§ 126. [Riigikaitse korraldus]

Riigikaitse korralduse sätestavad rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.

Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus.

Valminud:
Avaldatud: 07.09.2023

Iseseisvusmanifest 1918 (9. lõigu esimene lause): Eesti sõjavägi vähendatakse selle määrani, mis sisemise korra alalhoidmiseks tarvilik.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1920: § 79. Vabariigi kaitseks moodustatakse kaitseväed, mille korraldus määratakse kindlaks eriseaduses.

§ 81. Vabariigi Valitsusel on õigus välja anda eriseaduses ettenähtud alustel ja korras kaitsevägedesse puudutavaid seadlusi ja määrusi.

PSMS (Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus) 1933: § 80. Mobilisatsiooni väljakuulutamise kui ka sõja alguse korral läheb kaitsevägede ülemjuhatamine Riigivanema poolt määratud kaitsevägede ülemjuhatajale, kelle võimupiirid on määratud seadusega.

§ 81. Riigivanemal on õigus anda eriseaduses ettenähtud alustel ja korras kaitsevägedesse puutuvaid seadlusi ja määrusi.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1937: § 92 lg 3. Riigi relvastatud jõude ja kodanikkude kohuseid riigikaitse alal puudutavate seaduste algatamise õigus on ainult Vabariigi Valitsusel Vabariigi Presidendi teadmisel.

§ 129. Riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President. Tema rakendab riigikaitseks seaduste alusel kõik jõuallikad.

Relvastatud jõudude otseseks juhiks on rahu ajal Sõjavägede Juhataja või Põhiseaduses tähendatud juhtudel Sõjavägede Ülemjuhataja ja sõja ajal Sõjavägede Ülemjuhataja. Sõjavägede Ülemjuhataja ja Sõjavägede Juhataja nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President eriõigusel.

§ 136. Sõja ajal on Sõjavägede Ülemjuhatajal riigikaitse teostamise alal sõjalise tegevuse huvides õigus anda juhtnööre ja teha korraldusi ka temale mittealluvaile ametiisikuile ja -asutistele.

§ 137. Sõjavägede Ülemjuhataja ja Sõjavägede Juhataja lähemad võimupiirid määratakse seadusega.

§ 138. Vabariigi Presidendil on õigus seaduses tähendatud juhtudel määrata Sõjavägede Juhataja asemele ametisse Sõjavägede Ülemjuhatajat ka rahu ajal. Neil juhtudel on Sõjavägede Ülemjuhatajal peale Sõjavägede Juhataja võimupiiride õigus anda juhtnööre ja korraldusi ka temale mittealluvaile ametiisikuile ja -asutistele riigi sisemise ja välise julgeoleku alal seaduses tähendatud aluseil.

RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.12.2019, 5-19-38, III osa – Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadus
RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 21.12.1994, III-4/1-11/94, I osa – Rahuaja riigikaitse seadus

Mariliis Gross, Martin Herem, Peeter Ivask jt. Kaarel Kaas (toim.). Riigikaitse õpik gümnaasiumile ja kutseõppeasutustele. Tallinn: Kaitseministeerium 2019.

Jaana Lindmets. Vene keisririigi õigus kui Eesti Vabariigi algusaegade eriolukorraõigus ja 1930. aasta kaitseseisukorra seaduse eeskuju. Magistritöö. Tartu 2020.

Viljar Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 197–202.

Eerik-Juhan Truuväli. Põhiseaduse teel. Tallinn: Ilo 2008, lk 87.

Statistika
{"2023":{"09":{"visits":{"no":6}},"10":{"visits":{"no":4}},"11":{"visits":{"no":3}},"12":{"visits":{"no":4}}},"2024":{"01":{"visits":{"no":2}},"02":{"visits":{"no":5}},"03":{"visits":{"no":1}},"04":{"visits":{"no":2}},"05":{"visits":{"no":1}},"06":{"visits":{"no":1}}}}

I. Sissejuhatus

Rahvusvägi on olnud omariikluse saavutamise teel oluline komponent. Eesti Vabariigi iseseisvuse manifesti vastuvõtmise järel andis Eestimaa Päästekomitee käsu Eestimaa rahvale ja Eesti sõjaväele. Päevakäsuga keelati Eesti sõjaväel ja Eesti kodanikel Vene-Saksa sõjast mingilgi viisil osa võtmine.1 Tegemist oli esimese korraldusega, mis reguleeris iseseisvas Eesti Vabariigis riigikaitse küsimusi. Kuivõrd Eesti Vabariigis jäid iseseisvuse väljakuulutamise järel kehtima kuni uute regulatsioonide väljaandmiseni need seadused, mis Eesti riigi piirides jõus olid2, jäi kuni 1930. aastani kehtima ka Vene impeeriumi seaduste kogu ja sõjaväeseaduste kogu, mis reguleerisid muu hulgas riigikaitse korralduse küsimusi.3

Juriidiliselt moodustati Eesti Rahvavägi, Eesti Kaitseväe eelkäija, Ajutise Valitsuse 16. novembri 1918. aasta otsusega. Otsusega kutsuti Eestimaa piiride kaitseks ja riikliku korra alalhoidmiseks Eesti Vabariigis viivitamata kokku Eesti Rahvavägi. Rahvaväe ülesandeks oli Eesti iseseisvuse kaitse ja avaliku korra alalhoidmine vabariigis.4 1919. aasta jaanuaris andis Ajutine Valitsus määruse, millega sõjaminister sai õiguse kutsuda kõiki Eesti kodanikke Kaitseliidu teenistusse ning saata neid vajadusel võitlusväljale.5

1920. aasta PSi järgi olid valitsusel ulatuslikud volitused riigikaitse korraldamisel. 1920. aasta PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 79 järgi moodustati vabariigi kaitseks kaitsevägi ning PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 81 alusel võttis Riigikogu 1921. aastal vastu seaduse kaitseväkke puutuvate sõjaväe seadluste ja määruste väljaandmise korra kohta.6 Seaduse kohaselt sai valitsus muu hulgas volituse sõjaväe valitsemise, korraldamise ja teenistuskäigu, sõjaväe asutuste organiseerimise ja sõjaväe majanduse kohta antud seaduste täiendamiseks ja muutmiseks. Lisaks sai valitsus ka volituse rahu- ja sõjaaja koosseisude kinnitamiseks, sõjaametkonnale antavate põhikirjade, määruste ja juhtnööride kinnitamiseks ning Kaitseliidu korraldusse ja sõjalisse õpetamisse puudutavate küsimuste otsustamiseks (vt seaduse § 2).

1933. aasta PSi muudatusega läks kõrgeim juhtimisvõim riigikaitse küsimustes riigivanemale (vt 1933. aasta PSMS (Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus) § 60 p 6 ja 8, 80 ja 81). Seda kinnitab ka riigivanema õigus anda seaduse jõuga dekreete edasilükkamatu riikliku vajaduse korral, sh kaitseväge puudutavates küsimustes (vt 1933. aasta PSMS (Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus) § 60 p 12). Nikolai Reek on välja toonud, et suureks puuduseks 1933. aasta PSi muudatuse juures oli asjaolu, et täiesti lahendamata jäi kaitseväe ülemjuhataja vahekord ja võimupiirid riigivanema ja valitsusega. Reegi arvates andis volituste ebamäärasus sõjalise tegevuse juhtimisel võimaluse teha otsuseid ainuüksi riigivanema tahtest lähtuvalt või panna need sõltuvusse parteipoliitilistest mõjutustest.7 1933. aasta PSMSis sätestatud uue riigikaitse korralduse elluviimiseks võeti vastu riigikaitse rahuaegse korraldamise ja juhtimise seadus.8 Riigikaitse rahuaegse korraldamise ja juhtimise seaduse kohaselt oli riigivanemal kui kaitsevägede kõrgemal juhil volitus otsustada seadlusega olulisi riigikaitse korralduse küsimusi (nt küsimuste lahendamine, mis puudutab kaitseväe ja Kaitseliidu ülesandeid, riigikaitseülesannete panemist teistele ministeeriumitele, kaitseväe sisekorda ja kaitseväelaste karistamist distsiplinaarkorras, kaitseväe koosseisu ja teenistustasude kinnitamist jne).

1937. aasta PSis arendati põhjalikumalt välja riigikaitse osa. 1937. aasta PSi koostamisel püüti luua kõik võimalused, et jõuga vastu astuda väljastpoolt ähvardavatele ohtudele, sh võeti arvesse Eesti riigi asendist tingitud raskusi ning moodsa sõjapidamise viise. Rõhutati, et sõjaolukorras peab otsustamine toimuma kiirelt ning riigi olemasolu ja demokraatliku korra säilimise huvides on vajalikud erakorralised abinõud. 1937. aastal asendati sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri nõudmisel nimetus „kaitsevägi“ ametlikult nimetusega „sõjavägi“.9 1937. aasta PSis leiab kinnitamist ja tunnustamist Kaitseliidu olemasolu ja tegutsemise olulisus. Seda kinnitas Kaitseliidu esindaja kuulumine riiginõukogu koosseisu (vt § 84 p 2).10 Lisaks säilisid 1937. aasta PSiga ja 1938. aasta kaitseseisukorra seadusega11 riigipea ulatuslikud õigused riigikaitse korraldamisel. Erinevalt varasematest PSidest olid 1937. aasta PSis detailselt reguleeritud presidendi, sõjavägede ülemjuhataja ja sõjavägede juhataja võimupiirid.

II. Riigikaitse korraldus

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 lg 1 esimesest lausest tulenevalt teostatakse riigivõimu PSi ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Tegemist on üldnormiga, millest lähtuvalt peab iga avaliku võimu kandja ja selle organi tegevus põhinema seadusel (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 kommentaar). PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 sätestab PSi tasandil erilise seaduse reservatsiooni, mille järgi riigikaitse korraldus, kaitseväe ja kõigi riigikaitseorganisatsioonide korraldus tuleb ette näha seadusega. Eesti riigikaitse korraldus peab PSist tulenevalt olema demokraatlikule riigile kohane ning lähtuma õigusriigi põhimõtetest.

Riigikaitse tagamine on riigi tuumikfunktsioon, mille korraldamisega seotud olulised küsimused peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt § 104 lg 2 p 17) ning neis küsimustes ei saa otsustamist edasi delegeerida täidesaatvale riigivõimule.

Lg-s 1 eristatakse rahu- ja sõjaaegset riigikaitse korraldust. Sätte loomisel võeti eeskujuks 1937. aasta põhiseadus, kus eristati rahu- ja sõjaaega. Rahu- ja sõjaaja range eristamine põhineb traditsioonilisel dihhotoomilisel jaotusel, mis valitses enne II maailmasõda Mandri-Euroopas. Kaasajal puudub üksmeel, mida tuleks mõista sõjana või rahuna. Rahuaeg PSi tähenduses on olukord, kus ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 128 järgi välja kuulutatud sõjaseisukorda. Samas sõjaseisukorra väljakuulutamine ei tähenda rahvusvahelise õiguse mõistes sõjas olemist. Formaaljuriidiliselt on sõja terminil kitsas tähendus. Sõda algab siis, kui üks riik esitab teisele riigile formaalse deklaratsiooni sõja kuulutamise kohta, ja sõda lõpeb rahulepingu sõlmimisega. II maailmasõja järgsetes konfliktides ei järginud riigid formaaljuriidilisi sõja väljakuulutamise regulatsioone (vt Haagi III konventsiooni art 2)12, mistõttu on rahvusvahelises õiguses loobutud sõja mõistest ning selle asemel kasutatakse rahvusvahelises humanitaarõiguses üldisemat terminit „relvakonflikt“. Seejuures ei defineeri rahvusvahelise humanitaarõiguse allikad (eelkõige Genfi konventsioonid ja nende lisaprotokollid)13 relvakonflikti mõiste sisu. Vaatamata relvakonflikti mõiste kasutusele võtmisele ei ole ka sõja mõiste rahvusvahelisest õigusest kadunud. Materiaalses mõttes algab sõda relvastatud rünnakuga vaenuliku osapoole vastu ning selle eeltingimuseks ei ole formaalsete nõuete järgimine.

PSi tähenduses on rahu- ja sõjaaegse riigikaitse korralduse eristamine muutunud ebavajalikuks. Nüüdisaegsed julgeolekuohud ja vaenulike osapoolte tegevused on konvergeerunud ning dünaamilised, mistõttu selge piiri tõmbamine rahu ja sõja vahele ei ole võimalik ega ka vajalik. Samuti on muutunud julgeolekupoliitika, mis lähtub avarast julgeolekukäsitusest ning laiast riigikaitse käsitusest.14

Lg 1 järgi tuleb riigikaitse korraldus sätestada rahuaja riigikaitse seaduses ja sõjaaja riigikaitse seaduses.15 See ei tähenda, et riigikaitse korraldus tuleks sätestada kahes eraldiseisvas seaduses (vt ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 104 kommentaar). Lg 1 nimetab riigikaitse korralduse kui valdkonna, mille normide vastuvõtmisel ja muutmisel on vajalik suurem poliitiline toetus, ega seo seadusandjat konkreetsete pealkirjadega seaduste vastuvõtmise kohustusega. Kehtivas õiguses on ühendatud rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.16

2016. aastal jõustunud riigikaitseseadusega (RiKS (Riigikaitseseadus)) liideti eraldi seadustena kehtinud rahuaja riigikaitse seadus, sõjaaja riigikaitse seadus ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus üheks seaduseks. Riigikaitseseadusega rõhutatakse laia riigikaitse kontseptsiooni, mille järgi panustavad võimalike mittesõjaliste ja sõjaliste julgeolekuohtudega toimetulekuks riigikaitsesse nii sõjalise riigikaitse valdkonna kui ka tsiviilvaldkonna esindajad vastavalt oma pädevusele.

Riigikaitse korraldus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 lg 1 tähenduses ei hõlma üksnes sõjalist osa riigikaitsest. Riigikaitse hõlmab tänapäeval väga erinevaid valdkondi (nt küber- ja energiajulgeolek, majanduslik julgeolek, informatsiooniline julgeolek, keskkonnajulgeolek, tehnoloogiajulgeolek, toidujulgeolek jne). Riigikaitse ulatus on toimunud arengute tulemusena ajas muutunud. Riigikaitse ei ole enam pelgalt sõjaline kaitse, mis hõlmab relvajõudude tegevust konventsionaalsete rünnete tõrjumiseks. Riigi julgeoleku kaitseks tuleb panustada erinevates olukordades erinevatel osapooltel. Riigikaitse korraldus on ajas muutuv ning seadusandjal on võimalus ja kohustus valida riigi iseseisvuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja põhiseadusliku korra kaitseks sobilik seadusandlik raamistik.

Kuigi lg 1 algne eesmärk oli eristada rahu- ja sõjaaegset riigikaitse korraldust, on sätte laiem eesmärk jäänud samaks: sätestada seadusega riigikaitse tagamise üldised põhimõtted ning sätestada riigikaitseliste olukordade terviklik juhtimiskorraldus, riigi julgeolekut ähvardavateks olukordadeks valmistumise ja reageerimisega seotud asutuste, isikute ja organite peamised pädevused, volitused, ülesanded ning koostööpõhimõtted ning sõjalise riigikaitse korraldusega seonduv. Riigikaitse laiast käsitusest lähtuvalt on riigikaitse erinevate suundade korraldus sätestatud ka mitmes eriseaduses (näiteks avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamine korrakaitseseaduses, politsei- ja piirivalveseaduses, hädaolukorra seaduses, erakorralise seisukorra seaduses jt). Kui asutuste ja isikute ülesanded jäävad riigi kaitsmisel samaks ning olemuslikke muudatusi nendes ei toimu, ei kuulu sellised normid riigikaitse korraldust reguleerivate konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 104). Eripädevused või -volitused, mis kaasnevad isikutele või asutustele üksnes riigi julgeolekut ähvardavate olukordadega, kuuluvad aga konstitutsioonilise seaduse põhisisusse ning vajavad demokraatlikus parlamentaarses otsustusprotsessis vajalikku poliitilist arutelu ja tähelepanu. Eeltoodu ei tähenda nõuet, et kogu riigikaitse korraldust käsitlev regulatsioon peaks sisalduma ühes seaduses, vaid seda, et üksnes riigikaitse korralduse peamised, tuumikküsimusi puudutavad normid peavad olema vastu võetud Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt ka § 104 lg 2 kommentaarid).

III. Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldus

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 lg 2 sätestab erinormi, mille järgi kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldus tuleb sätestada seaduses. Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse kehtestamine seadusega on vajalik, sest riigikaitse korraldus tagab riigi olulise ja keskse funktsioon täitmist. Lg 2 eesmärk on kindlustada, et nii sõjalise riigikaitse funktsiooni täitva kaitseväe kui ka muude seadusega määratletud riigikaitsega seotud organisatsioonide õiguslik seisund, pädevused, volitused, sh käsuõigus, põhiõiguste ja -vabaduste piiramise alused, üldised ülesanded, koosseis ja ülesehitus, juhtimine, teenistuskorraldus ning järelevalve kehtestatakse seadusega. Seadusandjale on PSiga antud võimalus kujundada kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldus vajadustele ja ajas muutuvale julgeolekuolukorrale vastavaks. Nii võib seadusandja otsustada, kas Eestis on üksnes alaline ja professionaalne või vastavalt vajadusele reservil põhinev kaitsevägi või selle kombinatsioon. Samuti on seadusandja otsustada, kui detailselt ta kaitseväe korraldust reguleerib. Näiteks võib seadusandja määrata kindlaks nii väeliigid (mere-, õhu- ja maavägi) kui ka väeüksused. Seadusandjale on orientiiriks parlamendi reservatsiooni põhimõte, mille kohaselt peab parlament otsustama mitte kõik küsimused, vaid üksnes olulised küsimused (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 kommentaar). Seadusandja peab kujundama oma hindamisruumi, kasutades lünkadeta ning tõhusa sisemise ja välise rahu kaitsmise süsteemi.17

Erinevalt riigikaitse korraldusest võetakse kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldust reguleerivad seadused vastu Riigikogu poolthäälteenamusega.

Ühest küljest loob riik võimalike julgeolekuohtude heidutamiseks ning nendega toimetulekuks kaitseväele ja teatud riigikaitseorganisatsioonidele ulatusliku jõumonopoli koos laialdaste tegutsemisvõimalustega (nt lahingutehnika ja sõjarelvade kasutamine). Teisest küljest seab riik piirangud demokraatliku riigikorralduse kaitseks, et vältida volituste ja jõu ülemäärast või väärkasutamist. Relvajõud omavad erivolitusi ja jõu kasutamise võimekusi, mis erinevad tavapärastest korrakaitseasutuste (nt politsei- ja päästeasutuste) omadest. Relvajõudude tegevusega võib kaasneda ulatuslik sekkumine isiku põhiõigustesse ja -vabadustesse, mistõttu on vajalikud täiendavad põhiseaduslikud garantiid.

A. Kaitseväe korraldus

Kaitsevägi on ainus sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus Eestis.18 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 87 p 2 kohaselt suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust valitsus (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 87 kommentaar). Vabariigi Valitsuse seadus, mis kuulub konstitutsiooniliste seaduste hulka, reguleerib muu hulgas valitsusasutuste moodustamise ja lõpetamise, staatuse, pädevuse, juhtimise ja järelevalve küsimusi. Vabariigi Valitsuse seadus kohaldub üldises osas ka kaitseväele. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 lg 2 kui lex specialis annab seadusandjale ühest küljest võimaluse teha kaitseväe suhtes valitsusasutustele kehtestatud korralduses erisusi. Teisest küljest paneb kohustuse minimeerida kaitseväe sõjalise riigikaitse ülesande täitmiseks vajalike võimete kasutamise potentsiaalist ning käsuõigusest ja -hierarhiast tulenevaid ohte.

Kaitseväe korralduse seadus sätestab lähtuvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 lg-st 2 kaitseväe õigusliku seisundi ja ülesanded, kaitseväe ülesehituse, kaitseväe juhtimise ja kaitseväe poolt jõu kasutamise alused. Demokraatlikust riigikorraldusest lähtuvalt on kaitsevägi allutatud valitsusele, täpsemalt kaitseministrile (vt ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 127 komm. (kommentaar)). Kaitseväge juhib ainujuhtimise põhimõttel kaitseväe juhataja. Kaitsevägi on sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus kaitseministeeriumi valitsemisalas. Kaitseväe peamised ülesanded on riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses enesekaitses, riigi sõjaliseks kaitseks ja kollektiivses enesekaitses osalemiseks valmistumine ning rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine. Oma ülesannete täitmisel võib kaitsevägi kasutada ulatuslikku jõudu. Kaitseväes kehtib kaitseväeline distsipliin, mis tagatakse ülemate distsiplinaarvõimuga alluvate üle. Kuigi kaitsevägi on osa täidesaatvast riigivõimust ning tegevteenistus kaitseväes on avaliku teenistuse eriliik, erineb see tsiviilotstarbelistest täidesaatva riigivõimu asutustest, sh korrakaitseorganitest ja julgeolekuasutustest nii oma ainuomase käsuõiguse, jõu kasutamise võimete, ülesannete, ülesehituse, teenistussuhete korralduse kui ka kasutatavate vahendite poolest.19

Kaitseväe üle teostab demokraatlikku kontrolli esmajärjekorras kaitseminister teenistusliku järelevalve käigus. Kuigi valitsus nimetab ametisse kaitseväe juhataja, ei allu ta vahetult valitsusele. Valitsuse liikmetel on kaitseministri kaudu võimalik kaitseväe tegevuse kohta aru pärida. Arvestades kaitseväe asendit Eesti riigiasutuste süsteemis, on üldjuhul välistatud, et Riigikogu teostaks kaitseväe üle otsest kontrolli. Võimude lahususe põhimõtte järgimiseks on Riigikogu liikmetel võimalus kaitseväe tegevuse kohta arupärimisi esitada valitsusele või otse kaitseministrile. Küll aga saab seadusandja konkreetsetele kaitseväe funktsioonidele (nt kaitseväeluure) kehtestada täiendavaid kontrollmeetmeid (nt õiguskantsleri järelevalve või Riigikogu erikomisjoni järelevalve).

PSi preambul nimetab riigi kaks olulist funktsiooni: sisemise ja välise rahu tagamine. Nimetatud ülesannete eristamine ei tähenda, et sisemise ja välise rahu tagamine peaks teineteisest täielikult nii organisatsiooniliselt kui ka funktsionaalselt olema eraldatud, seda ei nõua ka rahvusvaheline õigus. Riigikohus on leidnud, et kaasaegsed julgeolekuohud ning säästliku ressursikasutuse nõue võivad mõjutada ka asutuste pädevuste jaotust ja volituste iseloomu. Nii ei tule PSist täielikku keeldu anda kaitseväele piiratud ulatuses üle riigi sisemise rahu tagamise ülesandeid, kuid otsuse tegemisel tuleb seadusandjal sätestada seaduses kõik olulised küsimused ning tagada tõhus demokraatlik kontroll.20 Riigikohus on leidnud, et kaitseväe olemust ning ülesandeid arvestades on relvajõudude kasutamine rahuaja tingimustes põhiseaduslikku korda, põhiõigusi ja -vabadusi ning seeläbi kogu rahvast puudutav küsimus.21 Relvajõud ei täida üksnes riigi sõjalise kaitsega seotud ülesandeid, vaid panustavad avaliku korra kaitsesse või täidavad avaliku korra kaitsega seotud ülesandeid. Kehtiva õiguse kohaselt võib kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata näiteks päästesündmuste lahendamisse, politsei ülesannete täitmisesse, turvalisuse tagamisse, riigikaitseobjekti kaitsesse, eriolukorra tööde tegemisse, erakorralise seisukorra lahendamisse jne.

B. Riigikaitseorganisatsioonide korraldus

Riigikaitseorganisatsioon on õiguskorras määratlemata õigusmõiste, millel puudub legaaldefinitsioon. Riigikaitseorganisatsiooniks võib lugeda iga kahe või enama inimese kogumit, mis toimib sihipäraselt ühise sõnastatud eesmärgi nimel ja mis on suunatud riigikaitse tagamisele. Riigikaitseorganisatsioonid võivad olla nii relvi valdavad, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavad ühingud ja liidud, mille loomiseks on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 48 lg 2 järgi nõutav eelnev tegevusluba, kui ka muud organisatsioonid. Seejuures on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 48 lg 3 kohaselt keelatud ühingud, mille eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või mis on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Ühing võib panustada riigikaitse eesmärkide saavutamisse tavapärase ühingu või liiduna, omamata seejuures riigikaitseorganisatsiooni staatust. Riigikaitseorganisatsioonid erinevad muudest eraorganisatsioonidest, kuivõrd need on riiklikud (avalik-õiguslikud) organisatsioonid. Riigikaitseorganisatsioonina tegutsemiseks peavad ühingu või liidu ülesanded olema avaliku iseloomuga ning tegevuse korraldus reguleeritud seadusega erinevalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 48 lg-s 2 nimetatud ühingutest ja liitudest.

Nii nagu loa kohustuse seadmisel ja teatud ühingute keelustamisel, on ka riigikaitseorganisatsiooni korralduse seadusega sätestamise eesmärk riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra kaitse. Relvi valdavail, sõjaväeliselt korraldatud ühingutel või sõjalisi harjutusi harrastavatel ühingutel on võimeid, mille vääral kasutamisel võib sattuda ohtu riigi julgeolek või põhiseaduslik kord. Sõjaväliselt korraldatud, sõjalisi harjutusi harrastav või muu relvi valdav ühing ning nende liikmed võivad pidada ennast riigi kaitsjateks, vabastajateks või riigi elanike eest seisjateks, kuigi legitiimsed riigiorganid ja elanikud sellega ei nõustu. Samuti võivad riigikaitseorganisatsioone juhtida või neid mõjutada otseselt või varjatult riigi suhtes vaenulikud välisriigid või nende organisatsioonid. Näiteks toimus Eestis 1993. aastal nn Pullapää kriis, kus Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii otsustas Eesti kaitsejõudude koosseisust lahkuda ning valitsus saatis jäägrikompanii sellepeale laiali. Viimased keeldusid aga valitsuse korraldusele allumast, ohustades sellega ühiskonna turvalisust.

Kehtivas õiguses ei ole selgelt ja üheselt määratletud, kes on relvi valdavad, sõjaväliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavad ühingud. Üksikutes seadustes on reguleeritud piirangud sellistesse ühingutesse kuulumisel. Näiteks ei või tegevväelane kuuluda relvi valdavasse ühingusse ega liitu, välja arvatud Kaitseliitu, jahimeeste- või spordiseltsi.22 Relvi valdavad, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjaväelisi harjutusi harrastavad ühingud või liidud ei või tegutseda erakonnana ega erakonna struktuuriüksusena, kuid piirang ei kehti erakonna sidusorganisatsioonidele (vt erakonnaseadus). Kehtivad seadused ei erista selgelt riigikaitseorganisatsioone ja muude harrastusklubide või käsupõhimõttel korraldatud ühingute tegevust (nt laskeklubid, võitluskunstidega tegelevad ühingud, spordiklubid, riigikaitsealased ühingud jne).

Kuigi PSi tähenduses ei pea riigikaitseorganisatsioon olema immanentselt seotud relvade valdamise või sõjaväeliste harjutuste või korraldusega ning riigikaitset tuleb mõista laiemalt kui üksnes sõjaline kaitse, ei saa pidada igat relvi valdavat või sõjalisi harjutusi läbi viivat, sõjaliselt korraldatud organisatsiooni või riigikaitsealast ühingut riigikaitseorganisatsiooniks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 lg 2 tähenduses. Riigikaitsega seotud tegevused võivad olla väga erinevad, ulatudes vabatahtlikkusel põhinevast tegevusest kuni relvastatud ja mitterelvastatud vastupanu, kaitsetahte ja rahva meelsuse hoidmiseni. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 54 lg-st 1 tulenevalt võivad isikud Eesti iseseisvuse kaitse kohustuse realiseerimiseks samuti moodustada ühinguid ning osutada vastupanu (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 54 kommentaar).

Era- või ühiskondlikul algatusel moodustatud riigikaitseliste ühingute (mittetulundusühingud ja ühistud, seltsingud ja muud vabaühendused) roll riigikaitses ei ole määratletud. Selliseid ühinguid võib moodustada põhimõtteliselt nii rahuajal kui ka pärast riigi territooriumi või selle osa okupeerimist. Selline ühing saab ka rahvusvahelise õiguse kohaselt õiguspäraselt osutada relvastatud vastupanu vaenlasele (relvakonfliktis või okupatsiooni ajal), kui riik on ühingu kaasanud relvajõudude struktuuri ja see allub riigi relvajõudude juhtimisele.23 Selliseid ühinguid ei saa aga lg 2 tähenduses pidada riigikaitseorganisatsioonideks, mille korraldus peaks olema seadusega reguleeritud. On määrava tähtsusega, kas organisatsioonid omavad selget käsuvõimu (sh distsiplinaarsüsteem), alluvussuhteid, kas organisatsiooni liikmed on oma otsuste tegemisel ja käitumises vabad või mitte (nt alluvad organisatsiooni mõne liikme korraldustele). Lisaks on oluliseks määratlemise kriteeriumiks see, kas riik soovib mõne riigikaitse funktsiooni järjepidevat täitmist organisatsiooni poolt selliselt, et ülesande täitmisel ollakse seotud täidesaatva riigivõimu korraldustega.

Eestis on kõnesoleval ajal riigikaitseorganisatsiooniks Kaitseliit. Kaitseliidu tegevuse aluseks on Kaitseliidu seadus. Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril omakaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.24 Kaitseliit on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille eesmärk on suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliidu ülesanded jagunevad põhiliselt kaheks: riigi sõjaliseks kaitseks valmistumise ja riigi elanikkonna kaitsetahte tõstmisega seotud ülesanded. Kaitseliitu juhib Kaitseliidu ülem ja kollegiaalsed juhtorganid. Kaitseliidu ülem allub vahetult kaitseväe juhatajale sõjalise riigikaitse küsimustes. Kaitseväe juhataja annab näiteks Kaitseliidu ülemale riigi sõjalise kaitsevõime ettevalmistamisega seotud korraldusi. Kaitseliidu ülesanded on ka Eesti elanike turvalisuse suurendamine ja tagamine.

Riigikaitsesse selle laias tähenduses panustavad lisaks Kaitseliidule mitu teistki organisatsiooni. Elanikkonna turvalisuse tagamiseks on moodustatud näiteks mittetulundusühinguid, mis koondavad abipolitseinikke, kelle ülesanne on osaleda politsei tegevuses avaliku korra kaitse tagamisel.25 Sellised mittetulundusühingud ei ole riigikaitseorganisatsioonid PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 126 lg 2 tähenduses.


1 Eestimaa Päästmise Komitee 24.02.1918 käsk nr 1.
2 Ajutised administratiivseadused. Seadus 1. Ülemineku aja kohta (RT (Riigi Teataja) 1918, 1, lk 7–8).
3 E.-J. Truuväli. Põhiseaduse teel. Dok. nr 19. – Ajutised administratiivseadused. Seadus 1. Ülemineku aja kohta. Koostaja kommentaar 2, lk 87.
4 RT (Riigi Teataja) 1918, 1, lk 4–5.
5 RT (Riigi Teataja) 1919, 3, 6.
6 Seadus kaitsevägedesse puutuvate sõjaväe seadluste ja määruste väljaandmise korra kohta (RT (Riigi Teataja) 1922, 1, 1).
7 N. Reek. Riigikaitse probleem ja uus põhiseadus. – A. Mägi jt (toim.). Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn 1937, lk 379.
8 RT (Riigi Teataja) 1934, 18, 127.
9 RA, ERA.2553.1.2, l 90. Sõjavägede ülemjuhataja päevaraamat 1934–1938, sissekanne 02.03.1936.
10 Lõpp põhiseaduste kriisile! Uus põhiseadus ellu!: Riigiwolikogu walimistel 24. ja 25. weebr. 1938 hääletab Eesti mees ja naine Rahwarinde kandidaadile! Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde väljaanne 1938, lk 10.
11 RT (Riigi Teataja) 1938, 40, 365.
12 Hague Convention (III) relative to the Opening of Hostilities (18.10.1907). Article 2: The existence of a state of war must be notified to the neutral Powers without delay, and shall not take effect in regard to them until after the receipt of a notification, which may, however, be given by telegraph. Neutral Powers, nevertheless, cannot rely on the absence of notification if it is clearly established that they were in fact aware of the existence of a state of war.
13 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal; 12. augusti 1949 Genfi (II) konventsioon haavatud, haigete ja merehädas sõjaväelaste olukorra parandamise kohta merel; sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsioon; tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon; 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta; 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (II) lisaprotokoll riigisiseste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta.
14 Riigikogu 31.05.2017 otsus, millega kiideti heaks julgeolekupoliitika alused (RT (Riigi Teataja) III, 06.06.2017, 2), lk 2.
15 Sarnane regulatsioonide jaotus kehtis 1938. aastal, kui kehtis kaks eraldiseisvat seadust: riigikaitse rahuaegse korralduse seadus (RT (Riigi Teataja) 1938, 29, 234) ja riigikaitse sõjaaegse korralduse seadus (RT (Riigi Teataja) 1938, 29, 235).
16 Riigikaitseseadus (RT (Riigi Teataja) I, 12.03.2015, 1).
17 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.12.2019, 5-19-38, p 91.
18 Varem on kaitsejõudude koosseisu kuulunud ka teisi valitsusasutusi, nt siseministeeriumi valitsemisalas sõjaväeliselt korraldatud piirivalveameti üksused ja sõjaväestatud päästeüksused.
19 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.12.2019, 5-19-38, p 86–87.
20 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.12.2019, 5-19-38, p 91–93.
21 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 21.12.1994, III-4/1-11/94, I osa.
22 Kaitseväeteenistuse seadus § 124.
23 A. Parmas. Analüüs „Kodaniku osalemine riigikaitses“. Tallinn 2017, lk 11.
24 Kaitseliit sündis omakaitseorganisatsioonina enne Vabadussõja algust 11. novembril 1918. Okupatsioonivõimude survel likvideeriti Kaitseliit 27. juunil 1940. Kaitseliit taastati kodanikualgatuse korras 1990. aasta 17. veebruaril (Kaitseliidu seadus 190 SE seletuskiri, lk 7–8).
25 Abipolitseiniku seadus § 11 (RT (Riigi Teataja) I, 20.12.2010, 1).

Üles