§ 60. [Riigikogu valimine]

I. Sissejuhatavad märkused

Paragrahv reguleerib Riigikogu valimist, koondades erineva iseloomuga sätteid. Riigikogu valimised on üks rahva poolt riigivõimu teostamise viise (§ 56 punkt 1) ning oluline põhiseadusliku demokraatia element.

Lõike 1 esimene lause määrab kindlaks Riigikogu liikmete arvu (käsitletud kommentaari III osas).

Lõike 1 laused 2–4 ning lõige 2 sätestavad valimispõhimõtted ning tagavad põhiõiguse – Riigikogu aktiivse ja passiivse valimisõiguse. Riigikogu valimisõigus – koos rahvahääletamisõiguse ja Euroopa Parlamendi valimisõigusega – on osa hääleõigusest kui PSi tagatud subjektiivsest õigusest.¹ Valimispõhimõtteid ja Riigikogu valimisõigust (valimispõhiõigust) on käsitletud kommentaari IV osas.

Kommenteeritava paragrahvi lõige 3 sätestab Riigikogu korraliste ning lõige 4 erakorraliste valimiste toimumise aega. Neid küsimusi on käsitletud kommentaari V osas.

Paragrahvi viimane, viies lõige, paneb seadusandjale kohustuse reguleerida Riigikogu valimiste korraldust sellekohases seaduses (VI osa).

Kõigepealt on käsitletud sarnaseid sätteid Eesti varasemates põhiseadustes ning paragrahvi sünnilugu Põhiseaduse Assamblees (II osa).

II. Varasemad põhiseadused ja Põhiseaduse Assamblee

A. 1920. aasta põhiseadus

1920. a PSis oli kehtiva PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 võrdkujuks eelkõige IV peatükis „Riigikogu“ asunud § 36, mille esimeses lõikes oli samuti sätestatud Riigikogu liikmete arv ja valimispõhimõtted. Riigikogu valimisõigust (nii aktiivset kui passiivset) reguleeris § 37. Viimane sidus valimisõiguse „hääleõiguslikkusega“, viidates §-dele 27 ja 28 (vt sätete teksti § 57 kommentaari alguses).

1933. aasta oktoobris rahvahääletusel vastu võetud (1920. aasta) põhiseaduse muutmise seadusega muudeti § 36 esimest lõiget ja teine lõige tunnistati kehtetuks, samuti muudeti § 39. Riigikogu liikmete arvu vähendati poole võrra, ametiaega pikendati kolmelt aastalt neljale ning sisuliselt anti riigivanemale õigus kuulutada välja erakorralised valimised. Muudeti ka valimispõhimõtete sõnastust ja kehtestati nõue, et peab saama valida (mh) üksikuid isikuid. Selle alusel kehtestatud valimiskord ei rakendunud kunagi, kuna enne kehtestati kaitseseisukord ning uue, 1937. a PSi rakendumiseni 1938. aastal valitses riigivanem dekreetide abil.²

B. 1937. aasta põhiseadus

1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) nägi ette kahekojalise Riigikogu ja majoritaarse valimissüsteemi. Välja võib tuua esimese koja, Riigivolikogu valimist ja tegevust reguleerivad VI peatüki III osa paragrahvid 67 ja 68. § 67 lg 1 määras Riigivolikogu liikmete arvu ja sätestas valimispõhimõtted, sh enamuse põhimõtte. Paragrahvi lg 2 ja lg 3 reguleerisid aktiivset ja passiivset valimisõigust. § 68 reguleeris korraliste ja erakorraliste valimiste toimumise aega.

C. Põhiseaduse Assamblee

Kehtiva PSi väljatöötamisel aluseks võetud Jüri Adamsi töögrupi eelnõus³ oli Riigikogu käsitleva V peatüki §-s 52 sätestatud Riigikogu liikmete arv ja valimispõhimõtted, § 53 kajastas valimissüsteemi valikut ning § 54 reguleeris Riigikokku kandideerimist. Esialgu oli Riigikogu valimiseks ette nähtud kaks alternatiivset varianti, millest töösse läks esimene:
§ 52. Riigikogu koosneb sajast liikmest, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel kolmeks aastaks. Riigikogu volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise päevast ja lõpevad uue riigikogu valimistulemuste välja kuulutamisega.
§ 53. Riigikogu valitakse erakondade ja kodanike liitude poolt seaduslikus korras esitatud nimekirjade alusel proportsionaalsuse põhimõttel.
§ 54. Riigikokku võib kandideerida iga hääleõiguslik Eesti kodanik.

Teise variandi järgi oleks pooled Riigikogu liikmed valitud samuti erakondade ja kodanike liitude üle-eestiliste nimekirjade alusel proportsionaalsuse põhimõttel (§ 53 lg 1). Ülejäänud 50 liiget aga isikuvalimistel mitmemandaadilistes valimisringkondades (§ 53 lg 2). Selles variandis täpsustati ka kandideerimisõigust. Isikuvalimistel kandideerija oleks pidanud ära näitama, kas ta on mõne üle-eestilise nimekirja esitanud erakonna või kodanike liidu toetatud kandidaat või sõltumatu kandidaat (§ 53 lg 3). Iga kandidaat võinuks kandideerida korraga ühes isikuvalimisringkonnas ja ka ühes nimekirjas. Kandidaat, kes osutunuks valituks isikuvalimisringkonnas, oleks kustutatud vastavast üle-eestilisest kandidaatide nimekirjast (§ 54 lg 2).

PSi eelnõu väljatöötamisel võeti aluseks esimene variant.⁴ Assamblees arutati Riigikogu liikmete arvu ja volituste kestuse üle. Viimane asendati lõpuks korraliste valimiste toimumise aja fikseerimisega PSis. Riigikokku kandideerimise iga, mis esialgu kattus aktiivse valimisõiguse eaga (18 aastat), tõsteti 21 aastale.

PSRSis nähti ette erisused pärast PSi vastuvõtmist toimuvate esimeste Riigikogu valimiste jaoks. Valimised pidid toimuma hiljemalt 1992. a 27. septembril, liikmete volitused kehtisid kuni kolm aastat (PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) § 3 lg-d 1 ja 2). Erandkorras sai rahvas valida ka presidenti (PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) § 4 lg 2 esimene lause). Esimesed Riigikogu ja presidendi valimised kuulutas välja Ülemnõukogu.⁵ Valimised toimusid 20. septembril 1992, Ülemnõukogu poolt 16. aprillil 1992 vastu võetud Eesti Vabariigi valimisseaduse alusel.⁶

PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) pidi algselt käsitlema ka Riigikogu aktiivse valimisõiguse küsimust, kuid kuna pärast jõustumist reguleeris seda juba PS (Eesti Vabariigi põhiseadus), langes selle eraldi sätestamise vajadus ära.⁷ Ülemnõukogu otsustas⁸ aga koos PSi ja selle rakendamise seadusega rahvahääletusele panna ka küsimuse, kas lisada PSRSi säte: „Lubada pärast põhiseaduse jõustumist toimuval esimesel Riigikogu ja Vabariigi presidendi valimisel osaleda ka Eesti kodakondsuse taotlejatel, kes on taotluse esitanud 1992. aasta 5. juuniks.“ Kuna rahvas vastas sellele küsimusele „ei“⁹, sätet PSRSi ei lisatud.

PSRSi järgi pidid Riigikokku kandideerijad kuni 31. detsembrini 2000 andma süümevande, et nad ei ole olnud „Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure või vastuluure teenistuses ega agent ega ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise ees“ (PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) § 6). Sätestatud oli ka kohtunikureservatsioon – mandaadi võis valeandmete esitamise ära võtta kohtu otsusel.¹⁰ Põhiseaduse Assamblees ei peetud süümevannet siiski piisavaks passiivse valimisõiguse piiranguks. PSRSi sooviti lisada (panna rahvahääletusele selle lisamise küsimus) ka säte, mis keelaks Riigikokku kandideerida kommunistliku partei endistel kõrgematel ametnikel.¹¹ Ülemnõukogu jättis selle küsimuse rakendamise seadusest välja (küsimust ei pandud rahvahääletusele PSRSi eelnõu lisana).¹²

III. § 60 lõike 1 esimene lause: Riigikogu liikmete arv

§ 60 lg 1 esimese lause kohaselt on Riigikogul 101 liiget.

Seega määrab säte ära Riigikogu koosseisu suuruse, mis on oluline kriteerium Riigikogu otsustuste legitiimsuse hindamisel. Koosseisu suurus võetakse aluseks Riigikogu kvalifitseeritud häälteenamusega toimuvate hääletuste puhul (häälteenamuse määratlused on sätestatud PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) § 3 lg-s 6)¹³, samuti mängib see rolli parlamendi otsustusvõime (kvoorumi) määratlemisel, mis on jäetud seadusandja otsustada (§ 70).¹⁴ Ühtlasi tuleneb kommenteeritavast sättest, et Riigikogu on ühekojaline.¹⁵

1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) määras Riigikogu liikmete arvuks 100, kuid lubas Riigikogul oma järgmise koosseisu jaoks liikmete arvu suurendada (1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg-d 1 ja 2). Seega oli tegemist miinimumarvu kehtestamisega, alla mille liikmete arv ei tohtinud langeda.¹⁶ Riigikogu suuruse määramisel mängis praktiliste kaalutluste kõrval rolli otsedemokraatia argument – sooviti ette näha, et võimalust mööda oleks esindatud kõik huvirühmad. Praktilisest küljest arvati, et väiksem arv saadikuid raskendaks komisjonide tööd.¹⁷ 1933. a vähendati Riigikogu liikmete arvu 50-le (1933. a muudetud PSi § 36 lg 1). 1937. a nähti aga ette 80-liikmeline Riigivolikogu (parlamendi esimene koda) (1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 67 lg 1).

Ka kehtiva PSi väljatöötamisel aluseks võetud Jüri Adamsi töögrupi eelnõus oli üks alternatiiv näha ette kahekojaline parlament¹⁸, kuid see ei leidnud Põhiseaduse Assamblees toetust. Ühekojalist parlamenti peeti väiksele riigile sobivamaks ja paindlikumaks olukorras, kus on vaja luua seadusandlik baas kogu riigile.¹⁹ Ühekojalise Riigikogu liikmete arv oli algselt 100. See muudeti paarituks eesmärgiga vältida patiseisu hääletuste läbiviimisel.²⁰ Riigikogu suuruse kindlaksmääramisel lähtuti valemist, mille järgi võiks liikmete arv olla kuupjuur elanike arvust.²¹ Rahvas pidas assambleele saadetud arvamustes Riigikogu liikmete arvu liiga suureks²², ka hiljem on tehtud ettepanekuid Riigikogu koosseisu vähendada – mh põhjusel, et rahvaarv on langenud.²³

Kommenteeritav säte on reegel, millest seadusandja ei saa Riigikogu tegevust reguleerides kõrvale kalduda.²⁴ Sättele on omistatud ka funktsioon tagada, et Riigikogu koosseisul oleks olemas organitäitjad. Pole siiski välistatud olukorrad, kus Riigikogu kohtadest on täidetud vähem kui 101 (nt Riigikogu liikme surma korral, enne kui talle on määratud asendusliige, või juhul, kui Riigikogu liige ei suuda tööst osa võtta ega esitada ka avaldust tagasi astumiseks või volituste peatamiseks).²⁵

IV. § 60 lõike 1 laused 2–4 ning lõige 2: valimispõhimõtted ja Riigikogu valimisõigus

A. § 60 lõike 1 laused 2–4: objektiivne õigus ja põhiõigus

§ 60 lg 1 laused 2–4 nõuavad, et Riigikogu liikmed tuleb valida vabadel, proportsionaalsuse põhimõtte alusel toimuvatel (ls 2), üldistel, ühetaolistel ja otsestel (ls 3) valimistel, kus hääletamine on salajane (ls 4).

Tegemist on valimispõhimõtetega²⁶, mida tuleb järgida Riigikogu valimiste korraldamisel. Eesti kaasaegses õiguskirjanduses, samuti Riigikohtu praktikas kasutatakse neist PSi nõuetest rääkides nii terminit „valimispõhimõtted“²⁷ kui ka „valimisõiguse põhimõtted“.²⁸ Kirjutades ette üldised nõuded valimiste korraldamiseks, on valimispõhimõtetel Riigikogu valimisi legitimeeriv funktsioon. Üksnes PSi nõuete järgi toimunud, kehtivate valimiste kaudu saab rahvas kõrgeima riigivõimu teostajana legitimeerida Riigikogu kui seadusandja tegevust.²⁹ Valimispõhimõtted on demokraatia põhimõtte koostisosad.³⁰

Teisest küljest tuleneb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 lg 1 lausetest 2–4 subjektiivne õigus sellele, et Riigikogu valimistel peetakse valimispõhimõtetest kinni.³¹ Seega on sätetes tagatud põhiõigus, mille tähistamiseks siin kasutatakse terminit Riigikogu valimisõigus (ka valimispõhiõigus³²).

Subjektiivse õigusena on Riigikogu valimisõigus üks hääleõiguse alaliik rahvahääletamisõiguse ja Euroopa Parlamendi valimisõiguse kõrval.³³ Hääleõigus on seotud § 56 nimetatud riigivõimu teostamise viisidega, seetõttu ei hõlma see kohaliku omavalitsuse volikogu valimisõigust. Eesti õiguskirjanduses tunnustatakse hääleõiguse, sh Riigikogu valimisõiguse põhiõiguslikku iseloomu³⁴, kuigi hääleõigust tagavad sätted asuvad väljaspool põhiõiguste kataloogi sisaldavat PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) II peatükki.³⁵ „Valimisõigused on peamisi õigusi, mille kasutamise kaudu saab rahvas ühiskonnaelu otsustes kaasa rääkida, sh osaleda riigivõimu teostamises PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 1 lg 1 ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 56 p 1 mõttes.“³⁶

Riigikogu valimisõigus jaguneb aktiivseks ja passiivseks valimisõiguseks ning sellel põhiõigusel on nii vabadus- ehk tõrjeõiguslik kui ka sooritusõiguslik dimensioon (õigus menetlusele ja korraldusele, samuti kaitsele). Lisaks sellele on tegemist erilise võrdsusõigusega.³⁷

Valimispõhimõtted määratlevad valimispõhiõiguse kaitseala ning erinevaid põhimõtteid on võimalik seostada valimispõhiõiguse erinevate aspektidega (nt valimiste vabadus seostub valimispõhiõiguse kui vabaduspõhiõigusega). Valimispõhiõiguse piire ja piiranguid võib seetõttu näha ka valimispõhimõtete kitsendustena – ja vastupidi. Valimispõhimõtted ei ole aga sedavõrd selgepiirilised ning nende omavahelised suhted kindlaks määratud, et oleks alati võimalik öelda, millist põhimõtet konkreetne meede kitsendab. Samuti võib meede piirata mitut valimispõhiõiguse aspekti (nt kandideerimispiirang vabaduspõhiõigust, aga ka võrdsust) ning kitsendada ka mitut valimispõhimõtet (vabadust ja üldisust). Kui vaidluse all on konkreetse meetme PSile vastavus, on primaarne valimispõhiõigus, puudutatud valimispõhimõtte väljaselgitamisel on abistav funktsioon. Kahe põhiõiguse riive korral kehtib aga reegel, et eelistada tuleb vabaduspõhiõigust võrdsuspõhiõigusele, kuna see võimaldab riivet täpsemalt määratleda ja tagab parema formaalse kaitse.³⁸

Konkreetses vaidluses võib asjakohaste põhimõtete väljaselgitamine siiski selgust luua, kuna erinevad valimispõhimõtted võivad esitada nõudeid, mis lähevad üksteisega vastuollu.³⁹ Kuna lõppkokkuvõttes on valimispõhimõtted (läbi valimiste funktsiooni) tagasiviidavad demokraatia põhimõttele (§ 1 lg 1 ja § 10), võib sellistes olukordades näha demokraatia põhimõtte kokkupõrget iseendaga. Lisaks sellele tuleb aga arvestada, et tegemist ei ole mitte lihtsalt valimispõhimõtete konfliktiga, vaid valimispõhiõiguse riivetega⁴⁰, mistõttu aitavad konkreetsel juhul kollisiooni lahendada põhiõiguste dogmaatikas välja pakutud vahendid (kaalumine). Valimispõhiõigus ei ole piiramata ning piiramatud ei ole ka valimispõhiõiguse kaitseala määratlevad põhimõtted, samuti ei ole erinevatel valimispõhimõtetel ette kindlaks määratud kaalu.⁴¹

Valimispõhimõtetes väljenduvaid nõudeid tuleb arvestada nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse kontekstis, kuigi need võivad omada valimispõhiõiguse erinevate aspektide juures erinevat mõju.⁴² Samuti hõlmab valimispõhiõiguse kaitseala valimisi tervikuna ja valimispõhimõtteid tuleb arvestada valimiste korraldamise kõigis etappides, sh valimiste ettevalmistamisel – hõlmatud on kõik valimistega seotud õigused ja õigussuhted.⁴³ Valimispõhimõtteid tuleb arvestada eelkõige valimisseaduse, aga ka teiste valimisi mõjutavate õigusaktide kehtestamisel. Valimispõhimõtted seovad mitte üksnes seadusandjat, vaid kogu riigivõimu.

B. Valimispõhimõtted

1. Üldised märkused

Valimiste vabadust, üldisust, ühetaolisust, otsesust ning hääletamise salajasust nimetavad ka paljud teiste riikide põhiseadused, kuigi sõnastus ja loetelu koosseis võivad erineda⁴⁴, ning rahvusvahelised õigusaktid.⁴⁵ Ka Eesti varasemates põhiseadustes oli sarnane (hääletamise) põhimõtete loetelu, mainimata oli üksnes vabadus (1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg 1, mille sõnastust muudeti 1933. a, ning 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 67 lg 1).

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) sätestab samad põhimõtted ka kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste jaoks (§ 156 lg 1 ls 3 ja 4). Kuigi § 60 lg 1 laused 2–4 sätestavad nõuded Riigikogu valimiste jaoks, tuleks neist lähtuda ka rahvahääletamise korraldamisel ning rahvahääletamisõiguse (§ 57 lg 1) kaitseala sisustamisel.⁴⁶ Kuivõrd PSist tuleneb ka Eesti kodaniku õigus osaleda Euroopa Parlamendi valimistel (§ 57 lg 1)⁴⁷, tuleks üldjoontes samale järeldusele jõuda ka Euroopa Parlamendi valimiste korraldamise osas. Ka ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art 39 lg 2 nimetab valimiste otsesust ja üldisust ning hääletamise vabadust ja salajasust.

§ 60 lg 1 teises lauses nimetatud valimiste proportsionaalsuse põhimõte⁴⁸ väljendab põhiseadusandja põhimõttelist valikut ühe valimissüsteemi kasuks. Sellist valikut põhiseadused sageli seadusandjale ette ei kirjuta, samuti rahvusvahelise õiguse aktid.⁴⁹ Proportsionaalsuse põhimõtet ei sätesta PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ka kohalike valimiste jaoks § 156.⁵⁰

2. Valimiste vabadus

§ 60 lg 1 teise lause kohaselt valitakse Riigikogu liikmed vabadel valimistel.

Seda valimispõhimõtet on mõistetud eelkõige nõudena, et nii valija tahte kujunemine kui valimisakti teostamine peavad olema vabad sunnist ja ebakohasest mõjutamisest.⁵¹ Hääletamise salajasuse nõuet käsitletakse suuresti just valimisvabaduse tagamise vahendina.⁵²

Kuigi tegemist on võrreldes teiste põhimõtetega hiljem riikide põhiseadustesse kinnistunud nõudega⁵³, on valimiste vabadus tänapäeval maailmas üldtunnustatud, iseenesestmõistetavaks nimetatud valimispõhimõte.⁵⁴ Seda on peetud ka kõige olulisemaks valimispõhimõtteks, milleta kaotaksid teised põhimõtted, aga ka valimised tähenduse.⁵⁵

Eesti varasemad põhiseadused vabaduse põhimõtet ei nimetanud. Seda on nähtud põhjusena, miks seadusandjal oli võimalik teha rahvahääletusel osalemine 1931. aastal seadusega kohustuslikuks.⁵⁶ Takistamaks rahva seas pahameelt tekitanud hääletamiskohustuse kehtestamist seaduses, sätestati PSi muutmisel 1933. aastal PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 29 lg-s 2 nõue, et riigivõimu teostamisest – rahvahääletamisest, Riigikogu valimisest ja riigivanema valimisest – osavõtt on vabatahtlik.⁵⁷ Kehtiva PSi tegemisel aluseks võetud Jüri Adamsi töörühma eelnõust oli valimiste vabadus samuti välja jäänud, see lisati Põhiseaduse Assamblee menetluse käigus.⁵⁸

Valimiste ja hääletamise vabadust ning selle rolli rahva tahte kujunemises rõhutavad ka rahvusvahelise õiguse aktid.⁵⁹ Konventsioon tagab just „õiguse vabadele valimistele“⁶⁰, mistõttu tingivad kõikvõimalikud rikkumised või puudused valimiste korraldamisel selle, et valimisi ei saa pidada vabadeks. Siin võib näha valimiste vabaduse laiemat, teiste põhimõtete suhtes kinnipüüdvat funktsiooni. Selline lähenemine läheb hästi kokku põhiõigusdogmaatilise seisukohaga, et olukorras, kus on riivatud nii vabadus- kui võrdsuspõhiõigust, tuleb esmajoones hinnata vabadusõiguse riivet.

Valimiste vabadus tähendab eelkõige seda, et kandideerimine ja hääletamine peavad olema vabad kõikvõimalikest faktilistest ja õiguslikest takistustest.⁶¹ Valimisvabaduse teostamist takistavad valijate ja kandidaatide lubamatu mõjutamine (sund, ähvardused ja vägivald) nii riigi kui eraisikute poolt, aga ka kontroll hääletamise üle.⁶² Vabaduse kitsenduseks peetakse ka seda, kui valijal pole võimalik valida mitme kandidaadi vahel⁶³ või hääletamise kohustuslikuks tegemist.⁶⁴ „Valimiste vabaduse põhimõtte kohaselt on vabatahtlik nii valimistel osalemine kui valiku tegemine.“⁶⁵

Valimiste vabadus seostub eelkõige valimispõhiõiguse vabadus- ehk tõrjeõigusliku poolega, mis keelab riigil sekkuda valimisõiguse teostamisse – teha takistusi selle kasutamiseks või kasutamata jätmiseks. Kuivõrd valimisvabadust võib kitsendada ka kolmandate isikute tegevus (nt kolmandate isikute sund või ähvardused), peab riik looma reeglid, mis piiritlevad lubamatud mõjutused lubatavatest ning võtma meetmed lubamatute mõjutuste ärahoidmiseks (kaitseõiguslik aspekt).⁶⁶ Riik peab „kaitsma valijat mõjutuste eest, mis takistavad tal oma häält soovitud viisil anda või andmata jätta“.⁶⁷ Ultima ratio meetmeks on seejuures karistused.⁶⁸

Valimistel osalemist takistaks ja seega valimisvabadust kitsendaks ka see, kui puuduksid reeglid, mille alusel valimisi korraldada – kuidas toimub kandidaatide ülesseadmine ja valijate registreerimine, hääletamise korraldamine ja hääletamistulemuste kindlakstegemine, samuti vaidluste lahendamine. „Lisaks riigi kohustusele hoiduda isiku valimisvabadusse sekkumisest tuleneb sellest põhimõttest ka riigi kohustus tagada valija kaitse tema valikut mõjutada püüdvate isikute eest. Riik peab selle põhimõtte kohaselt looma vajalikud eeldused vaba hääletamise läbiviimiseks [---].“⁶⁹ Valimispõhiõiguse vaates väljendub siin sooritusõiguslik aspekt – seadusandja kohustus luua menetlus ja kord.⁷⁰

EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on korduvalt rõhutanud vajadust luua valimistega seotud kaebuste menetlemise süsteem, mis kaitseks valimisõigusi ja tagaks usalduse valimisi korraldavate riigiasutuste suhtes. Efektiivset kaebemenetlust peetakse vabade ja õiglaste valimiste elementaarseks tagatiseks ning oluliseks demokraatia tagamise vahendiks.⁷¹

Valimisvabadus eeldab, et sunnist ning ebakohasest mõjutamisest vaba on lisaks valija tahte väljendamisele ka selle väljakujunemine. See tähendab ühest küljest nõuet kaitsta valijat valimiskampaania käigus keelatud mõjutuste eest.⁷² Teisest küljest peab valija käsutuses olema piisav ja asjakohane teave, et langetada informeeritud valimisotsus, kandidaadil peab aga olema võimalik valijale oma ideid ja vaateid tutvustada. See valimisvabaduse aspekt seondub § 44 lõikes 1 tagatud põhiõigusega saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning § 45 lõikes 1 tagatud õigusega levitada informatsiooni.⁷³ Ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) seostab sageli vabad valimised ja konventsiooni artiklis 10 tagatud väljendusvabaduse, leides, et need peavad olema iga demokraatliku süsteemi aluseks.⁷⁴

Riigikohus on leidnud, et seadusandjal on kohustus tagada „vaba ja teadliku valimisotsuse tegemiseks vajalik teabelevi“, et hääleõiguslikel kodanikel oleks võimalus „saada oma valimisotsuse kujundamiseks vajalikku teavet kandidaatide poliitiliste vaadete kohta“.⁷⁵ Esinduskogusse kandideerimisel „on oluline kandidaadi vabadus levitada ja tutvustada oma vaateid“ ja kandidaat peab saama osaleda poliitilises arutelus, seadusandja peab aga sätestama, kuidas kandidaadid ja poliitilised ühendused (valimisliidud ja erakonnad) valimiskampaaniat võivad korraldada ja rahastada.⁷⁶

Kuna poliitiline välireklaam võib olla üks erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide ning nende vaadete kohta valijatele teabe edastamise kanaleist⁷⁷, kitsendab poliitilise välireklaami keeld valimisvabadust. Viidatud kohtuasjas vaidluse all olnud keeldu teha aktiivse valimisagitatsiooni perioodil (pärast kandidaatide registreerimist kuni valimispäevani) poliitilist välireklaami⁷⁸, ei pidanud Riigikohus siiski põhiseadusvastaseks, kuna seda õigustasid teised, demokraatia põhimõtte teenistuses olevad eesmärgid.⁷⁹ Poliitilise välireklaami keelu, aga ka täieliku keelu valimispäeval agitatsiooni teha, tunnistas alates 2020. aastast kehtetuks seadusandja ise⁸⁰, jättes alles üksnes keelu teha agitatsiooni hääletamisruumides (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 5 lg 3, EPVS (Euroopa Parlamendi valimise seadus) § 5 lg 2, KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) § 6 lg 2).

Vaba valimisotsuse jaoks vajalikuks informatsiooniks on peetud teavet parlamendiliikmete majanduslike huvide ja sõltuvuste kohta, samuti erakondade rahastamise allikate kohta.⁸¹

Ka valimistel elektroonilise hääletamise kasutamisel tuleb järgida valimispõhimõtteid. Siiski võib elektroonilise hääletamise korral põhimõtete rakendamine olla erinev traditsioonilisi hääletamisviise kasutades korraldatud valimistest, nt võib olla vajalik mõnda põhimõtet kohaldada rangemalt, teist seevastu lõdvemalt. Tagatud peab olema aga see, et valimised jäävad ka elektroonilise hääletamise rakendamisel demokraatlikuks.⁸²

Eestis on interneti teel toimuvat elektroonilist hääletamist kasutatud alates 2005. a kohalike omavalitsuste volikogude valimistest, Riigikogu valimistel kasutati seda hääletamisviisi esimest korda 2007. aastal.⁸³ Enne esmakordset rakendamist vaidlustas president elektroonilise hääletamise kooskõla põhiseadusega⁸⁴, eelkõige valimiste ühetaolisuse aspektist, kuna erinevalt paberhäälest võimaldas seadus elektrooniliselt antud häält muuta. Kohtuasjas tõusis aga küsimus ka valimiste vabaduse põhimõtte järgimisest elektroonilise hääletamise kasutamisel.

Riigikohus möönis, et interneti vahendusel toimuv elektrooniline hääletamine ohustab valimiste vabadust, kuna väljaspool valimisametniku kontrollitavat keskkonda tehtav hääletamistoiming võib avada võimaluse valija lubamatuks mõjutamiseks.⁸⁵ Hääle muutmise võimalus on aga meede, mis aitab selle vastu võidelda, kaitstes seeläbi valimiste vabadust ja hääletamise salajasust, mis on omavahel tihedalt seotud. „Valija, keda on elektroonilise hääletamise käigus ebaseaduslikult mõjutatud või jälgitud, saab taastada valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse, hääletades mõjutustest vabanenult uuesti elektrooniliselt või valimissedeliga.“⁸⁶

Elektroonilise hääletamise puhul on riigil eriti keeruline tagada, et valijat lubamatult ei mõjutataks. Isegi piiri tõmbamine lubatud ja lubatava käitumise vahele võib olla keeruline. Nt teisele inimesele hääletamiseks arvuti kasutada andmine iseenesest ei tohiks olla problemaatiline, kui sellega aga kaasneb valimisotsuse mõjutamine, võib olla tegemist keelatud käitumisega, mille kindlakstegemine ja tõendamine omakorda esitab väljakutseid.⁸⁷ Erakonnad on kokku leppinud elektroonilise hääletamise heas tavas⁸⁸, mh selles, et ei korraldata üritusi, kus pakutakse elektroonilise hääletamise võimalust.⁸⁹

Valimiste vabaduse üheks tagatiseks peetakse ka võimalust hääletada nii, et ei valita ühtki kandidaati, ning seda ka elektroonilise hääletamise puhul (n-ö tühi sedel).⁹⁰ Paberhääletusel saab jätta kandidaadi märkimata või sedeli rikkuda, sellisel juhul loetakse sedel kehtetuks (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 57 lg 7). Elektroonilisel hääletamisel praegu kandidaadi valikut tegemata jätta või e-häält rikkuda üldjuhul ei saa⁹¹, kuid Riigikohus ei ole pidanud seda valimisvabaduse rikkumiseks.⁹² Elektroonilisel hääletamisel peab valijal olema võimalik ka kontrollida, kas tema hääl läks valimiskasti sellisena, nagu ta soovis, ja kas hääletamistoiming oli edukas (tema hääl läks arvesse).⁹³

Valimisvabadust mõjutavad negatiivselt puudujäägid elektroonilise hääletamise korraldamisel, mis võivad moonutada valijate vaba tahte väljendamist, nt kui süsteem ei kuva valijale korrektset teavet kandidaatide kohta või ei võimalda teha vaba valikut, mh kui kolmandatel isikutel on võimalik sekkuda elektroonilise hääletamise protsessi. Seetõttu on väga oluline, et elektroonilise hääletamise süsteem oleks usaldusväärne ja kontrollitav.⁹⁴

3. Valimiste üldisus

§ 60 lg 1 kolmanda lause kohaselt on Riigikogu valimised üldised.

Valimiste üldisust (universaalsust) mõistetakse nõudena, et kõigil kodanikel peab olema õigus valimistest osa võtta.⁹⁵ Valimised ja valimisõigus on oluline demokraatia funktsioneerimise element ning seadusandliku kogu legitiimsuse tagamiseks peab valimisõigus olema võimalikult suurel osal kodanikkonnast.⁹⁶ Valimiste üldisuse nõue on tänapäeval üldtunnustatud.⁹⁷ Ka varasemad Eestis põhiseadused nimetasid hääletamise üldisust parlamendi valimistel. 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg 1 nimetas „üleüldisuse“ põhimõtet, mis muudeti 1933. a „üldiseks“ ning seda terminit kasutati ka 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 67 lg-s 1.

Nõudes valimistel osalemise võimaldamist, üldisuse nõue ühtlasi keelab ühiskonnagruppide või üksikisikute valimistest kõrvale jätmise.⁹⁸ Seetõttu nähakse seda sageli võrdsuse nõude või diskrimineerimiskeeluna⁹⁹, mis on olnud valimisõiguse piirangute (tsensuste) kaotamise ja valimisõiguse järjest laiematele ühiskonnagruppidele tagamise vahend.¹⁰⁰

Väga paljusid valimispõhiõiguse kitsendusi (tsensusi) – nii selle vahetult PSist tulenevaid piire kui ka seadusest tulenevaid piiranguid – on nähtud üldisuse põhimõtte kitsendamisena. Seda tõenäoliselt põhjusel, et alati on võimalik tuvastada isikute grupp, kes tsensuse tulemusel valimisõiguse teostamiselt kõrvale jääb või kellel selle õiguse teostamine on takistatud. Kuigi valimiste üldisuse kitsendust (ebavõrdset kohtlemist või diskrimineerimist) tuleb sellisel juhul jaatada, ei tähenda see, et ühtlasi ei kitsendataks valimiste vabadust (valimispõhiõiguse vabadus- ehk tõrjepõhiõiguslikku külge).

Üldisuse nõuet kitsendavaks on peetud nt valimispõhiõiguse isikulise kaitseala piiritlevaid tunnuseid (kodakondsuse, miinimumvanuse ja teovõime nõue, § 57 lg-d 1 ja 2), aga ka kandidaadi süümevande nõuet ja Riigikogu liikme keeldusid töötada mandaadi omamise ajal muus riigiametis (ametite ühildamise keeld). Samuti on siia paigutatud valimisõiguse kvalifitseeritud piiriklauslite alusel kehtestatud piirangud (vangide valimisõiguse piirang (§ 58) ning muud seadusest tulenevad valimisõiguse piirangud (nt kandidaadi keelenõue, kautsjoni nõue kandideerimisel).¹⁰¹

Valimisaktiivsuse ehk rahva demokraatliku osalemise suurendamist ühiselu otsuste tegemisel ning seeläbi üldisuse põhimõtte tagamist on peetud põhjuseks, mis õigustab elektroonilise hääletamise võimaluse loomist. Eesmärk on võtta kasutusele uued infotehnoloogilised lahendused ja tagada võimalikult suurele osale elanikkonnast võimalus valimistest osa võtta.¹⁰² Valimiste üldisuse põhimõte eeldab lihtsat ligipääsu hääletamisele ning piisavate hääletamisviiside olemasolu.¹⁰³ Uute tehniliste lahenduste kasutusele võtmisel tuleb aga silmas pidada, et valijaskonnale oleks need üldiselt kättesaadavad, et ei tekiks ebavõrdsust valimisõiguse kasutamisel.¹⁰⁴

4. Valimiste ühetaolisus

§ 60 esimese lõigu kolmanda lause kohaselt on Riigikogu valimised ühetaolised.

Rahvusvaheliselt kasutatakse sellest valimiste aspektist rääkides pigem terminit „võrdsus“ ning see nõue on samuti üldtunnustatud valimispõhimõte.¹⁰⁵ Ka valimiste ühetaolisuse nõue on demokraatiaga fundamentaalselt seotud, kuna ebavõrdne kohtlemine moonutaks rahva tahet.¹⁰⁶

Kui üldisuse põhimõte on suunatud sellele, et võimalikult suurel hulgal kodanikkonnast oleks valimisõigus, siis ühetaolisuse põhimõte nõuab valimisõigusega inimeste võimalikult ühesugust ehk võrdset kohtlemist.¹⁰⁷

Valimiste üldisuse ja ühetaolisuse põhimõtte mõjul on § 60 lg 1 lausetes 2–4 tagatud Riigikogu valimisõigus käsitatav erilise võrdsusõigusena.¹⁰⁸ „[Ü]hetaolisuse põhimõte [kujutab] endast põhiseaduse §-s 12 sisalduva üldise võrdsusõiguse erijuhtumit.“¹⁰⁹ Riigikohus on rõhutanud, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ei nõua siiski inimeste täielikku faktiliselt võrdset kohtlemist ega pea ühetaolisuse nõude rikkumiseks seda, et seaduses on hääle andmiseks ette nähtud erinevaid aegu ja viise.¹¹⁰

Ühetaolisusega seoses rõhutatakse, et kõigil valijatel „peab olema võrdne arv hääli ning et kõigil häältel peab olema võrdne kaal esinduskogu kohtade jaotamise üle otsustamisel“.¹¹¹ Selleks, et arvesse läheks üksnes lubatud arv hääli (ühte häält ei loetaks korduvalt), on vajalik formaliseeritud hääletamismenetlus, eelkõige valijate registreerimine.¹¹²

Nõuet, et kõigil häältel oleks võrdne mõju hääletamistulemusele¹¹³, on keerulisem saavutada.¹¹⁴ Hääle mõju valimistulemusele sõltub sellest, kuidas hääli mandaatideks ümber arvestatakse, ning seeläbi on ühetaolisuse nõue tihedalt seotud valimissüsteemi puudutava proportsionaalsuse nõudega (§ 60 lg 1 teine lause). Häälte kaalu täielikku võrdsust pole võimalik saavutada ühegi valimissüsteemiga, seetõttu ei järeldu ühetaolisuse nõudest tingimata vajadus kehtestada proportsionaalne valimissüsteem.¹¹⁵ Ühetaolisust (samuti proportsionaalsust) kõige enam kitsendavaks peetakse sageli valimiskünnise kehtestamist.¹¹⁶

Ühetaolisuse põhimõtte rikkumist väitis president ka kohtuasjas, milles vaidlustas elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust. Presidendi arvates rikkus ühetaolisuse põhimõtet asjaolu, et elektroonilist häält sai muuta, kuid paberhäält mitte.¹¹⁷ Riigikohtu hinnangul oli selline erinev kohtlemine õigustatud, kuna hääle muutmine aitas kaitsta valimiste vabadust ja hääletamise salajasust.¹¹⁸

5. Valimiste otsesus

§ 60 lg 1 kolmanda lause järgi on Riigikogu valimised ka otsesed.

Valimiste otsesuse põhimõte nõuab, et valimisotsuse (tahteavaldus anda hääl kindla kandidaadi poolt) peab tegema vahetult valija. See põhimõte keelab luua valimismenetluse, mis võimaldaks kellelgi teisel (isikul või organil) teha otsustus mandaadi kohta valija eest.¹¹⁹ Ajalooliselt on selliseks vahendavaks institutsiooniks olnud eelkõige valijamehed.¹²⁰

Valimiste otsesuse ehk vahetuse põhimõte on samuti üldtunnustatud, kuigi rahvusvahelise õiguse aktides seda ei nimetata¹²¹ ning suuremaid vaidlusi selle põhimõtte järgimine tänapäeval ei tekita.

Otsesuse põhimõtte kitsenduseks ei peeta seda, kui valituks osutunud isik loobub mandaadist.¹²² Samuti seda, kui nt puudega isikut abistatakse hääletamisel, kuna sellisel juhul ei asenda abilise tahe hääletaja tahet.¹²³

6. Hääletamise salajasus

§ 60 lg 1 neljas lause ütleb, et hääletamine Riigikogu valimistel peab olema salajane.

Hääletamise salajasuse nõue kaitseb valijat eelkõige selle eest, et kolmandad isikud ei saaks teada, kelle poolt ta hääletas (valimisotsuse ehk hääle salajasus ehk anonüümsus).¹²⁴ See välistab võimaluse avaldada valijale sotsiaalset survet, et valija saaks valida vabalt.¹²⁵ Hääletamise salajasuse nõude eesmärk ongi valimiste vabaduse kindlustamine.¹²⁶ Riigikohus on pidanud hääletamise salajasust valimisvabaduse alampõhimõtteks ja „valimiste vabaduse eeltingimuseks“.¹²⁷ Seotus valimisvabadusega tähendab, et salajasus ei ole üksnes valija õigus, vaid ka objektiivne demokraatliku süsteemi funktsioneerimist kindlustav põhimõte, mis paneb ühtlasi valijale kohustuse hoida hääletamissaladust.¹²⁸

Tegemist on tänapäeval rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõttega¹²⁹, mis oli väljendatud ka Eesti varasemates põhiseadustes (1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg 1, 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 67 lg 1). Selle põhimõtte rakendamisele esitab väljakutseid eelkõige tehnoloogia areng.¹³⁰

Ajaliselt laieneb nõue nii hääletamise hetkele kui ka ajale pärast seda – väljendatud valimisotsus peab olema ja jääma salajaseks.¹³¹ Valija antud hääl ei tohi olla tuvastatav selle andmisel ega olla ka hiljem tema isikuga seostatav.¹³² Hääletamisele eelneval ajal ei ole valimisotsust veel väljendatud, seetõttu ei ole küsimus mitte selle salajasuses, vaid pigem valimisotsuse kujundamise ja langetamise vabaduses.

Ka valijal on kohustus hoida saladuses just tegelikult väljendatud valimisotsust.¹³³ Seevastu enne või pärast hääletamist oma poliitilise valiku muul moel teatavaks tegemine hääle salajasuse nõuet ei riku, kuna tegelikult väljendatud otsustuse sisu teab üksnes valija ise.¹³⁴

Valimisotsuse ehk hääle salajasuse kõrval rõhutatakse hääletamise salajasuse põhimõtte osana ka nõuet sooritada hääletamise toiming privaatselt.¹³⁵ Viimast tuleb pidada hääle salajasuse ning lõppkokkuvõttes valimiste vabaduse teenistuses olevaks nõudeks.¹³⁶ Küsitav on, millises ulatuses laieneb hääletamise salajasuse nõue valimisotsuse sisu kõrval ka hääletamise ja hääletamas käimise faktile. Hääletamas käimist oleks valijal keeruline saladuses hoida.¹³⁷ Ka riik peab pidama arvestust selle üle, kes on käinud hääletamas ja kes mitte, seda eriti valimiste ühetaolisuse tagamiseks olukorras, kus on mitu erinevat hääletamisvõimalust.¹³⁸

Hääletamise salajasust, eelkõige toimingu privaatsust, aga ka hääle anonüümsust, kitsendab valija abistamine. See võib aga olla vajalik valimisõiguse teostamiseks.¹³⁹ Kui abistajale saab valimisotsuse sisu teatavaks, laieneb ka temale saladuse hoidmise kohustus.

Hääletamise salajasuse põhimõte nõuab, et riik ise ei sekkuks salajasusse (tõrjeõiguslik külg), aga kaitseks valija hääle salajasust ka kolmandate isikute eest (õigus riigi kaitsele).¹⁴⁰ Riik peab looma tingimused, mis tagavad hääletamise salajasuse nii paberhääletuse¹⁴¹ kui elektroonilise hääletamise korral¹⁴² (sooritusõiguslik aspekt).

Siiski on keeruline efektiivselt tagada, et inimene ise ei rikuks hääletamise salajasuse nõuet, seda eriti elektroonilise hääletamise korral, mille juures puudub valimiste korraldajatel igasugune võimalus toimingu teostamise tingimusi kontrollida.¹⁴³ Kuna salajasuse nõue ei ole eesmärk omaette, vaid valimiste vabadust tagav nõue, on küsimus selles, millised on lubatavad mõjutused (nt abistamine) elektroonilisel hääletamisel ja kuidas kaitsta valijat lubamatute mõjutuste eest.¹⁴⁴

Elektroonilisel hääletamisel pole rõhk mitte niivõrd toimingu privaatsusel, kuivõrd hääle anonüümseks jäämisel.¹⁴⁵ Selle tagamise ja valimisotsuse lubamatu mõjutamise vastu kaitsvaks põhiliseks meetmeks on võimalus elektrooniliselt antud häält uuesti hääletades muuta (varem antud hääl tühistatakse). Kohtuasjas, kui president seadis kahtluse alla elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasuse (valijate ühetaolise kohtlemise aspektist), pidas ka Riigikohus hääle muutmise võimalust meetmeks, mis kaitseb valimiste vabadust ja hääletamise salajasust.¹⁴⁶

7. Proportsionaalsuse nõue Riigikogu valimistel

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 lg 1 teise lause kohaselt valitakse Riigikogu liikmed proportsionaalsuse põhimõtte alusel.

Sättes väljendatud proportsionaalsuse nõue on eelkirjeldatud väga üldistest valimispõhimõtetest veidi erinev, väljendades Eesti põhiseadusandja põhimõttelist otsustust ühe valimissüsteemi kasuks. Proportsionaalse valimissüsteemi eelistamisega PSis välistati teised võimalused, eelkõige majoritaarne ehk enamuse valikul põhinev valimissüsteem.¹⁴⁷

Paljude riikide põhiseadused sellist põhimõttelist valimissüsteemi valikut seadusandjale ette ei kirjuta, jättes ka selle seadusandja enda otsustada.¹⁴⁸ Sellisel juhul juhivad valimissüsteemi kujundamist teised valimispõhimõtted, kusjuures proportsionaalsuse kasuks otsustamisel võib rolli mängida eelkõige ühetaolisuse nõue. Ka rahvusvahelises õiguses tunnustatakse riigisisese seadusandja ulatuslikku otsustusruumi valimissüsteemi kujundamisel, kui on tagatud valijate võrdne kohtlemine ja rahva vaba tahte väljendamine.¹⁴⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on mh leidnud, et valimiste võrdsuse (ühetaolisuse) nõudest ei tulene proportsionaalse valimissüsteemi kehtestamise nõuet.¹⁵⁰ Seevastu Euroopa Parlamendi valimistel on proportsionaalse valimissüsteemi kasutamine kohustuslik.¹⁵¹

Proportsionaalsuse põhimõte oli kirjas ka 1920. a PSis (§ 36) ning seda 1933. a ei muudetud, kuigi lisati täiendus, et valijal peab olema võimalus valida üksikuid isikuid. 1937. a PSis nähti aga ette valimiseks majoritaarne valimissüsteem (Riigikogu teise koja ehk Riigivolikogu liikmed valiti isikuvalimistel enamuse põhimõttel, § 67 lg 1).

Põhiseaduse Assamblees töö aluseks võetud Jüri Adamsi töörühma eelnõu eeskujuks oli suuresti 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ja eelnõus oli ka valimiste proportsionaalsuse nõue.¹⁵² Assamblee aruteludes oli küsimuse all, kas kirjutada proportsionaalne valimissüsteem seadusandjale ette ja välistada seeläbi teistsuguse valimissüsteemi valik seadusandja poolt või jätta valimiste korraldus seadusandja otsustada.¹⁵³ Eelistati siiski PSi kirja panna, välistamaks ohtu, et igaks valimiseks hakataks valimiskorda muutma.¹⁵⁴ Aruteludes leiti, et valimistel peaks saama osaleda ka üksikkandidaadid.¹⁵⁵ Eelnõu esialgne versioon nimetas „erakondade ja kodanike liitude poolt seaduslikus korras esitatud nimekirju“, mis oleks välistanud üksikkandidaatide osalemise. Samuti tõusis korduvalt küsimus, ega proportsionaalsuse põhimõte välista valimiskünnise kehtestamist. Valimiskünnise kokkusobivust proportsionaalsuse põhimõttega kinnitasid sõnavõttudes nii Jüri Adams kui Illar Hallaste.¹⁵⁶

Proportsionaalsuse põhimõte valimistel tähendab eelkõige seda, et rahva esinduskogu mandaadid jagatakse proportsionaalselt valijate toetusega.¹⁵⁷ Eesmärgiks on, et rahva esinduskogu oleks võimalikult rahva tahte peegelpilt. See põhimõte on tihedalt seotud valimiste ühetaolisuse nõudega, kuna on suunatud samuti häältele võimalikult võrdse kaalu tagamisele, võimaldades seda saavutada paremini kui majoritaarne valimissüsteem.¹⁵⁸ Majoritaarsetel valimistel saab mandaadi see, kes saab häälteenamuse, ülejäänud hääled lähevad aga kaotsi.¹⁵⁹

Kuigi proportsionaalsuse põhimõte ei välista üksikkandidaatide osalemist valimistel, eeldab see põhimõte kandidaatide nimekirju, kuna vastasel juhul ei saaks põhimõte rakenduda.¹⁶⁰ Samuti on üldjuhul vajalikud mitmemandaadilised valimisringkonnad.¹⁶¹ Riigikohus on märkinud: „Valimisringkondade kindlaks määramine pole iseenesest vastuolus põhiseadusega. Põhiseadus ei nõua Riigikogu valimisi ühes üleriigilises valimisringkonnas. [---] Proportsionaalsuse põhimõte on rakendatav nimekirjadega valimiste puhul. Seega tuleneb põhiseadusest, et valimissüsteemi kujundamisel tuleb lähtuda eelkõige nimekirjadevahelisest konkurentsist.“¹⁶²

PSi tasandil proportsionaalse valimissüsteemi kindlaksmääramisega ei ole siiski seadusandjalt võetud võimalust valimissüsteemi kujundamiseks, kuna paljud valimiste korraldust, valimistulemuste kujunemist ja mandaatide jaotust mõjutavad küsimused (eelkõige valimisringkondade arv ja suurus, jaotatavate mandaatide arv ning jagamise aluseks olev arvutusmeetod) on seadusandja otsustada (§ 60 lg 5).¹⁶³

Valimiskünnist peetakse kõige suuremaks, kuigi põhimõtteliselt lubatavaks ja vajalikuks kõrvalekaldeks proportsionaalsuse põhimõttest. Valimiskünnis määrab ära, mitu protsenti häältest peab saama, et osaleda mandaatide jagamisel. Sobivaks on peetud kuni 7% künnist¹⁶⁴, kuigi EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ei pidanud ka nt 10% künnist konventsiooni rikkumiseks.¹⁶⁵

Kehtiv RKVS (Riigikogu valimise seadus) näeb Riigikogu valimistel ette 5% suuruse valimiskünnise (5% üle riigi antud häältest), et nimekiri saaks osaleda ringkonna- ja kompensatsioonimandaatide jagamisel (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 62). Sama kõrge künnis on sätestatud KOVVSis kohaliku omavalitsuse volikogude valimiseks (KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) § 56). Isik pääseb parlamenti (isikumandaadiga) ka siis, kui ta täidab ringkonna lihtkvoodi (valimisringkonnas antud kehtivate häälte arv jagatud selle ringkonna mandaatide arvuga (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 62 lg 1), isegi juhul, kui nimekiri tervikuna 5% künnist ei ületa. Sama kehtib üksikkandidaatide kohta, kes ringkonna- ja kompensatsioonimandaatide jagamisel ei osale.¹⁶⁶ Euroopa Parlamendi valimistel praegu valimisseadus künnist ette ei näe, kuigi Euroopa Liidu õigus lubab kuni 5% künnise kehtestamist.¹⁶⁷ Ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on valimiskünnise kehtestamise eesmärgina aktsepteerinud vajadust hoida ära liiga paljude erinevate poliitiliste jõudude osalemine parlamendi töös.

Võrreldes teiste valimissüsteemidega¹⁶⁸ annab proportsionaalne valimissüsteem ka väiksematele poliitilistele jõududele võimaluse parlamenti pääseda¹⁶⁹, künnis seevastu annab proportsionaalse süsteemi raames eeliseid suurematele erakondadele. Eesmärgiks on vältida parlamendi liigset killustumist, mis võib pärssida parlamendi töövõimet.¹⁷⁰ Killustatud parlament võib tuua kaasa sagedased valitsuse vahetused ja viia poliitilise ebastabiilsuseni riigis.¹⁷¹

Künnis ei tohi aga olla liiga kõrge, samuti peavad valimisringkondade arv ja suurus ning neis jaotatavate mandaatide arv kohaselt toetama proportsionaalse esindatuse nõuet. Kuna valijate arv erinevates piirkondades ei ole püsiv, peaks seadusandja aeg-ajalt hindama valimisringkondade moodustamise põhimõtteid, et mandaatide arv võimaldaks endiselt saavutada proportsionaalse valimistulemuse.¹⁷²

C. Riigikogu valimisõigus

1. Üldised märkused

Kõige üldisemalt on valimispõhiõiguse sisuks õigus valida (anda oma hääl) Riigikogu valimistel ja õigus kandideerida Riigikokku. Esimesel juhul on tegemist aktiivse ja teisel juhul passiivse valimisõigusega.¹⁷³

Siinse käsitluse järgi tuleneb aktiivne ja passiivne valimisõigus § 60 lg 1 lausetest 2–4, § 57 sätestab selle õiguse piirid (määratledes isikulise kaitseala), mida täiendab passiivse valimisõiguse osas § 60 lg 2 (sätestades täiendava isikulise kaitseala piiri).¹⁷⁴

Valimisõiguse osaks peetakse ka õigust seada üles kandidaate, mis kirjanduses paigutatakse aktiivse valimisõiguse alla¹⁷⁵, kuid Riigikohtu praktikas jäetakse selle õiguse kuuluvus pigem määratlemata.¹⁷⁶ Seaduse tasandil on kandidaatide ülesseadmise õigus Riigikogu valimistel isikutel, kes on passiivse valimisõiguse kandjad – kandidaate on õigus üles seada erakonnal ja üksikkandidaadil (iseennast) (RKVS (Riigikogu valimise seadus) §-d 26 ja 27). Passiivne valimisõigus seevastu hõlmab lisaks õigusele kandideerida ka õiguse valimisvõidu korral saada parlamendis mandaat ning asuda täitma sellega seotud õigusi ja kohustusi.¹⁷⁷ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et ilma õiguseta asuda ametisse oleks õigus kandideerida tähenduseta.¹⁷⁸

Passiivse valimisõiguse osa, mis on seotud mandaadi omamisega, reguleerivad täpsemalt teised PSi sätted, mida võib käsitada lex specialis’tena §-s 60 tagatud passiivse valimisõiguse suhtes.¹⁷⁹ See tähendab ühtlasi, et mandaadi omamise küsimustes kohaldatakse §-s 60 niivõrd, kuivõrd erisätetest ei tulene teisiti. Kuigi passiivse valimisõiguse kui lex generalis’e riiveks saab pidada ka nt PSis sätestatud ametite ühitamise keeldusid (§ 63 lg 1, § 84, § 99, § 125 ja § 147 lg 3)¹⁸⁰ ning Riigikogu liikme volituste peatumise ja lõppemise aluseid (§ 64)¹⁸¹, siis neid siin täpsemalt ei käsitleta.

Valimispõhiõigus annab ka õiguse nõuda, et valimiste korraldamisel peetaks kinni kõigist valimispõhimõtetest.¹⁸² Seetõttu riivab valimispõhimõtetest kõrvale kaldumine Riigikogu valimisõiguse esemelist kaitseala ning põhiõiguse kandjal on õigus oma subjektiivse õiguse kaitseks pöörduda kohtusse (§ 15 lg 1).¹⁸³ Samuti võib valimisõiguse osana näha õigust sellele, et valimised toimuksid – perioodiliselt, PSis ettenähtud ajavahemike järel (sellel õigusel on seos § 60 lg-ga 3, mis reguleerib korraliste valimiste aega).¹⁸⁴

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) tagab Riigikogu valimisõiguse kui vabadus- ehk tõrjepõhiõiguse. Selle sisuks on põhiõiguse kandja luba teha midagi või tegemata jätta¹⁸⁵ – õigus osaleda aktiivselt või passiivselt Riigikogu valimistel – või mitte osaleda. Põhiõiguse kandjal on õigus nõuda, et põhiõiguse adressaat (riik) ei teeks takistusi valimisõiguse kasutamiseks. „Eelkõige kaitseb hääletamisõigus valijat riigi sekkumise eest tema vaba tahte väljendamisse.“¹⁸⁶

Teisalt on vabaduspõhiõigusest tulenevalt põhiõiguse kandjal ka õigus sellele, et riik ei sunniks teda valimistel osalema. Kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) valimiskohustust ette ei näe (ei ole sätestatud sellist põhikohustust¹⁸⁷), oleks sellise kohustuse seaduses sätestamine valimispõhiõiguse riive. See valimispõhiõiguse aspekt on seotud eelkõige valimiste vabaduse põhimõttega.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) tagab ka spetsiifilise võrdsusõiguse, mis on seotud eelkõige valimiste üldisuse ja ühetaolisuse põhimõttega.¹⁸⁸

Lisaks sellele tagab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) Riigikogu valimisõiguse ka soorituspõhiõigusena, nii õigusena korraldusele ja menetlusele kui ka kaitseõigusena. Kui vabaduspõhiõigus annab põhiõiguse kandjale õiguse riigi negatiivsele tegevusele, siis soorituspõhiõigus kohustab riiki positiivseks tegevuseks.¹⁸⁹

Valimispõhimõtted on väga üldised, mistõttu vajab valimiste korraldus seaduse tasandil reguleerimist ja valimissüsteem täpsemat väljakujundamist. „Hääletamisõiguse kasutamine ei ole mõeldav ühelt poolt hääletamist ja teiselt poolt kandideerimist reguleeriva õigusliku raamistikuta. [---] Hääletamisõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomine tähendab eelkõige hääletamismenetluse sätestamist.“¹⁹⁰ Sellele vajadusele viitab ka § 60 lg 5. Igasugune reguleerimine ja väljakujundamine aga riivab vabaduspõhiõiguse esialgu (prima facie) piiramatult tagatud kaitseala.

Samuti on põhiõiguse adressaadil kohustus võtta meetmeid, et kaitsta põhiõiguse kandjat kolmandate isikute rünnete eest.¹⁹¹

Riigikogu valimisõigus on kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõigus.¹⁹² Kvalifitseeritud piiriklausli näeb ette eelkõige § 58, mis lubab piirata kinnipidamisasutuses karistust kandvate isikute (kinnipeetavate) hääleõigust, sh Riigikogu aktiivset ja passiivset valimisõigust (vt selle kohta § 58 kommentaare). Lisaks sellele on kvalifitseeritud piiriklauslid sätestatud §-des 124 ja § 130 (vt selle kohta allpool komm. (kommentaar) 116–122).

Kvalifitseeritud piiriklausliga põhiõiguse riivet võivad õigustada ka teised põhiseaduslikku järku väärtused.¹⁹³ Seetõttu ei saa aga § 60 lg 5 käsitleda lihtsa seadusereservatsioonina, mis lubaks seadusandjal valimisõigust piirata ükskõik millisel PSiga kooskõlas oleval (legitiimsel) eesmärgil.

Valdavalt ollakse seisukohal, et valimisõigus on isiklik õigus, mida põhiõiguse kandja saab realiseerida üksnes ise. Seda ei saa teisele isikule üle kanda ega realiseerida esindaja kaudu.¹⁹⁴

2. Isikuline kaitseala

§ 60 lg 1 lausetes 2–4 tagatud Riigikogu valimisõigust piiravad PSi sätted, mis määravad kindlaks selle põhiõiguse isikulise kaitseala. § 57 on hääleõiguse (sh Riigikogu valimisõiguse) isikulise kaitseala määratlev üldsäte, milles sätestatud miinimumvanuse nõude osas on § 60 lg 2 passiivse valimisõiguse jaoks kehtivaks erisätteks.¹⁹⁵

Isikuline kaitseala määrab ära, kellel on õigus kõnealusele põhiõigusele tugineda (põhiõiguse kandja). Isikulise kaitseala piiritlevad tunnused on sellele põhiõigusele PSist endast tulenevad piirid, mis kitsendavad prima facie laialt tagatud kaitseala. Valimispõhiõiguse (ja hääleõiguse) kontekstis nimetatakse neid ka valimistsensusteks ning sageli seostatakse neid valimiste üldisuse põhimõttega¹⁹⁶, kuna piiride kohaldamise tagajärjeks on teatud isikute gruppidel valimisõiguse puudumine. Siiski on tegemist esmajoones prima facie laialt tagatud vabaduspõhiõiguse (ja valimiste vabaduse põhimõtte) kitsendamisega.¹⁹⁷

Riigikogu aktiivse valimisõiguse kandjateks on teovõimelised Eesti kodanikud, kes on vähemalt 18 aastat vanad (§ 57 lg-d 1 ja 2). Esimestel Riigikogu valimistel 1992. a oli küsimuse all, kas osaleda peaksid saama ka inimesed, kes alles taotlesid kodakondsust. Rahvahääletusel siiski otsustati selle vastu.¹⁹⁸ Isikulise kaitseala tunnuseid – kodakondsus, teovõime ja aktiivse valimisõiguse vanuse alampiiri (18 aastat) on käsitletud § 57 kommentaaris.¹⁹⁹

Ka Riigikogu passiivse valimisõiguse kandjaks on teovõimelised Eesti kodanikud (§ 57 lg-d 1 ja 2). § 60 lg 2 kohaselt peavad aga Riigikokku kandideerivad isikud olema vähemalt 21 aastat vanad.

1920. a PSis aktiivse ja passiivse valimisõiguse iga ei eristatud, see oli mõlemal juhul 20 aastat (§ 27 teine lause ja § 37) ning seda 1933. aastal ei muudetud. 1937. a PSis tõsteti mõlemat miinimumvanuse nõuet – kandideerimisiga 25 aastani (§ 67 lg 3) ja aktiivse valimisõiguse iga 22 aastani (§ 36).

Ka Põhiseaduse Assamblee töös aluseks võetud eelnõus oli aktiivse ja passiivse valimisõiguse iga sama (18 aastat)²⁰⁰, kuid menetluses leiti, et tõsiselt võetav kandidaat peaks olema vanem.²⁰¹ Assamblees kaaluti ka võimalust miinimumiga määratlev arv PSi tekstist välja jätta või määratleda iga „täiseaga“²⁰², et see ei jääks ühiskondlikule arengule jalgu. Praegu on Euroopas parlamenti kandideerimise iga enamasti 18 aastat.²⁰³

Sarnaselt aktiivse valimisõiguse miinimumvanusega tekib ka passiivse valimisõiguse puhul küsimus, mis hetkeks peab olema isik saanud 21-aastaseks, et tal tekiks õigus Riigikokku kandideerida. Valimiste korraldus algab mitu kuud enne valimispäeva, sh kandidaatide registreerimine. Kehtiv valimisseadus on lugenud otsustavaks kandidaatide registreerimise viimase päeva (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 4 lg 4).

Riigikogu passiivse valimisõiguse kandjaks võivad olla ka juriidilised isikud, kellele § 9 lg-st 2 tulenevalt laieneb põhiõigusvõime selle põhiõiguse kandmiseks. Eelkõige tuleb passiivse valimisõiguse kandjaks pidada erakondi § 48 tähenduses.²⁰⁴ Kehtiva õiguse järgi on erakond mittetulundusühing ja valimisliit seltsing²⁰⁵, mis mõlemad tuleks lugeda aga PSi mõttes juriidiliseks isikuks ja erakonnaks.²⁰⁶ Kuna RKVS (Riigikogu valimise seadus) ei võimalda valimisliidul osaleda Riigikogu valimistel, piirab see valimisliidu passiivset valimisõigust.

3. Riigikogu valimisõiguse piiramine

PSis on mitu sätet, milles nähakse ette kvalifitseeritud piiriklausel (kvalifitseeritud seadusereservatsioon) valimispõhiõiguse piiramiseks. Tegemist on normidega, mis volitavad seadusandjat seda põhiõigust piirama üksnes sättes nimetatud eesmärgil. Osas, milles piiriklausel puudub, tuleb § 60 lg 1 lausetes 2–4 tagatud valimispõhiõigust pidada ilma piiriklauslita (seadusereservatsioonita) põhiõiguseks. Eesti põhiõigusdogmaatikas ollakse seisukohal, et ka ilma piiriklauslita põhiõigust on võimalik piirata, kui seda õigustavad põhiseaduslikud väärtused.²⁰⁷ Eelöeldu kehtib ka teiste hääleõiguse osaks olevate põhiõiguste – rahvahääletamisõigus (§ 57) ja Euroopa Parlamendi valimisõigus (§ 57) – kohta.²⁰⁸

Kommenteeritavas paragrahvis ei käsitleta passiivset valimisõigust piiravaid PSi sätteid, mis puudutavad Riigikogu liikme mandaadi omamist (passiivse valimisõiguse lex specialis).²⁰⁹

Passiivset valimisõigust piiras varem ka PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) §-s 6 sätestatud ja kuni 31. detsembrini 2000 kehtinud süümevande nõue. Põhiseaduse Assamblees oli põhjalik mõttevahetus selle üle, kas süümevanne on piisav meede, et välistada riigivõimu teostamiselt nõukogude režiimi aktiivsed osalised.²¹⁰ Selliste isikute passiivsele valimisõigusele täiendavate piirangute kehtestamise²¹¹ küsimuse soovis assamblee panna rahvahääletusele, aga Ülemnõukogu seda ei teinud.²¹²

Ka kvalifitseeritud piiriklauslite alusel sätestatud valimisõiguse piiranguid on peetud üldisuse põhimõtte kitsenduseks²¹³, kuigi ka siin kitsendatakse ühtlasi vabadust (primaarne on piiravast seadusest tulenev vabaduspõhiõiguse riive).

3.1. Riigikogu valimisõiguse kvalifitseeritud piiriklauslid

Valimispõhiõiguse kvalifitseeritud piiriklauslid on sätestatud §-s 58, § 124 lg 2 esimeses lauses ja § 130 esimeses lauses. Need kohalduvad hääleõigusele tervikuna – seega ka rahvahääletamisõigusele ja Euroopa Parlamendi valimisõigusele, kuigi eelkõige viimase puhul võivad mängu tulla ka Euroopa Liidu õigusest tulenevad erisused. Seejuures volitab § 58 riivama spetsiifiliselt hääleõigust, s.o ei ole kohaldatav teiste põhiõiguste puhul. Seevastu § 124 ja § 130 võivad olla aluseks ka teiste põhiõiguste piiramisele.

Nimetatud piiriklauslid kohalduvad nii aktiivsele kui passiivsele valimisõigusele. Siiski võivad nende alusel kehtestatud piirangud olla aktiivse ja passiivse valimisõiguse puhul erinevad, kuna õiguse riive ja eesmärgi kaalumine võib viia erineva tulemuseni.

§ 58 volitab seadusandjat piirama kinnipeetavate hääleõigust. § 58 ei ole sõnastatud tavapärase kvalifitseeritud piiramisreservatsiooni kujul – eesmärki, mille saavutamiseks hääleõigust tohib piirata, pole sättes otseselt nimetatud. Selle asemel on määratletud isikute grupp, kelle õigusi võib piirata: „isikud, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades“. Seetõttu on mõnikord § 58 peetud ka lihtsaks seadusereservatsiooniks.²¹⁴ Siiski tuleb § 58 mõista kvalifitseeritud piiriklauslina, kuna kasutatud isikutunnusest on võimalik tõlgendamise teel järeldada, millisel eesmärgil on põhiõiguse riivamine lubatud. Sellest eesmärgist väljapoole jäävatel eesmärkidel piirangud ei ole lubatud. Kuigi küsimus on olnud vaidluse all, tuleb § 58 puhul asuda siiski seisukohale, et selle alusel on lubatud piirata ka passiivset valimisõigust. Kõnealuse piiriklausli kohta vt täpsemalt § 58 kommentaare.

§ 124 volitab seadusandjat piirama kaitseväeteenistujate hääleõigust. § 124 lg 3 esimene lause ütleb: „Kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused.“ Teine lause loetleb õigused, mida piirata ei tohi. Hääleõigust tagavaid PSi sätteid loetelus nimetatud ei ole. Seetõttu tuleb § 124 lg 3 esimese lause lauseosa „kui seadus ei näe ette teisiti“ mõista veidi äraspidiselt sõnastatud piiramisreservatsioonina mh hääleõiguse piiramiseks teenistuse erilaadi huvides.²¹⁵

1937. aasta PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) välistas ajateenistuses olevate kodanike osavõtu hääletamisest (§ 37 lg 4). Ka Põhiseaduse Assamblees arutati võimalust välistada 1937. a PSi eeskujul sõjaväelaste (nii aktiivne kui passiivne) valimisõigus, kuid see lähenemine ei leidnud toetust.²¹⁶ Ka rahvusvaheline õigus ei pea tänapäeval kaitseväeteenistujate aktiivse valimisõiguse piiramist lubatavaks.²¹⁷ Keeruline on näha sedavõrd kaalukaid teenistuse erilaadist tulenevaid huvisid, mis õigustaksid kaitseväeteenistujate rahvahääletamisõiguse ja aktiivse valimisõiguse piiramist.²¹⁸ Kaitseväeteenistuja passiivset valimisõigust²¹⁹ on seadusandja piiranud, välistades tegevväelase õiguse kandideerida Riigikokku (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 4 lg 6 esimene lauseosa).²²⁰ Selle piirangu eesmärgiks on peetud „vältida relvastatud struktuuride politiseerumist ja nende ärakasutamist erakondlikes huvides“.²²¹ Pole siiski selge, millisele põhiseaduslikule alusele selline piirang tugineb – kas § 124 lg 3 esimesele lausele või §-le 125, mis keelab tegevteenistuja osalemise erakondade tegevuses²²² – või on üldse tegemist mõnel muul põhiseaduslikul eesmärgil sätestatud piiranguga.

§ 130 volitab piirama hääleõigust erakorralise või sõjaseisukorra ajal. § 130 esimese lause kohaselt võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides. Ka selle paragrahvi teine lause loetleb põhiõigused, mida piirata ei tohi ning hääleõiguse sätteid seal nimetatud ei ole. Seetõttu tuleb ka § 130 esimest lauset pidada mh hääleõiguse kvalifitseeritud piiriklausliks – lubatud on hääleõiguse riive eelkõige riigi julgeoleku huvides.²²³

Ka § 130 muutmiseks on tehtud mitu ettepanekut. Paragrahvi teise lause loetelu on selguse huvides soovitatud kaotada, kuivõrd põhiõiguste kaitse peavad tagama proportsionaalsuse põhimõtte (§ 11) arvestamine ja kohtulik kontroll, või sõnastada see kitsamalt.²²⁴ Teisalt ei nähta hääleõiguse aspektist sätet probleemsena, kuna põhiseadus keelab erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal rahvahääletuse ja Riigikogu valimiste korraldamise.²²⁵

3.2. Muud Riigikogu valimisõiguse piirangud

Järgnevalt käsitletakse seadusest tulenevaid valimispõhiõiguse piiranguid, mida Eesti PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) otsesõnu ei nimeta.

Valimispõhiõigus on abstraktne ja kompleksne – lai nii esemeliselt kui ajaliselt ulatuselt, seetõttu on selle õiguse kasutamiseks vaja luua menetlus ja kord. Igasugune reguleerimine aga ühtlasi piirab prima facie tagatud vabadust – alates valijate arvestuse pidamisest, hääletamisele seatud ajalistest ja tehnilistest tingimustest, ning lõpetades valimitega, mis võetakse aluseks valimistulemuste kindlakstegemisel. Nii on valijad vaidlustanud hääletamise eeldustena kohustust esitada isikut tõendav dokument²²⁶, registreerida elukoht rahvastikuregistris²²⁷, võimatust hääletada e-kirjaga või valida kandidaati, kes kandideerib teises ringkonnas.²²⁸ Kuigi tegemist on valimisõiguse riivetega, on need enamasti põhiseadusega kooskõlas, kuna on vajalikud valimiste korraldamiseks ega piira ülemäära valimispõhiõigust.

1994. a Riigikogu valimise seaduses oli sätestatud Riigikogu liikmekandidaadile eesti keele oskuse nõue.²²⁹ Riigikohus käsitles analoogset, kohaliku omavalitsuse volikogu liikmele kehtestatud nõuet „valimisõigust kitsendava tingimuse“ ehk „passiivset valimisõigust mõjutava valimistsensusena“, mida aga pidas põhiseaduspäraseks. Keeletsensuse eesmärgiks peeti PSi preambulist tulenevat vajadust tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine.²³⁰

Valimisõiguse (nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse, sh õiguse seada üles kandidaate) piiranguks on peetud ka teatud liiki erakondade (valimisliitude) valimistel osalemise keeldu.²³¹ Kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kontekstis pidas Riigikohus sellist keeldu kahel korral põhiseadusvastaseks, kuigi valimisõiguse riivel oli põhiseaduspärane eesmärk: tagada suurem poliitiline vastutus.²³² Riigikogu valimistel valimisliidud osaleda ei saa (osalevad üksnes erakonnad ja üksikkandidaadid) ning selle piirangu põhiseaduspärasust Riigikohus hinnanud ei ole. Oluline on märkida, et võrreldes varem kehtinud reeglitega on muutunud aga lihtsamaks erakondade loomine.

Võimalust keelata üksikkandidaatidel Riigikogu valimistel osalemine on peetud kirjanduses põhiseadusvastaseks, kuigi see muudaks valimissüsteemi proportsionaalsemaks.²³³ Algselt oli PSi eelnõus ette nähtud Riigikogu valimine üksnes põhiseaduse tähenduses juriidiliste isikute valimisnimekirjade alusel.²³⁴ Üksikkandidaatide eduvõimalused erakondade nimekirjade kõrval kandideerides on paratamatult väiksemad (sisuliselt on tegemist ühest kandidaadist koosneva nimekirjaga).

Korduvalt on Riigikohtus vaidluse all olnud kautsjoni tasumise kohustus, mis samuti piirab valimisõigust.²³⁵ Kautsjon on rahasumma, mis tuleb tasuda kandidaatide registreerimisel ning see makstakse pärast valimistulemuste selgumist tagasi üksnes juhul, kui kandidaadid saavad piisaval hulgal hääli. Selle eesmärgiks on tagada, et valimistel osaleks tõsiseltvõetavad kandidaadid, kuid kautsjon ei tohiks olla liiga kõrge.²³⁶

Selle piirangu põhiseaduspärasust on kirjanduses kahtluse alla seatud²³⁷, kuna see tekitab varandusliku barjääri valimistel (passiivselt) osalemiseks ning diskrimineerib isikuid varalise tunnuse alusel. Selle asemel on soovitatud kasutusele võtta allkirjade nõue (kandidaat on tõsiseltvõetav, kui ta on kogunud teatud hulga allkirju).²³⁸

Ka Riigikohus on pidanud kautsjoni eesmärgiks „vältida kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja ära hoida ebatõsist kandideerimist selleks, et vähendada valimistel paratamatult kaotsi minevate häälte hulka. Mida vähem läheb hääli kaotsi, seda representatiivsem eeldatavalt esinduskogu on“.²³⁹ Samuti ei ole Riigikohus pidanud kautsjoni ülemäära kõrgeks, see on arvestanud ühiskonnaliikmete keskmist sissetulekut.²⁴⁰

Riigikohus on aga juhtinud tähelepanu vajadusele sätestada kautsjoni tagastamise reeglid selgemalt. Kehtiva õiguse järgi makstakse kautsjon üksikkandidaadile või erakonnale tagasi, kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid üleriigiliselt kokku vähemalt 5% häältest (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 77). Pole aga selge, kas konkreetse kandidaadi eest tuleks kautsjon tagasi maksta ka siis, kui erakonna kandidaat täitis vähemalt pool lihtkvooti.²⁴¹

Valimisõiguse riiveks tuleb lugeda ka valijate erinev kohtlemine seeläbi, et elektroonilisel hääletamisel on võimalik häält muuta, aga paberhääletamisel mitte.²⁴² Erineva kohtlemise eesmärgiks pidas kohus vajadust tagada hääletamise salajasus ja seeläbi kaitsta valimiste vabadust.²⁴³

Samuti riivab (nii aktiivset kui passiivset) valimisõigust see, kui keelatakse poliitiline välireklaam valimisagitatsiooni ajal.²⁴⁴ Riigikohus pidas sellise riive eesmärkideks vähendada erakondade kulutusi valimiskampaaniale ning raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, aga ka valijate kohatut mõjutamist, mille kohus taandas valimispõhimõtete kaitsele ja demokraatia toimimisele.²⁴⁵

4. Riigikogu valimiõiguse kohtulik kaitse

§ 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma vabaduste ja õiguste rikkumise korral kohtusse. Seega peab ka valimisõiguse rikkumise korral olema põhiõiguse kandjale avatud kohtutee.²⁴⁶ PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) valimistega seotud kaebuste lahendamise kohta täiendavaid nõudeid ei sätesta.

Efektiivse õiguskaitse vajalikkust valimiste demokraatlikkuse tagamiseks rõhutab ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus).²⁴⁷ Siiski ei tähenda igasugune valimisreeglitest kõrvalekaldumine konventsiooni rikkumist, kui üldiselt on valimiste korraldamisel konventsiooni nõudeid järgitud.²⁴⁸

Riigikogu valimiste korraldamist puudutavate kaebuste lahendamine on eelkõige Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses. Asjakohane menetluskord (valimiskaebemenetlus) on sätestatud PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) 6. peatükis²⁴⁹, mida kohaldatakse koos RKVS (Riigikogu valimise seadus) sätetega. Tegemist on erimenetlusega avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamiseks, mille puudumisel oleks kaebuste lahendamine halduskohtute pädevuses (HKMS (Halduskohtumenetluse seadustik) § 4 lg 1). Siiski on mõne valimisi puudutava probleemi vaidlustamine suunatud ka halduskohtutele (nt valijate nimekirja puudutavad vaidlused, RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 20 lg 5; samuti kohaliku omavalitsuse volikogu otsuste vaidlustamine, millega moodustatakse jaoskonnakomisjonid).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on valimiskaebust menetlev ainus kohtuaste ning Riigikohtu lahendit vaidlustada ei saa (§ 24 lg-s 5 sätestatud, kõrgemale kohtule edasikaebamise õigust tagava põhiõiguse riive). Valik sellise menetluse kasuks tehti 2002. aastal, et tagada valimisi kui olulist riigiõiguslikku küsimust puudutavate kaebuste kiire lahendamine ja riigi stabiilsuse säilitamine.²⁵⁰ Enne 2002. a lahendati valimiskaebusi eelkõige halduskohtumenetluses. Kuna valimiskaebuste jaoks ei olnud ette nähtud erimenetlust, lahendati neid üldises korras, kolmeastmelises kohtumenetluses.²⁵¹

Valimiskaebuse menetlemisele Riigikohtus eelneb kohustuslik kohtueelne menetlus Vabariigi Valimiskomisjonis (VVK (Vabariigi Valimiskomisjon)), kellele saab esitada kaebuse valimiste korraldaja toimingu peale (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 69). Kohtueelses menetluses tehtud VVK (Vabariigi Valimiskomisjon) otsuse peale saab seejärel esitada kaebuse Riigikohtule (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 72¹, PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) § 38).²⁵² Kohustuslikku kohtueelset menetlust ei ole siis, kui kaebuses vaidlustatakse VVK (Vabariigi Valimiskomisjon) enda tegevust.

Kohtuliku kaitse seisukohast on kõige olulisem küsimus, kellel on õigus kaevata valimiste korraldamisel toimunud väidetavate õigusrikkumiste („valimisvigade“)²⁵³ peale. Kuivõrd valimisõigus hõlmab õigust sellele, et valimiste korraldamisel järgitaks valimispõhimõtteid, peaks nende mittejärgimist olema võimalik vaidlustada kõigil valimispõhiõiguse kandjatel.²⁵⁴

RKVS (Riigikogu valimise seadus) valimispõhiõiguse kandjate kaebeõigust otsesõnu ei piira. Selle kohaselt võib kaebuse esitada nii üksikisik, kandidaat kui ka erakond („huvitatud isik“) (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 70). PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) nimetab erakonda, valimisliitu või isikut (PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) § 37 lg 1).²⁵⁵ Kvalifitseeriva tunnusena lisavad RKVS (Riigikogu valimise seadus) ja PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) tingimuse, et kaebaja peab leidma, et tema õigusi on rikutud – valimiste korraldaja või VVK (Vabariigi Valimiskomisjon) tegevusega (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 69, PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) § 37 lg 1).

Riigikohus on pidanud lubatavaks üksnes selliseid valijate kaebusi, mis on esitatud vahetult mõne valija endaga seotud õigusrikkumise kohta (nt takistati valijal hääletamist).²⁵⁶ Valijate kaebusi, kus väidetakse valimispõhimõtete rikkumist valimiste korraldamisel – sh valimisseaduse või muude valimiste korraldust reguleerivate üldaktide põhiseadusvastasust –, käsitleb kohus teiste isikute või üldises huvides esitatutena (populaarkaebustena).²⁵⁷

V. § 60 lõiked 3 ja 4: Riigikogu valimiste toimumise aeg

A. Riigikogu korralised valimised

§ 60 kolmanda lõike kohaselt toimuvad Riigikogu korralised valimised märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.

Säte paneb paika Riigikogu korraliste valimiste toimumise aja ja intervalli, määrates seeläbi ära Riigikogu valimisperioodi ja Riigikogu liikmete volituste kestuse. Täpsemalt sõltub valimisperioodi algus ja lõpp valimistulemuste väljakuulutamisest, kuna siis lõppevad Riigikogu eelmise koosseisu liikmete volitused ja algavad uue koosseisu liikmete volitused (§ 61 lg 1).²⁵⁸ Valimised kuulutab välja Vabariigi President (§ 78 p 3). Kuigi Riigikogu isikkoosseis perioodiliselt vahetub, on Riigikogu kui põhiseadusorgan alaliselt olemas.²⁵⁹

Lisaks sätte objektiivsele küljele – tagada Riigikogu valimiste kui riigivõimu teostamise akti perioodiline toimumine – võib sättel näha ka seost valimispõhiõigusega. Viimane hõlmab mh valimispõhiõiguse kandja õiguse ka sellele, et valimised PSis ette nähtud ajavahemiku järel toimuksid.²⁶⁰

1920. a PSis kestis Riigikogu legislatuuriperiood kolm aastat, mida 1933. a muudatustega pikendati neljale aastale (vt 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 39, mis pärast 1933. muudatusi sai paragrahvi esimeseks lõikeks).²⁶¹ 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) (§ 68 lg 1) nägi ette viie aasta pikkuse valimisperioodi.

Sarnaselt 1920. a PSiga ei olnud PSi eelnõus märgitud mitte valimiste toimumise aeg, vaid Riigikogu liikmete volituste kestus, samuti kolm aastat.²⁶² Põhiseaduse Assamblees arutati pikalt selle üle, kas volituste kestus peaks olema kolm või neli aastat.²⁶³ Lühemad, kolm aastat kestvad volitused nähti ette esimese, 1992. a valitud Riigikogu liikmetele (PSRS (Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus) § 3 lg 2) (vt esimeste Riigikogu valimiste kohta eespool komm. (kommentaar) 13). Selline valik oli ajendatud soovist, et kiirete ühiskondlike muutuste tingimustes vahetuks ka parlamendi koosseis kiiremini.²⁶⁴ Välisekspertide soovitusel asendati volituste kestus valimiste toimumise kindla ajaga, kuigi selle tulemusel võib valimisperioodi pikkus veidi kõikuda.²⁶⁵

Valimisperiood võib olla neljast aastast lühem siis, kui toimuvad Riigikogu erakorralised valimised (§ 60 lg 4), ning pikem siis, kui see pikeneb erakorralise või sõjaseisukorra tõttu. Erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajal Riigikogu ei valita (§ 131 lg 1), seega ei kuuluta president korralisi valimisi välja.²⁶⁶ Kui Riigikogu liikmete volitused peaksid lõppema erakorralise või sõjaseisukorra ajal või kolme kuu jooksul pärast seda, siis volitused pikenevad. Valimised tuleb sellisel juhul välja kuulutada kolme kuu jooksul pärast erakorralise või sõjaseisukorra lõppu (§ 131 lg 2). PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ei täpsusta, kas sellisel, sisuliselt edasilükatud valimiste juhul on tegemist korraliste või erakorraliste valimistega.²⁶⁷

Kommenteeritav säte – määrates kindlaks valimiste toimumise aja ühel kindlal päeval (valimispäev) – ei välista hääletamise korraldamist enne seda, eelhääletamise perioodil.

B. Riigikogu erakorralised valimised

§ 60 lg 4 näeb ette, et Riigikogu erakorralised valimised toimuvad PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 89, 97, 105 ja 119 ettenähtud juhtudel varemalt 20 ja hiljemalt 40 päeva pärast valimiste väljakuulutamist.

Säte määrab kindlaks ajalised piirid, mille jooksul peavad Riigikogu erakorralised valimised toimuma, kui Vabariigi President on need § 78 p 3 ning PSi asjakohase sätte alusel välja kuulutanud. „Erakorraliste valimiste korraldamise alused on põhiseaduses [---] ammendavalt kindlaks määratud ja erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine on antud Vabariigi Presidendi ainupädevusse. Riigikogul ei ole endal õigust ise otsustada, kas korraldada erakorralised valimised, ega panna selle otsuse tegemist rahvahääletusele.“²⁶⁸

Erakorralised valimised kuulutatakse välja esiteks siis, kui peaministrikandidaadi esitamine on läinud presidendilt üle Riigikogule, kuid kandidaat ei ole 14 päeva jooksul esitanud presidendile kinnitamiseks valitsuse koosseisu (§ 89). Erakorralised valimised tuleb välja kuulutada ka juhul, kui rahvahääletusele pandud eelnõu ei saa poolthäälte enamust (§ 105) või Riigikogu ei suuda kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust riigieelarvet vastu võtta (§ 119). Presidendil on õigus erakorralised valimised välja kuulutada ka siis, kui Riigikogu on avaldanud valitsusele või peaministrile umbusaldust (§ 97). Seaduse järgi määrab president oma otsuses, millega erakorralised valimised välja kuulutab, kindlaks ka nende toimumise aja (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 3 lg 4).

1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) erakorraliste valimiste korraldamist ei reguleerinud. 1933. a lisati säte, mis andis riigivanemale „riiklikel kaalutlustel“ õiguse määrata Riigikogu valimiste toimumine enne nelja aasta möödumist eelmise Riigikogu valimistest (1933. a muudetud PSi § 39 lg 2). Ka 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) andis presidendile õiguse määrata „riiklikel kaalutlustel“ Riigivolikogu valimised enne viie aasta möödumist. Need pidid toimuma hiljemalt 45 päeva jooksul (§ 68 lg 2).

Kehtiva PSi eelnõus oli esialgu ette nähtud vaid kaks erakorraliste valimiste väljakuulutamise juhtu – seotud Riigikogu enamuse toetuse puudumisega peaministrikandidaadile²⁶⁹ ning Riigikogu võimetusega võtta vastu riigieelarve.²⁷⁰ Ülejäänud erakorraliste valimiste juhud lisati Põhiseaduse Assamblee menetluses, kus sätestati ka nende varaseim ja hiliseim toimumise aeg. Algselt olid ettenähtud tähtajad pikemad (vastavalt 60 ja 90 päeva), kuid neid vähendati arvestusega, et erakorralised valimised toimuvad kriisiolukorras.²⁷¹

VI. § 60 lõige 5: valimisseadus

§ 60 lg 5 kohaselt sätestab Riigikogu valimise korra Riigikogu valimise seadus.

Säte annab Riigikogule pädevuse ja ühtlasi kohustab seadusega kehtestama valimiste korraldamist puudutavad reeglid.²⁷² Sarnane säte oli ette nähtud ka varasemates põhiseadustes (1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg 3 ja 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 67 lg 4).

PSi sätted, mis puudutavad Riigikogu valimisi – eelkõige § 1 lg 1 ja § 10 sätestatud demokraatia põhimõte ja § 60 lg 1 teises ja kolmandas lauses sätestatud valimispõhimõtted ning valimispõhiõigus –, on abstraktsed ja üldised, mistõttu vajab valimiste korraldus täpsustamist seaduse tasandil. Seadusandja objektiivsel kohustusel sätestada valimiste toimumiseks vajalikud reeglid võib ühtlasi näha seost valimispõhiõiguse sooritusõigusliku poolega – seadusandja kohustusega sätestada valimisõiguse kasutamiseks vajalik menetlus ja kord ning tagada põhiõiguse kandjale kaitse. Menetluse ja korra väljakujundamine ühtlasi riivab valimispõhiõiguse vabadusõiguslikku külge. § 60 lg 5 ei saa siiski käsitleda lihtsa seadusereservatsioonina valimispõhiõiguse riivamiseks, kuna tegemist on osaliselt kvalifitseeritud piiriklausliga ning osaliselt ilma piiriklauslita põhiõigusega.²⁷³ Tagades PSi abstraktsete nõuete järgimise ja valimispõhiõiguse riivete proportsionaalsuse, on seadusandjal valimisreeglistiku kujundamisel siiski ulatuslik mänguruum. „Valimisseadus peab tagama demokraatia ja teenima sel viisil üldist hüvangut.“²⁷⁴

Säte nõuab ühtlasi, et seadusandja ise kehtestaks valimistega seotud reeglid – „[v]alimisõigust puudutavate otsustuste tegemine ja valimistingimuste kehtestamine on seadusandja pädevus, mida ta ei saa delegeerida täitevvõimule“.²⁷⁵ Riigikogu valimise seadus on seejuures ka konstitutsiooniline seadus, mis tuleb vastu võtta kõrgendatud, Riigikogu koosseisu poolthäälte enamusega (§ 104 lg 2 p 2, sama kehtib ka kohaliku omavalitsuse valimise ja rahvahääletuse seaduse kohta, § 104 lg 2 p-d 4 ja 5). See peegeldab valimiste olulisust riigielu seisukohalt, mistõttu võib § 60 lg-t 5 ja § 104 pidada ka § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõtte konkretiseeringuks.²⁷⁶ Ka Veneetsia Komisjoni valimiste heas tavas märgitakse, et valimistega seotud reeglid peaksid olema kirjas seaduses, seejuures valimissüsteemi põhimõttelised küsimused omakord kõrgema tasandi seaduses.²⁷⁷ Siiski pole välistatud (eriti tehnilist laadi) üksikasjade kehtestamine seadustest madalamal seisva, täitevvõimu aktiga.

PSi kehtivuse ajal on Riigikogu võtnud vastu kaks Riigikogu valimise seadust – 1994. aastal ja 2002. aastal.²⁷⁸ Kehtiv valimisseadus volitab Vabariigi Valimiskomisjoni oma õigusaktiga täpsustama elektroonilise hääletamisega seotud küsimusi (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 48²).²⁷⁹

1998. a tunnistas Riigikohus PSiga vastuolus olevaks seaduse, mis volitas Vabariigi Valitsust kehtestama eesti keele oskuse taseme kirjelduse. Kuna eesti keele oskus oli siis Riigikogu liikmeks kandideerimise eeldus, oli Riigikohtu hinnangul seeläbi antud täitevvõimule õigus määrata kindlaks valimisõiguse piirangu (valimistsensuse) sisu.²⁸⁰

Veneetsia Komisjoni valimiste hea tava rõhutab ka seda, et valimistega seotud põhimõttelistes küsimustes ei tohiks teha muudatusi aasta jooksul enne valimisi.²⁸¹ Riigikohus on märkinud, et demokraatlikuks ei saa pidada „selliseid vahetult enne valimisi valimisreeglistikus tehtud muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks“.²⁸² Kohtuasjas oli vaidluse all kohalike valimiste aasta alguses (2002. a mais) kehtestatud valimisliitude keeld osaleda valimistel, mille Riigikohus tunnistas põhiseadusvastaseks.²⁸³

Demokraatia põhimõttega vastuolus olevaks valimisreeglite muutmiseks pidas Riigikohus ka seda, et kohalike valimiste aasta alguses (2005. a mais) otsustati kaotada keeld²⁸⁴ Riigikogu liikmetel olla samal ajal kohaliku omavalitsuse volikogu liige. Kohus pidas seda oluliseks valimisreeglite muutmiseks, kuna see oli ilmselgelt suunatud „parlamendis olevate poliitiliste jõudude positsiooni parandamisele kohalikel valimistel võrreldes parlamendiväliste erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatidega“.²⁸⁵ Etteheidetavaks pidas kohus mh seda, et muudatus pidi jõustuma ajal, mil vaidlus normi põhiseaduspärasuse üle polnud veel lõppenud.²⁸⁶

Probleemsena on välja toodud ka seda, et vahetult enne 2019. a Riigikogu valimisi (2. jaanuaril 2019) kustutati rahvastikuregistris paljude nende inimeste elukoha andmed, kelle elukoht oli kantud registrisse linna, linnaosa, valla või asustusüksuse täpsusega. Seetõttu ei kantud neid valijate nimekirja ning hääletamine oli takistatud. Rahvastikuregistri seaduse muudatus oli küll vastu võetud juba 2017. aastal ja inimesi muudatusest teavitatud, samuti loodud menetlus kiirkorras andmete registrisse kandmiseks²⁸⁷, kuid siiski jäi seetõttu valijate nimekirjast välja suur hulk inimesi.²⁸⁸

¹ Vt hääleõiguse kohta ka § 57 komm. (kommentaar) 3 ja 16–47.
² T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 22.
³ Eelnõu teksti vt V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 1169–1182.
⁴ Esimese variandiga sarnane oli ka Raidla töögrupi eelnõu (vt V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1141–1155) § 56 lg 1: „Riigikogul on üheksakümmend üheksa liiget, kes valitakse hääleõiguslike kodanike poolt üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel neljaks aastaks. Riigikogu valimise korra määrab Riigikogu valimise seadus.“ Raidla töögrupi eelnõus Riigikokku kandideerimise tingimusi ei käsitletud.
⁵ Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 9. juuli 1992 otsus Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimiste kohta (RT (Riigi Teataja) 1992, 31, 414).
⁶ Vt RT (Riigi Teataja) I 1992, 13, 201. Seadust muudeti juba enne valimisi seadusega „Muudatuse ja täiendamiste tegemise kohta Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseaduses“ (RT (Riigi Teataja) 1992, 28, 382) ja „Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseaduse § 25 punkti 4 ning § 27 punkti 1 rakendamise kohta Riigikogu ja Vabariigi Presidendi valimistel 1992. aasta 20. septembril“ (RT (Riigi Teataja) 1992, 34, 448).
⁷ V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1063–1064. Küsimuse kohta, kellel oli õigus hääletada põhiseaduse eelnõu ja põhiseaduse rakendamise eelnõu kohta korraldatud rahvahääletusel, vt § 57 komm. (kommentaar) 15.
⁸ Ülemnõukogu 20. mai 1992 otsus Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu, põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu ja nendega kaasneva lisaküsimuse rahvahääletuse korraldamise kohta (RT (Riigi Teataja) 1992, 21, 301).
⁹ Vabariigi Valimiskomisjoni 2. juuli 1992 otsuse „Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu, põhiseaduse rakendamise eelnõu ja nendega kaasneva lisaküsimuse 1992. a 28. juuni rahvahääletuse tulemuste kohta“ järgi vastas sellele küsimusele „ei“ 236 819 inimest, „jah“ aga 205 980 inimest – vt A. Heinsalu jt. Valimised Eestis 1992–2015. Statistikat ja selgitusi. Tallinn: Vabariigi Valimiskomisjon 2015, lk 18.
¹⁰ Täpsemalt oli küsimust reguleeritud seaduses süümevande andmise korra kohta (RT (Riigi Teataja) I 1994, 68, 1170; 2009, 5, 35).
¹¹ Vt V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 872 jj.
¹² Ülemnõukogu 13. mai 1992 otsus Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu rahvahääletusele panemise kohta (RT (Riigi Teataja) 1992, 21, 291). Vt ka V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 11–12.
¹³ Vt ka M. Ernits. Millestki ürgsest ja kargest ning autoriteediröövist. – Juridica 2015/2, lk 77.
¹⁴ Vt ka A. Mõttus. – RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus), 10. ptk. § 76, komm. 1.
¹⁵ J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 3.
¹⁶ O. Angelus ja E. Maddison. Eesti Vabariigi põhiseadus 15. juunist 1920. Kommenteeritud väljaanne. – Riigiõiguse aastaraamat 2021. Tallinn 2021, lk 371.
¹⁷ Samas.
¹⁸ J. Adamsi töörühma § 53 teine alternatiiv; vt eelnõu: V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1169–1182.
¹⁹ Vt poolt- ja vastuargumente koos viidetega Põhiseaduse Assamblee arutelule: J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 6.
²⁰ Vt I. Hallaste sõnavõttu assamblee istungil: V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 183. Rahvas pidas siiski liikmete arvu liiga suureks (samas, lk 722).
²¹ Tegemist oli R. Taagepera ettepanekuga: J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 3.
²² V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 722.
²³ Vt ettepanekut vähendada Riigikogu liikmete arv 91-le ja selgitusi: Põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruanne. Tallinn: Justiitsministeerium 2018, lk 6 ja 63.
²⁴ Vt diskussiooni H. Kalmo. Põhiseadus ja proportsionaalsus – kas pilvitu kooselu? – Juridica 2013/2, lk 83; M. Ernits. Millestki ürgsest ja kargest ning autoriteediröövist, lk 77, 80–81.
²⁵ Vt M. Ernits. Millestki ürgsest ja kargest ning autoriteediröövist, lk 77; vt ka Põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruanne, lk 24.
²⁶ Eesti kaasaegses õiguskirjanduses, samuti Riigikohtu praktikas (vt nt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05) kasutatakse neist PSi nõuetest rääkides terminit „valimispõhimõtted“, aga ka „valimisõiguse põhimõtted“ (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“. § 60 komm. (kommentaar), lk 12; M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid. – Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 307).
²⁷ T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 61; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 64, 102; vt nt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05.
²⁸ Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“. § 60 komm. (kommentaar), lk 12; M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 307. Sarnast terminikasutust võib märgata Saksa õiguskirjanduses, kus kasutatakse nii „Wahlrechtsgrundsatz’i“ (J. Ipsen. Staatsrecht. 1: Staatsorganisationsrecht. München 2018, lk 26 (äärenr 73)) kui ka „Wahlgrundsatz’i“ (vt K. V. Franz. Das Wahlrecht zum Deutschen Bundestag – Architektur eines organschaftlichen Recths. Berlin: Duncker & Humblot 2019, lk 72).
²⁹ M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 307.
³⁰ U. Lõhmus. Valimisliit ja valimisõigus. – Juridica eriväljaanne 2003, lk 28.
³¹ M. Ernits. Holders and Addressees of Basic Rights in the Constitutsion of the Republic of Estonia. – Juridica International 4/1999, lk 14.
³² Terminit „valimispõhiõigus“ kasutab vahel ka Riigikohus (vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 03.05.2019, 5-19-30/3, p 17), kuigi enamasti räägitakse „valimisõigusest“. Täiendi „Riigikogu“ kasutamine laiemas kontekstis on vajalik, et eristada siin kommenteeritavat põhiõigust kohaliku omavalitsuse volikogu valimisõigusest (§ 156) ja Euroopa Parlamendi valimisõigusest (§ 57) (vt § 57 komm. (kommentaar)).
³³ Hääleõigus on seotud § 56 nimetatud riigivõimu teostamise viisidega, mistõttu kohaliku omavalitsuse volikogu valimisõigust ei hõlma. Vt hääleõiguse kohta § 57 komm. (kommentaar)
³⁴ Vt § 57 komm. (kommentaar) 4.
³⁵ Saksa õiguskirjanduses on väljaspool põhiõiguste kataloogi asuvaid õigusi nimetatud põhiõigustega võrdsustatud õigusteks (grundrechtsgleiche Rechte), vt H. D. Jarass ja B. Pieroth. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 1 (lk 736). – Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland: Kommentar. 14. vlj. München: C. H. Beck 2016.
³⁶ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 29.
³⁷ Vt valimispõhiõiguse kohta komm. (kommentaar) 90–140.
³⁸ M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), 2. ptk sissejuhatus komm. (kommentaar) 65 (lk 119).
³⁹ Nt proportsionaalsuse põhimõtte paremaks järgimiseks võiks keelata üksikkandidaatidel valimistel osalemise, kuid see läheks vastuollu üldisuse põhimõttega, vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 15.
⁴⁰ H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland. Heidelberg 2005, lk 561, äärenr 31.
⁴¹ H. D. Jarass ja B. Pieroth. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 1 (lk 736). – Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland: Kommentar. Valimiste vabadust on siiski nimetatud kõige olulisemaks põhimõtteks, kuigi pole selge, kas ja kuidas see väärtuste kaalumist võiks mõjutada, vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 13.
⁴² H. D. Jarass ja B. Pieroth. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 9 (lk 738). – Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland: Kommentar.
⁴³ Valimiste korraldamine jagatakse neljaks faasiks: valijate organiseerimine, kandidaatide organiseerimine, valimisakti organiseerimine, häälte hindamise organiseerimine (hõlmab ka valimistulemuste kindlakstegemist ja valituks osutunute väljaselgitamist), vt H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 84. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar (98., elektrooniline väljaanne seisuga märts 2022).
⁴⁴ Vt nt Saksamaa põhiseaduse artikli 38 esimese lõike esimene lause, mis nimetab samad põhimõtted, kuid ühetaolisuse asemel kasutab võrdsust. Leedu põhiseaduse art 55 ei nimeta teiste põhimõtete kõrval nt valimiste vabadust.
⁴⁵ Vt ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) Inimõiguste Ülddeklaratsiooni art 21 lg 3 (kus lisaks nimetatakse ka võltsimatust), inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (RT (Riigi Teataja) II 2010, 14, 54) 1. protokolli art 3 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 25 lg 1 punkt b. Rahvusvahelised aktid rõhutavad ka valimiste korralisust ja perioodilisust.
⁴⁶ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 12; vt ka § 57 komm. (kommentaar) 38.
⁴⁷ Vt § 57 komm. (kommentaar) 41–47.
⁴⁸ Siin ei ole silmas peetud proportsionaalsuse põhimõtet, millest lähtudes hinnatakse põhiõiguste riive PSile vastavust, vt selle kohta § 11 komm. (kommentaar)
⁴⁹ Euroopa Liidu õiguse kohaselt on proportsionaalne valimissüsteem Euroopa Parlamendi valimistel siiski kohustuslik, vt komm. (kommentaar) 80.
⁵⁰ Seadusandja on ka kohalike valimiste puhul valinud proportsionaalse valimissüsteemi, KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) § 1 lg 3.
⁵¹ H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 110. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar (98., elektrooniline väljaanne seisuga märts 2022).
⁵² H. Butzer. Bundestag: § 38 komm. (kommentaar), äärenr 96. – V. Epping, C. Hillgruber (toim.). BeckOK Grundgesetz (seis: 15.11.2022); Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte. – Juridica 2006/10, lk 665.
⁵³ Nt Saksamaal kirjutati see PSi 1918. aastal (vrdl võrdsuse, otsesuse ja salajasuse nõudega, mis leidsid PSis koha juba 19. sajandi keskel), vt H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland. Heidelberg 2005, lk 556 (äärenr 23).
⁵⁴ J. Ipsen. Staatsrecht. 1: Staatsorganisationsrecht, lk 30 (äärenr 91).
⁵⁵ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 13; H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 110. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar.
⁵⁶ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 13.
⁵⁷ H. Schneider. Riik ja ühiskond teoreetilis-metodoloogilisest aspektist. Mõtteid omariikluse tähtpäeva puhul. – Juridica 1997/10, lk 515.
⁵⁸ Vt Adamsi eelnõu § 52. Vabaduse põhimõte puudus ka Raidla töörühma eelnõus, vt § 56 lg 1 (vt eelnõusid vastavalt V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1169–1182 ja 1141–1155).
⁵⁹ Vt ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) Inimõiguste Ülddeklaratsiooni artikli 21 lg 3 ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 25 lg 1 punkt b.
⁶⁰ Vt inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni 1. protokolli art 3.
⁶¹ Nt on valimiste vabadust piiravana nähtud ka ülemäära kõrget valimiskünnist ja liiga suure kautsjoni kehtestamist – vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 8.
⁶² Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 12–13.
⁶³ Vt H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 110. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar (98., elektrooniline väljaanne seisuga märts 2022).
⁶⁴ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 13; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 7.
⁶⁵ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27.
⁶⁶ Vt nt H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland. Heidelberg 2005, lk 556–557 (äärenr 23); H. Butzer. Bundestag: § 38 komm. (kommentaar), äärenr 69. – V. Epping, C. Hillgruber (toim.). BeckOK Grundgesetz.
⁶⁷ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27.
⁶⁸ „Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada“, RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 30. Vt KarS (Karistusseadustik) 10. ptk „Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod“ 3. jagu „Süüteod valimisvabaduse vastu“.
⁶⁹ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27.
⁷⁰ Sarnaselt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 30–31: „Hääletamisõigusele vastab riigi kohustus luua selle õiguse perioodiliseks kasutamiseks vajalikud tingimused, mis lähtuvad valimiste vabaduse, ühetaolisuse, üldisuse, otsesuse ja hääletamise salajasuse põhimõtteist. Hääletamisõiguse kasutamine ei ole mõeldav ühelt poolt hääletamist ja teiselt poolt kandideerimist reguleeriva õigusliku raamistikuta. [---] Hääletamisõiguse kasutamiseks vajalike tingimuste loomine tähendab eelkõige hääletamismenetluste sätestamist. [---] Kandideerimisõigusele vastab samuti riigi kohustus luua selle kasutamiseks vajalikud tingimused, mis lähtuvad eelmises punktis nimetatud valimispõhimõtteist. [---]“
⁷¹ Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.07.2020 – Mugemangango vs. Belgia, p 69.
⁷² Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 13. J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 7.
⁷³ Vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 28–31. Riigikohtu käsitluse kohaselt kuulub teave kandidaatide poliitiliste vaadete kohta, sh valimisreklaam, PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 44 lg 1 kaitsealasse; vt ka N. Parrest. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 44 komm. 18–19.
⁷⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on seisukohal, et väljendusvabadus on üks tingimustest, mis on hädavajalikud, et tagada inimeste arvamuse vaba väljendumine seadusandliku kogu valimistel. Seetõttu on eriti oluline valimistele eelneval ajal tagada informatsiooni vaba liikumine, vt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.02.1998 – Bowman vs. Ühendkuningriik, p 42.
⁷⁵ Vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 30. Selles aspektis võib valimisvabaduse kitsenduseks pidada ka seda, kui riigi poolt valijate informeerimiseks kasutatav veebileht kuvab kandidaatide nimed ebakorrektselt, vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 28.10.2021, 5-21-16/3.
⁷⁶ Vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 31.
⁷⁷ Samas, p 30.
⁷⁸ KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) § 6¹, EPVS (Euroopa Parlamendi valimise seadus) § 5¹ kui RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 5¹ keelasid üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimise hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel ning muu poliitilise välireklaami. Riigikohtu hinnangul riivas see nii aktiivset ja passiivset valimisõigust, aga ka §-des 44, 45, 31 (ettevõtlusvabadus), 32 (omandipõhiõigus) ja 48 (erakonnapõhiõigus) tagatud põhiõigusi, vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 28–35.
⁷⁹ Riigikohus luges nendeks eesmärkideks „vähendada valimiskampaania kulude vähendamisega raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel, suurendada sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu, vabastada avalikku ruumi liigsest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika vastu tervikuna“, aga ka „erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitude võrdsuse tagamine selle kaudu, et vähendatakse erakondade kulutusi valimiskampaaniale ja raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel“ ning „vähendada valijate kohatut mõjutamist (valija tahtega manipuleerimist poliitilise programmi ja kavatsuste kohta sisulist teavet jagamata, valijat arutellu kaasamata) välireklaamis kasutatavate mõjutusmeetoditega“; vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 51–52.
⁸⁰ Euroopa Parlamendi valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Riigikogu valimise seaduse, rahvahääletuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seadus (valimispäeval valimisagitatsiooni piirangu ja välireklaami keelu kaotamine) (RT (Riigi Teataja) I, 03.01.2020, 2). Põhjuseks toodi, et piirangud ei ole täitnud eesmärki, vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 11. Poliitilise välireklaami keelu rakendamine tekitas korduvaid kohtuvaidlusi, vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 14.11.2005, 3-4-1-27-05 ja RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 18.05.2017, 3-4-1-3-17.
⁸¹ H. Butzer. Bundestag: § 38 komm. (kommentaar), äärenr 73. – Epping/Hillgruber. BeckOK Grundgesetz.
⁸² Vt Euroopa Nõukogu soovitust e-hääletamise standardite kohta (CM/Rec(2017)5) ning seda selgitava memorandumi p 18.
⁸³ Elektroonilise hääletamise kord olid esialgu sätestatud kõigis 2002. a vastu võetud valimisseadustes (RKVS (Riigikogu valimise seadus) (RT (Riigi Teataja) I 2002, 57, 355), KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) (RT (Riigi Teataja) I 2002, 36, 220) ja RaHS (Rahvahääletuse seadus) (RT (Riigi Teataja) I 2002, 30, 176)), kuid rakendussätted nägid ette, et enne 2005. aastat elektroonilist hääletamist ei kasutata. Alates 2012. aastast on reeglid sätestatud RKVSis (ptk 7¹), millele teised valimisseadused viitavad (KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) § 53², EPVS (Euroopa Parlamendi valimise seadus) § 47², RaHS (Rahvahääletuse seadus) §-d 41² ja 41³).
⁸⁴ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05.
⁸⁵ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 28.
⁸⁶ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 30.
⁸⁷ Tõstatatud on nt küsimus, kas hooldekodudes elektrooniliselt hääletades järgitakse valimispõhimõtteid, vt A. Koitmäe. Valija tahte moonutusteta väljendamine hääletamise käigus ja usalduse tagamine hääletamisprotseduuride vastu. – Juridica 2019/2, lk 126.
⁸⁸ https://www.valimised.ee/et/e-haaletamine/e-haaletamisest-lahemalt/elektroonilise-haaletamise-hea-tava.
⁸⁹ Vt nt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 10.11.2021, 5-21-24/2, kus väideti valijatele mitteametlikus „valimisjaoskonnas“ elektroonilise hääletamise võimaluse pakkumist ning sellega koos hüvede jagamist.
⁹⁰ Euroopa Nõukogu soovitus e-hääletamise standardite kohta (CM/Rec(2017)5) p 13 ning seda selgitava memorandumi p 51–52. Lisaks sellele peab süsteem teada andma, kui valija on kogemata andnud kehtetu hääle, soovituse p 14.
⁹¹ Valimisseadus sellist võimalust ette ei näe ning tehnilised lahendused (riigi pakutav valijarakendus) üldjuhul ei võimalda. Valijatel on siiski õnnestunud e-hääl rikkuda nii, et see ei vasta nõuetele ja tunnistatakse kehtetuks. Vt ka A. Koitmäe. Valija tahte moonutusteta väljendamine hääletamise käigus ja usalduse tagamine hääletamisprotseduuride vastu, lk 132.
⁹² RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 24.10.2017, 5-17-32/2, p 18; vt ka RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 27.03.2019, 5-19-19/2 ja RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 26.06.2019, 5-19-39/2.
⁹³ Euroopa Nõukogu soovitus e-hääletamise standardite kohta (CM/Rec(2017)5) p 15–16. Eestis kasutatavate meetmete kohta vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 49, 51–51, 54.
⁹⁴ Vt Riigikohtu seisukohti elektroonilise hääletamise süsteemi usaldusväärsuse kohta: RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 21.03.2011, 3-4-1-4-11; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 21.09.2017, 5-17-29/4; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 08.11.2017, 5-17-38/2; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 24.10.2017, 5-17-35/2; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 27.03.2019, 5-19-18/3; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 27.03.2019, 5-19-20/2; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 21.10.2021, 5-21-15/3; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 28.10.2021, 5-21-17/5.
⁹⁵ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 13; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 29.
⁹⁶ H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 90. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar.
⁹⁷ Seda rõhutavad nii Inimõiguste Ülddeklaratsioon (art 21 kolmas lõige) kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (art 25 p 8).
⁹⁸ H. D. Jarass ja B. Pieroth. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 13 (lk 740). – Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland: Kommentar.
⁹⁹ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 14; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 29.
¹⁰⁰ Vt nt H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland, lk 544 (äärenr 2), kus seda aspekti kirjeldataks kui „üldisuse põhimõtte dünaamilise iseloomu“.
¹⁰¹ Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 14–15; T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 63–64.
¹⁰² RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 25–26. Ka Euroopa Nõukogu esimene, 2004. a antud soovitus (Rec(2004)11) e-hääletamise kohta nägi elektroonilise hääletamise eesmärkidena valimistest osavõtmise hõlbustamist, hääletamisest osavõtnute arvu suurendamist lisanduvate hääletuskanalite kaudu, hääletamise kooskõlla viimist uute tehnoloogiliste arengutega ning valimistega seotud kulutuste vähendamist pikemas perspektiivis. On ka leitud, et kuigi elektrooniline hääletamine ei suurendanud valimisaktiivsust, hoidis see ära valimisaktiivsuse languse, vt Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte. – Juridica 2006/10, lk 669.
¹⁰³ A. Koitmäe. Valija tahte moonutusteta väljendamine hääletamise käigus ja usalduse tagamine hääletamisprotseduuride vastu, lk 123; Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte, lk 669.
¹⁰⁴ Nt märgitakse, et ajani, mil interneti teel hääletamine on üldiselt kättesaadav, tohib see olla üksnes täiendav hääletamise viis teiste hääletamise võimaluste kõrval. Nn digitaalse lõhe ja selle mõju kohta valimistele vt ka Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte, lk 668. Eesti kogemus on näidanud, et elektroonilise hääletamise on (pärast harjumisperioodi) omaks võtnud lai ja mitmekesine ühiskonnagrupp, vt M. Solvak ja K. Vassil. E-voting in Estonia. Technological Diffusion and Other Developments Over Ten Years (2005–2015). Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut 2016, lk 69.
¹⁰⁵ Nii Inimõiguste Ülddeklaratsioon art 21 lg 3 kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 25 punkt b nimetab valimiste võrdsust. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on ka inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni (1. protokolli art-st 3) tuletanud võrdse kohtlemise põhimõtte: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.03.1987 – Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia, p 54. Valimiste ühetaolisuse nõude kirjutasid ette ka Eesti varasemad põhiseadused.
¹⁰⁶ H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland, lk 560 (äärenr 29–30).
¹⁰⁷ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 16: „Valimised oleksid ühetaolised, kuid mitte üldised, kui näiteks meeste häältel oleks kõigil ühesugune kaal, naistel oleks aga keelatud valimistel osaleda. Samas oleksid valimised üldised, kuid mitte ühetaolised, kui kõik kodanikud oleksid küll valimisõiguslikud, näiteks oleks aga naistel kaks häält meeste ühe vastu.“
¹⁰⁸ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 16; M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 12 komm. 6 (lk 172).
¹⁰⁹ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 21.
¹¹⁰ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 24.
¹¹¹ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 16.
¹¹² Vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 34–35.
¹¹³ H. Butzer. Bundestag: § 38 komm. (kommentaar), äärenr 75. – V. Epping, C. Hillgruber (toim.). BeckOK Grundgesetz.
¹¹⁴ Selles kontekstis eristatakse „hääle väärtust“ („Zählwert“) ja „tulemuse väärtust“ („Erfolgswert“), viimase puhul ongi keeruline võrdsust tagada, mistõttu räägitakse „tulemuse võimaluse“ („Erfolgschance“) võrdsusest, vt J. Ipsen. Staatsrecht. 1: Staatsorganisationsrecht, lk 31 (äärenr 96).
¹¹⁵ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.02.1999 – Matthews vs. Ühendkuningriik, p 64.
¹¹⁶ H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland, lk 564 (äärenr 36). Vt künnise kohta komm. (kommentaar) 87–89.
¹¹⁷ Elektroonilise hääle muutmise võimalused on aja jooksul muutunud. Elektroonilist hääletamist võimaldanud valimisseadustes (RKVS (Riigikogu valimise seadus) (RT (Riigi Teataja) I 2002, 57, 355) § 44, KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) (RT (Riigi Teataja) I 2002, 36, 220) § 50 ja RaHS (Rahvahääletuse seadus) (RT (Riigi Teataja) I 2002, 30, 176) § 37) nende vastuvõtmisel 2002. aastal) hääle muutmise võimalust sätestatud ei olnud. See lisati enne 2005. aasta KOVi valimisi tehtud seadusemuudatusega (RT (Riigi Teataja) I 2005, 47, 387) KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) §-i 50. Esialgu oli selles ette nähtud võimalus muuta elektroonilist häält eelhääletamise ajal uuesti elektrooniliselt hääletades, hääletamissedeliga eelhääletuse ajal hääletades ning hääletamissedeliga valimispäeval hääletades. Pärast seda, kui president jättis muutmisseaduse välja kuulutamata, sätestati võimalus elektroonilist häält muuta, hääletades uuesti elektrooniliselt või hääletamissedeliga kuuendast päevast kuni neljanda päevani enne valimispäeva. Alates 2021. aastast on võimalik elektroonilist häält muuta nii eelhääletamise ajal kui valimispäeval (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 48⁵).
¹¹⁸ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27.
¹¹⁹ H. Butzer. Bundestag: § 38 komm. (kommentaar), äärenr 66. – V. Epping, C. Hillgruber (toim.). BeckOK Grundgesetz.
¹²⁰ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 17.
¹²¹ Euroopa Parlamendi valimiste otsesust nõuab ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) § 39.
¹²² H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 106. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar.
¹²³ Samas, äärenr 109.
¹²⁴ H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 117. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar (98., elektrooniline väljaanne seisuga märts 2022).
¹²⁵ H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland, lk 555 (äärenr 19).
¹²⁶ J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 40; Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte, lk 665.
¹²⁷ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27.
¹²⁸ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 17.
¹²⁹ Salajasust rõhutavad nii Inimõiguste Ülddeklaratsiooni art 21 lg 3, inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni protokolli 1. protokolli art 3 kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 25 lg 1 punkt b.
¹³⁰ Vt Euroopa Nõukogu soovituse sissejuhatust e-hääletamise standardite kohta (CM/Rec(2017)5).
¹³¹ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 17.
¹³² H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland, lk 555 (äärenr 20).
¹³³ Seetõttu ei tohiks hääletamissedelile oma nime kirjutada ega täita seda viisil, mis võimaldab valija muul viisil lihtsasti identifitseerimist. Samuti ei tohi hääletamissedelit pildistada ja avalikustada või elektrooniliselt hääletada nii, et juures viibijatel on võimalik näha seadme ekraani.
¹³⁴ H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland, lk 555 (äärenr 20).
¹³⁵ Vt Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte, lk 665, kus eristatakse hääle anonüümsust ja hääletamistoimingu privaatset sooritamist.
¹³⁶ Samas, lk 665–666.
¹³⁷ Hääletamise fakti – kas hääletamas käinud valija ka tegelikult hääletas või mitte – saab valija varjata hääletamissedeli tühjaks jätmise või rikkumisega. Nn tühja sedeli võimaluse vajalikkust on rõhutatud ka elektrooniliste vahendite kasutamise korral – vt Euroopa Nõukogu soovitust e-hääletamise standardite kohta (CM/Rec(2017)5), p III.13.
¹³⁸ Nõustuda tuleb aga sellega, et hääletamas mittekäinute nimede avaldamine (eriti valimiskohustuse puudumisel) rikuks valimiste vabadust, J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 40.
¹³⁹ Valija abistamise kohta vt A. Koitmäe. Valija tahte moonutusteta väljendamine hääletamise käigus ja usalduse tagamine hääletamisprotseduuride vastu, lk 125–127.
¹⁴⁰ Karistusõiguslikest meetmetest vt nt KarS (Karistusseadustik) § 166, mis näeb ette karistuse teise isiku valikuga ebaseadusliku tutvumise eest. Riigikohus on leidnud: „Karistusõiguslikel meetmetel on küll preventiivne tähendus, ent hilisem karistamine ei aita erinevalt elektroonilise hääle muutmise võimaluse kasutamisest valimiste vabaduse ja hääletamise salajasuse rikkumist kõrvaldada“, RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 30.
¹⁴¹ Hääletamise salajasust tagavad eelkõige hääletamisruumis asuv hääletamiskabiin, anonüümne hääletamissedel ja valimiskast, vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 41. Hääletamine väljaspool hääletamisruumi võib olla vajalik, et realiseerida valimisõigust RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 15.09.2021, 5-21-11/2, p 20.
¹⁴² Hääletamise salajasust tagavate meetme kohta elektroonilisel hääletamisel vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 51.
¹⁴³ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 28: „Efektiivseim viis tagada valija vabadus mis tahes välistest mõjutustest on võimaldada hääletamist üksnes valimisjaoskonnas ja hääletamiskabiinis, kuhu valija siseneb üksinda. On selge, et elektroonilise hääletamise korral kontrollimata keskkonnast ehk kasutades Interneti keskkonda väljaspool valimisjaoskonda, on välistest mõjudest vaba hääletamist ja salajasust raskem riiklikult tagada.“
¹⁴⁴ Nt kuidas mõista, milline on ebaseaduslik valikuga tutvumine KarS (Karistusseadustik) § 166 tähenduses. Elektroonilisel hääletamisel abistamise kohta hoolekandeasutustes vt A. Koitmäe. Valija tahte moonutusteta väljendamine hääletamise käigus ja usalduse tagamine hääletamisprotseduuride vastu, lk 125–127.
¹⁴⁵ Vt nt Ü. Madise. Interneti teel hääletamise õiguslikke ja poliitilisi aspekte, lk 666, kus räägitakse „salajasuse põhimõtte ümbermõtestamisest“ elektroonilise hääletamise kontekstis.
¹⁴⁶ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27 ja 30.
¹⁴⁷ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 18; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 18.
¹⁴⁸ Proportsionaalsuse põhimõte on kirjas nt Taani põhiseaduses (art 31 lg 2).
¹⁴⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.03.1987 – Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia, p 54.
¹⁵⁰ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.02.1999 – Matthews vs. Ühendkuningriik, p 64.
¹⁵¹ Vt Nõukogu 13. juuli 2018. aasta otsust (EL (Euroopa Liit), Euratom) 2018/994, millega muudeti Euroopa Parlamendi liikmete otsestel ja üldistel valimist käsitlevat akti („valimisakt“) (lisatud nõukogu 20. septembri 1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ (Euroopa Majandusühendus), Euratom).
¹⁵² Adamsi töörühma eelnõu § 53 esimene alternatiiv. Eelnõus oli ka teine alternatiiv, kus pool Riigikogu liikmetest oleks valitud mitmemandaadilistes ringkondades isikuvalimiste põhimõttel (§ 53 lg 2) – vt eelnõu V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1169–1182.
¹⁵³ Nt J. Raidla töögrupi eelnõus valimissüsteemi ei täpsustatud (§ 56 lg 1), vt eelnõu: samas, lk 1141–1155.
¹⁵⁴ I. Hallaste selgitas: „[k]ui mingi partei saab riigikogus enamuse, siis tekib kiusatus suruda läbi riigikogus valimisseadus, mis lähtub enamusvalitsuse põhimõttest. See võiks olla kasulik sellele parteile, aga ei pruugi olla kasulik riigi poliitilisele arengule tervikuna“, samas, lk 239.
¹⁵⁵ Vt samas, lk 239.
¹⁵⁶ Vt. Adamsi sõnavõttu: V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 126; samuti I. Hallaste sõnavõttu (samas, lk 365): „See lause välistab ainult enamusvalitsuse, kõik muud otsad jäävad lahtiseks, võimaldades künnist, võimaldab ka kasutada sama süsteemi, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest.“
¹⁵⁷ Ü. Madise. Kas Riigikogu valimise korra muutmine lahendaks rahva võimust võõrandumise probleemi? – Juridica 2004/9, lk 586.
¹⁵⁸ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 18.
¹⁵⁹ J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 12.
¹⁶⁰ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 17 ja 19.
¹⁶¹ Ü. Madise. Kas Riigikogu valimise korra muutmine lahendaks rahva võimust võõrandumise probleemi?, lk 586.
¹⁶² RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 27.01.2003, 3-4-1-3-03, p 12. Kohtuasjas soovis kaebaja kandideerida ühes, kogu Eestit hõlmavas valimisringkonnas.
¹⁶³ Riigikogu valimissüsteemi üksikasjade kohta kehtivas õiguses vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 20–27.
¹⁶⁴ Ü. Madise. Kas Riigikogu valimise korra muutmine lahendaks rahva võimust võõrandumise probleemi?, lk 586.
¹⁶⁵ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.07.2008 – Yumak ja Sadak vs. Türgi. Esmapilgul Euroopa kontekstis liiga kõrge künnise luges kohus siiski lubatavaks, kuna koostoimes teiste riigisiseste meetmetega ei võtnud see kaebajalt konventsioonis tagatud õigust osaleda valimistel (p 147).
¹⁶⁶ Vt täpsemalt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 14.
¹⁶⁷ Liikmesriikidele, kellel on vähemalt 35 kohta Euroopa Parlamendis, kehtestati kohustus alates 2024. aastast sätestada 2–4% suurune künnis: vt Nõukogu 13. juuli 2018. aasta otsus (EL (Euroopa Liit), Euratom) 2018/994. Eestil on parlamendis 7 kohta.
¹⁶⁸ Ü. Madise. Kas Riigikogu valimise korra muutmine lahendaks rahva võimust võõrandumise probleemi?, lk 586.
¹⁶⁹ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 18.
¹⁷⁰ Samas, lk 16; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 14.
¹⁷¹ Liiga äärmuslikku proportsionaalsuse põhimõtte järgimist on peetud põhjuseks, mis viis diktatuuri kehtestamiseni esimese Eesti Vabariigi ajal, vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 18–19. Seevastu kaasaegsed autorid (Eugen Maddison ja Oskar Angelus ning Valter Nõges) leidsid, et valimisseadus tõlgendas proportsionaalsuse põhimõtet kitsendavalt ja takistas liigselt Riigikokku pääsemist, vt kaassõna artiklis O. Angelus ja E. Maddison. Eesti Vabariigi põhiseadus 15. juunist 1920. Kommenteeritud väljaanne. – Riigiõiguse aastaraamat 2021, lk 326–327.
¹⁷² J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. (kommentaar) 20.
¹⁷³ Vt nt H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 153. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar.
¹⁷⁴ Vt vaidluse kohta hääleõiguse (sh Riigikogu valimisõiguse) normatiivsete aluste kohta § 57 komm. (kommentaar) 16–24, Riigikogu valimisõiguse rekonstrueerimise ettepaneku kohta § 57 komm. (kommentaar) 25–36. Riigikogu valimisõiguse kui hääleõiguse osa isikulise kaitseala kohta vt ka § 57 IV osa.
¹⁷⁵ Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“. § 60 komm. (kommentaar), lk 12; M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 308; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 1.
¹⁷⁶ Vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 29 ja kohaliku omavalitsuse volikogude valimise kontekstis RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 17 ja 19.
¹⁷⁷ Vt J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 1; Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 12. Riigikohus on seda öelnud kohaliku omavalitsuse volikogu passiivse valimisõiguse kontekstis, vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 17.04.2020, 5-19-45/9, p 42.
¹⁷⁸ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.03.1984 – M. vs. Ühendkuningriik.
¹⁷⁹ Õigust asuda mandaadi täitmisele on tuletatud § 61 lg-st 2 (Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 12; M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 308), mandaadi teostamisega seotud õigused aga § 62 (vt nt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.12.2021, 5-21-32/8, p 35).
¹⁸⁰ Nt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 14.
¹⁸¹ Kohtuasjas RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 17.04.2020, 5-19-45/9, p 42, mis puudutas kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaati, tuvastas Riigikohus passiivse valimisõiguse riive, kuna kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaati ükski teine PSi säte ei reguleeri. Ka passiivset valimisõigust PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) otsesõnu ei nimeta, see tuletatakse §-st 156.
¹⁸² Seejuures on valijal õigus ka selliste põhimõtete järgimisele, mis esmapilgul näivad puudutavat passiivset valimisõigust, nt proportsionaalsuse põhimõte. Vt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2016 – Strack ja Richter vs. Saksamaa, kus valijad kaebasid proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise üle valimiskünnise kehtestamise tõttu (kaebus jäi rahuldamata). Vt ka H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 161. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar.
¹⁸³ M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 308.
¹⁸⁴ J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 1.
¹⁸⁵ M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), 2. ptk sissejuhatus komm. (kommentaar) 21 (lk 104).
¹⁸⁶ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 30.
¹⁸⁷ Põhikohustuse kohta üldiselt vt M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), 2. ptk sissejuhatus komm. (kommentaar) 17–18 (lk 103); samuti H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), 2. ptk sissejuhatus.
¹⁸⁸ M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 12 komm. 6 (lk 172).
¹⁸⁹ M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), 2. ptk sissejuhatus komm. (kommentaar) 22 (lk 104).
¹⁹⁰ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 30.
¹⁹¹ Vt komm. (kommentaar) 38 valimiste vabaduse kontekstis.
¹⁹² Vt selle kohta § 57 komm. (kommentaar) 30–33.
¹⁹³ M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), 2. ptk sissejuhatus komm. (kommentaar) 48–49; vt ka nt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 52.
¹⁹⁴ H. H. Klein ja K.-A. Schwarz. § 38 komm. (kommentaar), äärenr 155. – Dürig/Herzog/Scholz. Grundgesetz-Kommentar.
¹⁹⁵ Vt § 57 komm. (kommentaar) IV osa.
¹⁹⁶ T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 63; Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 14; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 30.
¹⁹⁷ Kui näha tsensust üldisuse, mitte vabaduse kitsendusena, tekiks olukord, kus vabaduspõhiõiguse riivele eelistataks võrdsusõiguse riivet. Põhiõiguse riive on alati teatud isikute grupi riive ning alati on võimalik see esitada seetõttu pelgalt võrdsuse riivena, mis põhiõigusdogmaatika seisukohalt ei oleks aga hea lahendus.
¹⁹⁸ Vt eespool komm. (kommentaar) 14.
¹⁹⁹ Vt § 57 komm. (kommentaar) IV osa.
²⁰⁰ J. Adams toetas ka assamblee aruteludes miinimumvanust 18, et perspektiivikaid noori poliitikuid mitte poliitikast eemale peletada, vt V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 625.
²⁰¹ I. Hallaste nägi ohtu, et nalja pärast hakatakse nimekirja etteotsa seadma 18-aastaseid inimesi, samas, lk 626–627.
²⁰² Samas, lk 625–626.
²⁰³ Sellest kõrgem on miinimumiga enamasti endistes n-ö idabloki riikides ning Itaalias ja Kreekas, vt ülevaadet kandideerimise ea kohta: Mapping minimum age requirements concerning the rights of the child in the EU. European Union Agency for Fundamental Rights (FRA) 2017.
²⁰⁴ Vt § 48 kommentaare. Sättest tuletatud erakonnapõhiõiguse ja selle sisu kohta vt M. Ernits. Erakond Eesti põhiseaduses ja erakonnaseaduses, lk 306–318.
²⁰⁵ EKS (Erakonnaseadus) § 1 lg 2 ning KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) § 31¹ lg 1; osaliselt laienevad valimisliidule ka erakonna reeglid – vt EKS (Erakonnaseadus) § 5¹. Erinevalt mittetulundusühingust ei ole seltsing juriidiline isik, vaid moodustatakse VÕS (Võlaõigusseadus) § 580 kohaselt sõlmitud lepinguga.
²⁰⁶ Juriidilise isiku põhiõigusvõime kohta vt M. Ernits. – PSKV₄ (Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, täiendatud väljaanne 2017), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 9 komm. 19–22 (lk 135–136).
²⁰⁷ Vt § 57 komm. (kommentaar) 30–33.
²⁰⁸ Vt § 57 komm. (kommentaar) 37–40 ja 41–47.
²⁰⁹ Mandaadi teostamise kohta vt § 62 komm. (kommentaar)
²¹⁰ Sellisel seisukohal oli L. Hänni Põhiseaduse Assamblees, vt V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 882 jj.
²¹¹ Lätis piirati aktiivselt NLKP tegevuses osalenud isikute õigust kandideerida, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) seda passiivse valimisõiguse piirangut konventsiooniga vastuolus olevaks ei pidanud (EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.03.2006 – Ždanoka vs. Läti); vt ka T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 64.
²¹² Vt eespool komm. (kommentaar) 15.
²¹³ T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 63–65; Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 3. peatükk „Rahvas“. § 57 komm. (kommentaar), lk 24; H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 58 komm. 6.
²¹⁴ Vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 03.05.2019, 5-19-30/3, p 17.
²¹⁵ H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 57 komm. 5; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 64.
²¹⁶ J. Adams: „Tänapäeval on hääletamine üldse teistsugune kui enne Teist Maailmasõda, tehnilised vahendid on teised. Ka mujal maailmas on korraldatud isegi teistel mandritel olevatele sõjaväelastele valimised oma territoriaalringkonnas“, V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 143.
²¹⁷ Inimõiguste Komitee 27.08.1996 üldkommentaaris nr 25 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti juurde p-s 16 aktsepteeritakse passiivse valimisõiguse mõistlikku ja seaduse alusel toimuvat piiramist ametite ühitamatuse (sh sõjaväeteenistuses viibimise) tõttu, mis aga ei tohiks mõjutada aktiivset valimisõigust; vt ka viiteid H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 57 komm. 5.
²¹⁸ H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 57 komm. 5; O. Kask jt. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 124 komm. 12.
Juriidilise ekspertiisi komisjon tegi ettepaneku muuta § 124 nii, et kaitseväeteenistujate hääleõiguse piiramine oleks välistatud (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Muudatusettepanekud ja kommentaarid. Ettepanekud nr 72 ja 73, lk 26), sätte kehtetuks tunnistamis soovitas ka M. Ernits (vt Põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruanne, lk 27).
²¹⁹ Passiivse valimisõiguse piiranguks tuleb pidada ka § 125 sätestatud tegevteenistujale kehtestatud ametite ühitamise keeldu.
²²⁰ Tegevväelase (varem kaadrikaitseväelane) kandideerimispiirang on valimisseaduses kirjas alates 2007. aastast, enne seda oli see mitte nii selgelt kirjas praeguseks kehtivuse kaotanud kaitseväeteenistuse seaduses (RT (Riigi Teataja) I 2000, 28, 167) (§ 117).
²²¹ J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 64.
²²² Põhiseaduse Assamblees oldi seisukohal, et tegevteenistuses sõjaväelane ei tohiks olla poliitiliselt aktiivne, V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 124.
²²³ H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 57 komm. 5.
²²⁴ Põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruanne, lk 13, 27, 46, 58–59. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 10. peatükk „Riigikaitse“. § 130 komm. (kommentaar), lk 53.
²²⁵ H. Kalmo ja O. Kask. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 57 komm. 5; O. Kask jt. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 130 komm. 4.
²²⁶ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 17.11.2005, 3-4-1-20-05. Kohtuasja kaebaja soovis oma isikut tõendada dokumendiga (Eesti Vabariigi kodaniku isikutunnistus), mida ei loetud kehtivaks isikut tõendavaks dokumendiks.
²²⁷ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 26.03.2019, 5-19-14/2.
²²⁸ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 26.03.2019, 5-19-15/6.
²²⁹ Vt Riigikogu valimise seaduse (RT (Riigi Teataja) I 1994, 47, 784) § 26 lg 12 p 1, § 28 lg 5 p 4, sarnase kandideerimispiirangu nägi ette 1993. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (RT (Riigi Teataja) I 1993, 29, 505).
²³⁰ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 04.11.1998, 3-4-1-7-98, punktid III ja IV – kohtuasjas oli vaidluse all kohaliku omavalitsuse volikogu liikmekandidaadi keelenõue. Riigikohus rõhutas ka vajadust järgida valimisõiguse kitsendamisel proportsionaalsuse põhimõtet (§ 11). Keeletsensuse kohta vt ka Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 14; T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 64; J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 66–69.
²³¹ Silmas on peetud valimisliite kui juriidilisi isikuid ja erakondi PSi tähenduses, vt eespool komm. (kommentaar) 111.
²³² Vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 15 ja RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 25.
²³³ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 15.
²³⁴ Vt Adamsi eelnõu § 53 – V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1169–1182.
²³⁵ Vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 27.01.2003, 3-4-1-3-03 ja RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.01.2012, 3-4-1-2-12, kus valimisõiguse piirangut otsesõnu ei mainita. Asjas RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 12.04.2019, 5-19-27/2 märgitakse, et kautsjon riivab omandipõhiõigust (§ 32) ja erakonna valimisõigust (p 15).
²³⁶ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.03.2006 – Sukhovetskyy vs. Ukraina, p 61–62.
²³⁷ 50 000 Eesti marga suurune kautsjon oli vaidluse all juba 1920. a PSi kehtivuse ajal, vt O. Angelus ja E. Maddison. Eesti Vabariigi põhiseadus 15. juunist 1920. Kommenteeritud väljaanne, lk 326, 368.
²³⁸ Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 15.
²³⁹ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 27.01.2003, 3-4-1-3-03, p 11.
²⁴⁰ Samas. Vt ka RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 12.04.2019, 5-19-27/2, p 17–20.
²⁴¹ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.01.2012, 3-4-1-2-12, p 11.
²⁴² Vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05. Nii võib järeldada sellest, et kohus rääkis aktiivsest valimisõigusest ja selle seosest ühetaolisuse põhimõttega (p 16), kuigi seejärel kontrolliti pigem võrdsusõiguse (§ 12) ja ühetaolisuse põhimõtte riivet (p 21 ja 32).
²⁴³ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 27, 30; vt selle kohta täpsemalt eespool komm. (kommentaar) 63 ja 77.
²⁴⁴ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 28 jj.
²⁴⁵ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.07.2010, 3-4-1-33-09, p 51, 52.
²⁴⁶ T. Annus. RÕ₂ (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 69; M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 308.
²⁴⁷ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.12.2016 – Uspaskich vs. Leedu, p 93.
²⁴⁸ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.05.2017 – Davydov jt vs. Venemaa, p 287.
²⁴⁹ PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) 6. ptk järgi menetleb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ka Euroopa Parlamendi valimiste ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste korraldamisega seotud kaebusi, samuti volikogu mandaati puudutavaid kaebusi (PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) § 37 lg 1), aga ka Vabariigi Presidendi ja Riigikogu juhatuse valimisega seotud kaebusi (PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) § 37 lg 2).
²⁵⁰ PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) (SE 895, IX Riigikogu), eelnõu ja seletuskiri, lk 13.
²⁵¹ Vt täpsemalt – K. Jaanimägi. 6. ptk komm. (kommentaar) – S. Laos jt (toim.). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2021.
²⁵² Ka 1920. a PSi kehtivuse ajal vastu võetud 1926. a valimisseadus (RT (Riigi Teataja) 1926, 16) võimaldas valimiste keskse organi – peakomitee – otsuste peale esitada kaebuse Riigikohtule, halduskohtumenetluse korras, kuid seda üksnes kandidaatide nimekirjade tühistamise ja valimistulemuste väljaselgitamise küsimustes: O. Angelus ja E. Maddison. Eesti Vabariigi põhiseadus 15. juunist 1920. Kommenteeritud väljaanne, lk 371–372.
²⁵³ Vt H. Meyer. Wahlgrundsätze, Wahlverfahren, Wahlprüfung. – J. Isensee, P. Kirchhof (koost.). Handbuch des Staatsrechts der Bundesrepublik Deutschland. Heidelberg: C. F. Müller 2005, lk 598 (äärenr 94) – valimisvead on kõik materiaalsete või formaalsete valimisreeglite, sh põhiseaduse nõuete, rikkumine.
²⁵⁴ Vt M. Ernits. Põhiseaduse Riigikogu peatüki probleemid, lk 308.
²⁵⁵ Siin nimetatakse ka valimisliite, aga need Riigikogu valimistel ei osale. Siiski pole nt välistatud, et valimisliit esitab kaebuse, milles vaidlustabki osalemispiirangut.
²⁵⁶ Vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.11.2013, 3-4-1-59-13, p, 27, 30, 31.
²⁵⁷ Vt nt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 05.03.2019, 5-19-7/2, p 19 või RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 08.11.2021, 5-21-21/2, p 2.
²⁵⁸ Vt ka Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 20–21. Valimistulemused kuulutab välja Vabariigi Valimiskomisjon (RKVS (Riigikogu valimise seadus) § 74).
²⁵⁹ A. Mõttus ja P. Pihlak. – RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus), 8. ptk. Üldist, komm. 1.
²⁶⁰ Valimiste perioodilise toimumise vajadust rõhutavad ka rahvusvahelised aktid – vt Inimõiguste Ülddeklaratsiooni art 21, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 25 ja inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni protokolli 1. protokolli art 3.
²⁶¹ Vt ka O. Angelus ja E. Maddison. Eesti Vabariigi põhiseadus 15. juunist 1920. Kommenteeritud väljaanne, lk 375: „Esimene lause võimaldab tõlgendust, et ametiaeg ei kesta mitte kolm aastat, vaid kauem, nimelt valimiste läbiviimise aja võrra.“
²⁶² J. Adamsi töögrupi eelnõu § 52 – vt eelnõu V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1169–1182.
²⁶³ Vt arutelu samas, lk 124, 141, 238, 240, 242, 243, 371, 832. Vt ka J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 83.
²⁶⁴ Vt K. Jürgensoni sõnavõttu: V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 872; samuti L. Hänni sõnavõttu (samas, lk 881).
²⁶⁵ Vt L. Hänni sõnavõttu samas, lk 832. Arutati ka sobiva kuupäeva üle, mh pakuti 24. veebruari. Märtsi kasuks rääkis asjaolu, et siis ei ole põllutööd veel alanud, vt samas, lk 836.
²⁶⁶ J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 91 leitakse, et president võiks otsusega teatada valimiste väljakuulutamise võimatusest.
²⁶⁷ Samas, komm. (kommentaar) 79.
²⁶⁸ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 30.10.2009, 3-4-1-20-09, p 16.
²⁶⁹ IV peatükis „Valitsus“ asunud § 65 lg 2 järgi tuli erakorralised valimised välja kuulutada juhul, kui teisel korral esitatud peaministrikandidaat ei saanud enamuse toetust (vrdl Raidla töögrupi eelnõu § 83, § 84 lg 3 – vt eelnõu V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1141–1155).
²⁷⁰ VIII peatüki „Rahandus ja riigieelarve“ §-s 84 (vrdl Raidla töögrupi eelnõu § 118 lg 2).
²⁷¹ Vt L. Hänni sõnavõttu V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 837.
²⁷² Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. 4. peatükk „Riigikogu“, § 60 komm. (kommentaar), lk 21.
²⁷³ Vt eespool komm. (kommentaar) 101 ja 112 ning § 57 komm. (kommentaar) 29–34.
²⁷⁴ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 27.
²⁷⁵ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 05.02.1998, 3-4-1-1-98, p III.
²⁷⁶ Kuivõrd PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) Euroopa Parlamendi valimise seadust ei nimeta ega saagi nimetada, tulekski selle seaduse puhul kõrgendatud formaalsed nõuded (sh häälteenamuse nõue) tuletada pigem PSi üldsätetest. Vt ka J. Jäätma, A. Koitmäe ja T. Runthal. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 komm. 15.
²⁷⁷ Vt Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni 2002. a välja antud „Code of Good Practice in Electoral Matters: Guidlines and Explanatory Report“, p 2.
²⁷⁸ 1994. a Riigikogu valimise seadus (RT (Riigi Teataja) I 1994, 47, 784) ja 2002. a Riigikogu valimise seadus (RT (Riigi Teataja) I 2002, 57, 355). Enne seda, esimeste Riigikogu valimiste ajal 1992. a septembris, kehtis Ülemnõukogu vastu võetud Riigikogu valimise seadus (vt eespool komm. (kommentaar) 6). Vt ülevaadet Riigikogu valimistest: A. Heinsalu jt. Valimised Eestis 1992–2015. Statistikat ja selgitusi, lk 25 jj.
²⁷⁹ Valimiskomisjoni sellisel alusel antud, üldisi norme sisaldav õigusakt kannab nime „otsus“, mis võib mõnetist segadust tekitada, kuna valimiskomisjon teeb ka üksikküsimuste lahendamiseks otsuseid. Lisaks sellele ei ole valimiskomisjoni üldisi norme sisaldavad otsused Riigi Teatajast sama lihtsalt leitavad kui teised täitevvõimu üldaktid (määrused); vt ka K. Jaanimägi. § 37 komm. (kommentaar) – S. Laos jt (toim.). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 282 (komm. (kommentaar) 6.2).
²⁸⁰ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 05.02.1998, 3-4-1-1-98, p III. Vt selle piirangu kohta ka eespool komm. (kommentaar) 125.
²⁸¹ Vt Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni 2002. a välja antud „Code of Good Practice in Electoral Matters: Guidlines and Explanatory Report“, p 2 (b).
²⁸² RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 27.
²⁸³ Vt selle kohta ka eespool komm. (kommentaar) 126. Valimisliitude keelu valimistel osaleda tunnistas Riigikohus veel kord põhiseadusvastaseks (RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.04.2005, 3-4-1-1-05), kuigi seekord oli keeld seadusesse aegsasti kirja pandud. Nimelt sätestati 2002. a KOVVS (Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus) §-s 70¹, et valimisliitude õigus osaleda lõpeb 2005. aastal.
²⁸⁴ Täpsemalt tühistati 2005. aastal (Riigikogu töökorra seaduse muutmise seadusega, mille president jättis otsusega nr 848 välja kuulutamata) keeld, mis oli olnud ette nähtud 2002. a RKVSis alates selle jõustumisest. Keeld olla samaaegselt Riigikogu ja KOV (kohalik omavalitsus) volikogu liige pidi jõustuma päev pärast valimisi, 17. oktoobril 2005.
²⁸⁵ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 14.10.2005, 3-4-1-11-05, p 22 ja 23. Elektroonilise hääletamise põhiseaduspärasust puudutanud kohtuasjas RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 01.09.2005, 3-4-1-13-05, kus samuti oli vaidluse all valimisseaduse muudatus, mis tehti valimisaasta (2005) alguses (õigus muuta elektroonilist häält), ei mänginud ajaline dimensioon rolli; vt selle kohta eespool komm. (kommentaar) 63 ja 77.
²⁸⁶ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 14.10.2005, 3-4-1-11-05, p 23. Riigikohus tegi otsuse 14. oktoobril 2005 ehk kaks päeva enne valimispäeva ja kolm päeva enne vaidlusaluse sätte planeeritud jõustumist. Ka kohalike omavalitsuste haldusreformi õiguspärasuse üle peetud vaidluses (RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 20.12.2016, 3-4-1-3-16) tõstatati küsimus, kas haldusreformi seadus ei ole PSiga vastuolus, kuna jätab valimistoimingute tegemiseks liiga vähe aega enne 2017. a kohalikke valimisi. Riigikohus möönis tähtaegade nappust olukorras, kus omavalitsused ei ühinenud vabatahtlikult, vaid liideti valitsuse korraldusega, kuid ei pidanud seadust seetõttu põhiseadusvastaseks (vt otsuse p 170–183). Olukord ei olnud kaugeltki ideaalne, kuna kohtuvaidlused Riigikohtus valitsuse korralduste üle, millega omavalitsusi nn sundkorras liideti, lõppesid vahetult enne valimisi või pärast neid, vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 04.10.2017, 5-17-21/10; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 04.10.2017, 5-17-23/10; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 04.10.2017, 5-17-22/10; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 13.10.2017, 5-17-19/19; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 13.10.2017, 5-17-16/9; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 13.10.2017, 5-17-15/10; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 13.10.2017, 5-17-14/9; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.10.2017, 5-17-18/9; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.10.2017, 5-17-20/9; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 19.10.2017 5-17-24/9.
²⁸⁷ Vt RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 26.03.2019, 5-19-14/2.
²⁸⁸ Vt Eesti Riigikogu valimised 3. märts 2019. ODIHRi valimiste eksperdirühma aruanne, lk 6–7.