolt ei ole seadusandja paraku võimeline ette nägema kõiki elus ette tulla võivaid juhtumeid, ning isegi õigusega hõlmatud juhtumitest leiavad reguleerimist vaid praktikas enimesinevad olukorrad. Õiguskorra paratamatu ebatäiuslikkuse pärast on kehtivas õiguses lünkade esinemine vältimatu ja kehtestatud normid õigusvaidluse lahendamiseks sageli ebapiisavad. Õigusaktide paljususe tõttu on nendevaheliste vastuolude teke raskesti ära hoitav. Loetletud põhjustel viiks rangelt legalistliku lähtekoha toetamine õigusemõistmise paralüseerituseni. Selle vältimiseks tuleb kohtul õiguskorras lahendamata küsimused otsustada õiguse tõlgendamise tunnustatud meetoditele tuginedes, mille vahel valimine on kohtuasja lahendava kohtuniku pädevuses. Tulenevalt riigi kohustusest lahendada kõik kohtusüsteemile laekunud õigusvaidlused (komm. (kommentaar) 9), ei saa kohus keelduda õigust mõistmast viitega õiguse paleuslikkuse puudumisele. Kohtupidamise üldpõhimõttena sätestas juba Prantsuse 1804. a Code civil, et kohtunikku võib karistada õigusemõistmisest keeldumise eest, kui ta jätab õiguse mõistmata, osutades seaduse puudumisele, ebaselgusele või -täiuslikkusele.69 Teiseks, positiivse õiguse sisu avamise kõrval toimub kohtulik õiguse edasiarendamine ka kontrollides alamalseisva õiguse kooskõla kõrgemalseisva õigusega. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg 2 ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 152 lg 1 panevad kohtule kohustuse jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve mistahes seaduse, muu õigusakti või toimingu suhtes, kui see rikub PSi. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames PSi kohaldamine hõlmab PSi normistiku eripärast, täpsemalt selle eriti kõrgest abstraktsusastmest ja avatusest (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 10 nimetatud inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõte, vt ka § 152 komm. (kommentaar) 35) tulenevalt nende sisustamist erinevate väärtushinnangutega, mis ei ole ega saagi olla täielikult vabad kohtuniku maailmavaatest. Niisuguses kontekstis lasub kohtuvõimul õigusriigi põhimõttest tulenevalt kohustus jõuda mitte mistahes otsuse langetamiseni, vaid mõista õigust viisil, mis on kõige enam kooskõlas olemasoleva põhiseadusliku korra kui tervikuga.70 Eelöeldut kogumis arvestades on väär käsitleda kohtute tegevust montesquieulikult ainuüksi seadusandja kehtestatud reeglite puhtmehhaanilise rakendamisena üksikjuhtumitele ja kohtunikke pelgalt seadusandja suuna (pr les juges sont la bouche de la loi)71, vaid õigusemõistmises sisaldub lahutamatult ka õiguse edasiarendamine kohtupidamisele ainuomaste vahendite kaudu.

Kohtuvõimu teostamisega kaasnev õiguse edasiarendamine pole siiski piiritu. Kõigepealt ei saa see kindlasti viia seadusandja poolt ühemõtteliselt otsustatu kõrvaleheitmiseni juhtumitel, mil selle põhiseaduspärasust ei saa kahtluse alla seada. Kohtuvõim pole õigustatud asendama iseenda omadega neid poliitilisi valikuid, mille tegemiseks riigis on pädev üksnes vahetult rahva valitud seadusandja. Lisaks sellele on kohtuvõimu pädevus õiguse edasiarendamisel piiratud PSi nende sätetega, mis sõnaselgelt keelavad õiguse teatud tõlgendamisviisid (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-st 1 tulenev analoogiakeeld karistusõiguses). Lõpuks on kohus õigust mõistes erinevalt muudest riigivõimuharudest oluliselt ulatuslikumalt seotud põhjendamiskohustusega (komm. (kommentaar) 10), mis tähendab, et olles küll pädev olemasoleva õiguse raames valima erinevate lahendusvariantide vahel, ei tohi kohtu otsustus ühelgi üksikjuhtumil olla meelevaldne, vaid peab ära näitama need õiguslikud alused ja argumendid, mis viisid nimelt sellise otsuse vastuvõtmiseni. Kuna kohtupraktika käigus toimuv õiguse kohaldamine ja edasiarendamine alluvad ühtlasi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 10 tulenevale õiguskindluse põhimõttele, tähendab see, et igaüks on õigustatud eeldama kohtu seotust oma varasema praktikaga. Iseäranis oluline on see nendes valdkondades, mis seonduvad intensiivse põhiõiguste piiramisega (nt karistusõigus) ning milles lubatud ja keelatud käitumise vaheline piir on markeeritud kohtupraktikaga kujundatud kriteeriumitega. Eelnev ei tähenda ühelgi juhul siiski absoluutset keeldu väljakujunenud kohtupraktika muutmiseks, kuid seda tehes on kohtul lasuva põhjendamiskohustuse määr tavapärasest veelgi ulatuslikum, eeldades üksikasjalike ja veenvate argumentide esitamist praktika muutmist tingivate põhjuste kohta.72 Samadel põhjustel on kõrgemate kohtute, mille põhiülesanne seisnebki esmajoones kogu kohtupraktika ühtsuse ja ühetaolisuse kujundamises, seisukohtade muutmiseks menetlusseadustikega kujundatud spetsiaalne erikord, mis peab kindlustama varasema praktika muutmisvajaduse igakülgse hindamise (HKMS (Halduskohtumenetluse seadustik) §-d 226–228, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-d 354–356, TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) §-d 18–19, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) §-d 167–169).

Kuigi erinevalt ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste ülddeklaratsiooni73 art-st 10, rahvusvahelise kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti art 14 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 1 ei nimeta PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 kohtu sõltumatuse kõrval eraldi ka kohtu erapooletuse nõuet, tuleb asuda seisukohale, et viimane on tuletatav kommenteeritavas sättes sisalduvast kohtuniku kohustusest alluda oma tegevuses üksnes PSile ja seadusele.74 Kohtu erapooletus, mille all mõistetakse tavapäraselt eelarvamuste puudumist arutatava asja suhtes, on õiglase ja ausa kohtumenetluse vältimatu eeldus ning kohtunikuameti kõige olemuslikum tunnus. Kui kohtu sõltumatus puudutab pigem kohtuvõimu suhteid teiste riigivõimuharudega, siis erapooletus iseloomustab kohtu suhteid menetlusosalistega ja peab kindlustama nende võrdse kohtlemise kohtumenetluses. Kodanike veendumus kohtuniku erapooletuses tagab usalduse õigusemõistmise vastu.75 Reeglina eristatakse erapooletuse kahte komponenti. Ühest küljest subjektiivne erapooletus, mis keelab kohtul väljendada mistahes toetust või poolehoidu ühe kohtumenetluse poole suhtes, kohustades pooli võrdselt kohtlema, ning teisest küljest objektiivne erapooletus, mis nõuab piisavate õiguslike garantiide esinemist erapooletuse tagamiseks.76 Kohtuniku subjektiivset erapooletust eeldatakse, kuni vastupidine pole kinnitust leidnud (nt kohtuniku käitumise pinnalt kohtumenetluse vältel).77 Objektiivne erapooletus on kahtluse alla seatud, kui mõni faktiline asjaolu (nt huvide konflikt mõne menetlusosalisega, kohtulahendi mõju kohtunikule endale või tema lähedastele)78 laseb arvata, et kohtunik ei pruugi kõiki kohtumenetluse pooli võrdselt kohelda, toimides ühe poole huvides. Arvestada tuleb, et objektiivse erapooletuse nõude rikkumise kindlaks tegemisel ei ole määravat tähtsust menetlusosaliste arvamusel, vaid kohtu erapooletuses tekkinud kahtlused peavad olema objektiivselt põhjendatud. Viimane ei nõua siiski ümberlükkamatutel tõenditel baseeruvat kinnitust erapooletuse nõude rikkumises, vaid piisab, kui kohtuniku erapooletuses tekkinud kahtlust ei saa kummutada. Kohtuniku erapooletuse rikkumist tuleb konkreetses kaasuses alati eraldi hinnata.79 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) praktikas on tuvastatud Eesti suhtes konventsiooni art 6 lõikest 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõude rikkumine nt olukorras, kus kriminaalasja arutanud esimese astme kohtu kohtuniku abikaasa osales sama asja kohtueelses menetluses uurimisgrupi juhina, olgugi et sellest asjaolust teadlik olnud kohtuniku enda käitumises protsessi juhtimise ajal erapooliklust ei ilmnenud.80 Eelnevast järeldub ühtlasi, et olukorras, kus kohtuniku objektiivne erapooletus on juba kahtluse alla sattunud, pole täiendavalt tarvis kinnitust tema subjektiivse erapooletuse kohta. Sarnaselt eelnevalt käsitletud sõltumatuse nõudega laieneb ka erapooletuse tingimus mitte üksnes elukutselistele kohtunikele, vaid kõigile kohtukoosseisu liikmetele, sealhulgas rahvakohtunikele. Põhiseadusliku kohtu erapooletuse põhimõtte kesksuse tõttu ausa ja õiglase kohtumenetluse jaoks on seadusandja selle realiseerimiseks seadusandlikul tasandil näinud ette vastavad kaitsemehhanismid kõigis menetlusseadustikes (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) 4. ptk; KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) 2. ptk 7. jg; HKMS (Halduskohtumenetluse seadustik) § 13; VTMS (Väärteomenetluse seadustik) 2. ptk 5. jg).


1 Nii nt Rooma õiguses: T. Mommsen. The History of Rome. Kd I–V. Oxford: Benedicton Classics, 2011, lk 78. Kohtupidamise ajaloo kohta Eestis vt I. Rebane. Kohtud Eestis läbi aegade lühiülevaates, lk 13 jj.
2 Nt J. Hilaire. Histoire du droit. 14. èdition. Dalloz 2017, p 179.
3 C. Möllers. The Three Branches. A Comparative Model of Separation of Powers. Oxford University Press 2015, lk 1–17. Samuti S. Guinchard, G. Montagnier, A. Varinard, T. Debard. Institutions juridictionnelles. 12. éd. Paris 2013, lk 109.
4 C. Möllers. The Three Branches. A Comparative Model of Separation of Powers, lk 16–17; E. Zoller. Introduction au droit public. 2. éd. Paris: Dalloz 2013, lk 156–158.
5 Montesquieu. De l’Ésprit des lois. Kd I. Éditions Garnier Frères. Paris 1961, lk 164.
6 L. Claus. Montesquieu’s mistakes and the true meaning of separation. – Oxford Journal of Legal Studies 2005, kd 25, nr 3, lk 419–451.
7 Montesquieu. De l’Ésprit des lois, lk 168; L. Claus. Montesquieu’s mistakes and the true meaning of separation, lk 430.
8 L. Claus. Montesquieu’s mistakes and the true meaning of separation, lk 440 jj.
9 RKPJKo 30.10.2009, 3-4-1-20-09, p 15.
10 RKPJKm 03.03.2004, 3-4-1-5-04, p 22.
11 Kohtuvõimu teostamine pole asendatav muude riigivõimuharude ees toimetatavate kohtueelsete menetlustega – vt nt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p-d 31–33; RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00, p 20–21.
12 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 31.
13 U. Lõhmus. – PSKV4 (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 komm. (kommentaar) 5; Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne (peatoim. P. Pikamäe). Tallinn: Juura 2018, § 2 komm. (kommentaar) 2 (E. Kergandberg).
14 RKKKm 03.04.2006, 3-1-1-1-06, p 11; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.02.1984 Oztürk vs. Saksamaa, p 56.
15 Mutatis mutandis RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 08.06.2009 3-4-1-7-08, p 33.
16 Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne (peatoim P. Pikamäe). Tallinn: Juura 2018, § 1 komm. (kommentaar) 17.1 (E. Kergandberg).
17 Mutatis mutandis RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 49; 17.02.2014, 3-4-1-54-13, p 7; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 113.
18 Vt ka sellekohast arutelu Põhiseaduse Assamblees seoses Riigikohtu pädevustega V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1006–1007.
19 Vt nt kohtunike distsiplinaarkolleegiumi 30.04.2009 otsus asjas 3-8-11-1-09.
20 RT (Riigi Teataja) II 2010, 14, 54.
21 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.01.1999 García Ruiz vs. Hispaania, p 26; 05.05.2011 Ilyadi vs. Venemaa, p 39; 21.07.2011 Nechiporuk ja Yonkalo vs. Ukraina, p 272; 13.12.2011 Ajdarić vs. Horvaatia, p 34; 24.07.2003 Suominen vs. Soome, p 37.
22 ​​​​​​J. Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine? – Juridica 2016/2, lk 75.
23 E. Kergandberg jt. Sissejuhatus kohtumenetluse õpetusse. Tallinn: Juura 2008, lk 107.
24 M. Ernits, J. Jäätma. Põhiseaduse aluspõhimõtted ja riigikorraldusõigus. – J. Sootak (koost.). Õigus igaühele. Tallinn: Juura 2017, lk 120.
25 Nt T. Annus. Riigiõigus. Tallinn: Juura 2001, lk 119–120; M. Ernits, J. Jäätma. Põhiseaduse aluspõhimõtted ja riigikorraldusõigus, lk 120–121.
26 Sama seisukoht A. Mõttus jt. – PSKV4 (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 104 komm. (kommentaar) 26.
27 Vastupidise seisukoha kohta, et see moodustab õigusemõistmise funktsionaalses mõistes, vt J. Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine?, lk 79–80, samuti: M. Ernits, J. Jäätma. Põhiseaduse aluspõhimõtted ja riigikorraldusõigus, lk 121.
28 J. Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine?, lk 76–77.
29 Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne, 13. ptk.
30 RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 49.
31 Ulpianus D.1.1.10.
32 Ülevaadet Rooma õigusteaduse arengust eelklassikalisel ja klassikalisel ajastul vt H. Siimets-Gross. Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng. – Juridica 2002/9, lk 626–634.
33 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.04.1988 – Belilos vs. Šveits, p 64; 01.12.2020 – Gudmundur Andri Ástrádsson vs. Island, p 219.
34 J. Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine?, lk 78–79.
35 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 04.02.2014, 3-4-1-29-13, p 43 ja 48, RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13, p 56.
36 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.10.2018, 2-17-10423/20, p 35 jj.
37 RKÜKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 48–49.
38 RKKKm 13.06.20016, 3-1-1-34-16, p 26.
39 RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02, p 9–10.
40 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 8.06.2009, 3-4-1-7-08, p 31–33.
41 Nt RKKKo 17.11.2017, 4-16-5811/27, p 8–9; 12.06.2013, 3-1-1-46-13, p 9.2–9.3.
42 Vt analoogselt eriarvamused RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.10.2018, 2-17-10423; RKÜKm 26.06.2014, 3-2-1-153-13 ja RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 04.02.2014, 3-4-1-29-13 juurde.
43 Sama seisukoht: E. Kergandberg. Sissejuhatus kohtumenetluse õpetusse. Tallinn: Juura 2008, lk 107–108.
44 Oma teoses Seaduste vaimust märgib ta järgmist: „Igas riigis võib eristada kolme riigivõimu: seadusandlik võim, täitevvõim, mis viib ellu rahvusvahelisest õigusest sõltuvaid küsimusi, ja täitevvõim, mis viib ellu tsiviilõigusest tulenevaid küsimusi.“ (Il y a dans chaque État trois sorte de pouvoirs: la puissance législative, la puissance exécutrice des choses qui dépendent de droit des gens, et la puissance exécutrice de celles qui dépendent du droit civil.) – Montesquieu. De l’Ésprit des lois, lk 163.
45 J. Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine?, lk 77.
46 Nt J. Ginter. Guarantees of judicial independence. – Juridica International I/1996, lk 75–76.
47 Vt ka EK (Euroopa Kohus) 02.03.2021, C-824/18 – A.B. jt vs. Krajowa Rada Sadownictwa jt, p 118; 18.05.2021, C-83/19, C-127/19, C-195/19, C-291/19, C-355/19 ja C-397/19 – Asociaţia „Forumul Judecãtorilor din România“, p 195.
48 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.12.2020 – Gudmundur Andri Ástrádsson vs. Island, p 234.
49 Nt EK (Euroopa Kohus) 19.09.2006, C-506/04 – G. J. Wilson, p 49–52; 27.02.2018, C-64/16 – Associação Sindical dos Juizes Portugueses, p 44; 24.06.2019, C-619/18 – Komisjon vs. Poola, p 72; 05.11.2019, C-192/18 – Komisjon vs. Poola, p 109–110.
50 EK (Euroopa Kohus) 02.03.2021, C-824/18 – A.B. jt vs. Krajowa Rada Sadownictwa jt, p 116; 18.05.2021, C-83/19, C-127/19, C-195/19, C-291/19, C-355/19 ja C-397/19 – Asociaţia „Forumul Judecãtorilor din România“, p 195.
51 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 50956/16, Pasquini vs. San Marino, 02.05.2019, p 100–101; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26374/18, Ástráðsson vs. Island, 12.03.2019, p 98; EK (Euroopa Kohus) 25.07.2018, C-216/18 PPU – Minister for Justice and Equality, p 53; 24.06.2019, C-619/18 – Komisjon vs. Poola, p 57; EK (Euroopa Kohus) 05.11.2019, C-192/18 – Komisjon vs. Poola, p 105–106; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 26.
52 Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) Albert et le Compte vs. Belgia 10.02.1983; Beaumartin vs. Prantsusmaa 24.11.1994; 01.12.2020 – Gudmundur Andri Ástrádsson vs. Island, p 232.
53 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 31.
54 https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/basic-principles-independence-judiciary.
55 RT (Riigi Teataja) II 1994, 10, 11.
56 CM/Rec(2010)12.
57 CDL‑AD(2007)028-e.
58 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu arvamus nr 1 (2001).
59 ELT 26.10.2012, C 326/391.
60 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 30.
61 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 32. Vt ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec (2010)12, p 11 ja Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne (peatoim P. Pikamäe), § 3 komm. (kommentaar) 4 (R. Maruste).
62 EK (Euroopa Kohus) 20.04.2021, C-896/19 – Repubblika, p 72.
63 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 14.04.2009, 3-3-1-59-07, p 32.
64 T. Mommsen. The History of Rome. Kd I–V. Oxford: Benedicton Classics 2011, lk 230.
65 Selle kohta vt samuti R. Narits. Eesti õiguskord ja väärtusjurisprudents. – Juridica 1998/1, lk 2–6.
66 RKKKm 13.06.2018, 1-17-11509/10, p 11.
67 Vt vastavalt meditsiinis RKKKo 29.11.2010, 3-1-1-79-10, p 14 jj; 29.12.2017, 1-15-6223/49, p 10 ja ehituses mutatis mutandis 17.03.2010, 3-1-1-7-10, p 7.1 jj.
68 Nt A. Aarnio. Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn: Juura 1996, lk 125–126.
69 1804. a Prantsuse Code civil art 4: Le juge qui refusera de juger sous prétexte du silence, de l’obscurité ou de l’insuffisance de la loi, pourra être poursuivi comme coupable de déni de justice.
70 C. Bumke, A. Voßkuhle. German Constitutional Law. Introduction, Cases and Principles. Oxford University Press 2019, lk 354.
71 Montesquieu. De l’Ésprit des lois, lk 171.
72 Varasema pikaajalise praktika muutmise põhjenduste kohta nt kriminaalasjades vt RKKKo 15.12.2017, 1-16-5213/61, p 10–17.
73 Mitteametlik tõlge: Rahvusvahelise õiguse lepingud. (Koost. L. Mälksoo). Tallinn: Juura 2006, lk 148–152.
74 Erapooletuse nõude tuletamise kohta kohtu sõltumatuse põhimõttest vt J. Laidvee, V. Saaremets. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 komm. 22.
75 U. Lõhmus. – PSKV4 (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 komm. (kommentaar) 16.
76 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.10.1982 Piersack vs. Belgia; 15.10.2009 Micallef vs. Malta.
77 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.10.1982 Piersack vs. Belgia, p 30; 14.09.1987 Cubber vs. Belgia, p 25.
78 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.10.1998 Castillo Algar vs. Hispaania, p 45.
79 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.06.1996 Pullar vs. Ühendkuningriik, p 38.
80 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.04.2008 Dorozhki ja Pozharskiy vs. Eesti, vt samuti RKKKo 26.01.2009, 3-1-2-2-08.

Üles