§ 22. [Süütuse presumptsioon]

Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.

Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.

Valminud:
Avaldatud: 21.06.2023
, ja

Euroopa Kohus 18.10.1989, C-374/87 – Orkem vs. Euroopa Komisjon; 22.11.2012, C-89/11 P – E.ON Energie AG vs. Euroopa Komisjon; 16.02.2017, C-90/15 P – Hansen & Rosenthal KG ja H&R Wax Company Vertrieb GmbH vs. Euroopa Komisjon; 05.09.2019, C-377/18 – AH jt; 02.02.2021, C-481/19 – Consob

Euroopa Inimõiguste Kohus 27.02.1980 – Deweer vs. Belgia; 26.03.1982 – Adolf vs. Austria; 25.03.1983 – Minelli vs. Šveits; 07.10.1988 – Salabiaku vs. Prantsusmaa; 06.12.1988 – Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania; 25.09.1992 – Pham Hoang vs. Prantsusmaa; 25.02.1993 – Funke vs. Prantsusmaa; 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria; 10.02.1995 – Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa; 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik; (SK) 08.02.1996 – John Murray vs. Ühendkuningriik; 29.08.1997 – A.P., M.P. ja T.P. vs. Šveits; 21.12.2000 – Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa; 20.03.2001 – Telfner vs. Austria; 03.05.2001 – J.B. vs. Šveits; 05.07.2001 – Phillips vs. Ühendkuningriik; 05.11.2002 – Allan vs. Ühendkuningriik; 28.11.2002 – Lavents vs. Läti; 30.03.2004 – Radio France jt vs. Prantsusmaa; 11.07.2006 – Jalloh vs. Saksamaa; 19.09.2006 – Matijašević vs. Serbia; 24.04.2008 – Ismoilov jt vs. Venemaa; (SK) 27.11.2008 – Salduz vs. Türgi; 11.12.2008 – Panovits vs. Küpros; 10.03.2009 – Bykov vs. Venemaa; 09.04.2009 – A. vs. Norra; 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia; 29.05.2012 – Šuvalov vs. Eesti; 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik; 23.10.2014 – Melo Tadeu vs. Portugal; 07.04.2015 – O’Donnell vs. Ühendkuningriik; 21.06.2016 – Lähteenmäki vs. Eesti
EIKomisjon 11.12.1981 – Lingens ja Leitgeb vs. Austria; EIK otsus vastuvõetavuse kohta 19.02.2002 – Akay vs. Türgi

RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.02.2004, 3-1-1-120-03; RKPJKm (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus) 12.03.2021, 5-20-11; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.10.1996, 3-1-1-109-96; 17.06.1997, 3-1-1-70-97; 22.10.2007, 3-1-1-57-07; 28.01.2008, 3-1-1-47-07; 07.05.2009, 3-1-1-15-09; 21.10.2011, 3-1-1-74-11; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 12.06.2012, 3-3-1-3-12; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037

USA ülemkohus 13.06.1966, 384 U.S. 436 – Miranda vs. Arizona osariik; USA ülemkohus 04.03.1895, 156 U.S. 432 (433) – Coffin vs. Ameerika Ühendriigid

BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 29.05.1990, 2 BvR 254/88 (BVerfGE 82, 106); BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 13.01.1981, 1 BvR 116/77

Andrew Ashworth. Four threats to the presumption of innocence. – The International Journal of Evidence & Proof 10/2006/4, lk 247–248.

Anthony Duff. Presuming innocence. – L. Zedner, J. Roberts (koost.). Principles and Values in Criminal Law and Criminal Justice: Essays in Honour of Andrew Ashworth. Oxford University Press 2012, lk 51–66.

Anthony Duff. Who must presume whom to be innocent of what? – Netherlands Journal of Legal Philosophy 42/2013/3, lk 170–192.

Anthony Duff. Presumptions of innocence. – C. Flanders, Z. Hoskins (koost.). The New Philosophy of Criminal Law. London: Rowman and Littlefield 2015, lk 193–209.

Eerik Kergandberg. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 7 ja § 64 kommentaarid. – E. Kergandberg, P. Pikamäe. (toim.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2012.

Markus Kärner, Kaie Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343. – Juridica 2018/7, lk 497–511.

Uno Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. 3. trükk. Tallinn: Juura 2019, lk 106–147.

Uno Lõhmus. Kas kokkuleppemenetlus on kooskõlas karistusõiguse süüpõhimõttega? – Juridica 2014/7, lk 545.

Gregori Palm. Enese mittesüüstamise privileeg ja Touch-ID: kas enese mittesüüstamise privileeg laieneb sõrmejäljelugeriga kaitstud telefonile? – Juridica 2018/4, lk 289.

Klaus Rogall. Der Beschuldigte als Beweismittel gegen sich selbst. Berlin: Duncker & Humblot 1977.

Juhan Sarv. Mõningatest haldus(kohtu)menetluse ja süüteomenetluse paralleelsusega seotud probleemidest. – Juridica 2005/5, lk 308.

Anneli Soo, Alexander Lott, Andreas Kangur. Võimalused Euroopa Liidu halduskaristuste ülevõtmiseks Eestis. – Juridica 2020/4, lk 242.

Jaan Sootak. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Konkureerivad põhimõtted in dubio pro reo ja iura novit curia. – Juridica 2009/2, lk 108.

Andrew Stumer. The Presumption of Innocence. Oxford: Hart Publishing 2010.

Victor Tadros. Rethinking the presumption of innocence. – Criminal Law and Philosophy 1/2007/2, lk 193–213.

Victor Tadros. The ideal of the presumption of innocence. – Criminal Law and Philosophy 8/2014/2, lk 449–467.

Statistika
{"2023":{"06":{"visits":{"no":5}},"07":{"visits":{"no":17}},"08":{"visits":{"no":17}},"09":{"visits":{"no":24}},"10":{"visits":{"no":19}},"11":{"visits":{"no":28}},"12":{"visits":{"no":22}}},"2024":{"01":{"visits":{"no":39}},"02":{"visits":{"no":26}},"03":{"visits":{"no":40}},"04":{"visits":{"no":42}},"05":{"visits":{"no":37}},"06":{"visits":{"no":17}}}}

I. Sissejuhatus

A. Ajalooline taust ja kujunemislugu

Kommenteeritav paragrahv käsitleb süütuse presumptsiooni. Kuigi õiguspõhimõttena sai süütuse presumptsioon üldises õiguses tuntuks juba 13. sajandil inglise juristi Henry de Bractoni ajal ja Mandri-Euroopas umbes kolm sajandit hiljem, on see alles suhteliselt hiljuti omandanud olulise põhiseadusliku staatuse1, leides esmalt 1789. aastal tee Prantsuse kodaniku õiguste deklaratsiooni (Déclaration des droits de l’homme et du citoyen). Järgnevad sajandid märgivadki süütuse presumptsiooni üleüldist omaksvõttu, mistõttu 1993. aastaks raporteeriti, et süütuse presumptsioon sisaldub vähemalt 67 Mandri-Euroopa ja üldise õiguse riigi konstitutsioonis.2 Samuti sisaldub süütuse presumptsioon rahvusvahelistes ja riigiülestes õigusaktides, sh ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (vastavalt art 11 lg 1, art 14 lg 2, art 6 lg 2 ja art 48 lg 1).

Eesti Vabariigi 1920. ega 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ei sisaldanud otsesõnu süütuse presumptsiooni. Küll aga oli süütuse presumptsioon koos süüdistatava vaikimisõiguse ja in-dubio-pro-reo-reegliga igati tunnustatud põhimõte kriminaalmenetlusõiguses.3 Kehtiva PSi koostamisel oli Jüri Adamsi töögrupi eelnõu4 § 12 lg-s 2 sätestatud tõendamiskoormise põhimõte, lg-s 3 nemo-tenetur-põhimõte ja § 13 lg-s 1 süütuse presumptsiooni5 üldpõhimõte, olles jaotatud laiali erinevate õigusinstituutide (määratletuse põhimõte ning julma ja inimväärikust alandava karistuse keeld) kontekstis. Jüri Raidla töögrupi eelnõu6 § 15 tekst vastas enamjaolt praeguse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 sõnastusele, olles koondanud kõik kolm põhimõtet (süütuse eeldamine, tõendamiskoormis süüdistusel ja nemo tenetur) süütuse presumptsiooni ühisnimetaja alla. Nii Adamsi kui Raidla töögrupi eelnõu põhines süütuse presumptsiooni sõnastamisel peaasjalikult KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 14 lg 2 ja lg 3 p „g“ sõnastustele, kuivõrd EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 nemo-tenetur-põhimõtet otsesõnu ei sisalda. Samuti väärib märkimist, et enese ja lähedaste mittesüüstamise privileegi kinnistumisel praegusel kujul PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 3 oli oluline roll Rein Taageperal, kes tuginedes Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni 5. täiendusele leidis, et PSi eelnõust vahepeal menetlemise käigus kadunud nemo-tenetur-põhimõte tuleb kindlasti taastada.7

B. Rahvusvahelised allikad

Süütuse presumptsioon sisaldub mitmetes rahvusvahelistes ja riigiülestes õigusaktides, sh ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (vastavalt art 11 lg 1, art 14 lg 2, art 6 lg 2 ja art 48 lg 1).

EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 sätestab süütuse presumptsiooni järgmiselt: „Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.“ Kuigi EIÕKis on süütuse presumptsioon sätestatud eraldi art 6 lg-s 2, kuulub see siiski oma olemuselt kokku art 6 lg-s 1 ette nähtud igaühe õigusega ausale ja õiglasele menetlusele.8 Seega, kui EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tuvastab oma praktikas juba art 6 lg 1 nõuete rikkumise, siis üldjuhul art 6 lg 2 nõuete võimalikku rikkumist edasi ei uurita.9 Art 6 lg 2 rikkumise kontrollimata jätmist õigustab eelkõige asjaolu, et see hõlmaks samu fakte ja tagajärgi, mida juba tuvastatud art 6 lg 1 (või lg 3) rikkumine.10 Samas, kuivõrd art 6 lg 2 on teistest art 6 õigustest eraldiseisev, tuleb selle rikkumine kõne alla isegi juhtumitel, kui muid konventsiooni art-s 6 nimetatud õigusi on menetluses järgitud.11 Igal juhul tuleb art 6 lg 2 alati tõlgendada selle põhimõtte valguses, et konventsioon peab isikutele tagama praktilised ja efektiivsed, mitte teoreetilised ja illusoorsed õigused.12

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis leiab süütuse presumptsiooni art 11 lg-st 1, mis ütleb: „Igal süüteos süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud avalikul kohtulikul arutamisel, kus talle on tagatud kõik võimalused kaitseks.“ Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 14 lg 2 näeb sarnaselt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg-ga 2 ette, et „igal kuriteos süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda loetakse süütuks, kuni tema süü pole seaduse kohaselt tõestatud“. Seega EIÕKi, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja inimõiguste ülddeklaratsiooni süütuse presumptsiooni defineerivad sõnastused suuresti kattuvad, kuigi on väidetud, et ülddeklaratsiooni kohaldatavusala on laiem, hõlmates süütegusid üldiselt, samas kui konventsioon sarnaselt paktiga viitab vaid neist raskemaile ehk kuritegudele (seda ka inglis-, mitte üksi eestikeelses tõlkes).13 Siinjuures tuleb siiski arvestada, et EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) kohtupraktikas kujundatud nn Engeli kriteeriumide kohaselt kohalduvad kriminaalmenetluse garantiid ka nendele süütegudele, mis ei ole formaalselt kuriteod, kuid sisaldavad pönaalset mateeriat.14 Nii on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) jaatanud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 kohaldatavust lisaks kriminaalmenetlusele ka nt distsiplinaarmenetluses15 ja haldusmenetluses.16 Seega võib asuda seisukohale, et ka konventsiooni järgi laieneb süütuse presumptsioon väljapoole kriminaalmenetlust ning sõnastuslikud erinevused ei mõjuta erinevate rahvusvaheliste instrumentidega tagatud süütuse presumptsiooni kaitseala ulatust.

Euroopa Liidu õiguses on süütuse presumptsioon sätestatud põhiõiguste harta art 48 lg 1 järgmiselt: „Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.“ Art 48 lg 1 kohaldatavusala on juba grammatilises tõlgenduses laiem kui üksnes kriminaalmenetlus: viidet kuriteole ei ole tehtud nt ka ingliskeelses tõlkes (Everyone who has been charged…). Harta seletuskiri märgib, et harta art 48 lg-s 1 sätestatud õigusele tuleb anda sama tähendus ja ulatus nagu EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg-s 2 sätestatud õigusel.17 Harta art 52 lg 3 kohaselt ei ole EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) liidu jaoks siiski mitte lagi, vaid vundament ning EL (Euroopa Liit) on nüüdseks vastu võtnud nn süütuse presumptsiooni rakendamist puudutava direktiivi (2016/343)18, mis on oma sõnastuselt küll kohati ebaõnnestunud, kuid nii mõneski aspektis potentsiaalselt EIKi praktikaga väljatöötatud süütuse presumptsiooni standardit tõstev.19 Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 art 3 sätestab süütuse presumptsiooni järgimise liikmesriikide kohustusena: „Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavat ja süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süüd ei ole seaduse kohaselt tõendatud.“

Vastupidiselt EIKi praktikale, kus süütuse presumptsiooni käsitletakse kõige enam kriminaalasjade kontekstis, on see EK (Euroopa Kohus) praktikas käsitlemist leidnud eelkõige konkurentsi jm haldussanktsioonide kohaldamise asjades.20 Teistest harta põhiõigustest on art 48 lg 1 seotud eelkõige art-tega 41, 47 ja 49, kuna kuulub õigusriigile omaste ausat ja õiglast kohtumenetlust tagavate fundamentaalsete garantiide hulka.21 Kaudselt omab art 48 lg 1 puutumust ka art-ga 4, kuivõrd enese mittesüüstamise privileegi ülesanne on kaitsta menetlusele allutatud isikut talle pealesunnitud ülestunnistuste andmise eest. Lisaks aitab süütuse presumptsioon tagada ka isikute au ja väärikust.22 EK (Euroopa Kohus) seostab süütuse presumptsiooni vahetevahel ka ELTL (Euroopa Liidu toimimise leping) art 339 tunnustatud professionaalse saladuse põhimõttega, mis on kaitstud ka harta art 41 lg 2 p-ga b.23

C. Süütuse presumptsioon teiste õigussüsteemide konstitutsiooniõiguses

Eesti põhiõigussüsteemile eeskujuks olnud riikide põhiseadustest on süütuse presumptsiooni otsesõnu mainitud üksnes Šveitsi Konföderatsiooni konstitutsiooni24 art 32 lg-s 1 ja Prantsusmaa 1789. a inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni art-s 9 (Tout homme étant présumé innocent jusqu'à ce qu'il ait été déclaré coupable). Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni 5. täienduses on sätestatud mh nemo-tenetur-põhimõte (nor shall be compelled in any criminal case to be a witness against himself) ning ausa ja õiglase kriminaalmenetluse põhimõte (due process), millest kogumis on Ühendriikide õiguskord alates Ülemkohtu otsusest Coffin vs. Ameerika Ühendriigid koos põhiseaduse 6. ja 14. täiendusega tuletanud süütuse presumptsiooni kui konstitutsioonilise põhimõtte.25 Inglismaal ja Walesis on süütuse presumptsioon lisaks pretsedendiõigusele26 leidnud konstitutsiooniõigusega võrdsel tasemel tagamise Human Rights Act 1998 kehtestamisega 2000. aastal.27 Saksamaa põhiseaduses ei ole samuti otsesõnu sätestatud süütuse presumptsiooni ega sellega seonduvaid õigusi või põhimõtteid. Küll aga on see printsiip tuletatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest ning kohtupraktikas antud sellele põhiseaduslik garantii.28 Lähiriikidest võib ainult Läti konstitutsiooni29 art 92 teisest lausest ja Leedu konstitutsiooni30 art 31 lg-st 1 leida süütuse presumptsiooni äramärkimist. See on peamiselt seletatav Läti ja Leedu Eestiga sarnase ajaloolise kogemuse ja taustaga.

D. Üldised põhimõtted ja süütuse presumptsiooni tähendused

Süütuse presumptsiooni käsitletakse õiguskirjanduses sageli kolmes tähenduses. Kõige kitsamas tähenduses seondub süütuse presumptsioon tõendamisreeglitega, nõudes, et riik eeskätt prokuratuuri näol tõendaks isiku süü kriminaalmenetluses kõrgest tõendamisstandardist lähtudes ning et otsuse langetaja oleks tõendeid hinnates avatud meelega. Seda aspekti süütuse presumptsioonist (kohtlemispõhimõtekomm. (kommentaar) 15 jj) kajastab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2. Selles tähenduses teenib süütuse presumptsioon peamiselt ebaõige süüditunnistamise riski vähendamise eesmärki. Selle käsitlusega seonduvad eelkõige küsimused, mida tähendab süü tõendamine, milliseid aspekte süüst tuleb tõendada ja milline on tõendamise standard.31 Lisaks on selle käsitluse kohaselt süütuse presumptsiooniga väga tihedalt seotud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 3 sätestatud enese mittesüüstamise privileeg, mida võib pidada süütuse presumptsiooni alla kuuluvaks32, kuid mida õigusalases kirjanduses käsitletakse mõnikord siiski ka eraldiseisva õigusena.33

Märksa laiema käsitluse järgi kuulub süütuse presumptsioon kokku õigusega ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Kui süü on midagi sellist, mille peab prokuratuur tõendama kõrget tõendamisstandardit järgides, näib loogiline, et isikut peab süütuna kohtlema seni, kuni prokuratuur on oma ülesande täitnud.34 Süütuse presumptsioon selles tähenduses kannab endas laiemat mõõdet kui ainult ebaõige süüditunnistamise riski vähendamine, kaitstes ka kahtlustatava ja süüdistatava süütut mainet ehk tema reputatsiooni.35 Nimetatud käsitlust süütuse presumptsioonist sisaldab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 1. Loomulikult tekib küsimus, kui kaugele süütuse presumptsioon sellises tähenduses ulatub, kuna praktikas viitavad kõik kahtlustatava või süüdistatava suhtes astutud lõpliku otsuse langetamisele eelnevad menetluslikud sammud alustades ülekuulamisest kuni isiku vahistamiseni vähemalt mingil määral tema võimalikule süüdiolekule.36 Selge on see, et maksimaalses ulatuses isikute mainet kaitsev süütuse presumptsiooni tõlgendus viiks võimatuseni kriminaalmenetlust tõhusalt läbi viia, mistõttu kirjanduses on leitud, et isiku võimalikule süüle vihjavad meetmed on süütuse presumptsiooniga kooskõlas seni, kuni need on igal konkreetsel juhul põhjendatud.37 Selliste meetmete rakendamine eeldab nii teatud tõendamisstandardi omaksvõttu kui ka kohtulikku (eel)kontrolli teatud sammude astumise üle.38 Nõnda argumenteerides hõlmab teine, laiem süütuse presumptsiooni käsitlus mitte üksnes vajadust kaitsta isiku reputatsiooni, vaid ka tema kaitset muude kahjulike tagajärgede eest. Võib ju menetluse kestel kohaldatud meede (nt vahistamine) omada isiku jaoks veelgi raskemaid tagajärgi kui lõplik otsus, samuti nagu selline meede võib viia ebaõige süüditunnistamiseni (nt vahistatud isiku ülekuulamine viisidel, mis kasutab ära isiku haavatavust selles olukorras ja päädib valeülestunnistusega).39

Süütuse presumptsiooni kolmas, kõige laiem käsitlus omab seevastu tihedat seotust kriminaalpoliitiliste ja materiaalõiguslike küsimustega, nõudes riigilt süüditunnistamisest ja sunnimeetmete kohaldamisest hoidumist kõigis nendes olukordades, kus isikut tuleb käsitleda n-ö moraalselt süütuna.40 Selles valdkonnas on silmapaistvad nt Suurbritannia õigusteadlaste Antony Duffi ja Victor Tadrose teosed.41

Süütuse presumptsiooni kehtivust üksnes kriminaalmenetluses saab põhjendada selle menetluse olemusega. Isiku kriminaalkorras süüditunnistamine tähendab eeskätt tema avalikku hukkamõistu, mis päädib kriminaalkaristuse kohaldamisega, võimalike muude tagajärgedega (nt vara konfiskeerimine, piirangud edaspidi teatud ametikohal töötada) ning süüdlase stigmatiseerimisega. Raskeimal juhul piiratakse kriminaalmenetluse tulemina isiku ühte olulisemat põhiõigust – õigust vabadusele.42 Seega peab riik kriminaalmenetlust toimetama erilise hoolsusega, hoidudes alati isikule kui süüdlasele viitamast seni, kuni isiku süü on riigisisest reeglistikku järgivas ja põhiõigustega kooskõlas olevas menetluses tõendamist leidnud. Seejuures on süütuse presumptsioon õiguslik, mitte faktiline presumptsioon, kuivõrd empiiriline andmestik seda valdavalt ei toeta – enamik kriminaalkohtuasju lõpeb isiku süüdi-, mitte õigeksmõistmisega. Süütuse presumptsioon moodustab seega moraalse ja õiguspoliitilise printsiibi, mis põhineb nägemusel, kuidas peaks riik vabas ühiskonnas oma karistusvõimu teostama. Viimast iseloomustab põhimõte, mille kohaselt süütuid ei tohi süüdi tunnistada, ning tõdemus, et riigi ja süüdistatavate käsutuses olevad võrreldavad ressursid on määratult erinevad, mistõttu riigi ülesanne on süüdistust tõendada, mitte nõuda isikult oma süütuse tõendamist.43

Lühidalt on süütuse presumptsiooni keskne idee, et süüdistatava süü üle otsustaja (kohus) ei tohi olla asja n-ö ette ära otsustanud. Kohus peab eeldama isiku süütust ja võib ta süüdi tunnistada üksnes kohtu ette toodud vastava riigi õiguse järgi seaduslikuks peetavate tõendite alusel.44 Nii ei tohi kohus asja arutamist alustada veendumusega, et süüdistatav on teo toime pannud: süüdistatav ei pea tõendama oma süütust, vaid süüdistaja tema süüd ning kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.45 Süütuse presumptsiooni on rikutud, kui kohtu otsustus või teatud juhtudel ka mistahes muu avaliku võimu kandja väljaütlemine laseb arvata, et isik on süüdi enne, kui isiku süü on seaduse kohaselt tõendatud.46 Kindlasti on süütuse presumptsioon midagi palju enamat kui tõendamisreeglistik.47 Kahtlustusel ja kriminaalmenetlusel on kahtlustatavale drakooniline mõju, mistõttu süütuse presumptsiooni võivad rikkuda nii süü üle otsustamisele eelnevad kui ka järgnevad isiku reputatsiooni kahjustavad teod.48

ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste komitee on 2007. aasta üldistes kommentaarides ausa ja õiglase kohtumenetlusega seotud õiguste kontekstis öelnud süütuse presumptsiooni kohta järgmist: „Süütuse presumptsioon, olles inimõiguste aluskaitsja, asetab süüdistusele koormise tõendada süüdistust, tagab, et süüd ei eeldata, kuni süüdistus on tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust, ja et kõik kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks ning nõuab, et kõiki kuritegudes süüdistatavaid tuleb selle põhimõtte järgi kohelda. Kõigil avaliku võimu esindajatel on kohustus hoiduda avaldamast eelarvamust kohtumenetluse tulemi kohta, sh hoiduda süüdistatavate süüd kinnitavate avalike avalduste tegemisest. Tavaliselt ei tohiks süüdistatavaid kohtuistungil aheldada ega puuris hoida ega neid kohtule muul viisil esitada viisil, mis näitab, et nad võivad olla ohtlikud kurjategijad. Meedia peaks vältima selliste uudiste kajastamist, mis õõnestavad süütuse presumptsiooni. Lisaks ei tohiks kohtueelse kinnipidamise kestust kunagi pidada süü ja selle ulatuse kinnituseks. Kautsjoni kohaldamisest keeldumine või vastutuse tuvastamine tsiviilkohtumenetluses ei mõjuta süütuse presumptsiooni.“49 Seega rõhutab ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste komitee kommentaar süütuse presumptsiooni kaht aspekti:

  1. tõendamiskoormise ja -standardi nõue50 ning seoses sellega süüdistatava õigus olla asjast informeeritud ja ära kuulatud51;
  2. keeld esitada negatiivseid kommentaare, sh kohtueelseid meediakajastusi52 ja kohtunike53 või teiste avaliku võimu esindajate54 enneaegseid väljaütlemisi süüdistatava süü kohta.55

II. Süütuse presumptsioon kitsas tähenduses (kohtlemispõhimõte, PS § 22 lg 1)

A. Süütuse presumptsiooni mõiste

Kommenteeritava lõike kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsiooni tõenduslik külg ehk tõendamiskoormise adressaat on määratud kindlaks kommenteeritava paragrahvi 2. lõikes. Lg 1 kohaselt on süütuse presumptsioon õiguslik kategooria, mis nõuab, et kogu kriminaalmenetluse vältel eeldaksid riigivõimud süüdistatava süütust ja kohtleksid teda vastavalt. Seejuures ei keela süütuse presumptsioon püstitada hüpoteesi, et isik on talle etteheidetavas kuriteos süüdi, vaid keelab isikut süüdiolevana kohelda enne selle hüpoteesi tõendamist. Ilma sellise hüpoteesita oleks kriminaalmenetlus sisuliselt võimatu.56 Kuna Riigikohtu praktika on süütuse presumptsiooni kommenteeritava lõike kohta äärmiselt napp, tuleb selles küsimuses pöörduda EIKi lahendite poole. Dikteerides seda, kuidas tuleb kohelda isikut, keda ei ole veel süüdi mõistetud, aitab süütuse presumptsioon EIKi kohtupraktika kohaselt tagada kohtumenetluse ausust ja õiglust ning kaitsta süüdistatava mainet järgmiselt:

  1. Kohtud ei tohi süüdistatava süüle ennetavalt viidata kohtumenetluses ega ka väljaspool seda, kuna ühelt poolt viitaksid sellised väljaütlemised kohtu erapoolikusele, teiselt poolt kahjustaksid aga süüdistatava mainet.
  2. Süütuse presumptsiooni toime ei lõpe isiku õigeksmõistmise või menetluse lõpetamisega. See on vajalik nii isiku õigeksmõistmise või menetluse lõpetamise järgses menetluses õigluse tagamiseks (sh tsiviilkohtumenetlus või ükskõik milline muu menetlus, mida pärast kriminaalmenetluse lõpptulemuse jõustumist toimetatakse) kui ka, jällegi, isiku maine kaitsmiseks.
  3. Isiku mainet aitab tagada ka teiste avaliku võimu kandjate kohustus ennatlikke isiku süüd puudutavaid väljaütlemisi vältida. Kaudselt on see keeld seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse ning kohtu erapooletuse nõudega – kui prokurör või mõni muu asjaga seotud avaliku võimu esindaja esineb avalikkuse ees väljaütlemisega, et isik on süüdi, võib avalikkusele jääda mulje, et asi kas ongi ette ära otsustatud või on konkreetse väljaütleja (nt mõjuka poliitiku) võimuses kohut mõjutada. See mulje ei pruugi teatud juhtudel olla üksnes näiv, vaid see, mis avalikkusele paistab, võibki tõsi olla. Mis puudutab teiste avaliku võimu kandjate väljaütlemisi peale kohtu, siis nende puhul on eriti oluline arvestada konteksti. EIKi praktika viitab sellele, et (kohtu)menetluses võib prokurör kui kohtuliku arutamise süüdistav pool teha julgemaid isiku süüle viitavaid avaldusi kui väljaspool seda pressile esinedes.57 Seega, teiste avaliku võimu kandjate avaldused kohtumenetluses sõltuvad paljuski sellest, milline on väljaütleja roll kriminaalmenetluse kui terviku kontekstis. Prokurör või ekspert võibki oma rollist lähtudes olla (veidi) kallutatud. Siiski ei tohi kohus sellise kallutatusega enne süüdimõistva otsuse kuulutamist kaasa minna.58

B. Kaitseala

Süütuse presumptsioon on igaühe põhiõigus.59 See kohaldub nii füüsilistele kui ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 9 lg 2 alusel juriidilistele isikutele. Sellest tulenevalt ei leia ka kriminaalmenetluse seadustikust erisusi füüsilisest ja juriidilisest isikust kahtlustatavale ja süüdistatavale süütuse presumptsiooni osas. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 7 kohaldub kõigi kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes ühetaoliselt. Erinevalt teistest ELi n-ö teekaardidirektiividest ei kohaldu direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 selle art 2 lg 1 kohaselt juriidilistele isikutele. Direktiivi preambuli punktides 13–14 sisalduva põhjenduse kohaselt on juriidilised isikud selle direktiivi kaitsealast välja jäetud, kuna EIKi praktika käsitleb süütuse presumptsiooni üksnes seoses füüsiliste isikutega, v.a mõni üksik erand. Kuna EK (Euroopa Kohus) seevastu on aga süütuse presumptsiooni teatud aspektide kohaldatavust juriidilistele isikutele võrreldes füüsiliste isikutega hoopis kitsendanud (komm. (kommentaar) 63 jj), on ELi seadusandja hinnangul juriidilisele isikule suunatud süütuse presumptsiooni käsitleva õigusakti väljatöötamine liidu tasandil enneaegne. Kuigi direktiiv 2016/343 juriidilistele isikutele ei laiene, ei piira see siiski süütuse presumptsiooni kohaldamist juriidilistele isikutele vastavalt PSis, kriminaalmenetluse seadustikus ja EIÕKis sätestatud standartide kohaselt nii, nagu neid on sisustanud EIKi ja EK (Euroopa Kohus) praktika.

EIKi praktika järgi järgitakse süütuse presumptsiooni kõigi kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate puhul alates kahtlustuse esitamisest EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 tähenduses kuni nende süü tõendamiseni seaduses sätestatud korras.60 Kahtlustus loetakse isikule esitatuks alates hetkest, kui pädev asutus teatab talle ametlikult kahtlustusest või hetkest, mil ametiasutuste kahtlustusest lähtuvad tegevused mõjutavad isiku olukorda oluliselt sõltumata sellest, kumb alustest ilmneb varem.61 Konventsiooni art 6 lg 2 tähenduses loeb EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) kahtlustuse esitatuks, kui ametivõimude tegevus isiku olukorda oluliselt mõjutab isegi juhul, kui isik saab kahtlustusest teada alles tagantjärele pärast kriminaalmenetluse lõpetamist, nt tema vastu esitatud tsiviilhagi kaudu.62 Eelnevat arvestades laieneb süütuse presumptsioon igal juhul ka kohtueelsele menetlusele.63 Eesti kehtivas kriminaalmenetlusõiguses kohaldub süütuse presumptsioon kriminaalmenetluses juba kohtueelse menetluse staadiumis hetkest, kui isik omandab kahtlustatava staatuse KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 33 lg 1 mõttes. Süütuse presumptsioon kehtib kriminaalmenetluses olenemata sellest, milline on menetluse tulemus.64 Seega, ka hilisem süüdimõistmine ei nulli asjaolu, et menetluse käigus kehtis isiku süütuse eeldus.65 Sealjuures kohaldub süütuse presumptsioon ka süüdimõistmisele järgnevale apellatsioonimenetlusele, st ajale, mil isiku süü ei ole veel leidnud lõplikku tuvastamist jõustunud kohtulahendiga. Avaliku võimu esindajad võivad sellisel n-ö vahepealsel ajal küll süüditunnistamise faktile viidata, kuid peavad hoiduma väljaütlemistest, mis kiidavad süüditunnistamist heaks, ennustavad ette apellatsioonikohtu otsust või julgustavad apellatsioonikohut süüditunnistamist kinnitama.66 Juhul kui isikut ei mõisteta süüdi, laieneb süütuse presumptsioon ka kohtu otsusele: õigeksmõistev kohtuotsus ei tohi viidata isiku süüle.67

Direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 kohaldatavusala eelnevalt kirjeldatud ajaraamiga – kahtlustatava staatuse omandamisest kuni lõpliku süüditunnistamiseni – piirdubki. Nimelt sätestab direktiivi art 2 teine lause, et direktiivi kohaldatakse kõigis kriminaalmenetluse staadiumites alates hetkest, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo või väidetava kuriteo toimepanemises, kuni otsuse tegemiseni selle kohta, kas isik on asjaomase kuriteo toime pannud, ja see otsus on muutunud lõplikuks. Kuivõrd järgnevast käsitlusest nähtub, et EIKi praktika kohaselt laieneb süütuse presumptsioon teatud tingimustel ka kriminaalmenetluse järgsesse – ja teatud juhtudel isegi selle eelsesse – aega, tuleb asuda seisukohale, et direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 kohaldamisala on EIKi praktikast kitsam. Seda saab põhjendada asjaoluga, et direktiiv ei kaitse puhtalt mainekahju eest, vaid nagu kõik nn teekaardidirektiivid, tagab kahtlustatavatele ja süüdistatavatele nende miinimumõigused kriminaalmenetluses.68 Loomulikult ei tähenda direktiivi kitsas kohaldamisala seda, et ELi liikmesriikides oleks välistatud kaebeõigus kriminaalmenetluse lõppemise või õigeksmõistmise järel süütuse presumptsiooni rikkumisega tehtud kahju eest. Siin aitab isikul oma õigusi maksma panna EIKi praktika.

Üldjuhul võib öelda, et süütuse presumptsioon lõpeb isiku süüditunnistamisega. Samas ei ole kommenteeritava lõike tähenduses kindel, mida ikkagi isiku süüditunnistamiseks pidada. Nimelt, EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) § 6 lg 2 nõuete kohaselt kehtib süütuse presumptsioon kuni isiku süü seadusekohase tõendamiseni – just see moment lõpetab viidatud sätte kohaselt süütuse presumptsiooni kohaldumise. Kommenteeritav lõige näeb süütuse presumptsiooni toimimise lõpumomendina aga seda, kui isiku kohta on jõustunud süüdimõistev otsus. Sama sätestab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 7 lg 1. Erinevalt EIÕKist viitab PSi sõnastus traditsioonilisele kohtumenetlusele, millega valdav osa menetlusi tänapäeval enam ei ammendu. Nii näib PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) mitte arvestavat asjaoluga, et osas menetlustes kinnitab kohus süüdistaja ja süüdistatava vahel sõlmitud kokkuleppe (kuigi, tõsi, Eestis on seegi vormistatud kohtuotsusena vastavalt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 248 lg 1 p-le 5, mida võib samuti pidada kohtuotsuseks kommenteeritava lõike tähenduses), osa menetlusi lõpetatakse aga otstarbekuse vms kaalutlustel (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 202–2052).69 Seega, EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 (ja ka harta art 48 lg 1) sõnastus on paindlikum ja arvestab kriminaalpoliitiliste suundumustega, võimaldades süütuse presumptsiooni toimealal lõppeda ka muudel juhtudel kui isiku süüditunnistamisel traditsioonilises kohtumenetluses tehtava kohtuotsusega.70 Seetõttu on põhjust küsida, kas süütuse presumptsiooni toimeala saab PSi kommenteeritava sätte mõistes EIÕKi eeskujul kitsendavalt tõlgendada. Selleks tuleb arvesse võtta süütuse presumptsiooni eesmärki tagada muu hulgas aus ja õiglane kohtumenetlus ja kaitsta isiku mainet. Neid eesmärke arvestades võib nõustuda, et süütuse presumptsiooni ideega ei oleks kooskõlas, kui menetlus lõpeb lahendiga, mis eeldab süü olemasolu, kuid süütuse presumptsioon sellega ei lõpeks.71 Kuigi kokkuleppemenetlus ei eelda Riigikohtu käsitluses seda, et isik ennast talle etteheidetus süüdi tunnistaks, eeldab kokkuleppe sõlmimine, et isik nõustub nii kuriteo kvalifikatsiooni kui ka selle eest kohaldatava karistusega. Sel viisil isik sisuliselt nõustub ka sellega, et pärast kokkuleppe kinnitamist kohtus viidatakse talle vastava kvalifikatsiooni kontekstis kui süüdlasele. Mis puudutab aga erinevaid otstarbekuse ja muudel sarnastel alustel lõpetatavaid menetlusi, siis nende puhul võib isiku süüle viidata ulatuses, mis on vastavuses lõpetamise alusega. Näiteks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 202 järgi viitab, et isiku süü ei ole suur. Seega, kui isik annab nõusoleku sellel alusel menetluse lõpetamiseks, nõustub ta ka sellega, et tema süüd ei käsitleta suurena, mis aga omakorda osutab süü teatud ulatuses omaksvõtule. Sarnase arutluskäigu võib leida EIKi lahendis Lähteenmäki vs. Eesti.72 Sama arutluskäiku jätkates tuleks märksa ettevaatlikumalt suhtuda isiku süüle viitamisse (või hoiduda sellest sootuks), kui kriminaalmenetlus lõpetatakse nt seoses mõistliku aja möödumisega KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 2052 alusel.

EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 kohaldatavusala ei ole siiski piiratud kitsalt poolelioleva kriminaalasjaga, vaid see hõlmab ka kriminaalasjaga seotud otsustusi, mis on tehtud pärast seda, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud73 või isik õigeks mõistetud74. Samuti hõlmab süütuse presumptsioon menetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise järgseid avaliku võimu esindajate väljaütlemisi.75 Seega tuleb sellise süütuse presumptsiooni tagamiseks, mis ei ole teoreetiline ja illusoorne, vaid praktiline ja efektiivne, kaitsta isiku reputatsiooni – tema süüle viitavate avaliku võimu osutuste eest ka siis, kui kahtlustus art 6 lg 2 tähenduses on ära langenud. Sellisele põhimõttele pani EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) aluse asjas Minelli vs. Šveits.76 Menetlusteks, kus süütuse presumptsioon õigeks mõistmise või menetluse lõpetamise järgselt kehtib, tuleb muu hulgas pidada kohtukulude üle otsustamise menetlust77, vara konfiskeerimismenetlust78, alusetu kinnipidamise jm ebaõige süüdistuse esitamisega tekitatud kahjude kompenseerimise üle otsustamise menetlust79 ning kannatanule kahju hüvitamise üle otsustamist tsiviilkohtupidamise korras80.81 Nendel juhtumitel on süütuse presumptsioon menetluse käigus koos kõigi garantiidega, mida see hõlmab, juba toiminud, kuid selle toime katkemine isiku suhtes menetluse lõpetamisel või tema õigeksmõistmisel suurendaks riski, et süütuse presumptsioon muutuks teoreetiliseks ja illusoorseks.82 Sealjuures on kriminaalmenetluse lõppemise järel kaalul isiku maine, mistõttu teatud ulatuses kattub EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 kaitseala siin art 8 kaitsealaga.83 Menetluse lõpetamise või isiku süüditunnistamise järgses menetluses aitab süütuse presumptsioon tagada, et nendes kahtlustustes, mis tõendamist ei leidnud, käsitataks isikut jätkuvalt süütuna.84 Süütuse presumptsiooni kohaldumiseks sellises järgnevas menetluses on oluline side varasemalt esitatud kahtlustuse ja uue menetluse vahel, st järgnev menetlus peab olema esitatud kahtlustuse n-ö otsene järg.85 Selline side on tõenäoliselt olemas, kui järgnev menetlus nõuab eelneva kriminaalmenetluse tulemuse käsitlemist, ja eelkõige siis, kui kohtul tuleb eelmist otsustust või kriminaalmenetluses kogutud tõendeid või neile antud hinnangut analüüsida, hinnata isiku osalust mõnedes või kõigis sündmustes, mis viisid kahtlustuse esitamiseni või anda hinnang isiku võimalikule süüle.86 Kuivõrd Eestil lasub rahvusvaheline kohustus järgida EIÕKis sätestatut ja EIKi praktikat, tuleb asuda seisukohale, et ka kommenteeritavas paragrahvis sätestatud süütuse presumptsiooni toimeala laieneb isiku õigeksmõistmise ja kriminaalmenetluse lõpetamise järgsele perioodile. Vastasel juhul muutuks menetluse kestel tagatud süütuse presumptsioon menetluse ilma isiku süüditunnistamiseta lõppemisel teoreetiliseks ja illusoorseks, nagu seda taunitakse EIKi praktikas.

Pärast õigeksmõistmist või menetluse lõpetamist ametivõimud isiku süüle viidata ei tohi.87 Seejuures ei sõltu süütuse presumptsiooni kohaldatavus sellest, kas isik mõisteti õigeks seetõttu, et tema süü ei leidnud tõendamist, või seetõttu, et leidis tõendamist tema süütus.88 Süütuse presumptsiooni vastu ei eksita siiski juhul, kui õigeksmõistetu kahtlustuse esitamiseni viinud käitumist arvestatakse riski hindamisel, nt isiku tingimisi vabastamise või talle elamisloa andmise üle otsustamise korral.89 Vähem rangelt toimib süütuse presumptsioon olukorras, kus menetlus on lõpetatud mingil muul alusel peale selle, et isiku suhtes menetluse jätkamiseks puudub alus. Sellisel juhul võib asjaoludest sõltuvalt seisukohavõtt kahtluse kohta, et isik on siiski kuriteo toime pannud, olla lubatud seni, kuni see ei sisalda kindlat osutust, et isik on süüdi.90 Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui menetlus on lõpetatud kahtlustatava või süüdistatava surma tõttu.91

EIKi praktikast leiab ka otsuseid, milles on süütuse presumptsiooni laiendatud kriminaalmenetluse eelsesse aega. Nt lahendis A. vs. Norra92 võttis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) süütuse presumptsiooni arvesse olukorras, kus õiguskaitseorganite poolt meedia vahendusel isiku kahtlustatava staatuse kohta avaldatud informatsioon ei küündinud kahtlustuseni EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 tähenduses, otsustamaks, kas laimamise kaebus lahendati kooskõlas EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-ga 8. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) laiendas süütuse presumptsiooni kahtlustuse esitamise eelsele perioodile ka kohtuasjas Mulosmani vs. Albaania93 põhjusel, et nimelt sel perioodil meedias tehtud avaldused mõjutasid hilisemat menetlust. Süütuse presumptsioon ei kehti aga avaldusele isiku süü kohta olukorras, kus ühtegi menetlust ei ole parasjagu käimas ega tulemas.94

Isiku lõpliku süüdimõistmise järgsele ajale art 6 lg 2 ei laiene, kuna see oleks vastuolus süütuse presumptsiooni eesmärgiga. Kui aga süüdimõistetud isikule esitatakse uus kahtlustus EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 tähenduses, kehtib süütuse presumptsioon taas uue kahtlustusega hõlmatud asjaolude suhtes.95

Süütuse presumptsioon keelab enne süüdimõistva otsuse langetamist käsitada kahtlustatavat või süüdistatavat selle menetluse esemeks olevas teos süüdlasena mõnes teises, paralleelselt kulgevas protsessis, nt tingimisi vangistuse täitmisele pööramise96, samuti isiku välisriigile loovutamise või väljaandmise menetluses.97 Paralleelses menetluses isiku süü jaatamisega ei ole EIKi praktika kohaselt tegemist ametniku avalikust teenistusest vabastamisel põhjendusega, et ta on kahtlustatavana vahistatud, kui riigisiseses õiguses on selleks alus ja kui isiku võimalikule süüdiolekule ei viidata.98 Kui kaassüüdistatavate süü üle otsustatakse eraldi menetlustes, tuleb kohtul hoiduda ennetavate järelduste tegemisest nende kaassüüdistatavate suhtes, kelle osas ei ole kohtumõistmist toimunud.99 Seejuures on EK (Euroopa Kohus) leidnud, et direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 art 4 lg-ga 1 ei ole vastuolus, kui kokkuleppes, milles süüdistatav tunnistab oma süüd ja saab selle eest kergema karistuse ning mille kinnitab kohus, osutatakse sõnaselgelt kuriteo kaastäideviijatena mitte ainult sellele isikule, vaid ka teistele süüdistatavatele, kes ei ole oma süüd tunnistanud ning kelle suhtes jätkatakse kriminaalmenetlust üldkorras. Selline osutamine peab aga olema vajalik kokkuleppe sõlminud isiku õigusliku vastutuse kvalifitseerimiseks ja kokkuleppes tuleb märkida selgelt, et teiste isikute suhtes jätkatakse kriminaalmenetlust üldkorras ja nende süü pole seaduse kohaselt tõendatud.100 Eestis näeb KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 366 p 9 teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud sellise kohtuotsuse jõustumine, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. Kõnealune teistmisalus lähtub loogikast, et kui laialdasemaid menetluslikke garantiisid kätkev üldmenetlus on päädinud õigeksmõistva kohtuotsusega, tuleb anda selliseid garantiisid tagava üldmenetluse võimalus ka eelnevalt lihtmenetluses süüdimõistetutele.101

EIKi käsitluse kohaselt ei välista EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 isiku õigeksmõistmisele järgnevat tsiviilõiguslikku vastutust puudutavat menetlust, sh seetõttu, et viimases on tõendamise standard enamasti vähem range.102 Samadel põhjustel ei ole välistatud ka õigeksmõistmisele järgnev uus menetlus distsiplinaarvastutuse üle otsustamiseks.103 Loomulikult ei tohi asja otsustav organ (kohus) nendes menetlustes avaldada arvamust, et isik võis kuriteos süüdi olla.

Kuigi EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) kommenteeritava paragrahvi lg 1 viitavad kuritegudele, kehtib nendes sätestatud süütuse presumptsioon kõigile süütegudele, mis loetakse kuriteoks EIKi kohtupraktikas välja töötatud Engeli kriteeriumide kohaselt.104 ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art 48 lg 1, mis kuritegu ei maini, on juba sõnastuslikult laiem, hõlmates ELi õigusmaastikule omased punitiivsed haldussanktsioonid.105 Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 kohaldub kriminaalmenetluses, kusjuures selles osas esineb vastuolu direktiivi preambuli p 11 esimese ja teise lause vahele. Kui esimene lause kutsub üles kriminaalmenetluse mõiste tõlgendamisel järgima EIKi kohtupraktikat, siis teine täpsustab, et direktiivi „ei tuleks kohaldada tsiviil- ega haldusmenetlusele, sealhulgas sellisele haldusmenetlusele, mille tulemusel võib mõista karistuse, nagu menetlus, mis on seotud konkurentsi, kaubanduse, finantsteenuste, maanteeliikluse, maksuküsimuste või lisamaksuga, ja sellise menetlusega seoses läbiviidavale haldusasutuste uurimisele.“ Ometi võib vähemalt osa mainitud menetlustest vastata Engeli kriteeriumidele ehk olla vaadeldavad kriminaalmenetlusena sisulises mõttes. Arvestades ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art-st 53 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt EIKi praktika on ELi õiguse jaoks põhiõiguste kaitse absoluutne miinimum, tuleb siiski asuda seisukohale, et direktiivi kohaldamisala kindlakstegemisel tuleb lähtuda sisulistest, Engeli kriteeriumidest.106 Ja isegi kui direktiivi kohaldatavust väljaspool formaalset kriminaalmenetlust eitada, kohaldub EIKi kohtupraktikaga loodud n-ö Engeli kriteeriumidele vastavatele menetlustele ikkagi süütuse presumptsioon EIKi praktika kaudu harta art 52 kohaselt.

C. Piirangud ja riived

Süütuse presumptsiooni rikub isiku süüditunnistamisele eelnev või õigeksmõistmisele järgnev kohtu otsustus või arutluskäik, mis viitab arvamusele, et isik on süüdi.107 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et lisaks kohtunikele peavad isiku süüle viitavatest väljaütlemistest hoiduma ka teised avaliku võimu kandjad.108 Seega seab süütuse presumptsioon piirangud ka sellele, kuidas teised avaliku võimu kandjad peale kohtu võivad käituda kohtus ja väljaspool kohtusaali. Seejuures on avaliku võimu kandja lai ja paindlik termin, mis laieneb ka tuntud avaliku elu tegelasele, kes tegi süüdistatava süüle viitavale avalduse ajal veidi enne seda, kui ta valiti nt kuberneriks.109 Samas ei loeta avaliku võimu kandjaks nt tuntud poliitikut, kes parasjagu avalikku võimu ei teosta.110 Kuigi sõnu peavad valima kõik avaliku võimu kandjad, annab EIKi praktika siiski alust järeldada, et kõige rangemad piirangud on kehtestatud sellele, kuidas ennast väljendab kohus.111

Süütuse presumptsiooni eesmärk on lisaks isiku reputatsiooni kaitsmisele ennetada ausa ja õiglase menetluse õõnestamist avaliku võimu kandjate eelarvamuslike väljaütlemistega.112 Süütuse presumptsioon nõuab, et kohtukoosseisu kuuluvad kohtunikud oleksid avatud meelega ega siseneks kohtumenetlusse veendumusega, et isik on talle esitatud süüdistuses süüdi113, ega annaks ka signaali avalikkusele, et selline veendumus on juba olemas.

Siinjuures on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) praktikas konventsiooniosaliste riikide kohtute süütuse presumptsiooni riivavaid avaldusi käsitlenud ka kohtute erapooletuse kontekstis114, kusjuures õigusalases kirjanduses on isegi leitud, et EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) peakski selliseid kaebusi lahendama art 6 lg 1, mitte lg 2 alusel.115 Kohtu ja teiste avaliku võimu kandjate kohustus hoiduda süüdistatava süüle viitavatest väljaütlemistest ei keela neid siiski avaldamast objektiivset kahtlustust puudutavat informatsiooni. Küll aga ei tohi avaliku võimu kandjad ennast väljendada viisil, mis viitab sellele, et nad peavad isikut süüdiolevaks.116 Näiteks rikub süütuse presumptsiooni see, kui kohus avaldab enne otsuse tegemist pressikonverentsil, et ta veel kaalub, kas isik süüdi tunnistada või osaliselt õigeks mõista.117 Samas, nt vara ajutise arestimise määruse tegemisel, isiku vahistamisel jm menetlust tagavate toimingute üle otsustamisel võivad asjaomased avaliku võimu kandjad (kohus, prokurör) olemasolevale kahtlustusele viidata.118

Ka direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 seab piirid sellele, kuidas avaliku võimu kandjad võivad kriminaalmenetluse käigus ennast väljendada. Ametiasutuse avaliku avaldusena käsitab direktiivi põhjendus p 17 avaldust, mille on teinud kohus, politsei ja muu õiguskaitseasutus või muu ametiasutus või -isik, nagu nt minister. Direktiivi art 4 lg 1 esimene lause sätestab liikmesriikidele kohustuse tagada, et ametiasutuste avalikes avaldustes ega kriminaalmenetluses tehtud otsustes (välja arvatud nendes, milles otsustatakse süü küsimus) ei osutataks isikule kui süüdlasele seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Keeld osutada isiku süüle ei piira sama lõike teise lause kohaselt siiski süüdistaja isiku süü tõendamisele suunatud toimingud (nt süüdistuse esitamine) ega menetluslikke eelotsuseid, mille aluseks on kahtlustused või süüstavad tõendid (nt eelvangistus). Ka nende toimingute käigus ja nendes otsustustes ei tohi siiski viidata isiku süüle (põhjendus p 16). Ametiasutustel ei ole keelatud levitada avalikult teavet kriminaalmenetluse kohta, kui see on hädavajalik kriminaaluurimisega seotud põhjustel (nt kui avalikustatakse videomaterjal ja üldsuselt palutakse abi kuriteo väidetava toimepanija tuvastamisel) või avalikes huvides ning on proportsionaalne (nt kui ohutusega seotud põhjustel teavitatakse piirkonna elanikke väidetavast keskkonnakuriteost või kui süüdistaja või muu pädev asutus annab avaliku korra rikkumise vältimiseks objektiivset teavet kriminaalmenetluse seisu kohta) (direktiivi art 4 lg 3 ja põhjenduse p 18). Ka viimasel juhul ei tohi isikule viidata kui süüdlasele (põhjendus p 18).

Avaliku võimu kandjate väljaütlemiste lubatavusele hinnangut andes tuleb arvestada konkreetse menetluse olemust ja konteksti, mistõttu iga kahetsusväärne ja kriitika osaks saanud väljaütlemine ei pruugi viia EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 nõuete rikkumiseni.119 Nii nt rikub süütuse presumptsiooni prokuröri menetluse lõpetamise järgne kommentaar, et pole kahtlust isiku süüs.120 Samas, mitmes asjas, kus prokurör enne kohtuotsuse langetamist tegi süüdistajana menetlusliku otsustuse või esines väljaütlemisega, milles märkis, et isiku süü on tõendamist leidnud, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) süütuse presumptsiooni rikkumist ei tuvastanud. Nendes asjades märkis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus), et prokuröri väljend võib olla küll ebaõnnestunud, kuid viitas sellele, et isiku vastu on kogutud piisavalt tõendeid selleks, et asjaga saab edasi kohtusse minna.121 Kuigi avaliku võimu kandjad peavad veel otsustamata asjast rääkides oma sõnu hoolikalt valima, on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) olnud tolereerivam poliitikute sõnavõttude osas, kuivõrd poliitilised debatid lubavad teatavaid liialdusi ja väärtushinnangute liberaalset kasutamist poliitiliste konkurentide suhtes.122

Kui kõne all on kohtu või muu avaliku võimu tehtud avaldus süüdi mõistmata isiku süüdioleku kohta, siis seda saab EIKi praktika kohaselt teatud juhtudel heastada kõrgemas instantsis, st juhul, kui avalduse on teinud keegi muu kui kohus, siis kohtus, kui aga kohus, siis kõrgemas kohtus.123 Nt olukorras, kus kohus lõpetas kriminaalmenetluse isikut süüdi tunnistamata, kuid esitas seejuures mõned põhjendused, mida kaebaja pidas ennast süüstavateks, leidis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus), et kuna kõrgema kohtu täpsustuste kohaselt alama astme kohtu otsustusega isikut süüdi ei tunnistatud ja olnuks parem, kui alama astme kohus oleks seda ka selgesti väljendanud, on kõrgema kohtu otsusega süütuse presumptsiooni võimalik rikkumine heastatud.124 Järeldusele, et kõrgema kohtu seisukoht ja tarvitusele võetud asjakohased meetmed võivad süütuse presumptsiooni rikkumise heastada, jõudis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ka asjas Arrigo ja Vella vs. Malta.125

Nii nagu kohtunike ja muude avaliku võimu kandjate avaldused, võib vaenulik meediakampaania EIKi hinnangul minna vastuollu EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 nõuetega. Seetõttu peab riik hoiduma selle algatamisest või sellesse panustamisest.126 Eestis aitab süütuse presumptsioonist kinni pidada KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 214, mille kaks esimest lõiget seavad kohtueelse menetluse andmete avaldamise tingimused, ning KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 12 ja 13, mis reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja talletamise piiramist. Olemuslik pinge on süütuse presumptsiooni (ning ausa ja õiglase kohtumenetluse, sh kohtu erapooletuse) ning EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 10 lg-s 1 sätestatud informatsiooniõiguse vahel. Kuigi põhjendatud ei ole avalikkuse hoidmine täielikus infosulus, võib negatiivne kohtueelne meediakajastus mõjutada avalikku arvamust isiku süüst ja kohtu või vandekohtunike erapooletust.127 Siin ei ole EIKi jaoks määravaks siiski isiku subjektiivsed kahtlused kohtu erapooletuse osas, vaid küsimus, kas konkreetsel juhul võib kahtlustatava või süüdistatava hirme pidada objektiivselt õigustatuks.128 Kohus otsib siin n-ö vaenuliku meediakajastuse märke, mille on eelkõige algatanud avaliku võimu kandjad eesmärgiga pärssida kohtumenetluse õiglust. EIKi praktikas ei ole päris selge, kas riik võib vastutada ka sellise meediakampaania eest, milles avaliku võimu kandjad ei ole osalenud.129 Erialakirjanduses on väljendatud seisukohta, et juhul kui süütuse presumptsiooni rikkuv avaldus ei pärine avaliku võimu kandjalt, võiks riik vastutada siis, kui ta ei võtnud tarvitusele meetmeid rikkumise ennetamiseks või rikkuja vastutusele võtmiseks.130 Iseenesest see tõepoolest välistatud ei ole, kuivõrd EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on mitmetes teistes valdkondades (nt õigus kaitsjale) lugenud riigi eraõigusliku isiku tegevuse(tuse) eest vastutavaks põhjendusel, et konventsiooniga tagatud õigused peavad olema praktilised ja efektiivsed, mitte teoreetilised ja illusoorsed.131 Igal juhul näitab EIKi praktika, et riigi tegevusetus juhul, kui kahtlustatav on langenud agressiivse meediakampaania ohvriks, võib kaasa tuua etteheite konventsiooni art 8 nõuete rikkumises olukorras, kus art-ga 10 kaitstavad väärtused ei kaalu üles kahtlustatava õigust reputatsioonile ja süütuse presumptsiooni kaitsele.132 Ajakirjanike karistamist ja sellega EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 10 sätestatud informatsiooni ja sõnavabaduse õiguse riivamist olukorras, kus nad on oma väljaütlemistega süütuse presumptsiooni vastu eksinud, on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) põhimõtteliselt lubatavaks pidanud.133 Eestis võivad süütuse presumptsiooni rikkuvad ajakirjanike avaldused päädida tsiiviilvastutusega, süüteovastutusega KarS (Karistusseadustik) §-s 1571 või §-s 3315 sätestatud juhtudel või menetlusliku trahviga KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 214 lg 3 alusel.134 Kui aga meediakajastus ei lähe kaugemale sellest, mida võib pidada pelgalt avalikkuse teavitamiseks kriminaalmenetlusest ja selle toimingutest, siis EIKil sellele etteheiteid ei ole.135 Faktorid, mida samuti arvesse võetakse, on negatiivse meediakajastuse ja kohtuprotsessi ajaline lähedus ning kas kriminaalasja otsustas kohus või vandekohus.136 Viimaseid peab EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) meediakajastusest potentsiaalselt mõjutatavamaks.137 Ka Riigikohus jagab lähenemist, et mitte iga käsitlus ajakirjanduses ei vii süütuse presumptsiooni ega kohtupidamise erapooletuse rikkumiseni.138 Juhusliku ja ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta on paratamatult erapoolikud ja ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas ei saa selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias automaatselt siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuse avaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte enda või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid vastavalt seadusele ja oma siseveendumusele.139 Seejuures peab just avalik võim olema oma väljenduses hoolas ja vältima väärtõlgendusi, sest riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus.140

Varasema karistatuse, st karistusregistri andmete toomine asja üle otsustava kohtu ette iseenesest süütuse presumptsiooni ei riku.141 Siiski tuleks süüdistatavale kaebuse korral anda võimalus näidata, et need andmed mõjutasid lubamatult kohtu erapooletust.142 Eesti kriminaalmenetluses on sellised andmed relevantsed korduvuse kui kvalifitseeriva materiaalõigusliku koosseisutunnuse tuvastamisel (nt KarS (Karistusseadustik) § 199 lg 2 p 4) ja karistuse mõistmisel (KarS (Karistusseadustik) § 56 lg 1). Küll aga ei ole süütuse presumptsiooniga kooskõlas olukord, kus kuriteo asjaolusid välja selgitama või kohtuasja arutama asudes käsitletakse kõigepealt isiku varasemat karistatust.143 Korduvuse tuvastamisel ja karistuse mõistmisel tohib arvestada siiski üksnes selliste karistustega, mis ei ole kustunud.144 Karistuse mõistmisel peab varasema karistatuse arvestamiseks esinema ka sisuline seotus eelmise teo ja uue teo vahel.145

Paratamatult esineb teatud pinge ühest küljest süütuse presumptsiooni ja teiselt poolt nende kriminaalmenetlusõiguslike menetlustoimingute vahel, mis riivavad süüdistatava vabadusi võimalikule kriminaalvastutusele viitaval moel. Isiku kinnipidamine, kutsumine kahtlustatavana ütlusi andma, omandi läbiotsimine või muu sarnase menetlustoimingu tegemine annab avalikkusele paratamatult teada, et puudutatud isik võib milleski süüdi olla. Samuti võib konfiskeerimise otsus kanda stigmatiseerivat märki, käivitades seetõttu süütuse presumptsiooni.146 Niisuguse pinge maandamiseks on äärmiselt oluline, et iga selline menetlustoiming oleks selle eesmärgist lähtuvalt põhjendatud. Nii on juba ainuüksi kahtlustuse esitamisega: ühiskonna moraalsed ja poliitilised alustalad eeldavad, et isikule ei tohi esitada kahtlustust või süüdistust, kui selleks puudub piisav alus.147 Samuti ei tohi isikut piisava aluseta enne süüdi mõistmist kinni pidada või vahi all hoida.148 Seega on põhjendatud üksnes sellised süütuse presumptsiooni riivavad menetlustoimingud, mis on suunatud süüdlase väljaselgitamisele, mitte vastavale toimingule allutatud isiku karistamisele.149 Lähtudes süütuse presumptsioonist, ei tohi süüdistatava kohtueelne ja kohtumenetlusaegne kohtlemine, sh tema vahistatuses viibimine, omada karistavat iseloomu. Siiski on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) leidnud, et ainuüksi seetõttu ei pea kinnipidamisasutuses süüdimõistetuid ja vahistatuid erinevalt kohtlema.150

Süütuse presumptsioon nõuab, et süüdistatavat ei koheldaks menetluse kestel viisil, mis jätab avalikkusele mulje, et isik on süüdi, nt paigutades süüdistatava kohtusaalis trellide taha või nõudes talt kohtusaalis vanglariietuse kandmist.151 Turvalisuse kaalutlustel on erivahendite (nt käeraudade) kasutamine siiski lubatud.152 EIKi praktikas on süüdistatava füüsilist vabadust piiravaid meetmeid käsitletud vaheldumisi EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 ja art 3 kontekstis.153 Seetõttu direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 algne ettepanek neid ei käsitlenudki ning need lisati alles Euroopa Parlamendi soovil.154 Kehtiva direktiivi art 5 lg 1 kohaselt on liikmesriikidel kohustus tagada, et kahtlustatavat ega süüdistatavat ei esitleta kohtule või avalikkusele süüdlasena talle füüsilist vabadust piiravate meetmete kohaldamisega (nt käerauad, klaaskastid, puurid ja jalarauad). Direktiivi art 5 lg 1 ei takista siiski liikmesriikidel rakendada füüsilist vabadust piiravaid meetmeid, mis on juhtumipõhiselt vajalikud seoses kahtlustatava või süüdistatava enda või teiste isikute turvalisuse tagamiseks (nt eesmärgiga vältida seda, et kahtlustatav või süüdistatav vigastab iseend või teisi või kahjustab vara) või vältimaks, et kahtlustatav või süüdistatav põgeneb või suhtleb kolmandate isikutega (nt tunnistajate või ohvritega). Direktiivi art 5 on sisult kitsas ega maini muid süüdistatava esitlusviise, mis võivad tema süüle viidata (eelkõige vanglariided). Põhjenduste p-s 21 on siiski selgitatud, et kui see on teostatav, peaksid pädevad asutused ka hoiduma esitlemast kahtlustatavat või süüdistatavat kohtus või avalikkuse ees vanglariietes, vältimaks muljet, et isik on süüdi.

Süütuse presumptsioon ei anna õigeksmõistetud isikule õigust nõuda kompensatsiooni vabaduse alusetu võtmise eest. Selleks on teised alused, eelkõige EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 5, mille järgi on igaühel, kes on vahistatud või kinni peetud vastuolus EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-ga 5, õigus nõuda hüvitist.155 Siiski, kui selline kompensatsioon on riigisiseses õiguses ette nähtud, keelab süütuse presumptsioon kompensatsiooni üle otsustamise menetluses nõuda eelnevalt juba õigeksmõistetud isikult oma süütuse tõendamist.156 Samuti ei tohi kohus sellises menetluses kompensatsiooni üle otsustades ükskõik millisel muul viisil viidata õigeksmõistetud isiku võimalikule süüle.157 Küll aga ei riku süütuse presumptsiooni tõdemus, et vahistamise hetkel oli kahtluseks piisav alus.158 Mis puudutab muid menetlusega seotud kulusid, mida õigeksmõistetul on õigus riigisisese õigusega saada, siis ka nende üle otsustamisel ei tohi kohus viidata isiku süüle.159 Küll aga võib kohus keelduda kulude kompenseerimisest või neid vähendada põhjendusega, et isik tõi ise oma kahtlase käitumisega (sh vaikimisega) kaasa selle, et prokuratuur pidas kahtlustust tugevamaks, kui see tegelikult oli.160

Kommenteeritava paragrahvi lg-s 1 sätestatud õigus mitte olla käsitatud kuriteos süüdiolevana enne, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, on reservatsioonita ehk piiriklauslita põhiõigus. Riigikohus on leidnud, et reservatsioonita põhiõiguse piiramise õigustusena võivad arvesse tulla muud põhiõigused ning põhiseaduslikud väärtused, nt kohtusüsteemi efektiivne toimimine, kohtuotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.161 Erialakirjanduses on avaldatud seisukoht, et võimalust kommenteeritavas paragrahvis sätestatud süütuse presumptsiooni piirata tuleks pidada pelgalt teoreetiliseks, kuivõrd „on raske, kui mitte võimatu välja mõelda või õigustada põhjusi, millest lähtuvalt saaks kedagi käsitada kuriteos süüdiolevana enne tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist“.162 Ka kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne – tõsi küll, sama autori esituses – väljendab seisukohta, et KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 7 lg 1 näol on tegemist riivamatu põhiõigusega.163 Küllap on siin küsimus selles, mida pidada süütuse presumptsiooni riiveks. Nagu juba ülal näidatud, võib süütuse presumptsiooni riive kaasneda kriminaalmenetluses nt nende menetlustoimingute tegemisega, mis juba oma olemuselt viitavad kaudselt isiku süüle (kahtlustatavana kinnipidamine, ülekuulamine, vahistamine, läbiotsimine jne), samuti olukorras, kui menetlejad esinevad rohkem või vähem isiku süüle viitavatele avaldustega (nt prokurör esitab ajakirjandusele informatsiooni isiku vahistamise kohta vms). Seega ei ole süütuse presumptsioon kommenteeritava paragrahvi lg 1 tähenduses absoluutne. Süütuse presumptsiooniga kollideeruvateks põhiseaduslikeks väärtusteks on sellistel juhtudel muu hulgas justiitssüsteemi efektiivne toimimine, õiguskindlus, õigusrahu ning põhiõigused, nt õigus informatsioonile. EIKi pikaaegne praktika on püüdnud neile õigustele ja väärtustele tasakaalustatult läheneda, samuti otsib tasakaalupunkti ELi direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 ning EK (Euroopa Kohus).

III. Tõendamiskoormis, tõendamisstandard ja in dubio pro reo süüteomenetluses (lg 2)

A. Mõisted ja põhimõtted

Kommenteeritava paragrahvi lg 2 sätestab süütuse presumptsiooni ühe elemendi, tõendamiskoormise asetamise süüdistuse poolele164 – „keegi ei ole […] kohustatud […] tõendama“. Niisiis on üldine tõendamispõhimõte sõnastatud Eesti konstitutsiooniõiguses kohtus vaidlustatava subjektiivse individuaalse õigusena, mis on maailma põhiõiguste dogmaatikas üsna unikaalne lähenemine. Oma olemuselt on see õigus sätestatud negatiivselt, tõrjeõigusena, mida võib positiivselt määratleda järgmiselt – isikul on õigus jääda passiivseks, ilma et ainuüksi tema tegevusetusest võiks talle kaasneda kahjulikke tagajärgi (süüdimõistmine, vahistamine).165 Kommenteeritav säte hõlmab otsesõnu üksnes tõendamiskoormise põhimõtet, kuid koosmõjus lg-ga 1 saab sellest tuletada ka tõendamisstandardi nõude, kindlasti aga in dubio pro reo põhimõtte, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks.166 Süüdistatava passiivseks jäämise tähenduses kattub see õigus ka vaikimisõigusega – isik võib vaikida nii süüstavate kui ka õigustavate asjaolude osas. Koos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 1 ette nähtud nullum crimen sine lege põhimõttega on süütuse presumptsioonil laias tähenduses mõju ka materiaalse õiguse kujundamisele ja tõlgendamisele.167

B. Tõendamiskoormis süüteomenetluses – kaitseala

Kommenteeritav lõige 2 annab kriminaalmenetluses süüdistatavale õiguse loobuda ennast õigustavate tõendite esitamisest, pannes vastupidise tõendamiskoormise (ld onus, ingl burden of proof, sks Beweislast) süüdistajale, kelleks riikliku süüdistus- ja karistusmonopoli põhimõtte kohaselt on reeglina riik. Seega võib kõnealust normi sisustada ka peegelpildis – isiku süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal, st riigil.168 Küll aga on vaieldav, kas kõnealusest normist tuleneb ka süüdistaja põhiseaduslik kohustus selgitada välja ja tõendada kõik süüdistatavat õigustavad, st tema süütust kinnitavad asjaolud. Vastus sellele küsimusele sõltub üldjuhul positsioonist, mis võetakse skaalal võistlev menetlus vs. uurimisprintsiibil põhinev menetlus. Tunnistades asjaolu, et päris puhtaid menetlusmudeleid ei esine ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2 koosmõjus § 13 lg-ga 1 nõuab riigi aktiivset tegevust ka põhiõiguste kaitsel, ei saa sellist kohustust võistlevate elementidega kohtumenetluses põhimõtteliselt välistada. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on prokuratuuri kohustus lisaks süüstavatele asjaoludele selgitada kohtueelses menetluses välja ka kahtlustatavat õigustavad asjaolud otsesõnu sätestatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 211 lg-s 2.169 Kohtupraktika on selles küsimuses siiski vastuoksne või siis vähemalt selgelt piiritlemata.170 Tsiviilkohtumenetluses ja eraõiguses tuntakse juba Rooma õigusest saati mitmeid tõendamiskoormise jagamise viise, mis lähtuvad õigusvaidluse poolte väidetest, huvidest ja rollist selles – kes hagi või väite esitab, peab seda asjaolu reeglina ka tõendama (vt nt TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 230). Süüteomenetluses ei saa aga niisugused paindlikud tõendamiskoormise jagamised olla kooskõlas õigusriigi põhimõtte ja süütuse presumptsiooniga, millele viitavad mitmed järgnevad kaalutlused. Kuna üldjuhul on riigil ülekaalukad vahendid tõendite kogumiseks, analüüsimiseks ja esitamiseks, siis ei saa eeldada isikult enda süütuse tõendamist. Samuti oleks ebaloogiline eeldada isiku süütust ja samal ajal nõuda temalt tõendite esitamist selle kinnituseks. Järelikult tuleb vastupidise – süü – kinnitamiseks esitama tõendeid süüdistaja. Süütuse presumptsioon ja sellest tulenev riikliku süüdistuse tõendamiskoormis tagab ühtlasi inimväärikust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10) ja üldist vabadusõigust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 19): kuivõrd eeldatakse isiku vaba ja õiguspärast käitumist, võetakse temalt surve seada, piirata ja jäädvustada enda käitumist vastavalt avaliku võimu ootustele või karistusähvardusele. Seega on süütuse eeldamise ja süüdistaja tõendamiskoormise näol piltlikult öeldes tegu ilmaliku vastandiga kristlikule dogmale pärispatust kui n-ö algolukorrast või eeldusest. Samas paradoksaalsel kombel pärineb reegel in dubio pro reo just kanoonilisest õigusest, selle maist õigusemõistmist puudutavast osast.171 Süüdistuse tõendamiskoormis on seatud liikmesriikidele eesmärgiks ka direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 art 6 lg-ga 1. Selle sätte teise lause teises alternatiivis on väljendatud ilmset tõdemust, mille kohaselt ei võta süüdistaja tõendamiskoormis kaitsjalt ega süüdistatavalt õigust ennast ise aktiivselt kaitsta ega tõendeid esitada.

Vaatamata PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2 tekstis kasutatud mõistele „kriminaalmenetlus“, hõlmab selle põhiõiguse esemeline kaitseala kõiki süüteomenetlusi, st ka väärteomenetlust172, kuivõrd viimaseski lahendatakse lähtuvalt KarSi üldosa süsteemist isiku süü küsimust. Süütegude raskusastmetel ei ole tähendust kaitseala piiritlemisel, vaid ainult võimalike piirangute kohaldamisel lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest.173 Kaitseala ajalist mõõdet on selle abstraktsuse tõttu keeruline piiritleda, kuid peaasjalikult on silmas peetud kogu süüteomenetlust enne isiku süüküsimuse lõplikku otsustamist, mis laieneb nii tõendite kogumisele, esitamisele kui ka hindamisele, samuti tõkendite kohaldamisele, kuna vahistamise aluste ja põhjendatud kahtluse esinemist peab samuti tõendama süüdistaja. Süüdistuse tõendamiskoormis hõlmab kaebemenetlusi sel määral, kui neis menetlustes hinnatakse tõendeid.174 Pärast süüküsimuse lõplikku otsustamist ja otsuse jõustumist, nt karistuse täitmisele pööramise etapis, ei ole nõnda selget tõendamiskoormise jaotust seni erialakirjanduses ega õiguspraktikas nõutud. Süüdistuse tõendamiskoormis kehtib üldjuhul ainult tõendamiseseme asjaolude suhtes süüküsimuse üle otsustamisel. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2 kaitseala ei laiene seevastu menetlusõiguse rikkumistele, mille tõendamiskohustus lasub seda väitval poolel.175 Isikulise kaitseala osas on tegemist igaühe põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele niivõrd, kuivõrd nad saavad osaleda süüteomenetluses.

Isiku vabastamine oma süütuse tõendamise kohustusest ja tõendamiskoormise asetamine süüdistuse esindajale on piiriklauslita põhiõigus – seega saab seda piirata üksnes teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks (vt ka komm. (kommentaar) 35). Siiski ei ole siinkohal tegemist täpse reegli, vaid mõnevõrra laiemale tõlgendamisele ja kaalumisele alluva printsiibiga. Erialakirjanduses176 ja EIKi kohtupraktikas177 on peetud võimalikuks süüdistuse tõendamiskoormise piiramise võimalust mh ka selle (osalise) ümberpööramise võimaluse näol. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on pidanud lubatavaks fakti ja seaduse eeldusi isiku süü kohta, kuid need peavad olema sätestatud seaduses, proportsionaalsed, ümberlükatavad, säilitama kaitseõiguse ning süüdistus peab esitama teisi tõendeid, mis kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust ja annavad alust nõuda isikult kaitseväidete esitamist.178 Samasuguseid piiranguid on lubatud direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 preambuli põhjenduses 22.179 EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 piirangute ülevõtmisel tuleb aga silmas pidada, et seal ei ole süüdistuse tõendamiskoormist otsesõnu sätestatud, mis annab EIKile ja andis EIKomile, samuti ELile laiema kaalutlusruumi selle õiguse sisustamisel ja piiramisel erinevalt kommenteeritavast sättest riigisiseses õiguses.180

C. Tõendatuslävi süüteomenetluses ja kohtuniku siseveendumus

Kommenteeritavast sättest on põhimõtteliselt tuletatav ka tõendamisstandardi ehk tõendatusläve nõue.181 Süütuse presumptsiooni kaitseala ja süüdistuse tõendamiskoormis ei ole piiramatud. Pärast tõendite uurimist peab kohus tegema otsuse ja sedastama, kas isiku süü on tõendatud (või ühtlasi – süütuse tõendamise võimalus läheb üle süüdistatava sfääri) või tuleb ta õigeks mõista. Niisugusel hetkel süüküsimuse üle otsustamisel võib vaja minna selget kriteeriumi ühe või teise valiku kasuks otsustamisel, eriti kui otsustajaks on vandekohus, mis koosneb õigusliku hariduseta ja õigusemõistmise kogemuseta isikutest. Tegemist on seega peaasjalikult üldise õiguse süsteemis väljaarendatud instituudiga, mille sisu seisneb kohtuniku poolt ilma juriidilise ettevalmistuseta vandekohtule instruktsioonide andmises selle kohta, millal on isiku süüditunnistamine lubatud.182 Järelikult toimib selline juhendamine tõendatusläve tagamisena ex ante. Selles kontekstis on standardvormeliks kujunenud „väljaspool mõistlikku kahtlust“ või „väljaspool põhjendatud kahtlust“ (ingl beyond a reasonable doubt), mis ühelt poolt peaks tagama õiguskindluse süüdistatava jaoks, teisalt piirama justiitssüsteemi ülemäärast koormamist absoluutse tõendatuse nõudega.183 Kontinentaalse õiguse süsteemides, kus süüküsimuse otsustamine on rahvakohtunikke kaasamata jätmise korral akadeemilise juriidilise väljaõppega kohtuniku otsustada, lähtutakse tõendite vaba hindamise põhimõttest, seadusest ja kohtuniku siseveendumusest (vt nt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 61 ja § 60).184 See aga ei tähenda, et kontinentaalses õiguses toimuks isikute süüditunnistamine meelevaldselt – tõendatusläve järgimise kontroll toimub ex post. Kohtuotsus, sh süüküsimuse otsustus ja tõendite hindamine peab olema ammendavalt, veenvalt ja jälgitavalt põhistatud (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 3051, § 312).185 Süüditunnistamisel ei saa kohtuotsuses tugineda ka oletustele ja in dubio pro reo reegli kohaselt peavad järelejäänud kahtlused olema tõlgendatud süüdistatava kasuks.186 Seeläbi allub kohtuotsus avalikkuse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg 4, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 315), ühtlasi kohtumenetluse poolte ja kaebeõiguse kaudu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg 5, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 339 lg 1 p 7 ja lg 2) ka kõrgemalseisva kohtu kontrollile.187 Järelikult on siin põhimõtteliselt olemas meetmed tõendatusläve tagamiseks. Kokkuvõtlikult võib üldisest õigusest täiendava standardi ülevõtmist pidada üleliigseks, kuid ka põhiõigust süütuse eeldamisele mitte kahjustavaks rituaaliks. Arvestades mõistete „mõistlik“ või „põhjendatud“ määratlematust Eesti dogmaatikas ja subjektiivsust, ei annaks sellise täiendava nõude sisseseadmine süüdistatavale imerelva ega maagilist vormelit võrreldes olemasolevate põhimõtetega. Ka üldises õiguses ei ole selle mõistega kõik sugugi selge.188

D. In dubio pro reo reegel

Süütuse presumptsiooni kaitseala kommenteeritava lõike mõttes hõlmab vähemalt osaliselt (nt olukorras, kui isik on ise asunud õigustavaid tõendeid esitama, või juhul, kui süüdistatav või tema kaitsja ise tõendeid ei esita, samas vaidlustades või seades kahtluse alla süüdistuse tõendeid) ka in dubio pro reo reeglit.189 Nimetatud reegli kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses isiku süü osas tekkinud põhjendatud, kuid kõrvaldamata kahtlused süüdistatava või menetlusaluse isiku kasuks (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 7 lg 3). In dubio pro reo reegli kohaldamine on seatud liikmesriikidele eesmärgiks ka direktiivi (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 art 6 lg-s 2.190 Tegemist on Mandri-Euroopa menetlusele omase otsustusreegliga191, mida saab kohaldada alles siis, kui kohus ei ole tõenditele antud üldhinnangu raames täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses.192 Seega saab seda mõista tõendamiskoormise ja -läve komplementaarse reeglina, mis nõuab ebaselgete asjaolude või tõendikogumi puuduste tõlgendamist isikule soodsas suunas. In dubio pro reo reeglit kohaldatakse eelkõige süüküsimuse lahendamisel ja karistuse mõistmisel.193 Kriminaalmenetluse alustamisel kehtib seevastu in dubio pro duriore reegel, st kahtluse korral tuleb üldjuhul menetlust alustada (legaliteedipõhimõte, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 6 ja § 193 lg 1).194 Kui aga menetluse kestel ilmnevad tõsikindlad asjaolud, mis välistavad isiku süü või kriminaalmenetluse jätkamise (nt aegumine), tuleb mh süütuse presumptsiooni arvestades kriminaalmenetlus KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-de 199 ja 200 kohaselt lõpetada.195

E. Piirangud ja riived

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktikas ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud põhiõiguste ja reeglite kohta täiendavaid selgitusi antud. Seaduse tasemel on põhiõigus süüdistaja tõendamiskoormisele ja in dubio pro reo reegel tagatud vastavalt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 7 lg-tes 2 ja 3, samuti süütuse presumptsiooni üldsättes VTMS (Väärteomenetluse seadustik) §-s 4.196 Riigikohus on neid sätteid kohaldades sedastanud muu hulgas järgmist. Kriminaalmenetluses on isikule menetluslike garantiidena tagatud mitmed põhiõigused, mida nt haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud, sh PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitatav põhimõte, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist.197 Sellele vaatamata võib kriminaalmenetluses kasutada tõendeid, mida on kogutud haldus- või halduskohtumenetluses, kui seejuures arvestatakse kriminaalmenetluse põhimõtetega.198 Nii nt on maksumenetluses erinev nii tõendamiskoormis199 kui ka tõendamisstandard200, mis seab selliste tõendite ülevõtmisele kõrgendatud nõudmised.201 Samuti ei oleks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-ga 2 kooskõlas ELi õiguse ülevõtmisel tõenduskoormise ümberpööramine kriminaalmenetluses, eriti kui regulatsiooni ja kriminaalmenetluse esemeks olevaid tegusid lahendatakse teistes liikmesriikides ja liidus endas sageli süüteomenetluse väliselt haldusmenetluses.202

Ka laiemas tähenduses majanduskuritegude menetlemisel võivad tekkida küsimused tõendamiskoormise ning teistest menetlustest sunniga saadud teabe kasutatavusest süüteomenetlustes. Sellisteks muudeks teabe hankimise menetlusteks võivad olla nt pankrotimenetlus (vt nt PankrS (Pankrotiseadus) §-d 85, 86 ja 89), ühingu- ja võlaõiguses sisekontrollimenetlus, vastavuskontrollimenetlus (ingl compliance) ning õiguslik audit (VÕS (Võlaõigusseadus) § 14 lg-d 1 ja 2), aga samuti n-ö due diligence’i kohustuse täitmine.203 Teiste menetluste vahendusel saadud teabe kasutamisel süüteomenetluses tuleb arvestada tõendite lubatavuse piiranguid seonduvalt süüdistuse tõendamiskoormise ja süüdistatava vaikimisõigusega. Eelnevaga haakuvalt on jätkuvalt vaidluste esemeks tõenduskoormise ümber pööramise lubatavus rahapesukuritegude puhul ehk menetlusalusele isikule endale kohustuse panemine tõendada kriminaalmenetluses raha legaalset päritolu, mida tavapäraselt põhjendatakse tõendamisraskustega.204

KarS (Karistusseadustik) § 832 lg-test 1–3 tulenev kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise menetlus asetab vara õiguspärase päritolu tõendamise kohustuse süüdimõistetule.205 Samuti seab see säte tõendatusläve lati märksa madalamale võrreldes süüdimõistmisega, lubades vara ebaseadusliku päritolu sedastamist üksnes isiku legaalselt deklareeritud tulude ja tegeliku elatustaseme vahe põhjal oletuslikult. Teisalt on selle KarSis muu mõjutusvahendina tematiseeritud õigusjärelmi kohaldamise206 eelduseks isiku süüditunnistamine, mille tõendamise osas kriminaalmenetluses seadusandja järeleandmisi pole teinud. Isikul säilib lisaks õigus esitada kaitseväiteid, samuti tuleb riigil vahe menetlusaluse isiku deklareeritud sissetulekute ja elatustaseme vahel tõsikindlalt tõendada.207 Seega ei saa KarS (Karistusseadustik) § 832 lg-te 1–3 puhul nentida vähemalt prima facie vastuolu EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6 lg 2 nõuetega.208 Küll võib tekkida küsimus KarS (Karistusseadustik) § 832 lg-s 2 sätestatud kolmandalt isikult vara konfiskeerimise kooskõlast PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 koostoimes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 32 sätestatuga. Kuivõrd sellises konfiskeerimismenetluses ei lahendata kolmanda isiku enda süüküsimust, mis eeldaks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 kaitse kohaldumist, ja riigilt nõutakse ka täiendavate asjaolude tõendamist, et tegemist on kingitusega või vara võõrandamisega alla turuhinna, tuleb selle sätte põhiseaduspärasust pigem jaatada.209 Need klauslid on analoogilised nt tagasivõitmise korrale pankrotimenetluses või vara pärandi sundosa hulka arvamisele pärimisõiguses (PärS (Pärimisseadus) § 106 lg-d 2 ja 5), samuti tagasivõitmisele täitemenetluses (TMS (Täitemenetluse seadustik) § 187 jj). Kuna tegemist on peamiselt isiku omandipõhiõigust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 32), mitte süütuse presumptsiooni riivava meetmega, on selline võrdlus ka asjakohane.

Kindlasti aga ei ole süütuse presumptsiooni ega kommenteeritava sätte kaitsealast hõlmatud karistusõiguses kohaldatavad koosseisupärase teo õigusvastasuse ja selle teo toime pannud isiku süü eeldamised, kuivõrd tegemist on materiaalõiguslike omistamisnormide, mitte protsessuaalsete tõendamisreeglitega. Samuti võib teatud juhtudel, nt väärtpaberituru manipulatsiooni süütegude puhul olla ka õigusvastasust välistavate asjaolude tõendamiskoormis asetatud süüdistatavale või menetlusalusele isikule, kui isik otsustab ennast ise aktiivselt kaitsta (komm. (kommentaar) 49 ja 52). KarS (Karistusseadustik) § 3981 lg 1, VPTS (Väärtpaberituru seadus) § 23743 lg 1, VPTS (Väärtpaberituru seadus) § 1883 lg 4, direktiivi 2003/6/EÜ nõuete ja Euroopa Komisjoni määruse nr 2273/2003 kohaselt lasub turumanipulatsiooni tunnustele vastavate tehingute või tehingukorralduste tegemisel õigustatud põhjenduste esinemise tõendamise kohustus tehingukorraldusi või tehinguid teinud isikul. Turuosaline peab olema võimeline põhjendama iga enda tehtud tehingut ja iseäranis peab isik suutma põhjendada niisuguse tehingu majanduslikku sisu ja vastavust turu tunnustatud tavale, mille puhul esinevad turumanipulatsioonile viitavad märgid.210 Mõnevõrra problemaatilisem võib olla Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt lasub ka isiku osalise või täieliku süüvõimetuse õigeaegne postuleerimis- ja tõendamiskohustus alati süüdistataval või tema kaitsjal.211 Õiguskirjanduses on leitud, et õiguspraktikas on samuti levinud väärteokoosseisu objektiivse külje tuvastamisel subjektiivse külje, s.o vähemalt ettevaatamatuse olemasolu eeldamine.212 Samas nõuab Riigikohus, et kuigi kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel, ei saa seda teha kergekäeliselt, kuna süüteo objektiivne külg on subjektiivse külje tõendamisel kaudne tõend.213 Materiaalõiguslik valiktuvastamine jääb üldjuhul PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2 kaitsealast väljapoole, kuivõrd menetlusõiguslikud kahtlused saavad tekkida vaid juhul, kui tõendikogumist ei nähtu ühegi valiku aluseks ja süüdistuse esemeks oleva materiaalõigusliku süüteo koosseisu.214 Ka nt kannatanu eaga seonduvaid eeldusi (nt KarS (Karistusseadustik) § 147) seksuaalkuritegude puhul loetakse üldjuhul süütuse presumptsiooni ja tõendamiskoormise reegliga kooskõlas olevaks mõõdukaks riiveks.215

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 22 sätestatud põhiõigusi riivab ka kirjalik hoiatamismenetlus väärteomenetluses. VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 541 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratakse hoiatustrahv isikule, kes oli mootorsõiduki registrijärgne omanik või vastutav kasutaja väärteo toimepanemise ajal, kui automaatse liiklusjärelevalve süsteemiga edastatud teabe alusel on tuvastatav konkreetne mootorsõiduk ja liiklusnõuete rikkumine, või liiklusjärelevalve ametniku tehtud teabesalvestiselt on visuaalselt tuvastatav mootorsõiduki registreerimismärk ning rikkumise aeg ja koht. Sellega eeldatakse ühelt poolt mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja süüd teo eest (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 1 riive), kui tegu pandi toime tema mootorsõidukiga. Teiselt poolt pannakse VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 545 lg-te 3 ja 4 kohaselt mootorsõiduki eest vastutavale isikule (osaline) tõendamiskoormis juhul, kui ta soovib hoiatustrahvi määramist vaidlustada (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2 riive). Samuti kaasneb trahviähvardusega surve enese või lähedaste süüstamiseks (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 riive). Hindamaks seda, kas need riived on intensiivsed, tuleb esmalt arvestada hoiatustrahvi võrdlemisi madala määraga (kuni 300 eurot, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 541 lg 4) ja sellega, et tegemist ei ole formaalse karistusega, seda ei kanta karistusregistrisse ega võeta arvesse süüteo korduvuse arvestamisel. Seega on negatiivsed tagajärjed isikule üsna kerged ja riiklik hukkamõist teo eest pigem tagasihoidlik. Seejuures on mootorsõiduki kasutamine kõrgendatud ohu allikas ja nt lubatud sõidukiiruse ületamine seda enam, millega võib kaasneda liiklusõnnetuse korral põhiseaduslike õiguste, nagu elu ja tervis, aga ka väärtuste, nagu nt keskkonna kahjustamine (vt ka komm. (kommentaar) 66).216 Massiliste liiklusrikkumiste tuvastamiseks ja liikluse rahustamiseks võivad sellised meetmed (automatiseeritud liiklusjärelevalve süsteemid jne) olla vajalikud. Samuti võimaldavad kirjeldatud tehnilised ja õiguslikud lahendused reeglina säästa vahendeid, mis kuluvad liiklusjärelevalvele ning väärtegude menetlemisele. Seega võib kirjaliku hoiatusmenetlusega kaasnevaid riiveid üldiselt pidada mõõdukateks ja proportsionaalseteks.

Riigikohtu praktikas on korduvalt nenditud, et n-ö negatiivsete asjaolude, s.o millegi puudumise või mitteesinemise väitmise korral võib tõendamiskoormis jääda süüdistatava ja kaitsja kanda, lähtuvalt sellise fakti tõendamise keerukusest või võimatusest süüdistuses. Selline tsiviilkohtumenetlusõigusest üle võetud217 süüdistuse tõendamiskoormise ümberpööramine võib seisneda nt süüdistatava töövõimet pärssivate haiguste ja sissetuleku suurendamisele suunatud jõupingutuste puudumise tõendamises. Süüdistatav ja kaitsja peavad tõendama KarS (Karistusseadustik) § 169 järgi töötamist häiriva haiguse olemasolu.218 Samuti ei pea süüdistus tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid süüdistataval varalised kohustused teiste võlausaldajate ees, mis võinuksid vähendada süüdistatava suutlikkust täita oma maksukohustust.219 Ent samal põhjusel ei saa süüdistatavale panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.220 Eelkirjeldatud arusaam on sisuliselt samaväärne aktiivse kaitse korral tõendamiskoormise asetamisega süüdistatavale (komm. (kommentaar) 52), mille puhul kõik muud asjaolud peab jätkuvalt tõendama süüdistaja.221 Seega võib kokkuvõtlikult nentida, et Riigikohtu praktika kohaselt ei lasu paljasõnaliste kaitseväidete või -hüpoteeside puhul, mis välistavad teatud süüteokoosseisu tunnuste esinemise, riiklikul süüdistajal kohtus nende ümberlükkamise, vaid süüdistataval nende väidete tõendamise koormis või vähemalt kohustus võimaldada konkretiseerimisega nende kontrollimist. Tsiviilõiguslikud eeldamised (§ 86 lg 3; AÕS (Asjaõigusseadus) § 112 lg 1; VÕS (Võlaõigusseadus) § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; perekonnaseaduse § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5 jpt, samuti hea usu põhimõte) ei ole kuriteo tõendamisel üldjuhul lubatud, kuna tsiviilõiguse eesmärk on reguleerida isikutevahelisi eraõiguslikke suhteid, mitte tõendamiskoormist süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude tuvastamisel. Seega jääb nende asjaolude esinemise tõendamise koormis jätkuvalt süüdistajale.222

Nõustuda tuleb ka riigikohtunike Hannes Kirise ja Saale Laose eriarvamusega223, mille kohaselt pannakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga224 – et kaitse peab KarS (Karistusseadustik) § 184 koosseisu (narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) lg-s 21 sätestatud kvalifikatsiooni (suure varalise kasu eesmärk) vältimiseks tõendama enda kulusid narkootilise aine sisseostmisel ja levitamisel (netoprintsiibi kohaldamine) – süüdistatav kvalifikatsiooni kõrge karistusähvarduse (kuni eluaegne vangistus) ja enese süü sisulise ülestunnistamisega põhikoosseisu (lg 1) või kergema kvalifikatsiooni vahel (lg 2) n-ö kahvlisse. Seega on tegemist nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2 (vabadus esitada ennast õigustavaid tõendeid) kui ka lg 3 (enese mittesüüstamise privileeg) ülemäärase riivega, kuivõrd see puudutab juba enese kaitsmisvabaduse tuuma. Selle probleemi pinnalt ilmneb hästi nende kahe põhiõiguse seos vaikimisõiguses, mis peab tagama isiku tõhusa kaitse võimaluse kriminaalmenetluses.

Isiku vabadus mitte tõendada enda süütust on kindlasti riivatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 227 sätestatud kaitsja kohustusega esitada kohtueelse menetluse lõpuleviimises kaitseakt, mida tagab sanktsiooniähvardus.225 See asetab kaitsele kohustuse esitada kõik kaitse tõendid ja seisukohad süüdistuse suhtes koos preklusioonipõhimõttega, mille kohaselt ei saa kaitseaktis esitamata tõendeid ega väiteid hiljem kohtumenetluses esitada. Kuigi kaitseakti esitamise kohustus seob eelkõige kaitsjat, kes on kehtivas kriminaalmenetlusõiguses iseseisev menetlussubjekt, ja mitte süüdistatavat, võivad kaitseaktis esitatud seisukohad süüdistuse ning tõendite osas olla omistatavad ka süüdistatavale. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 227 lg 3 räägib erinevalt muudest lõigetest ja punktidest „kaitsest“ (mitte „kaitsjast“), mis hõlmab vähemalt grammatilise ja süstemaatilise tõlgenduse kohaselt ka süüdistatavat. Sellisel juhul ei saa enam rääkida süüdistatava sisulisest vabadusest (mitte) tõendada enda süütust. Kuigi viidatud sätte eesmärk on ilmselt tagada kohtumenetluse sujuvus ja vältida ebamõistlikke üllatustõendeid (ingl ambush defence), on kahtlemata tegemist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse intensiivse riivega.226

Erialakirjanduses ega õiguspraktikas ei ole välja kujunenud selget teooriat PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud õiguse piirangute ega riivete lubatavusest ja kohaldamise põhimõtetest. Üldiselt on leitud, et põhiõigus, mille kohaselt keegi ei ole kohustatud oma süütust tõendama, ei ole absoluutne õigus, vaid seda on võimalik teatud juhtudel piirata.227 Riigikohus tarvitab nt seoses isiku aktiivse kaitsetaktika ja alibi kasutamisega sageli järgmist vormelit: „Juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks“.228 Esmapilgul tundub see üsna selgesõnalise tõendamiskoormise ümberpööramise juhuna, mille põhjendusi ega kaalumisi ei ole selgelt esitatud. Nii pole aru saada, kas aktiivse kaitsetaktika korral, kui isik on otsustanud oma süütust tõendada, on tegemist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud subjektiivsest põhiõigusest loobumisega või siis selle põhiõiguse kaitseala piiride sedastamisega. Kui aga on tegemist põhiõiguse riivega, siis on jäetud välja toomata nõuetekohased kaalumised teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtustega, mille kohaselt seda tehakse. Võib möönda, et sellisteks põhiseaduslikeks vastandväärtusteks võivad olla õigusemõistmise huvid justiitssüsteemi toimimise tähenduses, kui süüdistajal ehk riigil ei ole enam võimalik (ilma ülemääraste pingutusteta) õigustavaid väiteid tõenduslikult kontrollida. Pigem oleks täpsem siiski nentida, et enda aktiivsele kaitsmisele asumisega loobub süüdistatav PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 antud põhiõigusest vähemalt osaliselt, s.o vaikimisõiguse tähenduses, muutes enda tõendiallikaks, ja tegemist ei ole igakordselt tõendamiskoormise ümberpööramisega – süüdistatav ei pea oma süütust tõendama, aga võib seda teha. Siiski ei võta ka selline loobumine riiklikult süüdistajalt kohustust kontrollida ja hinnata kaitse esitatud konkretiseeritud ja kontrollitavaid väiteid nt alibi kohta lähtuvalt süütuse presumptsioonist (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 1) ja süüdistuse tõendamiskoormise põhimõttest (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2).

Teiseks peavad kaitse väited kahtluste osas olema Riigikohtu hinnangul „eluliselt usutavad“. Vastupidisel juhul in dubio pro reo reegel ei kohaldu.229 Eelnevalt käsitletud kohtupraktika seisukohti on peetud õiguskirjanduses pigem tõendi hindamise printsiibiks, kuivõrd need puudutavad väite ja tõendi (süüdistatava ütlus) usaldusväärsust ning hinnatavust (sisuliselt teisisõnu järeldades, et „süüdistatava ütlused on paljasõnalised ja ebausutavad“).230 Selle seisukoha järgi peetakse kaitseväidete kontrollitavust ja elulist usaldusväärsust veidi ebaõnnestunud sõnastusega põhimõtteks tõendite hindamisel kohtupraktikas. Siiski võib sõltuvalt kaasuse asjaoludest olla tõendite hindamise põhimõtetel seos ka (ümberpööratud) tõendamiskoormisega. Kindlasti ei ole aga tegu in dubio pro reo reegli sisustamisega, mida kohaldatakse alles pärast tõendite hindamist kogumis.231 Kui kaitseväited on ebausutavad ja seetõttu õigesti tõendikogumist välja arvatud, ei anna need kindlasti iseseisvalt alust in dubio pro reo reegli kohaldamiseks. Aktiivse kaitse korral asub süüdistatav mh tõendiallika rolli ja tema esitatud tõenditele kohalduvad üldised tõendite hindamise põhimõtted. Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, aga mitte iseseisev tõend. Samas ei tõsta kaitseversiooni eluliselt ebausutavaks kuulutamine automaatselt mingil määral süüdistusversiooni usutavust ega kaota üldist riigi tõendamiskohustust. Võistlevas kohtumenetluses ei saa kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega.232 Sellisel juhul on in dubio pro reo reegli eiramine ja tõendatusläve nõuetest irdumine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uute tõendite kogumise võimatuse korral ka isiku õigeksmõistmise. Kui tõendite uurimisel tekkivad põhjendatud kahtlused, mida ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo reeglist lähtuvalt tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatavale kahjuliku otsuse tegemine ei ole lubatud vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel.233 Seega ei saa süüdistatava PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud õigusest loobumine, st aktiivne kaitsetaktika ega isegi õhust võetud või ebatõeste väidete esitamine võtta süüdistuselt vähemalt süüteokoosseisu esinemise tõendamiskoormist ega alandada tõendatusläve.

IV. Enese mittesüüstamise privileeg ja vaikimisõigus (lg 3)

A. Määratlus ja kaitseala

Kui isik ei pea ennast süüteomenetluses asjatult õigustama, tuleb tal seda vähem hakata enesehävituslikult iseennast või oma lähedasi süüstama. Kommenteeritava paragrahvi lg 3 sätestab keelu sundida isikut tunnistama enda või oma lähedaste vastu. Selles sättes väljendatakse nemo tenetur se ipse accusare vel prodere põhimõtet, mida eesti õiguskeeles tuntakse enese mittesüüstamise privileegi all.234 Samuti on sellest põhiõigusest osaliselt kaetud ka vaikimisõigus (ingl right to silence, sks Schweigerecht), kuivõrd viimane tugineb Eesti põhiõiguste süsteemis ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-le 2, hõlmates muu hulgas ennast või lähedast õigustavaid ütlusi (komm. (kommentaar) 36 ja 47).235 Grammatilise tõlgendamise kohaselt tundub PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 kaitseala esmapilgul mõnevõrra kitsam kui nemo tenetur põhimõte, vabastades sunni alt üksnes isiku ütlused. Siiski tuleb lähtuvalt ajaloolisest (komm. (kommentaar) 2), võrdlevast236 ja teleoloogilisest (normi eesmärk ei ole kitsendada rahvusvaheliselt tagatud inimõigust, vaid postuleerida enese mittesüüstamise privileeg põhiõigusena) tõlgendamisest lähtuvalt pigem sedastada, et kommenteeritav norm hõlmab ka teisi isiku aktiivses kaasaaitamises seisnevaid tegusid tema süü tuvastamisel (vt ka komm. (kommentaar) 58).237 Kuigi selle põhiõiguse kohta kasutatakse nii vabaduse, privileegi kui ka põhimõtte mõistet, ei tähenda see sisulist erinevust tõlgendamisel.238

Vaikimisõiguse ja nemo tenetur põhimõtte läteteks võib pidada inimväärikuse ja autonoomia kaitse põhimõtet – keegi ei tohi olla taandatud menetluse objektiks või vahendiks – ja üldist vabadusõigust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 19) koos eraelu puutumatuse, teabelise enesemääramisõiguse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 lg 1) ning sõnavabadusega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 45).239 Sellisena on need õigused sätestatud vastukaaluks keskaegsete jumalike tõendite ja uusaegsete piinamisviiside abil välja uuritud „tõe“ tuvastamisele240, samuti lähimineviku ning kaasaegsete totalitaarsete või autokraatlike režiimide näidisprotsesside „puhtsüdamlikele ülestunnistustele“, millega püütakse legitimeerida võimu kuritarvitusi ja hävitada vastupanu sellele. Sisuliselt võib nemo tenetur põhimõtet mõista ka kui keeldu murda isiku tahet selleks, et saada temalt teda süüstavaid tõendeid. Kokkuvõtlikult on tegemist liberaalse õigusriigi ühe fundamentaalse põhimõttega.

Kommenteeritavas lõikes nimetatud põhiõigusel on kokkupuutepunkte PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 18 lg-s 1 sätestatud piinamise, julma või väärikust alandava kohtlemise keeluga. Kui nimetatud säte kaitseb isikut igasuguse inimväärikust alandava kohtlemise eest, siis kommenteeritav lõige keelab isiku süü tõendamise, mida saavutatakse muu hulgas isiku väärkohtlemise abil. Kui kõnealune põhiõigus on suunatud isiku kaitsele tema muutmise eest vahendiks tema enda süüasjas, siis väärkohtlemise keeld kaitseb isiku elu, tervist, kehalist ja vaimset puutumatust kõige rängemate riivete eest, sõltumata nende eesmärgist. Lisaks on vaikimisõigusel ja nemo tenetur põhimõttel sageli seos eraelu puutumatuse ja igaühe teabelise enesemääramisõigusega, kuivõrd ütluste andmine või muud nende saamisele suunatud menetlustoimingud võivad anda riigile teavet lisaks süüteo toimepanemise tuvastamisele isiku eluviisi, inimsuhete, tervisliku seisundi jms eraelu või privaatsfääri kuuluva kohta. Tegemist on erinormiga PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 lg 1 suhtes, sätestades süüteomenetluses ütluste andmisel eraelu puutumatuse rikkumise keelu, tagades kõrgema kaitse, kuivõrd tegemist on reservatsioonita põhiõigusega. Perekonnapõhiõiguse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 lg 1 ja § 27 lg 1) kaitsest lähtub ka kõnealuse normi dispositsiooni teine alternatiiv, mis lubab keelduda lähedaste süüstamisest. Samuti on vaikimisõiguse teostamise ja nemo tenetur põhimõtte järgimise kontrolli praktiliseks eelduseks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-s 1 sätestatud põhiõigus olla teavitatud oma õigustest süüteomenetluses241 ning kaitsja abile uurimistoimingu läbiviimisel kohtueelses menetluses või ülekuulamisel kohtus (vt ka § 21 komm. (kommentaar) 14 jj ning 23 jj).242 Ajalooliselt peetakse nemo tenetur põhimõtte väljakujunemisel otsustava tähtsusega just formaalse kaitseõiguse ja võistleva menetluse teket, milles loobuti süü ülestunnistusest kui kesksest ja moraalsest tõendiliigist.243 Õiguste selgitamine tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende sätete sisulist lahtimõtestamist menetleja poolt selliselt, et need oleksid menetlusalusele isikule arusaadavad. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist seaduse paragrahvide loetelule ega ülekuulatava võimalust lugeda iseseisvalt menetlusseaduse vastavaid paragrahve. Kui teavitamiskohustus on jäänud täitmata, ei saa isiku poolt antud ütlusi lugeda lubatavateks tõenditeks.244 Esmapilgul võib jääda mulje, et vaikimisõigus võib olla konkurentsis põhiõigusega kohtulikule ärakuulamisele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg 2). Siiski ei eelda süüdistatava kohtulik ärakuulamine loobumist vaikimisõigusest aktiivse kaitse ja ütluste andmise näol, vaid võib seisneda pelgalt süüdistuste üldises eitamises ja nt süüdistuse väidete ja tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla seadmises.

Enese mittesüüstamise privileegil on mitu vormi. Neist kõige olulisemaks on vaikimisõigus. Vaikimisõigus seisneb nii õiguses keelduda ütluste andmisest kui ka küsimustele vastamisest.245 Lisaks on isikul õigus keelduda igasugusest aktiivse abi osutamisest süüteomenetluses enda või lähedaste süü tuvastamisel. See hõlmab nii dokumentide kui ka teiste teabekandjate või tõendiallikate väljaandmist isiku enda poolt.246 Samatähenduslikuna tuleb käsitada ka elektroonilistele teabekandjatele ligipääsu võimaldamist salasõna sisestamise, sõrmejälje, näotuvastuse või muul meetodil krüpto eemaldamisega.247

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 tõlgendamisel ei ole seni üheselt sisustatud ka selle üht olulist elementi „tunnistus“. Mandri-Euroopas seostatakse enese mittesüüstamise privileegi eelkõige isiku aktiivsete tahteliste käitumisaktidega (tegevuse ja pingutuse, mitte tegevusetuse ja passiivsusega).248 Üldises õiguses, eriti angloameerika süsteemis kaitstakse aga peamiselt üksnes ütlusi kui vaimutegevuse tulemusi kas suulisel, kirjalikul või muul taasesitataval kujul. Kehaliste võrdlusproovide võtmine ei ole üldise õiguse arusaama kohaselt „tunnistus“, küll aga isiku valduses olevad raamatupidamisdokumendid, arvuti või nutitelefoni teabeline sisu. Nt alkomeetrisse puhumine ei ole sellise lähenemise kohaselt kindlasti tunnistus.249 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 tunnust „tunnistus“ tuleks aga tõlgendada kõige laiemas tähenduses, lähtudes ühelt poolt eelkõige isiku vaba tahte kaitsmise aspektist (vt ka komm. (kommentaar) 52), teiselt poolt hõlmates ka dokumente jt vaimutegevuse tulemeid, nagu seda mõistetakse üldises õiguses. Lähtuvalt enesesüüstamise vabadusest ei ole isegi kahtlustatava, süüdistatava või menetlusaluse isiku valetamine süüteomenetluses karistatav, kui sellega ei süüstata alusetult teisi isikuid.250 Isikut ei saa eraldi karistada ka selle eest, et ta võtab süüstavaid tõendeid kõrvaldades uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks üles leida.251

Kommenteeritav säte ei piira erinevalt sama paragrahvi lg-test 1 ega 2, samuti KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 14 lg 3 p-st „g“ otsesõnu enese mittesüüstamise privileegi esemelist kaitseala kriminaalmenetlusega ega isegi süüteomenetlusega. Dogmaatikas peetakse nemo tenetur printsiibi ja vaikimisõiguse kohaldamisalaks eelkõige siiski süüteomenetlust.252 Kuigi EIKi kohtupraktika kohaselt on sõltuvalt asjaoludest ja proportsionaalsusest enese mittesüüstamise privileegi riived pigem lubatud kergemate süütegude või sanktsioonide korral253, kohaldub kõnealune põhiõigus kindlasti ka väärteomenetluses.254 Seevastu EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ja EK (Euroopa Kohus) on süüdistuse ja karistuse materiaalsest ning autonoomsest tõlgendamisest lähtuvalt laiendanud nende põhiõiguste kaitseala ka haldusmenetlusele, kui isikule kohaldatakse seal trahve või teisi tema olukorda oluliselt mõjutavaid sanktsioone.255 Eelnevast tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda toime pandud kuritegu – seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks.256 Enese mittesüüstamise privileeg välistab ametiisiku vastutuse KarS (Karistusseadustik) § 2911 lg 1 järgi selle eest, et ta jättis järelevalvekohustust rikkudes tegemata toimingud, mis viinuks suure tõenäosusega tema poolt varem toime pandud süüteo ilmsikstulekuni tingimusel, et ametiisik ei põhjusta järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud tema poolt toime pandud teise süüteo tõttu.257 Siiski ei laiene enese mittesüüstamise privileeg karistuse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisele (nt kriminaalhooldaja erakorralise ettekande menetluses), kuna tegemist ei ole enam isiku süü tuvastamise ega karistamise menetlusega, vaid süüdimõistva otsuse kohaldamisega.258 Eraldiseisev küsimus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 kaitseala ulatusest seondub ka riigivõimu teostamise, sh tõendite kogumise ülesande koos sunni kohaldamise õiguse delegeerimisega eraõiguslikule isikule või selle talumisega kriminaalmenetluses. Siinkohal rakendub ühelt poolt isiku kaitseks riigivõimu võõrandamatu tuumikfunktsiooni põhimõte259, teiselt poolt aktualiseerub süü tuvastamine ja sellega seonduvad võimalikud rasked tagajärjed isikule alles eraisiku kaudu ja sundi kohaldades saadud tõendi kaasamisel või kasutamisel süüteomenetluses.

Enese mittesüüstamise privileeg keelab sunni (ld tenetur, ingl compulsion, oppression, coercion, sks Zwang) kasutamise kahtlustatavalt ütluste saamiseks ja menetluses enese süüstamisele aktiivselt kaasaaitamiseks. Sunni mõiste on võrdlemisi lai, hõlmates igasugust füüsilist ja vaimset survet isiku vaba tahte, s.o vastupanu murdmiseks.260 Absoluutselt keelatud on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 18 lg 1 kaitseala riivavad meetmed, s.o piinamine, julm või väärikust alandav kohtlemine (nt kehaline väärkohtlemine ja vägivald, väsitamine, näljutamine, janusse jätmine, psühhoaktiivsete ravimite kasutamine, eluohtlike ravimeetodite kasutamine, ähvardamine vägivallaga jms), mis võivad kaasa tuua tõendi lubamatuse ja menetluse ebaaususe isegi siis, kui kahtlustatav ise ei ole aktiivselt sellise teabe saamisele kaasa aidanud261 või tõendil on üksnes kõrvaline tähendus süü tuvastamisel.262 Psüühiline surve võib väljenduda veel seaduses sätestatud sanktsiooniähvarduses263, samuti menetleja poolt isiku eksimusse viimises264 (ingl entrapment, sks Täuschung) või ebaseaduslike ja alusetute lubaduste andmises265. Inimväärikust alandava kohtlemise keeld süüteomenetluses isiku ütluste saamisel on nii range, et selle rikkumine on kuriteona karistatav KarS (Karistusseadustik) § 2901 kohaselt.

Lisaks enese mittesüüstamisele kaitseb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 ka isiku suhet tema lähedastega. See võimaldab vältida isiku kohustuste kollisiooni sugulussidemete või muude lähisuhete hoidmisega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 26 ja 27) ühelt poolt ja tunnistajana tõerääkimise kohustusega teiselt poolt. Lähedase mõiste on üsna laialt sisustatav ja seetõttu on KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 71 loetelu võrdlemisi avar, hõlmates mh ka püsivat kestvat ja lõppenud kooselu.266 Üldistavat hinnangut kooselu püsivuse kohta ei ole seni kohtupraktikas antud ja see sõltub pigem konkreetse kaasuse asjaoludest.267 Isikul on õigus keelduda süüstavatest ütlustest ka siis, kui lähedane ei ole veel kahtlustatavaks, süüdistatavaks või menetlusaluseks isikuks tunnistatud, kuid ütluste sisu võib selle endaga kaasa tuua.

Kommenteeritava sätte isikuline kaitseala on samuti lai, kuna tegemist on igaühe õigusega („kedagi“). Samas on see esemeliselt seotud riigivõimu tegevusega isiku süü tuvastamisel, mis seab kaitsealale teatavad olukorralised piirid. Kaitseala ei sõltu isiku formaalsest rollist süüteomenetluses (kahtlustatav, süüdistatav, menetlusalune isik või tunnistaja), vaid kaitsevajadust tuleb hinnata sisuliselt, lähtuvalt sellest, kas isikul on oht ennast või oma lähedasi menetleja ees süüstada.268 Seepärast peab menetleja selgitama isikule enne ülekuulamist tema õigusi ja tagama kaitsja abi ülekuulamisel. Ilma kaitsja abita võib selle õiguse teostamine jääda menetleja surve all pelgalt illusoorseks ja ebatõhusaks. Enese mittesüüstamise privileeg välistab isiku ülekuulamise tunnistajana ja tema hoiatamise valeütluste andmise eest (KarS (Karistusseadustik) §-d 318 ja 320), kui esineb kahtlus, et isik võib olla süüteo toime pannud. Kui isik keeldub nemo tenetur õiguse alusel ütluste andmisest, ei või teda rohkem survestada ülekuulamise jätkamiseks. Samuti tuleb ülekuulamine viivitamatult katkestada ja selgitada isikule tema õigusi, kui ta annab ütlusi tunnistajana, kuid tema spontaansed ütlused süüstavad teda ennast või tema lähedasi. Vastasel juhul ei ole kõnealune põhiõigus sisuliselt tagatud.269 Ka kriminaalmenetluste eraldamine ei tee kaastäideviijatest, kelle süüasi lahendatakse paralleelselt nt kokkuleppemenetluses, võistlevas kohtumenetluses tunnistajaid, keda võib hoiatada ütluste andmisest keeldumise või valeütluste andmise eest (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 2871 lg 5). Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub alus tema varem antud ütluste avaldamiseks KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 294 p 1 kohaselt.270 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 põhiõiguse adressaadiks on üldjuhul süüteo menetleja, s.o uurimisasutus, prokuratuur ja kohus.

Vaieldav on juriidiliste isikute kaitse enese süüstamisele sundimise eest. Valitseva arvamuse kohaselt juriidilisele isikule vaikimisõigus ega enese mittesüüstamise privileeg ei laiene, vähemalt mitte samas ulatuses kui füüsilistele isikutele.271 Samast eeldusest lähtub ka direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343 art 2, mille kohaselt art-s 6 sätestatud õigused vaikimisele ja enese mittesüüstamise privileegi kohaldatakse ainult füüsilistele isikutele.272 Erialakirjanduses on väljendatud seisukohta, et need põhiõigused peaksid laienema ka juriidilistele isikutele, kui neid võib karistada.273 Kui juriidilised isikud osalevad kriminaalmenetluses füüsiliste isikute kaudu, peaks need õigused laienema ka juriidilisele isikule, kuna vastasel juhul jääksid nende füüsilistest isikutest esindajad kaitseta.274 Viimane väide ei ole aga lõpuni veenev ja põhineb mõnevõrra ebaõigetel eeldustel. Nimelt ei saa juriidilist isikut, kui tahes kehandunud ja iseseisvunud ta ka poleks, piinata, väärikust alandavalt kohelda, hirmutada vm moel füüsiliselt või vaimselt sundida.275 Kui riigivõim rakendab sundi, siis ikka füüsiliste isikute suhtes, olgu nad tegevad enda või juriidilise isiku nimel. Seepärast tuleb veel kord rõhutada inimese, mitte menetlusosalise (kahtlustatava, süüdistatava) kui juriidilise fiktsiooni kaitse vajadust. Seega saab ütluste andmisel kaitsta vaid ütlusi vahetult andvat füüsilist isikut, kui ta süüstab muu hulgas ennast.276 Kui aga juriidilist isikut ähvardatakse süüteo avastamisele kaasaaitamisest keeldumise korral õiguslike repressioonidega (nt tegevusloa äravõtmine), rakendub tema kaitseks üldisem riigivõimu teostamise seaduslikkuse nõue (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3) ja meelevaldsuse keeld (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 13). Teiseks tuleb olukorraga, kus juriidiliselt isikult nõutakse sanktsiooni ähvardusel välja dokumente või muud teavet, mis eo ipso võib süüstada ka füüsilisi isikuid, arvestada füüsiliste isikute vastu peetavas süüteomenetluses tõendite lubatavuse hindamisel. Sealjuures võib niisuguse vahendliku sunni abil saadud teabega talitamiseks kõne alla tulla kaks lahendust: analoogia läbiotsimisega või siis süüteomenetluse paralleelmenetlustega (komm. (kommentaar) 65, 73 jj). Esimesel juhul on tegemist materjaliga, mis eksisteerib pärast materialiseerumist füüsilise isiku tahtest sõltumatult ja on seega kohtu loal kasutatav isiku vastu tõendina süüteomenetluses.277 Teisel juhul loetakse tõend saaduks süüteomenetluse garantiisid eiravalt, s.o sundi kasutades, mistõttu ei ole see isiku süüküsimuse üle otsustamisel lubatav tõend. Lähtudes kommenteeritava sätte eesmärgist, peab kirjeldatud juhul olema füüsiline isik kaitstud selle eest, et juriidilise isiku kaudu minnakse mööda indiviidi põhiõigustest, mistõttu sellise kahtluse korral tuleks kohtul eelistada teist varianti ehk siis tõendi lubamatuks tunnistamist. Muul juhul tuleks lähtuda tõendi lubatavuse üldistest alustest, st kas on järgitud tõendite kogumise korda ja kas need on usaldusväärsed. Pigem võib juriidilistele isikutele vaikimisõiguse ja nemo tenetur põhimõtte laiendamine õõnestada selle kaitseala füüsiliste isikute suhtes, andes aluse intensiivsemateks riiveteks avalikes huvides, nagu nähtub kohtujuristi ettepanekust EK (Euroopa Kohus) kohtuasjas Consob.278 Ohtu nemo tenetur põhimõttele samaaegse süüteomenetluse korral juriidilise ja füüsilise isiku vastu ilmestavad ka näiteks juhud, kui juriidiline isik koondab oma organisatsiooni kaudu näiliselt vastutuse mõnele isikule (n-ö tankistile). Ka sellisel juhtumil tuleb aga juriidiliselt isikult saadud füüsilist isikut süüstavatesse tõenditesse suhtuda ettevaatusega.

Professionaalne privileeg ei ole hõlmatud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-te 2 ega 3 kaitsealaga, kuna sellisel juhul ei langeks kokku normi isikuline kaitseala (kuriteos kahtlustatavad isikud) ja reaalselt kaitstavad isikud, kellele saladusi usaldatakse (advokaadid, arstid jne). See põhimõte tuleneb pigem eraelu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 lg 1, EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 8) ja kutseala valiku kaitsest (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 29 lg 1), kuivõrd teatud ametiülesannete (kaitsja, arst, vaimulik jt) täitmine eeldab usaldussuhet teenuse pakkuja ja kliendi vahel.279 Usaldussuhe kaitsja, arsti ja vaimuliku ning isiku vahel ei tähenda aga seda, et neid saaks pidada laiemas tähenduses lähedaseks kommenteeritava sätte tähenduses.

B. Erandid, piirangud ja riived

Enese mittesüüstamise privileeg on reservatsioonita põhiõigus, mistõttu selle piiramine on lubatud ainult teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Robert Alexy ja Madis Ernits on koguni leidnud, et tegemist on absoluutse reegliga, millest erandid ei olegi lubatud. Seevastu EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutsed inimõigused.280 Arvestades PSi põhiõiguste detailsemat kataloogi ja EIÕKi kui miinimumstandardit, ei pruugi kohtu lähenemise ülevõtmine kommenteeritava sätte tõlgendamiseks olla alati kooskõlas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-de 11 ja 13 nõuetega. Riigikohus on siiski EIKi lähenemise osaliselt üle võtnud.281 Seda seisukohta jagab ka valitsev arvamus dogmaatikas.282 Üldlevinud arvamuse kohaselt ei hõlma vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileeg isikusamasuse ja isikuandmete tuvastamist (vt ka KorS (Korrakaitseseadus) §-d 32 ja 33).283 Seesugune nõue peaks siis kehtima ka isiku tuvastamisel virtuaalse suhtluse puhul, kuigi selle praktiline täitmine võib olla keeruline. Dokumentide väljanõudmine karistuse või sunni ähvardusel ei ole EIKi kohtupraktikas leidnud päris koherentset käsitlust.284 Lähtuvalt isiku tahte kaitsmisest on küll leitud, et olemasolevad dokumendid, mis eksisteerivad juba ilma isiku tahteta valmis kujul, ei ole nemo tenetur põhimõtte absoluutse kaitse all.285 Seevastu uute dokumentide väljastamise nõue või kohustus väljastada dokumente, mille olemasolus ei ole haldusorgan isegi kindel, on võrdsustatud ütluste andmisega koos isiku tahte murdmisega, mis seega nõuab mittesüüstamise privileegi kaitset.286

Riive sedastamisel on keskse tähendusega sunni kohaldamine isiku vaikimistahte murdmisel (sunni mõiste kohta vt komm. (kommentaar) 60). Üheks selliseks meetmeks on kindlasti karistusähvardus selle eest, kui isik ei avalda teda süüstavat teavet menetlejale. Riigikohus on leidnud, et LS (Liiklusseadus) § 169 lg-s 5 ette nähtud kohustus teavitada politseid liiklusõnnetusest kohe ja selle kohustuse rikkumise eest sätestatud väärteokaristus (LS (Liiklusseadus) § 263 lg 1) riivab küll enese mittesüüstamise privileegi, kuid see riive on põhiseaduspärane.287 Seda riivet õigustab mh see, et isiku kohustus teavitada politseid kohaldub üksnes väga kitsastel alustel, avaldatava teabe hulk on piiritletud, vajadus kaitsta teiste inimeste elu, tervist ja vara ning muid kaalukaid õigushüvesid (nt looduskeskkonda), riigi poolt teabe saamiseks rakendatav sund (väärteokaristus) pole intensiivne, mootorsõiduki puhul on tegemist kõrgema ohu allikaga, mille juhtimine eeldab teatud kõrgendatud oskusi ja seda kinnitavat juhiluba, ning ennekõike vajadus kaitsta teiste inimeste elu, tervist ja vara ning muid kaalukaid õigushüvesid (nt looduskeskkonda).288 Nende Riigikohtu seisukohtadega võib üldjoontes nõustuda.289

Kuriteo uurimisel ja süüteo või muu ohtliku olukorra ennetamisel on võimalikud mitmed sekkumised isiku kehalisse puutmatusse, millel võib olla seos nemo tenetur põhimõttega. Kehalise võrdlusmaterjali (DNA-, vere- ja süljeproovid jms) võtmine, biomeetriliste markerite kontroll ja kehaline läbivaatus ei ole üldjuhul kõnealuste põhiõiguste või printsiipidega hõlmatud, lähtuvalt juba nende määratlusest ja sellest, et nende tõendite saamine ei sõltu isiku tahtest ning aktiivsest käitumisest (komm. (kommentaar) 54 ja 58).290 Küll aga tuleb nende juures arvestada inimväärikust austava kohtlemisega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 18 lg 1), isikupuutumatusega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 teine alternatiiv) ja teabelise enesemääramisega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 lg 1), mis seavad niisugustele sekkumistele kõrgendatud nõuded.291 Seevastu tõenduslikku alkomeetrisse puhumine on selgelt isiku tahtele alluv aktiivne käitumine, mille tulemusena võib tekkida süüstav tõend, mistõttu kaasaaitamiskohustus riivaks enese mittesüüstamise privileegi kommenteeritava sätte tähenduses. Sellest arusaamast lähtub ka KorS (Korrakaitseseadus) § 38 lg 2, mis annab isikule alkoholijoobe kontrolli korral õiguse teada toimingu põhjust ja eesmärki ning õigust keelduda sellest. Nemo tenetur põhimõtte ja inimväärikuse kaitsega oleks vastuolus aga polügraafi kasutamine, isegi kui süüdistatav ise sellega nõus oleks. Selle instrumendi kasutamine seaks lisaks konkreetsele süüdistatavale surve alla ka kõik teised süüdistatavad, kes ei soovi seda testi teha.292 Samuti ei ole puht füsioloogiliste mõõtmiste kasutamine samastatav isiksusega tema terviklikkuses.293 See läheks ühtlasi vastuollu inimväärikuse absoluutse kaitse põhimõttega (vt ka § 18 komm. (kommentaar)).

Erijuhtumiks sunni osas on isiku lõksu püüdmine, kui põhiõigustest mööda minekuks kasutatakse ütluste väljameelitamiseks menetlejaga salaja koostööd tegevat isikut. Sellise jälitustegevuse meetme kasutamise korral on tegemist vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega, kui isikult on samal ajal võetud ka vabadus ja küsitlemine on pealetükkiv.294 Seevastu vabaduses viibides isik sellele garantiile toetuda ei saa, kuivõrd ta saab valida, kellele ja mida usaldada.295 Isiku salajane pealtkuulamine, kui seda tehakse seaduse nõudeid järgides, ei riiva aga nemo tenetur põhimõtet, kuivõrd puudub sund teabe avaldamiseks. Ka ebaseadusliku pealtkuulamise korral on tegemist eelkõige eraelu puutumatuse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26) riivega.296

Kui isikult teda ennast süüstavate tõendite väljapiitsutamine sunniga on tabu, siis õiguslikult märksa hallim ala on n-ö prääniku kasutamine nende väljameelitamiseks. Ka siis võib olla tegu otsese survega (nt vabadus kokkuleppe või süü ülestunnistuse vastu) või siis lõksu püüdmisega (alusetute või ebaseaduslike lubaduste andmine, nt süü ülestunnistuse vastu kriminaalmenetluse lõpetamine), sest koostööst keeldumise korral ähvardatakse isikut ikkagi konkludentselt (karmima) karistusega.297 Seesugused juhud riivavad kindlasti enese mittesüüstamise põhiõigust. Kuigi süü ülestunnistamine on põhimõtteliselt vaid üks tõend teiste kõrval, premeeritakse materiaalõiguses süü ülestunnistamisele ilmumist, puhtsüdamlikku kahetsust või süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist karistust kergendava asjaoluna (KarS (Karistusseadustik) § 57 lg 1 p 3). Seda saab seletada süüteo lunastamise ja taasühiskonnastamise eesmärkidega, mis lähtuvad eripreventiivsest kohtlemisest materiaalõiguses. Ka kriminaalmenetlusõiguses on süü ülestunnistamine või muul moel enda süüteo tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel antav abi (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 205) ja leebusetaotleja poolt konkurentsisüüteo ülestunnistus (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 2051) tasustatav menetluse lõpetamisega.298 Niisugused regulatsioonid on käsitatavad pehme survena isikule ennast ja teisi süüstada, mis lähtub riigi tõendamisraskustest mitmete peitkuritegude menetlemisel. Ülalkirjeldatud eesmärgid võivad põhimõtteliselt olla legitiimsed nemo tenetur õiguse kergete riivete või piiripealsete juhtumite korral. Menetlusökonoomia ja justiitssüsteemi ülekoormamise vältimiseks kohaldatavad erandid täiemahulisest võistlevast kohtumenetlusest ehk lihtmenetlused (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) 9. ptk, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) 10. ptk 2. jagu) on samuti puutumuses nemo tenetur põhimõtte ja süütuse presumptsiooniga299, kuivõrd ka nende puhul meelitatakse kahtlustatavat ja süüdistatavat mõistetava karistuse kohustusliku (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 238 lg 2) või kokkuleppelise kergendamise ja menetluse kiirendamisega aktiivsele koostööle või kaitseõigustest loobumisele enda süü tuvastamisel.300 Seepärast on niisugustes asjades eriti oluline kohtu kohustus kontrollida isiku lihtmenetluse kohaldamisega nõustumise vabatahtlikkust (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 247 lg 2). Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka kohtus on kokkuleppes märgituga nõus.301 Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest sisuliselt aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet.302

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 põhimõtted on tagatud ka menetlusseaduse tasandil KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 34 lg 1 p 1 teise alternatiiviga (kahtlustatava õigus keelduda ütluste andmisest), § 38 lg 1 p 3 teise alternatiiviga (kannatanu õigus keelduda ütluste andmisest), §-ga 71 (tunnistaja keeldumine ütluste andmisest enda või oma lähedase vastu) ja § 64 lg-ga 1 (tõendite kogumise üldpõhimõtted). Küll aga on seadusega oluliselt piiratud süüdistatava vaikimisõigust KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 294 p-ga 1, mis lubab kohtus avaldada seda põhiõigust kasutava süüdistatava kohtueelses menetluses, sama või teise kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlusi, kui süüdistatav keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast.303 Riigikohus on seisukohal, et KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 294 p 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel oma õigust ütlusi mitte anda, saab esitada tõendina tema ütlused, mille ta andis mistahes teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel, laiendades seda võimalust isegi süüdistatava vahistamismenetluses kohtus kaitsja juuresolekul antud seletustele, kui talle on eelnevalt tutvustatud tema õigusi, sh vaikimisõigust.304 Seega on kehtiva kriminaalmenetlusõiguse tõlgenduse kohaselt kohtupraktikas isikul võimalus loobuda vaikimisõigusest ainult ühe korra – vaikimisõiguse tõhus (taas-)kasutamine pärast seda on välistatud. Samas jäävad sellise PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse riive põhjendus ja kaalutlused üldsõnaliseks ning ebaselgeks.305

Vaikimisõiguse kasutamise äraspidine tõlgendamine isiku süüd kinnitava tõendina on kindlasti vastuolus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-ga 3 ja ka in dubio pro reo reegliga306, kuigi EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on oma kohtupraktikas seda Ühendkuningriigi õiguse kontekstis teatud juhtudel lubatavaks pidanud.307 Esiteks tähendaks see vaikimisõiguse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3) tuuma või olemuse riivet (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 11) ja teiseks ka tõendamiskoormise lubamatut ümberpööramist (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 2). Samuti oleks raske ette kujutada kahtlustatava või süüdistatava vaikimisõiguse kasutamise sätestamist eraldi tõendiliigina KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 63 lg-s 1 ja kohtu poolt sellisele tõendile tuginemist. Sellisel „tõendil“ ei saaks olla tõendikogumis mingit iseseisvat väärtust või jõudu. Järelikult ei ole EIKi praktika vaikimisõiguse piiramisel mehhaaniline ülevõtmine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 ja 3 riivete õigustamisel põhjendatud (vt ka komm. (kommentaar) 65). Seetõttu ei saa ka nõustuda Riigikohtu argumentatiivse tuginemisega EIKi vastavale praktikale.308 Siiski ei ole Eesti süüteomenetlusõiguses välistatud isiku süüditunnistamine ka ainult kaudsete tõendite alusel või ühe (otsese) tõendi pinnalt, kui kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse põhistustest ammendav ja jälgitav.309

Kohtupraktikas on esile kerkinud küsimus sellest, kas ja mil määral on piiratav ka lapseealise isiku õigus keelduda ütluste andmisest enda lähedase vastu ja tema sellest õigusest teavitamata jätmine olukorras, kus seda lähedast kahtlustatakse lapse vastu raske isikuvastase kuriteo toimepanemises.310 Kui juba enese mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne põhiõigus, vaid seda saab mõningal määral piirata teiste põhiõiguste ja põhiseaduslike väärtuste kaitseks (vt komm. (kommentaar) 65 jj), siis võib sama väita ka lähedase mittesüüstamise põhiõiguse kohta. Üheks selliseks kaalumiskohaks võib olla olukord, kus lähedane on rünnanud just lapseealise tunnistaja või kannatanu olulisi põhiseaduslikult kaitstud õigushüvesid (elu – PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 16, tervis – PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 28 lg 1, inimväärikus – PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 18, kehaline puutumatus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 2. alt). Teovõimelise täiskasvanu puhul on ka siis isiku tema PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 teises alternatiivis sätestatud õigusest teavitamine endiselt vajalik, võimaldades tal teha autonoomse otsustuse ühe (isiku süüditunnistamisele kaasaaitamine) või teise (lähedase ja perekonnasidemete hoidmine) käitumisalternatiivi kasuks. Seevastu lapseealise puhul võib selline teavitamine halvimal juhul päädida emotsionaalse manipuleerimisega, kuivõrd laps ei suuda ealisest arengust tulenevalt hinnata tema suhtes toimepandu ja oma käitumisalternatiivide tagajärgede kaalu. Samuti on tegemist subjektiivse põhiõigusega, millest isik saab alati loobuda. Alaealisele kannatanule tema õigusest ütlustest keeldumise kohta teavitamata jätmine siis, kui teda ei saa ütlustest keeldumise eest tema ea tõttu hoiatada, ei riiva ülemäära intensiivselt tema kõnealust põhiõigust. Eelöeldu ei saa aga anda vastust küsimusele, kas selliselt saadud tõend on ka igakordselt usaldusväärne.

Küsimus enese mittesüüstamise privileegi laienemisest haldusõigusesse, kas siis paralleelmenetluste või haldustrahvide menetluste kohaldamisele, on seni kohtupraktikas ja erialakirjanduses lõpliku vastuseta. Kui EIKi kohtupraktika kaldub paralleelmenetluste osas paindliku üksikjuhtumiga arvestava lahenduse suunas, siis Riigikohus keelab haldusmenetlusest saadud tõendi kasutamise kriminaalmenetluses, kui see on saadud sunni või karistusähvarduse abil.311 EK (Euroopa Kohus) on leidnud, et ka halduskaristusmenetluses kohaldub vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg füüsilisele isikule.312 Riigikohus on esmalt üldiselt sedastanud, et tõendite ülevõtmisel teisest menetlusest, mille käigus võidakse ka kohaldada sundi, tuleb arvestada kriminaalmenetluses tõendite kogumise põhimõtteid.313 Seejärel on võetud selge positsioon, et (muus menetluses saadud) tõend, mille saamisel on kohaldatud sundi või saadud see sanktsiooni ähvardusel, ei ole lubatav tõend kriminaalmenetluses.314 Samas seob Riigikohus seda piirangut konkreetse süüteomenetluse tõendamiseseme asjaoludega. Enese mittesüüstamise privileegi riivega ei ole tegu nt siis, kui maksuhaldur nõuab alustatud maksumenetluses vastava äriühingu raamatupidamisdokumentide esitamist, välistamata samas võimalust, et neid dokumente kasutatakse tõendina ka kriminaalmenetluses juhatuse liikme või tema lähedaste vastu, kuid isik tunnistatakse süüdi maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise, mitte aga maksuhalduri nõutud dokumentide esitamata jätmise või nende ebaõigetena esitamise eest.315 Seega kokkuvõtlikult ei laiene Eesti riigisisese õiguse kohaselt nemo tenetur põhimõte reeglina otseselt haldusmenetlusele, küll aga sellest tõendite ülevõtmisele süütemenetlusse. Haldus- ja halduskohtumenetluse enda raames saab aga isiku teabelist enesemääramist kaitsta pigem PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26.

Eraldiseisev küsimus on enese mittesüüstamise privileegi laienemine peamiselt ELi õigusest tulenevale haldussanktsioonide kohaldamise menetlusele, mille puhul ei toimu süüteomenetlust, kuid kohaldatakse selliseid sanktsioone, mis on materiaalselt käsitletavad karistustena.316 Kuigi kommentaaride kirjutamise hetkel on Eesti õiguses tegemist veel de lege ferenda probleemiga, võib ennetavalt nentida, et EIKi praktikast lähtuvalt tuleb nemo tenetur põhimõtet kohaldada ka haldussanktsioonide puhul sellistel juhtudel, kui tegemist on füüsilise isikuga. EPÕH art 48 EK (Euroopa Kohus) tõlgenduse kohaselt kohaldub süütuse eeldamise põhimõte ka juriidilistele isikutele haldussanktsioonimenetluses.317 Juriidiliste isikute puhul taandub riigisiseses menetluses aga küsimus sellele, kuivõrd on seeläbi oma õigustes riivatud füüsiline isik (komm. (kommentaar) 62). Samuti võib riigisiseses õiguses olla vajalik süüteomenetluses juurdunud põhiõiguslike tagatiste sätestamine ka väiksemate juriidiliste isikute, nt n-ö ühe isiku äriühingute puhul. Seesugustel juhtudel on samas küsitav karmide haldussanktsioonide kohaldamise põhiseaduspärasus üldiselt lähtuvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-st 1 ja laiemalt õigusriigi põhimõttest, kui selle meetme eesmärk on kõrvale hiilida karistusõiguse ja süüteomenetluse garantiidest.318 Seevastu on kriitika ELi aadressil ja haldussanktsioonide osas ülepaisutatud juhtudel, kui haldussanktsioone kohaldatakse regionaalsetele või üleilmsete suurkorporatsioonidele. Siis on karistusõiguse ja süüteomenetluse tagamise nõue selgelt ebamõistlik ja ebatõhus, kuivõrd puudub ülekaaluka riigi eest kaitset vajav subjekt, kes on enamiku süüteomenetluslike kaitseõiguste vaikivaks eelduseks.

Isikult teda süüstava teabe ja süüstavate dokumentide väljanõudmine või ütluste andmisele sundimine võib aset leida nii haldusmenetluses kui ka tsiviilõiguses (komm.-d (kommentaar) 46 ja 76). Kuigi EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on lugenud nemo tenetur põhimõtte adressaadiks riigivõimu esindajaid319, pole iseenesest välistatud, et sundi kohaldatakse teatud juhtudel ka tsiviilkohtumenetluses ja isegi eraõiguslikes suhetes. Selliselt saadud dokumentide ja ütluste kasutamine süüteomenetluses ohustab kahtlemata isiku enese mittesüüstamise privileegi ja vaikimisõigust. Ka niisuguses olukorras tuleks kaaluda tõendi vastuvõtmisel süüteomenetluses, kas see rikub isiku enesesüüstamise vabadust.

Nii täitemenetluses kui ka pankrotimenetluses tagab arestiähvardus muu hulgas võlgniku kohustust anda teavet (eelkõige oma vara kohta). Samas võib võlgniku tegevus oma vara kasutamisel osutuda kuriteoks (nt KarS (Karistusseadustik) § 384). Seega võib tekkida olukord, kus võlgnik on kohustatud pankroti- või täitemenetluses andma teavet, millest võib nähtuda, et ta on toime pannud kuriteo. PankrS (Pankrotiseadus) § 85 lg 4 sätestab selgelt, et pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse täitmiseks antud teavet saab kriminaalmenetluses isiku vastu kasutada vaid tema nõusolekul. TMSis sarnane säte puudub. Olukorras, kus ei ole selget normi, mis välistab seesuguse teabe kasutamise võlgniku vastu kriminaalmenetluses, kerkib üles küsimus sellise olukorra vastavusest PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-ga 3.320 Kuivõrd Riigikohtu kriminaalkolleegium on maksumenetluses sunniviisiliselt antud ütluste kohta otse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-le 3 viidates leidnud, et tegemist ei ole kriminaalmenetluses lubatava tõendiga321, peaks sama seisukoht kehtima ka täitemenetluses kohustuslikult antud teabe kohta.


1 J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence. Beyond the Common Law and Civil Law Systems. Cambridge University Press 2012, lk 199.
2 M. C. Bassiouni. Human rights in the context of criminal justice: Identifying international procedural protections and equivalent protections in national constitutions. – Duke Journal of Comparative & International Law 3/1993/2, lk 266.
3 R. Rägo. Kriminaalprotsessi loeng. Koost A. Pettai. Tartu 1932, lk 9.
4 V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 1171.
5 Eesti keeles oleks paslik kõnelda „süütuse eeldamisest“ või „süütuse eeldamise põhimõttest“, kuivõrd mõistega „süütuse eeldus“ (vt T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 403) pöörataks mõiste tähendus sisuliselt ümber, kuna siis peaks süütuse sedastamiseks olema vajalik veel millegi tõendamine või esitamine elik eelduse täitmine.
6 V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1143.
7 Samas, lk 471 jj.
8 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.02.2014 – Karaman vs. Saksamaa, p 41; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.02.1980 – Deweer vs. Belgia, p 56; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1995 – Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, p 25; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 54.
9 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.02.1980 – Deweer vs. Belgia, p 56.
10 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.12.1990 – Delta vs. Prantsusmaa, p 38.
11 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.1984 – I. ja C. vs. Šveits.
12 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1995 – Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, p 35.
13 W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary. Oxford University Press 2015, lk 298.
14 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland.
15 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1983 – Albert ja Le Compte vs. Belgia, p 38–42.
16 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.08.1997 – A.P., M.P. ja T.P. vs. Šveits, p 37–43, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.08.1997 – E.L., R.L. ja J.O.-L. vs. Šveits, p 42–48.
17 Selgitused ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) kohta: 2007/C 303/02.
18 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, ELT L 65, 11.3.2016, lk 1–11.
19 M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343. – Juridica 2018/7, lk 497–511.
20 S. Peers jt (toim.). The EU Charter of Fundamental Rights. A Commentary. Hart/Peck 2014, 48.02A.
21 Samas, 48.05A.
22 Samas, viitega EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.05.2011 – Konstas vs. Greece, p 32.
23 Nt EÜK 16.06.2011, T-235/07 – Bavaria vs. Commission, p 225–231; S. Peers jt (toim.). The EU Charter of Fundamental Rights. A Commentary, 48.05A.
24 https://www.fedlex.admin.ch/eli/cc/1999/404/de.
25 USA ülemkohus 04.03.1895, 156 U.S. 432 (433) – Coffin vs. Ameerika Ühendriigid.
26 R. v. White (1865) 4 F & F 383; House of Lords (1935) AC 462 (HL) – Woolmington vs. DPP. Lähemalt: A. Stumer. – The Presumption of Innocence. Oxford: Hart Publishing 2010, lk 1 jj.
27 A. Stumer. The Presumption of Innocence, lk 22 jj.
28 BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 29.05.1990, 2 BvR 254/88 (BVerfGE 82, 106); BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 13.01.1981, 1 BvR 116/77, p 41 jj.
29 https://likumi.lv/ta/en/id/57980-the-constitution-of-the-republic-of-latvia.
30 https://e-seimas.lrs.lt/portal/legalAct/lt/TAD/TAIS.21892.
31 J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence. Beyond the Common Law and Civil Law Systems, lk 200–204.
32 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 68; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.12.2000 – Heaney and McGuinness vs. Iirimaa, p 40.
33 Nt J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence. Beyond the Common Law and Civil Law Systems, lk 199 jj.
34 P. J. Schwikkard. The Presumption of Innocence. Juta 1999, lk 36.
35 S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings. Oxford University Press 2005, lk 164, 178.
36 Samas, lk 179.
37 A. Ashworth. Four threats to the presumption of innocence. – The International Journal of Evidence & Proof 10/2006/4, lk 249.
38 J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence. Beyond the Common Law and Civil Law Systems, lk 206.
39 Samas, lk 206.
40 Samas, lk 208–211.
41 A. Duff, L. Farmer, S. Marshall, V. Tadros. The Trial on Trial. Kd I–III. Oxford: Hart Publishing 2004, 2006, 2007; A. Duff. Presuming innocence. – L. Zedner, J. Roberts (toim.). Principles and Values in Criminal Law and Criminal Justice: Essays in Honour of Andrew Ashworth. Oxford University Press 2012, lk 51–66; R. A. Duff. Who must presume whom to be innocent of what? – Netherlands Journal of Legal Philosophy 42/2013/3, lk 170–192; A. Duff. Presumptions of innocence. – C. Flanders, Z. Hoskins (toim.). The New Philosophy of Criminal Law. London: Rowman and Littlefield 2015, lk 193–209; V. Tadros. Rethinking the presumption of innocence. – Criminal Law and Philosophy 1/2007/2, lk 193–213; V. Tadros. The ideal of the presumption of innocence. – Criminal Law and Philosophy 8/2014/2, lk 449–467.
42 A. Ashworth. Four Threats to the Presumption of Innocence, lk 247–248.
43 Samas, lk 249–250.
44 P. van Dijk, F. van Hoof, A. van Rijn, L. Zwaak (toim.). Theory and Practice of the European Convention on Human Rights. 5th edition. Intersentia 2018, lk 615.
45 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.12.1988 – Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania, p 77.
46 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1995 – Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, p 35.
47 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.05.2011 – Konstas vs. Kreeka, p 32.
48 S. Peers jt (toim.). The EU Charter of Fundamental Rights. A Commentary, 48.68B.
49 General Comment No. 32 Article 14: Right to equality before courts and tribunals and to a fair trial, UN. Doc CCPR/C/GC/32.
50 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.03.2001 – Telfner vs. Austria, p 15. Fakti ja õiguse presumptsiooni lubatavusest: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.10.1998 – Salabiaku vs. Prantsusmaa, p 28; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.03.2004 – Radio France jt vs. Prantsusmaa, p 24.
51 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.12.1988 – Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania, p 77.
52 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.02.2002 – Akay vs. Türgi, p 1 jj (vastuvõetamatuse otsus).
53 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 31.01.2017 – Vakhitov jt vs. Venemaa, p 70.
54 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.06.2016 – Popovi vs. Bulgaaria, p 85.
55 Süütuse presumptsiooni kohaldamise praktika ülevaade kohtupraktikas endas: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 93.
56 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. 3. trükk. Tallinn: Juura 2019, lk 108; P. Pikamäe. Süüdistus kui hüpotees. – Sirp 09.10.2015.
57 Vrdl nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.10.2000 – Daktaras vs. Leedu, p 39 jj ja EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.11.2002 – Lavents vs. Läti, p 122 jj.
58 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.04.1998 – Bernard vs. Prantsusmaa, p 37–41.
59 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 20.
60 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26.03.1982 – Adolf vs. Austria, p 30, 34.
61 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.05.2020 – Farzaliyev vs. Aserbaidžaan, p 45.
62 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.05.2020 – Farzaliyev vs. Aserbaidžaan, p 48.
63 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.10.1978 – Krause vs. Šveits.
64 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.03.1983 – Minelli vs. Šveits, p 30.
65 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.09.2006 – Matijašević vs. Serbia, p 49.
66 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.05.2011 – Konstas vs. Kreeka, p 32–45.
67 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.01.2015 – Cleve vs. Saksamaa, p 40–41.
68 M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343, lk 500.
69 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 107.
70 Samas, lk 113.
71 Samas, lk 113.
72 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.06.2016 – Lähteenmäki vs. Eesti, p 49.
73 Ülevaade kohtupraktikas endas: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.10.2014 – Melo Tadeu vs. Portugal, p 46.
74 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.01.2013 – Capetti ja Maimut vs. Rumeenia, p 77.
75 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 94, 98.
76 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.03.1983 – Minelli vs. Šveits.
77 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.03.1983 – Minelli vs. Šveits, p 30–32.
78 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.03.2007 – Geerings vs. Holland, p 41–51.
79 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1987 – Englert vs. Saksamaa, p 35.
80 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.06.2012 – Constantin Florea vs. Rumeenia, p 50, 52.
81 Ülevaade kohtupraktikas endas: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 98.
82 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.10.2016 – Alkasi vs. Türgi, p 22–29.
83 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.01.2015 – Cleve vs. Saksamaa, p 35; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 94.
84 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 103.
85 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1987 – Englert vs. Saksamaa, p 35; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria, p 22; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.02.2003 – Hammern vs. Norra, p 46.
86 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 103.
87 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 103; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.03.1983 – Minelli vs. Šveits, p 37; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria, p 29–30; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.05.2008 – Orr vs. Norra, p 51.
88 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.07.2010 – Tendam vs. Hispaania, p 38–41.
89 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.03.2014 – Müller vs. Saksamaa, p 53–55; samuti EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.07.1998 – Murati vs. Šveits (vastuvõetamatuse otsus).
90 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria, p 30; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.10.2003 – Baars vs. Holland; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.06.2012 – Constantin Florea vs. Rumeenia, p 50–58.
91 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.01.2012 – Vulakh jt vs. Venemaa, p 32–37.
92 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.04.2009 – A. vs. Norra, p 46–47.
93 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.10.2013 – Mulosmani vs. Albaania, p 139
94 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.11.2003 – Zollmann vs. Ühendkuningriik, p 139 (vastuvõetamatuse otsus).
95 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2001 – Phillips vs. Ühendkuningriik, p 35.
96 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.10.2002 – Böhmer vs. Saksamaa, p 53 jj.
97 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.04.2008 – Ismoilov jt vs. Venemaa, p 160–170.
98 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.02.2012 – Tripon vs. Rumeenia, p 23–28 (vastuvõetamatuse otsus).
99 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.02.2014 – Karaman vs. Saksamaa, p 40–44.
100 EK (Euroopa Kohus) 05.09.2019, C-377/18 – AH jt, p 50.
101 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2012, § 366 komm. (kommentaar) 11 (E. Kergandberg).
102 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 126.
103 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 14.01.2010 – Vanjak vs. Horvaatia, p 68–71.
104 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 80 jj.
105 S. Peers jt (toim.). The EU Charter of Fundamental Rights. A Commentary, 48.11A.
106 M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343, lk 499.
107 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.03.1983 – Minelli vs. Šveits, p 37–38; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria, p 29.
108 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1995 – Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, p 36, 41; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.10.2008 – Khuzhin jt vs. Venemaa, p 93–96.
109 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.03.2010 – Kouzmin vs. Venemaa, p 60–65.
110 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.10.2013 – Mulosmani vs. Albaania, p 139–142.
111 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.09.2006 – Pandy vs. Belgia, p 43.
112 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 54.
113 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.12.1988 – Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania, p 77.
114 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.12.2005 – Kyprianou vs. Küpros, p 129–133.
115 D. J. Harris, M O’Boyle, E. P. Bates, C. M. Buckley (toim.). Law of the European Convention on Human Rights. 4th edition. Oxford University Press 2018, lk 465.
116 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.09.2006 – Matijašević vs. Serbia, p 48; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 55.
117 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.11.2002 – Lavents vs. Läti, p 126–127.
118 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.03.2003 – Gokceli vs. Türgi, p 46; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.05.2008 – Marchiani vs. Prantsusmaa (vastuvõetamatuse otsus).
119 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.07.2013 – Allen vs. Ühendkuningriik, p 126.
120 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.10.2012 – Virabyan vs. Armeenia, p 185–193.
121 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.10.2000 – Daktaras vs. Leedu, p 44; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.06.2006 – Kuvikas vs. Leedu, p 55.
122 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 59.
123 Kuid mitte menetluse lõpetamisega tõendite puudumise tõttu: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1995 – Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, p 39–41.
124 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26.03.1982 – Adolf vs. Austria, p 40.
125 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.05.2005 – Arrigo ja Vella vs. Malta, p 2 (vastuvõetamatuse otsus).
126 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.04.2014 – Natsvlishvili ja Togonidze vs. Gruusia, p 105; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.05.2012 – Šuvalov vs. Eesti, p 82.
127 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.03.2000 – Wloch vs. Poola, p 5 (osaliselt vastuvõetamatuks tunnistamise otsus).
128 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 47.
129 D. J. Harris, M O’Boyle, E. P. Bates, C. M. Buckley (toim.). Law of the European Convention on Human Rights, lk 467.
130 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 14.
131 Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.05.1980 – Artico vs. Itaalia, p 33.
132 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.04.2013 – Ageyevy vs. Venemaa, p 230–238.
133 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.03.2016 – Bédat vs. Šveits, p 48 jj.
134 Vt ka RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.01.2023, 1-22-1949, p 26 jj.
135 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.04.2014 – Natsvlishvili ja Togonidze vs. Gruusia, p 105.
136 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 47–48.
137 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2011 – G.C.P. vs. Rumeenia, p 48.
138 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.10.1996, 3-1-1-109-96; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 21.10.2011, 3-1-1-74-11, p 8; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 17.06.1997, 3-1-1-70-97.
139 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 21.10.2011, 3-1-1-74-11, p 8; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 17.06.1997, 3-1-1-70-97.
140 RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 02.11.2016, 3-3-1-33-16, p 15; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 12.06.2012, 3-3-1-3-12, p 14; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 02.11.2015, 3-3-1-22-15, p 22.
141 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.1983 – Albert ja Le Compte vs. Belgia, p 40.
142 P. van Dijk, F. van Hoof, A. van Rijn, L. Zwaak (toim.). Theory and Practice of the European Convention on Human Rights, lk 620.
143 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 18.
144 Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.10.2016, 3-1-1-70-16, p 10; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.03.2017, 3-1-1-9-17, p 9.
145 Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.03.2011, 3-1-1-13-11, p 9.1; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.03.2017, 3-1-1-9-17, p 9.
146 S. Peers jt (toim.). The EU Charter of Fundamental Rights. A Commentary, 48.68B–48.69B.
147 A. Ashworth. Four Threats to the Presumption of Innocence, lk 249.
148 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.02.2014 – Ovsjannikov vs. Eesti, p 46 jj; samuti RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 04.04 2011, 3-4-1-9-10, p 65.
149 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 19.
150 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.04.2001 – Peers vs. Kreeka, p 78.
151 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.01.2009 – Ramishvili ja Kokhreidze vs. Gruusia, p 99–100; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.03.2010 – Jiga vs. Rumeenia, p 98 jj.
152 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.01.1998 – Meerbrey vs. Saksamaa, p 2 (vastuvõetamatuse otsus).
153 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.07.2014 – Svinarenko ja Slyadnev vs. Venemaa, p 122–139.
154 M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Direktiiv (EL (Euroopa Liit)) 2016/343, lk 503.
155 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria, p 25.
156 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.01.2005 – Capeau vs. Belgia, p 25.
157 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.08.1993 – Sekanina vs. Austria, p 30.
158 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26.01.1999 – Hibbert vs. Holland (vastuvõetavuse otsus); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.01.2011 – Bok vs. Holland, p 37.
159 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.10.1996 – Moody vs. Ühendkuningriik, p 25 jj (vastuvõetavuse otsus); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.10.1996 – Lochrie vs. Ühendkuningriik, p 27 jj (vastuvõetavuse otsus).
160 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.04.1998 – Byrne vs. Ühendkuningriik (vastuvõetamatuse otsus); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.09.2011 – Ashendon ja Jones vs. Ühendkuningriik, p 42 jj.
161 Nt: RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 23.
162 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 21.
163 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 7 komm. (kommentaar) 16 (E. Kergandberg).
164 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 2, 3; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 110.
165 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.12.1988 – Barberà, Messegué ja Jabardo vs. Hispaania, p 77.
166 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 109; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 2, 30; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention. 6. vlj. München: C. H. Beck 2019, § 24 p 141.
167 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.10.1988 – Salabiaku vs. Prantsusmaa, p 14, 28.
168 Nii ka H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 22; EIÕKi kontekstis: Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention, § 24 p 141.
169 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 04.05.2011, 3-1-1-12-11, p 25.3.
170 Poolt: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.11.2006, 3-1-1-90-06, p 35 jj; vastu: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.04.2020, 1-18-2232, p 65–67.
171 Vt lähemalt nt L. Munski. In dubio pro reo põhimõte Eesti kriminaalmenetluses. Magistritöö. Tartu Ülikool 2016, lk 8 jj; vt ka A. Soo, A. Lott, A. Kangur. Võimalused Euroopa Liidu halduskaristuste ülevõtmiseks Eestis. – Juridica 2020/4, lk 252 allm 65.
172 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 07.12.2015, 3-1-1-67-15, p 19; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 27.04.2020, 4-19-447, p 15.
173 Mida raskemad on teole järgnevad tagajärjed, st karistus, seda enam vajab süüdistatav kaitset; vt ka Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention, § 24 p 141; A. Stumer. The Presumption of Innocence, lk 48 jj.
174 Vrd Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention, § 24 p 140.
175 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 7 komm. (kommentaar) 24 (E. Kergandberg); H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 30; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht. 27. vlj. München: C. H. Beck 2012, § 45 äärenr 63; lähemalt: F. Eder. Beweisverbote und Beweislast im Strafprozess. München: Herbert Utz Verlag 2015, lk 183 jj.
176 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 110; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 24 jj; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention, § 24 p 141; J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence, lk 221.
177 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.10.1988 – Salabiaku vs. Prantsusmaa, p 14, 28 (materiaalõiguses ebaseadusliku sisuga paki valdaja strict liability tolliseaduste kohaselt); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.09.1992 – Pham Hoang vs. Prantsusmaa (subjektiivse koosseisu eeldamine, kui isiku juurest leitakse narkootilisi aineid); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.02.1996 – Murray vs. Ühendkuningriik, p 45–47 (vaikimisõiguse kasutamise tõlgendamine süüdistatava kahjuks); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.07.2002 – Janosevic vs. Rootsi, p 101–104 (lisamaksu kohaldamine ilma karistusõiguslike tagatisteta); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.04.2011 – Kasabova vs. Bulgaaria, p 58 jj; EIKomisjon 11.12.1981 – Lingens ja Leitgeb vs. Austria (laimu esemeks olevate asjaolude tõendamine); EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.07.1972 – X. vs. Ühendkuningriik (eluviis ja sissetulekute päritolu tõendamise kohustus). Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.12.2007, 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.04.2020, 1-18-2232, p 66–67.
178 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.03.2001 – Telfner vs. Austria, p 15–18: rikkumise tuvastamine ja eristamine Murray kaasusest; M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses, lk 506; R. Clayton, H. Tomlinson. Fair Trial Rights. The Law of Human Rights. 2nd ed. Oxford University Press 2010, lk 11.261.
179 Vt ka M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses, lk 505 jj.
180 Kriitiliselt EIKi kohtupraktika kohta üldise õiguse kontekstis: A. Stumer. The Presumption of Innocence, p 102.
181 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 111.
182 Vrd J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence, lk 237 jj. Vandekohtud leiavad kasutamist samuti Mandri-Euroopa õigussüsteemide kriminaalmenetlustes.
183 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 111; R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 384; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 300.
184 Vt ka U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 111; T. Fischer. KK-StPO8. München: C. H. Beck 2019. Sissejuhatus, äärenr. 39; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 300.
185 Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 689 jj koos näidetega kohtupraktikast; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.07.2011, 3-1-1-10-11, p 21; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.05.2009, 3-1-1-19-09, p 16; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.06.2008, 3-1-1-33-08, p 8; T. Fischer. KK-StPO8. Sissejuhatus, äärenr. 39. Vandekohtu otsuse puhul seesugusest põhistamiskohustusest arusaadavatel põhjustel rääkida ei saa, vt L. Zedner, C.-F. Stuckenberg. Due process. – K. Ambos, A. Duff jt (toim.). Core Concepts in Criminal Law and Justice. Kd I. Cambridge University Press 2020, lk 323; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) aga aktsepteerib vandekohtu otsuste puhul põhjenduste puudumist, kui seda kompenseeritakse kohtuniku üksikasjalike juhenditega vandekohtunikele: J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence, lk 104, 237.
186 Tõsikindluse nõude kohta vt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 07.05.2009, 3-1-1-15-09, p 9; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.02.2021, 1-20-1301, p 12, kusjuures selles tuginetakse mh ka vormelitele „suur tõenäosus“ ja „väljaspool mõistlikku kahtlust“.
187 Vt ka E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 60, komm. (kommentaar) 6 jj (E. Kergandberg); J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence, lk 237.
188 A. Stumer. The Presumption of Innocence, lk 20 jj.
189 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 24, 30; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 112.
190 Vt lähemalt: M. Kärner, K. Rosin. Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses, lk 505.
191 A. Stumer. The Presumption of Innocence, lk 95; J. D. Jackson, S. J. Summers. The Internationalisation of Criminal Evidence, lk 201 jj.
192 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.02.2021, 1-20-1301, p 11; T. Fischer. KK-StPO8. Sissejuhatus, äärenr 50–51; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht., § 45 äärenr 56: tõendamiskoormise reegel. Vt ka F. Eder. Beweisverbote und Beweislast im Strafprozess, lk 199; Üldiselt on in dubio pro reo reegel käsitatav tasakaalumehhanismina uurimisprintsiibil toimivale kriminaalkohtumenetlusele.
193 C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 45 äärenr 59.
194 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.09.2010, 3-1-1-60-10, p 9–11; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 31.
195 T. Fischer. KK-StPO8. Sissejuhatus, äärenr 51; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 45 äärenr 61–62; vt ka H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 31.
196 T. Ploom. – T. Ploom jt (koost.). Väärteomenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2007, § 4 komm. (kommentaar) 2.
197 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.02.2004, 3-1-1-120-03, p 16.
198 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.02.2004, 3-1-1-120-03, p 17.
199 Nt kaasaaitamiskohustus: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 28.01.2008, 3-1-1-47-07, p 21-22; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p 8.
200 Tulude hinnanguline tuvastamine: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p 8.
201 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p 10–11.
202 Konkurentsiõiguse rikkumise, täpsemalt kartellikokkuleppe (KarS (Karistusseadustik) § 400, KonkS (Konkurentsiseadus) § 6 lg 2 ja ELTL (Euroopa Liidu toimimise leping) art 101) kontekstis: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 04.05.2011, 3-1-1-12-11, p 25.3. Nimetatud asjas oleks aga nõutav olnud EK (Euroopa Kohus) eelotsuse taotluse esitamine ELTL (Euroopa Liidu toimimise leping) art 267 alusel; vastupidine seisukoht: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 30.05.2012, 3-1-1-36-12, p 19, kuigi see otsus puudutas sisuliselt pigem materiaalõiguslikku omistamisnormi, täpsemalt koosseisupärase teo õigusvastasuse eeldamist (vt komm. (kommentaar) 46); sama ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2011, 3-1-1-70-11, p 18.1 jj seonduvalt aktiivse kaitsetaktikaga, mis võrdub pigem põhiõigusest loobumisega (komm. (kommentaar) 47, 50).
203 Vt ka C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 25 äärenr 14.
204 Vt ka hoolsuskohustust kaitsja ja kliendi usaldussuhte kontekstis: U. Lõhmus. Advokaadi ja kliendi usaldussuhe ja selle piirid. – Juridica 2007/9, lk 610 jj; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 175 jj.
205 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.03.2016, 3-1-1-6-16, p 19; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.03.2011, 3-1-1-4-11, p 11; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 30.
206 Kohtupraktikas nähakse selles küll materiaalset karistust: RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 21.1 jj (kuigi konfiskeerimine ei oma alati karistuslikku mõju); RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 17–18; vrd ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.07.2002 – Janosevic vs. Rootsi, p 101–104.
207 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 123.
208 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2001 – Phillips vs. Ühendkuningriik, p 40; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2005 – van Offeren vs. Holland (vastuvõetamatuse otsus).
209 Nende asjaolude ja vara toimepanija arvel saamise tõendamise koormis lasub süüdistajal: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 03.03.2016, 3-1-1-10-16, p 35.
210 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2011, 3-1-1-70-11, p 18–20; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 30.05.2012, 3-1-1-36-12, p 19.
211 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.10.2018, 1-17-5760, p 10 jj; riigikohtunik E. Kergandbergi eriarvamus otsusele asjas 1-17-5760, p 4: kui süüdistatav on kasvõi hilinenult esitanud arstitõendi süüteo ajal esinenud vaimuhaiguse kohta, millel võib olla tähendus isiku süüvõimelisuse kohta, tuleks seda kindlasti arvestada. Seda enam, et tegemist on n-ö haavatavas seisukorras süüdistatavaga ja asjas on sedastatavad kaitsja töö puudused, mis tingisid tõendi hilinenud esitamise. RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.10.2018, 1-17-5760, p-des 17–19 tugineti märksa teistsugusele olukorrale.
212 A. Soo, A. Lott, A. Kangur. Võimalused Euroopa Liidu halduskaristuste ülevõtmiseks Eestis, lk 254.
213 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.02.2017, 3-1-1-111-16, p 13.
214 J. Sootak. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Konkureerivad põhimõtted in dubio pro reo ja iura novit curia. – Juridica 2009/2, lk 108 jj; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 45 äärenr 64.
215 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.08.2011 – G. vs. Ühendkuningriik, p 28–30 (vastuvõetavuse otsus).
216 Sarnane argumentatsioon: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 23; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.06.2007 – O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 56 jj.
217 RKTKo (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus) 21.12.2007, 3-2-1-123-07, p 15.
218 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 43; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.10.2016, 3-1-1-59-16, p 28.
219 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 16.11.2010, 3-1-1-83-10, p 35.
220 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.06.2010, 3-1-1-46-10, p 84.
221 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.03.2010 – Krumpholz vs. Austria, p 38 jj; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention, § 24 p 138.
222 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 28.11.2022, 1-21-697, p 41 jj.
223 Riigikohtunike H. Kirise ja S. Laose eriarvamus RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.04.2020, 1-18-2232, p 12.
224 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.04.2020, 1-18-2232, p 65–67.
225 L. Glikman. Põhjendamatu sekkumine majandustegevusse ja jälitustegevus. – Juridica 2011/4, lk 253, allm 15.
226 Kahtlused sellise instituudi õiguspärasuses on tõstatatud ka üldises õiguses, kust see regulatsioon algselt pärineb: A. Sanders, R. Young. Criminal Justice. 3rd ed. Oxford University Press 2006, lk 522 jj; J. Sprack. A Practical Approach to Criminal Procedure. 12th ed. Oxford University Press 2008, lk 9.18 ja 9.29; P. Darbyshire. English Legal System in a Nutshell. 7th ed. London: Sweet & Maxwell 2007; H. Quirk. The Rise and Fall of the Right of Silence. Abington, Oxon: Routledge 2017, lk 120, 176.
227 Vt U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 110 jj, 115 jj.
228 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.06.2010, 3-1-1-46-10, p 8.4.
229 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.03.2010, 3-1-1-8-10, p 8; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.04.2010, 3-1-1-15-10, p 8; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.06.2011, 3-1-1-38-11, p 18; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 27.04.2020, 4-19-447, p 9–15.
230 Vt ka U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 112.
231 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.02.2021, 1-20-1301, p 11; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 07.11.2019, 1-18-86, p 57.
232 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 04.10.2013, 3-1-1-72-13, p 14; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.07.2011, 3-1-1-10-11, p 26; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 33.
233 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.12.2012, 3-1-1-113-12, p 7.3; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.12.2006, 3-1-1-82-06, p 11; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.11.2006, 3-1-1-90-06, p 35 jj. Erinevate tõenduslikult puudulike olukordade kohta Riigikohtu praktikas: H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 32.
234 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 36. Selle kohmaka keelendi asemel oleks maakeeli paslikum kasutada „enese süüstamisvabadust“.
235 EIÕKi kohtupraktika kontekstis: S. Trechsel. Human Rights in Criminal Criminal Proceedings, lk 342: ütluste andmisele asumine võib isikule mõlemal juhul kaasa tuua ohte, sh tema ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise võimaluse.
236 Nii Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni viienda täienduse kui ka KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 14 lg 3 p “g” kaitseala on vaatamata sarnasele sõnastusele (vastavalt „to be a witness“ ja „testify against“) märksa laiem.
237 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 17.
238 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 124.
239 Vt ka samas, lk 125; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Criminal Proceedings, lk 342.
240 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 38; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 25 äärenr 1; B. Jugl. Fair trial als Grundlage der Beweiserhebung und Beweisverwertung im Strafverfahren. Baden-Baden: Nomos 2017, lk 38.
241 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2002, 3-1-1-25-02, p 10 jj; U.S. Supreme Court 13.06.1966, 384 U.S. 436 – Miranda vs. Arizona osariik.
242 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.02.1996 – Murray vs. Ühendkuningriik, p 66; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.11.2008 – Salduz vs. Türgi, p 54 jj; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.12.2008 – Panovits vs. Küpros, p 66; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.05.2013 – Martin vs. Eesti, p 79 jj.
243 F. Doege. Die Bedeutung des nemo-tenetur-Grundsatzes in nicht von Strafverfolgungsorganen geführten Befragungen. Frankfurt am Main: Peter Lang 2016, lk 50.
244 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2002, 3-1-1-25-02, p 10. Möönvalt samuti: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2022, 1-21-2039, p 19, 25.
245 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 124.
246 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 69; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.05.2001 – J.B. vs. Šveits; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.02.1993 – Funke vs. Prantsusmaa, p 44; J. Sarv. Mõningatest haldus(kohtu)menetluse ja süüteomenetluse paralleelsusega seotud probleemidest. – Juridica 2005/5, lk 317.
247 Vt lähemalt: G. Palm. Enese mittesüüstamise privileeg ja Touch-ID: kas enese mittesüüstamise privileeg laieneb sõrmejäljelugeriga kaitstud telefonile? – Juridica 2018/4, lk 289 jj; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 143.
248 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 42; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 33, äärenr 6: nt alkomeetrisse puhumine on enese aktiivne süüstamine, millest võib keelduda (Eesti õiguses vastavalt KorS (Korrakaitseseadus) § 38 lg 2 p 2 ja lg 4 alusel). Seevastu vereproovi võtmine on talumiskohustus, mis ei ole hõlmatud kõnealuse põhiõiguse kaitsealast riikliku sunni kasutamise vastu.
249 Vt ka U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 142, 143. Sama lähenemine: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.06.1999 – Tirado Ortiz ja Lozano Martin vs. Hispaania (vastuvõetamatuse otsus).
250 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 48.
251 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.06.2005, 3-1-1-39-05, p 15; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 18.
252 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 39.
253 Kokkuvõtvalt: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 147.
254 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.12.2014, 3-1-1-90-14, p 52; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2002, 3-1-1-25-02, p 9.
255 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.05.2001 – J.B. vs. Šveits, p 66; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.09.2011 – A. Menarini Diagnostics S.R.L. vs. Itaalia, p 38 jj.
256 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 28.01.2008, 3-1-1-60-07, p 29.
257 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 02.11.2010, 3-1-1-85-10, p 21.
258 RKPJKm (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus) 12.03.2021, 5-20-11, p 20.
259 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 16.05.2008, 3-1-1-86-07, p 19 jj.
260 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 125.
261 EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 3 kontekstis: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.07.2006 – Jalloh vs. Saksamaa, p 113; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.02.2016 – Shlychkov vs. Venemaa, p 83.
262 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.04.2011 – Nechiporuk ja Yonkalo vs. Ukraina, p 260; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 321.
263 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 125; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 41.
264 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 125.
265 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 41; C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 25 äärenr 15.
266 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 137; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.04.2012 – Van der Heijden vs. Holland, p 50.
267 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 43.
268 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2002, 3-1-1-25-02, p 10; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.07.2005, 3-1-1- 39-05, p 14; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 17.
269 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.06.2005, 3-1-1-39-05, p 14: õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetlusseisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud.
270 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 25.11.1997, 3-1-1-105-97; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 23.11.1999, 3-1-1-105-99.
271 U.S. Supreme Court 1906, 201 U.S. 43 – Hale vs. Henkel, lk 69–70; BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 26.02.1997, 1 BvR 2172/96, p 80 jj (E 95, 220, 242); EK (Euroopa Kohus) 15.10.2002, C-238/99 P jt. – Limburgse Vinyl Maatschappij jt, p 273–275; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Criminal Proceedings, p 349 viitega EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) Société Sténuit vs. Prantsusmaa (taotlus nr 11598/85 – kustutatud kaebuse nimekirjast).
272 EK (Euroopa Kohus) 02.02.2021, C-481/19 – Consob, p 45.
273 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 145; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Criminal Proceedings, p 349.
274 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 40.
275 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 144 jj.
276 Samas, lk 145.
277 EK (Euroopa Kohus) 18.10.1989, C-374/87 – Orkem vs. Euroopa Komisjon, p 34–35.
278 Kohtujurist P. Pikamäe 27.10.2020 ettepanek EK (Euroopa Kohus) kohtuasjas C-481/19 – Consob, p 90 jj.
279 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 139.
280 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.02.1996 – Murray vs. Ühendkuningriik, p 44; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 49; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.12.2000 – Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, p 57–59; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.06.2000 – Averill vs. Ühendkuningriik, p 45; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.04.2015 – O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 49.
281 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 19, 20, kuigi viimane puudutab pigem PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-s 2 sätestatud põhiõigust.
282 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 49; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 146 jj.
283 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.09.2003 – Vasileva vs. Taani, p 39; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Criminal Proceedings, lk 354 jj; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 46.
284 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.02.1993 – Funke vs. Prantsusmaa, p 44; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.04.2009 – Marttinen vs. Soome, p 73–76; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.05.2001 – J.B. vs. Šveits, p 66; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 68.
285 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 69. Vastupidine seisukoht: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.05.2001 – J.B. vs. Šveits, p 68.
286 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.02.1993 – Funke vs. Prantsusmaa, p 44.
287 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 23.
288 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 21–23.
289 Sarnase argumentatsiooniga: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.06.2007 – O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, p 56 jj.
290 Tõendid, mis saadakse sunniga, kuid on olemas süüdistatava tahtest sõltumatult: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 69; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.07.2006 – Jalloh vs. Saksamaa, p 69, 100–117; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 142 jj.
291 Saksa kriminaalmenetlusõiguses on üldjuhul tahtevastaseks kehalist puutumatust riivavaks võrdlusmaterjali võtmiseks nõutav kohtu luba: C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 33 äärenr 8, 22, 31. Teiste isikute puhul peab olema nende seisund võrreldav tunnistaja omaga, samas § 33 p 25; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 142, 144.
292 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.10.2001, 3-1-1-87-01, p 9.3.1; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 41; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Criminal Proceedings, lk 350.
293 H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 41.
294 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.11.2002 – Allan vs. Ühendkuningriik, p 50–51.
295 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.03.2009 – Bykov vs. Venemaa, p 101.
296 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.03.2007 – Heglas vs. Tšehhi Vabariik, p 75; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 50; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 132 jj.
297 C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 25 äärenr 26 jj.
298 Vt ka H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 52–53.
299 Samas, § 22 komm. (kommentaar) 53.
300 Seonduvalt süüpõhimõtte järgimisega: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 14.12.2009, 3-1-1-96-09, p 9; lähemalt U. Lõhmus. Kas kokkuleppemenetlus on kooskõlas karistusõiguse süüpõhimõttega? – Juridica 2014/7, lk 548.
301 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 04.10.2007, 3-1-1-52-07, p 7.
302 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 26.09.2005, 3-1-1-79-05, p 10.
303 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 13.06.2013, 3-1-1-64-13, p 8; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 11.03.2013, 3-1-1-24-13, p 8.1, 13 ja 14.3; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 13.06.2013, 3-1-1-64-13, p 8; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 11.03.2013, 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3 ja kõige ulatuslikumalt selles suunas: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2022, 1-21-2039, p 15 jj. Vt ka H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 55.
304 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2022, 1-21-2039, p 19 jj (süüdistatavana antud ütlused); RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.06.2022, 1-18-437, p 50 jj (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 71 kontekstis tunnistaja ütlused).
305 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 11.03.2013, 3-1-1-24-13, p 13: kriitika seaduseelnõu 599 seletuskirja aadressil, milles muudatuste selgitusi napib.
306 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 32–33: erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. Veel vähem on põhjust rääkida „süüdistusversiooni omaksvõtust“ olukorras, kus süüdistatav end süüdi ei tunnista ja kasutab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest. Samuti on väär järeldus, et ainuüksi ristküsitlusest keeldumine annab aluse lugeda süüdistatav ebausaldusväärseks tõendiallikaks.
307 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.02.1996 – Murray vs. Ühendkuningriik, p 45–47; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.04.2015 – O’Donnell vs. Ühendkuningriik, p 49.
308 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.11.2017, 4-16-6037, p 19.
309 Vt nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.10.2017, 1-15-10967, p 6; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 27.04.2020, 4-19-447, p 13; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 07.11.2019, 1-18-86, p 64.
310 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 23.10.2015, 3-1-1-73-15; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.06.2021, R.B. vs. Eesti.
311 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p 14–17; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 28.01.2008, 3-1-1-47-07, p 22; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.06.2005, 3-1-1-39-05, p 13 jj.
312 EK (Euroopa Kohus) 02.02.2021, C-481/19 – Consob, p 57–58.
313 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.02.2004, 3-1-1-120-03, p 16–17. Sama põhimõtte kohta Saksa õiguses: C. Roxin, B. Schünemann. Strafverfahrensrecht, § 25 äärenr 18.
314 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p 14–17. Veelgi laiemalt, välistades potentsiaalselt isikut süüstava teabe kogumise sunniviisiliselt ka väljaspool kriminaalmenetlust: J. Sarv. Mõningatest haldus(kohtu)menetluse ja süüteomenetluse paralleelsusega seotud probleemidest, lk 317 jj.
315 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p 143–144; H. Sepp, E. Kergandberg. – PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 komm. 59.
316 Vt nt lähemalt: A. Soo, A. Lott, A. Kangur. Võimalused Euroopa Liidu halduskaristuste ülevõtmiseks Eestis, lk 242 jj.
317 A. Eser, M. Kubiciel, J. Meyer, S. Hölscheidt (koost.). Charta der Grundrechte der Europäischen Union. 5. vlj. Baden-Baden: Nomos 2019. Art 48 komm. (kommentaar) 13, 15. Vt ka EK (Euroopa Kohus) 22.11.2012, C-89/11 P – E.ON Energie AG vs. Komisjon, p 72 jj: süütuse presumptsiooni kohaldatakse menetlustes, mis on seotud ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisega ja mille tagajärjel võidakse määrata trahve või karistusmakseid. EK (Euroopa Kohus) 16.02.2017, C-90/15 P – Hansen & Rosenthal KG ja H&R Wax Company Vertrieb GmbH vs. Euroopa Komisjon, p 18, 19: kuigi konkurentsiasjades haldussanktsioonide kohaldamisel kehtib in dubio pro reo reegel ja süütuse eeldamise põhimõte ning konkurentsieeskirjade rikkumise tõendamiskoormis lasub ametiasutusel, tuleb ettevõtjal tõendada asjassepuutuvate õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu.
318 Siinkohal tõusetub taas teravalt küsimus puuduvast solange-klauslist või sarnasest põhimõttest ELi õiguse ülevõtmisel: M. Ernits jt. The Constitution of Estonia: The Unexpected Challenges of Unlimited Primacy of EU Law. – A. Albi, S. Bardutzky (toim.). National Constitutions in European and Global Governance, lk 887 jj. Tõlge eesti keelde.
319 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.1996 – Saunders vs. Ühendkuningriik, p 68; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 319.
320 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 14.10.2015, 3-2-1-103-15, p 15.
321 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p 14–17.

Üles