XIII peatükk. KOHUS

RKÜK 28.10.2002, 3-4-1-5-02ORAS (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus) § 7 lg 3; 17.03.2003, 3-1-3-10-02 – Karistusreform II; 14.04.2009, 3-3-1-59-07 – Šuvalov; 08.06.2009, 3-4-1-7-08 – Riigihangete seadus; 12.07.2012, 3-4-1-6-12 - ESM (Euroopa Stabiilsusmehhanism); 17.12.2013, 3-2-1-4-13 – Sunniraha; 04.02.2014, 3-4-1-29-13 – Menetluskulud; 21.04.2015, 3-2-1-75-14 – Maksekäsu kiirmenetlus; RKPJK 06.03.2002, 3-4-1-1-02 – Käibemaksuseadus I; 11.05.2006, 3-4-1-3-06 – Euroarvamus; 22.11.2010, 3-4-1-6-10 – Tallinna ühisveevärk; 17.02.2014, 3-4-1-54-13 – Menetlustoimingu lubatavus; 03.03.2015, 3-4-1-56-14 – Menetlusdokumendi kättetoimetamine; 15.01.2016, 3-4-1-30-15 – Linnapea ametist kõrvaldamine; 11.05.2017, 3-4-1-4-17 – Individuaalkaebuse lubatavus; RKHK 10.06.2021, 3-21-231/18 – Kohtunikule süüdistuse esitamine

Taavi Annus. Riigiõigus. Tallinn: Juura 2006.

Jaan Ginter. Erikohtute võimalik koht Eesti Vabariigi õigussüsteemis. – Juridica 1995/1, lk 12–13.

Tilman Hoppe. Public corruption: Limiting criminal immunity of legislative, executive and judicial officials in Europe. – Vienna Journal of International Constitutional Law 2011, kd 5, nr 4, lk 538–549.

Janar Jäätma. Kas õigusemõistmine on üksnes õiguse mõistmine? – Juridica 2016/2, lk 75–86.

Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne (toim. P. Pikamäe, K. Leichter). Tallinn: Juura 2018.

Marelle Leppik. Esimesi märke põhiseaduslikkuse kohtulikust järelevalvest: Riigikohtu praktika 1920. aasta põhiseaduse kehtimisajal. – Juridica 2012/3, lk 185–192.

Uno Lõhmus. Põhiseaduslikkuse kohtuliku kontrolli sünniloost. – Riigiõiguse aastaraamat 2020. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 7–31.

Uno Lõhmus, Hannes Vallikivi. Lisandusi põhiseaduslikkuse järelevalve sünniloole Eestis. – Juridica 2020/6, lk 451–464.

Uno Lõhmus. Põhiseaduslikkuse järelevalve küsimus 1937. a põhiseaduse koostamisel: võitlus põhiseaduskohtu loomise eest. – Riigiõiguse aastaraamat 2021. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 105–138.

Rait Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse. Tallinn: Juura 2004.

Lauri Mälksoo. Eesti suveräänsus 1988–2008. – H. Kalmo, M. Luts-Sootak (toim.). Igavene või iganenud? Tekste kaasaegsest suveräänsusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 132–156.

Priit Pikamäe. Ääremärkusi Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve korralduse ja menetluse kujunemisele ja võimalikule edasisele arengule. – Riigiõiguse aastaraamat 2021. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 139–170.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. Kommenteeritud väljaanne (toim. S. Laos, R. Loom, N. Parrest, J. Põld). Tallinn: Juura 2021.

Marju Luts-Sootak, Hesi Siimets-Gross. Eesti õiguse 100 aastat. Tallinn: Post Factum 2019.

Hannes Vallikivi. Õigusteaduslik arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuses 1920–1940. – Riigiõiguse aastaraamat 2021. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 89–104.

Statistika
{"2022":{"12":{"allalaadimine":{"no":5},"visits":{"no":40}}},"2023":{"01":{"visits":{"no":24}}}}

Kõige üldisemalt võib kohtupidamist (resp. õigusemõistmist) määratleda kui ühiskonnas tekkinud vaidluse lahendamist kolmanda erapooletu isiku poolt. Kohtupidamine nimetatud tähenduses võib toimuda väga erinevates vormides (nt tüliküsimuse lahendamiseks vaidlevate poolte endi kokku kutsutud vahekohtus) ega pea seetõttu vältimatult aset leidma riigi vahendusel. Ajaloolistel põhjustel (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 komm. (kommentaar) 2–3) on kohtupidamine siiski kujunenud üheks moodsa riigi tuumikfunktsiooniks ja valdav osa õigusvaidlusi leiab oma lahenduse riikliku kohtusüsteemi kaudu. Olles kujunenud üheks osaks riigivõimu teostamisest, moodustavad kohtuvõimu funktsioneerimise põhialused ühe konstitutsioonilise reguleerimisobjekti. Kohtuvõimu puudutavad peatükid on kuulunud kõigi Eesti seniste põhiseaduste (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus)) koosseisu, erinedes üksteisest siiski oma regulatsiooniastme poolest. Seni kõige lakoonilisem kohtute peatükk sisaldus 1920. a PSis (§-d 68–74), mis nimetas ära vaid kohtu sõltumatuse põhimõtte (§ 68), kõrgeima kohtuna Riigikohtu (§ 69), kohtunike ametisse nimetamiseks pädeva institutsiooni (Riigikohus, kui kohtunik polnud valitav) ühes olulisemate kohtuniku isikulise sõltumatuse tagatistega (§-d 70–72) ning vandekohtute ja erakorraliste kohtute lubatavuse eeldused (§-d 73–74). 1934. a selles PSis kehtima hakanud muudatused ei puudutanud kohtute peatükki enam kui kohtunike ametisse nimetamise korra osas (Riigikohtu ettepanekul riigivanem). Seevastu 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) sisaldas oluliselt üksikasjalikumat kohtuvõimu teostamise regulatsiooni (§-d 112–121), sisaldades lisaks juba eelnevates PSides olemas olnule ka sätteid asjaomase ministri pädevuse kohta korraldada kohtute asjaajamise järelevalvet (§ 113 lg 2), kohtuniku teenistusvanuse piirmäära (§ 115), erikohtute loomise võimalust (§ 118), Vabariigi Presidendi (VP (Vabariigi President)) armuandmisõigust ja selle piire (§ 120) ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse kehtestamise võimalust (§ 121). Kehtiv PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) järgib kohtute peatüki regulatsiooniastmelt pigem 1938. a eelkäijaga omaksvõetud joont sätestada kohtuvõimu puutuvaid küsimusi põhiseaduses pigem rohkem, piirates seeläbi seadusandja otsustusõigust selles vallas. Kohtunike ametisse nimetamise üksikasjadelt on regulatsiooniteravik ajaloolistel põhjustel siiski üle kandunud kohtusüsteemi ülesehitust ja selle eri astmete põhiülesandeid kirjeldavatele küsimustele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 148–149). Lähemalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 148.

Kehtiva PSi kohtutegevust puudutava peatüki koostamise põhieeskujuks on olnud 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus), samuti selle alusel 1938. a kehtestatud kohtute seadustik.1 PSi käesoleva peatüki teksti kujunemise juures on oluline silmas pidada, et see valmis põhiosas väljaspool PSi muude osade koostamist ja ennetades ajaliselt 1992. a PSi tervikteksti väljatöötamisele asumist. Nagu märkis toonane justiitsminister Jüri Raidla Põhiseaduse Assamblees justiitsministeeriumi koostatud PSi eelnõu tutvustades, lähtus selle kohtute peatükk kontseptsioonist, mis oli aluseks võetud kahes kohtureformi alustavas ning juba eelnevalt ülemnõukogu menetlusse antud seaduseelnõus.2 Nimelt asuti Eestis kohtureformi ette valmistama juba oluliselt enne riigi taasiseseisvumist augustis 1991, mistõttu toonase kohtureformi kesksed seadused – kohtute seadus (KS (Kohtute seadus)) ja kohtuniku staatuse seadus (KSS) – võeti vastu veel ülemnõukogus oktoobris 1991, s.o uue PSi ettevalmistamisele asumisest märkimisväärselt varem.3 Põhiseaduse Assamblees eelistati seetõttu kohtureformi põhiküsimuste juurde tagasipöördumist vältida ning kajastada põhiseaduse asjakohases peatükis äsja kehtestatud KSis4 ja KSSis5 juba otsustatut PSile vajalikus ulatuses. Sellist lähenemist lihtsustas riikluse õigusliku järjepidevuse kontseptsioon ja asjaolu, et ka 1991. a kohtureform ise oli toimunud nimelt 1938. a põhiseaduslikku korda eeskujuks võttes. Kirjeldatud asjaoludega on ühtlasi selgitatav ka kohtute peatükki puudutavate diskussioonide vähesus Põhiseaduse Assamblees.

Sisuliselt restaureeris kehtiv PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) seeläbi väheste kõrvalekalletega Eestis 1930. aastate lõpul toiminud kolmeastmelise kohtusüsteemi. Viimast iseloomustas üldpädevusega esimese astme kohtute (jaoskonnakohtute) võrk, mille lahendeid sai apelleerida ringkonnakohtusse. Kõrgeimaks kohtuastmeks oli Riigikohus, mis arutas alama astme kohtulahenditele esitatud kassatsioone.6 Erinevalt varasemast loobuti 1991. a kohtureformiga siiski eraldiseisvast kohtukojast, mille pädevusse kuulus apellatsioonide arutamine nende kohtulahendite peale, mida ringkonnakohus arutas esimese astme kohtuna, ning nimetati jaoskonnakohtud ümber maakohtuteks. Ajalooliselt tugines 1938. a kohtukorraldus omakorda Vene impeeriumi Läänemere provintside 1889. a kohtureformi tulemustele. Nii on väidetud, et 1938. a kohtute seadustiku aluseks oli otseselt Tsaari-Venemaa kohtuministri N. Muravjovi juhitud komisjoni (1894–1899) koostatud kohtuasutuste seadustiku projekt.7 Nõnda tähendas otsus lähtuda 1991. a kohtureformi läbiviimisel eeskujuna 1938. a kehtestatud kohtukorraldusest põhiolemuselt tagasipöördumist 19. sajandi lõpu kohtusüsteemi ideestiku juurde, kuivõrd 1938. a kohtute seadustik kujutas endast nende arusaamade reformitud ja kaasajastatud varianti. Seda kinnitab ka asjaolu, et pärast iseseisvuse väljakuulutamist ja Saksa okupatsiooni lõppu antud Ajutise Valitsuse korralduste kohaselt taastati Eestis põhijoontes tsaaririigis enne revolutsiooni toiminud kohtukorraldus, tehes selles muudatusi ulatuses, mida tingis oma riigi loomine: Riigikohtu loomine kõrgeima kohtuna, vallakohtute ja ülemtalurahvakohtute kaotamine, ning teatud muudatused eri kohtuastmete omavahelises pädevuste jaotuses ja tööpiirkondades.8 Põhimõtteline otsus tugineda 1991. a kohtureformi läbi viies eeskujuna 1938. a kohtukorraldusele välistas paraku võimaluse luua pärast taasiseseisvumist täiesti uus kohtusüsteem, mis oleks võtnud arvesse vahepealsel ajal teiste riikide kohtusüsteemides üldiselt toimunud arenguid, mida iseloomustab peaasjalikult järjest suurem liikumine spetsialiseeritud kohtute poole materiaalõiguslike regulatsioonide spetsiifika kasvades.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt moodustab kohtuvõim eraldi riigivõimuharu. Seega on kohtuvõimu teostamine üks osa riigivõimu teostamisest, mistõttu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) peab sarnaselt teiste riigivõimuharudega nägema ette ka kohtuvõimu tegevuse põhialused. Nende küsimuste täpsustamine moodustabki käesoleva peatüki eseme. Konkreetsemalt sätestab põhiseaduse XIII peatükk kohtuvõimu tegevuse konstitutsioonilised põhialused (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 146 ja 151–152), kohtupidamise korraldamiseks vajaliku kohtusüsteemi ülesehituse minimaalsed eeldused (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 148–149), samuti kohtuniku õigusliku seisundi ja ametisse saamise põhialused (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 147, 150 ja 153). Loetletud küsimusteringi üksikasjalikumaks reguleerimiseks on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 104 p 14 kohaselt kohtukorralduse seaduse ja kohtumenetluse seaduste kehtestamise kaudu pädev seadusandja, kes saab seda teha üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Paragrahv 147 lg 4 volitab parlamenti seadusega kehtestama ka üksikasjalikumaid kohtuniku sõltumatuse tagatisi ja õigusliku seisundi. Praegu konkretiseerib mõlema viidatud PSi sätte mõttes kohtuvõimu toimimist seadusandlikul tasandil 19.06.2002 vastu võetud KS (Kohtute seadus)9, mis asendas ja ühendas eelnevalt 23.10.1991 eraldi kehtestatud KSi ja KSSi (XIII ptk sj komm. (kommentaar) 2). Seega kehastab PSi vaadeldav peatükk – analoogiliselt seadusandlikku ja täitevvõimu reguleerivate alajaotistega – endast ühtlasi kohtuvõimu toimimise põhiseaduslike garantiide loetelu, mida seadusandja ei saa teisiti otsustada.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) tervikuna ja ka XIII peatükk reguleerivad üksnes riiklikku kohtuvõimu teostamist ehk õigusemõistmist, mida toimetab riik oma selleks otstarbeks sisse seatud ametiasutuste, s.o kohtute ja neis töötavate kutseliste kohtunike kui riigiametnike kaudu. Privaatautonoomia põhimõtte alusel toimuv eraisikute vaheline kokkuleppeline kohtupidamine sõltumata selle ülesehitusest ja õiguslikust regulatsioonist ei ole selle peatüki reguleerimise ese. Seega ei laiene peatükis sätestatud nõuded õigusemõistmisele ja kohtukorraldusele, sealhulgas kohtunike sõltumatuse tagamisele, kohtupidamisele väljaspool riigiorganisatsiooni. Viimati nimetatud õigusemõistmise hulka kuuluvad nt vahekohtud, erinevate organisatsioonide aukohtud, kirikukohtud, apellatsioonikomisjonid akadeemiliste institutsioonide juures jt. Kuivõrd PSi XIII peatükk reguleerib nimelt kohtuvõimu kui eraldi riigivõimuharu teostamist, ei laiene selles kirjeldatud nõuded ka õigusvaidluste lahendamisele teiste riigivõimuharude juures (nt väärteoasjade lahendamine täitevvõimu poolt – PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 komm. (kommentaar) 4).

Reguleerides kohtuvõimu teostamise kõige olulisemaid aluseid, sisaldab peatükk oma reguleerimisesemelt põhiseaduse riigikorralduslikke küsimusi sätestavaid norme. Peatükk moodustab jätku PSi teistele riigivõimu institutsionaalset teostamist reguleerivatele peatükkidele, kuuludes sellest hõlmatud normide struktuurilt samale tasandile PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) IV–VI ja XI–XII ning XIV peatüki normistikuga.

Kohtuvõimu peatüki sätted on lahutamatult seotud terve rea PSi II peatükis nimetatud põhiõigustega, eeskätt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 lg 1 ls-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigusega, samuti PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg-tes 1 ja 5 vastavalt ette nähtud põhiõigusega seadusega määratud kohtualluvusele ja edasikaebe põhiõigusega. Kõigi nimetatud põhiõiguste realiseerimine eeldab toimiva kohtusüsteemi olemasolu, mille institutsionaalset alust see peatükk endast kujutabki. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt täidab XIII peatükk Eesti võetud kohustuse luua õigushüvede efektiivsed kaitsemehhanismid. See kohustus nõuab riikidelt pädevate kohtu-, haldus- ja muude organite asutamist üksikisikute kaitseks ning kohtuliku kaitse võimaluste laiendamist, nii nagu see on ette nähtud muu hulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 lg-s 3.10 Kohtute peatüki seotusest kohtulike ja menetluslike põhiõiguste teostamisega tuleneb, et kõigil selles seadusandja kujundada jäetud juhtudel on viimase otsustusruum kohtukorralduse ja -menetluse seadusi kehtestades piiratud vastavate põhiõiguste järgimise nõudega.

Terminoloogiliselt kasutab õiguskord mõistet kohus mitmetähenduslikult.11 See termin võib sõltuvalt kontekstist samaaegselt tähistada nii kohtuvõimu tervikuna kui ka üksikut kohtuasutust (KS (Kohtute seadus) 2.–4. ptk) või konkreetset kohtuasja lahendavat kohtukoosseisu vastava menetlusseaduse mõttes. Põhiseaduse tekstis mõistetakse kohtu all siiski läbivalt kohtuvõimu kui tervikut, tähistades sel moel neid küsimusi, mille üle PSi mõistes ei saa otsustada ükski teine riigivõimuharu peale kohtuvõimu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 15 lg 2, § 24 lg 3, § 48 lg 4). Sarnaselt muude riigivõimuharudega ei saa ka neid küsimusi, mille otsustamine on põhiseadusega vahetult antud kohtuvõimu pädevusse, lahendada ükski teine riigivõim (mutatis mutandis RKÜK III-4/1-2/94). Kui üldiselt on kohtusüsteemisisese kohtualluvuse üle otsustamine sel puhul jäetud seadusandja lahendada, siis loetud juhtudel omistab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) teatud otsustuse tegemise pädevuse üksnes kohtuvõimu teatud lülile (Riigikohtule). Nii on see Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõpetamise korral PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 64 lg 2 p 4 tähenduses või seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks või põhiseadusvasteks tunnistamise korral PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 107 lg 2 ja § 152 lg 2 kohaselt. Viimasel juhul on vastava pädevuse teostamise volitus vaid kõrgemal kohtuastmel.


1 RT (Riigi Teataja) 12.04.1938, 36.
2 V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 78.
3 Lähemalt nt P. Pikamäe. Ääremärkusi Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve korralduse ja menetluse kujunemisele ja võimalikule edasisele arengule. – Riigiõiguse aastaraamat 2021. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapital, lk 141–147.
4 RT (Riigi Teataja) 1991, 38, 472.
5 RT (Riigi Teataja) 1991, 38, 473.
6 Lähemalt: I. Rebane. Kohtud Eestis läbi aegade lühiülevaates. Toronto 1982, lk 79–85; T. Anepaio. Eesti Vabariigi kohtute kujunemine. – Eesti Jurist 1994, nr 3, lk 33 jj; T. Anepaio. Eesti Vabariigi Riigikohus (I). – Eesti Jurist 1994, nr 4, lk 26 jj; T. Anepaio. Eesti Vabariigi Riigikohus (II). – Eesti Jurist, nr 5, lk 3 jj; T. Anepaio. Rahukogud (ringkonnakohtud). – Eesti Jurist 1994, nr 9, lk 3 jj.
7 T. Anepaio. Eesti Vabariigi Riigikohus (II). – Eesti Jurist 1994, nr 5, lk 5; R. Rägo. Kohtukorralduse seaduse eelnõu. – Õigus 1929, lk 8 jj.
8 RT (Riigi Teataja) 27.11.1918,1; RT (Riigi Teataja) 28.11.1918, 2. Ülevaatlikult: T. Anepaio. Eesti Vabariigi kohtute kujunemine, lk 33 jj.
9 RT (Riigi Teataja) I 2002, 64, 390.
10 RT (Riigi Teataja) II,1993,10,11.
11 Eestikeelse mõiste kohus etümoloogiliste aluste kohta vt Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne (peatoim. P. Pikamäe). Tallinn: Juura 2018, § 1 komm. (kommentaar) 1 (E. Kergandberg).

Üles