§ 23. [Seaduslikkuse põhimõte karistusõiguses; topeltkaristamise keeld]

I. Sissejuhatus

A. Kujunemine Eesti õiguses

Nullum crimen põhimõte oli sätestatud juba 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 9 ja 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 11. Asutav kogu võttis selle sätte arvatavasti üle Venemaa 1906. aasta põhiseaduse §-st 32 (74).¹ Seejuures säilis sätte sõnastus suuremate sisuliste muudatusteta terve esimese iseseisvusperioodi. Kõnealuse põhiõiguse kaitseala hõlmas lex praevia ja lex scripta põhimõtteid.² Lex praevia põhimõtet peeti erandlikult absoluutseks, st piiramatuks põhiõiguseks.³ Seega on tegemist Eesti põhiseaduslikule korrale ajalooliselt omaste ja tähtsate põhimõtetega. Lex mitior ja ne bis in idem põhimõtet ei olnud esimesel iseseisvusperioodil PSi tasandil sätestatud.

Nullum crimen põhimõte oli välja pakutud nii Jüri Adamsi töögrupi⁴ eelnõu §-s 12 („Kedagi ei või võtta vastutusele, kui tema tegu ei ole tunnistatud õigusvastaseks seadusega, mis on jõustunud enne teo toimepanemist.“) kui ka Jüri Raidla töögrupi eelnõu⁵ § 16 lg-s 1 („Kedagi ei saa võtta õiguslikule vastutusele, kui tema tegu ei ole tunnistatud õigusevastaseks seadusega, mis on jõustunud enne teo toimepanemist.“). Need sätted olid sõnastuselt üsna sarnased, kuid Raidla töögrupi eelnõus olid esitatud ka nulla poena sine lege ja lex mitiori põhimõte, samuti ne bis in idem printsiip (§ 16 lg-d 2–3). Seega vastab kehtiva PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 tekst rohkem Raidla töögrupi eelnõus välja pakutule. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-tes 1 ja 2 on eristatud nullum crimen („süüdi mõista“) ja nulla poena („mõista raskemat karistust“) põhimõte. Kehtiva PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 otseseid eeskujusid on raske välja tuua, kuna välisriikide PSid sisaldavad enamasti otsesõnu ainult PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) lg-tes 1 ja 3 sätestatud õigustele analoogilisi, eraldiseisvalt sätestatud garantiisid, kusjuures lg 2 (lex praevia, lex mitior) loetakse tavaliselt nullum crimen põhimõttega hõlmatuks. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-te 1 ja 2 redaktsiooni suurim sarnasus on täheldatav siiski ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste ülddeklaratsiooni art 11 lg 2, KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 15 lg 1 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 1 regulatsiooniga, kuid seejuures ei ole üle võetud KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 15 lg-s 2 ja art 7 lg-s 2 sätestatud klauslit rahvusvaheliselt tunnustatud printsiipide alusel tunnistatud raskete inimsusevastaste kuritegude karistatavusest sõltumata toimepanemise ajast (vt allpool).

B. Rahvusvahelised allikad

Nullum crimen nulla poena põhimõte oma eri osaõigustega on tunnustatud rahvusvahelises õiguses ja see on sätestatud ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste ülddeklaratsiooni art 11 lg-s 2, KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art-s 15, EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-s 7 ja ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art-s 49. Kõigi siduvate rahvusvaheliste allikate puhul on sätestatud teise lõikena klauslid tegudele, mida teo toimepanemise momendil vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud üldistele õigusprintsiipidele loeti kuriteoks (inimsuse- ja rahuvastased ning sõjakuriteod).⁶ Samuti tunnustab ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) inimõiguste ülddeklaratsiooni art 11 lg 2 ka rahvusvahelist õigust kui lubatavat õigusallikat süüteokoosseisu määratlemiseks lex scripta tähenduses.⁷ EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 erilist rolli rõhutatakse erialakirjanduses ka seetõttu, et selle inimõiguse toimet ei saa liikmesriigid peatada ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-le 15 tuginedes sõja- ega eriolukorras.⁸ ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art 49 lg 3 sätestab aga ka karistuste proportsionaalsuse põhimõtte, mida ei leia reeglina teistest inim- ja põhiõigusi reguleerivatest rahvusvahelistest ega riigisisestest allikatest.⁹

Ne bis in idem põhimõte sisaldub erinevates rahvusvahelistes õigusallikates. Eestile siduvates, põhiõigusi sisaldavates õigusaktides on see põhimõte sätestatud 1966. a ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 14 lg-s 7; 1984. a Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artiklis¹⁰ ning 2000. a Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 50. Vajadus sätestada ne bis in idem põhimõte eraldi lisaprotokolliga võimaldab järeldada, et erinevalt näiteks enese mittesüüstamise privileegist, ei ole ne bis in idem põhimõte käsitatav osana konventsiooni art 6 tulenevast õigusest õiglasele kohtumenetlusele.

C. Põhimõtted välisriikide konstitutsiooniõiguses

Nullum crimen nulla poena sine lege põhimõte on oma tänapäevases tähenduses välja kujunenud valgustusajastul kontinentaalses õiguses¹¹, kus materiaalõiguse roll riigi karistusvõimu piiramisel on olnud olulisem kui üldõiguse maades, kuid leidnud tänaseks oma koha ka angloameerika õigussüsteemis, samuti rahvusvahelises õiguses (komm. (kommentaar) 3). Prantsusmaa 1789. a inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni art 8 sisaldab nullum crimen põhimõtet („La Loi ne doit établir que des peines strictement et évidemment nécessaires, et nul ne peut être puni qu'en vertu d'une Loi établie et promulguée antérieurement au délit, et légalement appliquée.“) ja 1958. a konstitutsiooni art 68-2 (seonduvalt valitsuse liikmete kriminaalvastutusega). Põhiseaduslik tähendus on karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttele omistatud nt Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (Grundgesetz, edaspidi „GG (Saksamaa põhiseadus)“) art 103 lg-s 2, mille sõnastus on pea sõna-sõnalt üle võetud Saksamaa Weimari konstitutsiooni art-st 116.¹² Ka Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis omistatakse sellele põhiseaduslik tähendus (US Constitution art I, § 9 cl. 3 ja § 10 cl. 1 – no Bill of Attainder or ex post law).¹³ Inglismaa ja Walesi õigusse on see põhimõte imporditud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 ja Human Rights Act 1998 kaudu. Ka Eesti lähiriikidest on seaduslikkuse põhimõttele antud põhiõiguse kaitse Rootsi 1809. a valitsemiskorralduse¹⁴ § 2:10 lg-s 1 absoluutse põhiõigusena, mis laieneb ka muudele süüteo järelmitele (konfiskeerimine), Soome PS § 8 (Rikosoikeudellinen laillisuusperiaate) ja Leedu 1992. a PS¹⁵ art 31 lg-s 3. Siiski ei ole üheski võrdluse aluseks võetud konstitutsioonis sätestatud nullum crimen põhimõtet nõnda detailselt ega ulatuslikult kui kommenteeritavas paragrahvis.

Topeltkaristamise keeld on samuti tagatud Saksamaa GG (Saksamaa põhiseadus) §-s 103, täpsemalt selle lg-s 3 ja Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni 5. täienduses („[N]or shall any person be subject for the same offence to be twice put in jeopardy of life or limb“ ehk double jeopardy clause).¹⁶ Eesti lähiriikidest on ne bis in idem põhimõte sätestatud üksnes Leedu 1992. a PS art 31 lg-s 4.

II. Nullum crimen sine lege põhimõte (lg 1)

A. Definitsioon, tähendus ja kaitseala

Kommenteeritav säte sätestab seaduslikkuse põhimõtte (sks Gesetzlichkeitsprinzip, ingl principle of legality) karistusõiguses.¹⁷ Rahvusvaheliselt tuntakse seda ladinakeelse vormeli nullum crimen nulla poena sine lege (pole kuritegu ega karistust ilma seaduseta) all.¹⁸ Tegemist on õigusriikliku karistusõiguse ühe fundamentaalseima aluspõhimõttega¹⁹, mille peamine sisu seisneb selles, et isikule etteheidetav („süüdi mõista“) tegu ja selle eest karistamine elik repressiivvõimu teostamine peab olema ühelt poolt demokraatlikult legitimeeritud (kehtestatud parlamendiseadusega, lex scripta)²⁰ ja teiselt poolt isikule teada olev („teo toimepanemise ajal jõus olev“, lex praevia)²¹. Kommenteeritav lõige sätestab viidatud maksiimi alapõhimõtetest seega otsesõnu üksnes nullum crimen sine lege scripta et praevia nõuded.²² Nullum crimen sine lege certa ehk määratletuse põhimõte (sks Bestimmtheitsgebot) ja lege stricta ehk analoogia kasutamise keelu põhiseaduslik kaitse tuleneb aga kommenteeritava sätte mõttest tervikuna, kuivõrd klassikaliselt on tegemist nullum crimen põhimõtte immanentsete osadega.²³ Nulla poena sine lege kui karistatava teo ja selle eest ette nähtud karistuse seaduslikkuse põhimõte ja selle ala- või seonduvad põhimõtted on tagatud kommenteeritava paragrahvi lg-s 2 (komm. (kommentaar) 21 jj). Kõnealusest sättest tervikuna (kedagi ei tohi süüdi mõista) koosmõjus vastavalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 10 ja 22 sätestatud inimväärikuse põhimõtte ja süütuse presumptsiooniga tuleneb ka karistusõiguslik süüpõhimõte (nullum crimen nulla poena sine culpa) kui põhiseaduslik printsiip.²⁴ Viimane välistab üldjuhul vaid objektiivsel vastutusel põhineva karistusõiguse kehtestamise. Kuna karistusõiguse kohaldamist peetakse üldtunnustatud arusaama kohaselt riigi sunnivõimu üheks raskeimaks meetmeks²⁵, on üksikasjades tegemist üldise seaduslikkuse põhimõtte (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3), avaliku võimu omavoli keelu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 11 ja § 13 lg 2) ja õiguskindluse põhimõtte erijuhtumiga, mis piirab riigi võimalusi sekkuda süüdimõistmise (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 17, 19 lg 1, 22 lg 1) ja karistamisega (eelkõige PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 20 lg 1 (vabadusekaotuslikud karistused), 22, 26, 29, 32 (trahvid), 34, 36 jne) omavoliliselt isiku teistesse põhiõigustesse, määrates selleks juba PSi enda tasandil restriktiivselt kindlaks karistusõiguse kohaldamispiirid.²⁶ Põhiõiguste dogmaatikas ei ole nimetatud põhimõtete näol olemuslikult tegemist algse subjektiivse vabadusõiguse kehtestamisega, vaid piirangu piiranguga (sks Schranken-Schranke).²⁷

Kuigi kommenteeritav säte mainib otsesõnu üksnes kuritegusid, laieneb selle esemeline kaitseala kahtlematult ka väärtegudele, st kuriteo mõistet tuleb tõlgendada laiendavalt süütegude tähenduses.²⁸ Vaieldav on, kas nullum crimen põhimõttest on tuletatav ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) praktikas kasutusel olev²⁹ ja Riigikohtu PSi järelevalve praktikasse üle võetud³⁰ materiaalse süüteo ja karistuse kontseptsioon, mis ei lähtu karistusõiguse puht formaalsest süüteo mõistest (KarS (Karistusseadustik) § 1), vaid nende sisulistest tunnustest. Ilmselt tuleb selles osas pooldada diferentseeritud lähenemist seda osaliselt jaatades. Nimelt piirab nullum crimen põhimõte koos süüpõhimõttega riigivõimu pädevust kehtestada vähemalt füüsilistele isikutele karistusega võrreldavaid pönaalse sisuga meetmeid (nt halduskaristused) väljaspool formaalset karistusõigust selliselt, et neile meetmeile ei laiene kõnealusest printsiibist tulenevad nõuded. Seega on niisuguse lähenemise sisuks sildistamistriki (sks Etikettenschwindel) kasutamisega nullum crimen põhimõtte ja seda protsessuaalselt kindlustavatest menetlusõiguslikest piirangutest (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 20–22) möödahiilimise keelamine. Samas ei tohiks aga nullum crimen põhimõtte kaitseala meelevaldselt laiendada nende meetmete suhtes, mis ei taotle karistuslikku eesmärki. Selline eristamine ei tähenda aga isikute kaitseta jäämist karistusliku eesmärgita meetme kohaldamisel, sest siis kohalduvad kommenteeritava sätte asemel muud põhiõigused (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 20 ja 21 – vabaduse võtmise aluse määratletuse nõue)³¹, põhiseaduslikud põhimõtted (nt seaduslikkuse põhimõte, PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3) või õiguse üldpõhimõtted (nt õiguskindluse põhimõte). Pigem peaks ka formaalne süüteomõiste kommenteeritava paragrahvi tähenduses piirama pönaalse mateeria kontrollimatut vohamist ja tagama isikutele karistustest vaba eneseteostuse ruumi.³² Seepärast tuleb materiaalse süüteo või karistuse mõistet kasutada riigisiseses konstitutsiooniõiguses, kus erinevalt EIÕKi kontekstist ei pea arvestama erinevate õigussüsteemide iseärasustega, äärmiselt ettevaatlikult, et mitte sekkuda ülemääraselt seadusandja otsustusruumi valida erinevate reageerimisvõimaluste vahel õigusrikkumistele, devalveerides ühtlasi süüteo ja karistuse mõistet. Järelikult on üldjuhul põhjendatud piiritleda kommenteeritava paragrahvi kaitseala sellistele süülistele õigusvastastele tegudele, millega kaasneb avalik etteheide ja süü heastamisele suunatud sanktsioonid.³³ Karistusseadustikus on nullum crimen põhimõte sätestatud § 2 lg-tes 1 (lex scripta) ja 4 (lex stricta ehk analoogia kasutamise keeld) ning §-s 5 (lex praevia).

Normitehniliselt on kommenteeritav säte formuleeritud subjektiivse vabaduspõhiõigusena, millele ei ole seatud piiriklauslit.³⁴ EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 2 ei ole seadusereservatsioon PSi tähenduses, kuna rahvusvahelise õiguse sätte kui madalamalseisva normiga ei saa piirata sellest normihierarhiast kõrgemal seisvaid põhiõigusi (erandi kohta vt komm. (kommentaar) 14).³⁵ PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 1 isikuline kaitseala hõlmab kõiki füüsilisi ja juriidilisi isikuid, st tegemist on n-ö igaühe õigusega. Normi adressaadiks on avalik võim üldiselt ja selle siseselt seob see nii seadusandlikku kui ka kohtuvõimu.³⁶

B. Lex scripta – formaalse seaduse nõue

Nullum crimen sine lege scripta kohustus tähendab vahetult põhiseadusandja kehtestatud formaalse seaduse nõuet, st karistusnormi saab kehtestada ainult parlamendiseadusega.³⁷ Seaduses peavad olema sätestatud nii karistusnormi dispositsiooni kõik elemendid, sh üldosalised tunnused kui ka õigusjärelmi liik ja määr.³⁸ Kõnealune põhimõte välistab ühtlasi karistusnormi kehtestamise tava- või kohtunikuõigusega.³⁹ Karistusõiguse seaduslikkuse põhimõte tuleneb lisaks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-le 1 ka § 3 lg-sse 1 kätketud parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõttest, mille kohaselt peab demokraatlikus riigis olulised küsimused otsustama seadusandja.⁴⁰ Lex scripta ei kehtesta samas karistusõigusele kodifitseerituse nõuet selles tähenduses, et kõik süüteokoosseisud peavad olema koondatud süstematiseeritult ühte seadusse. Ühtlasi ei keela nimetatud põhimõte blanketsete kuriteokoosseisude sätestamist, milles viidatakse mõne teise õigusharu normidele väljaspool karistusseadust.⁴¹ Seejuures võib süüteokoosseis sisaldada ka viidet haldusorgani üldaktile (nt ministri⁴² või KOVi määrusele⁴³) või ELi õigusaktile, mis täpsustab karistusnormi sisu.⁴⁴ Siiski ei või seadusandja delegeerida karistusnormi täielikku või olulisel määral sisustamist haldusorganeile madalamalseisvate õigusaktidega, sest vähemalt karistatava käitumise kirjeldus peab oma põhiosas olema mõistetav ja ettenähtav juba karistusnormist endast.⁴⁵ Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud primaarõiguse regulatsioon karistusseadusesse ümber. Karistusseaduse blanketti sisustav norm on blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja täisväärtuslik osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 nõuded, sh ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte.⁴⁶ Ühtlasi seob see karistusõigust primaarõigusega, et vältida regulatsioonide võimalike erinevustega liigset kaugenemist viimase sisust ja eesmärkidest (aktsessoorsuse põhimõtte tagamine).

Tähelepanu väärib küsimus, kas kriminaalvastutust loovad ELi õigusnormid võivad isiku suhtes olla otsekohalduvad. Selles küsimuses on EK (Euroopa Kohus) korduvalt rõhutanud, et ilma vastava riigisisese seaduseta ei ole ELi direktiivil vastutust loovat ega raskendavat jõudu, s.o kriminaalvastutus ei saa põhineda otse direktiivil.⁴⁷ Samuti ei tohi kohustus tõlgendada riigisisest seadust direktiiviga kooskõlas luua või raskendada kriminaalvastutust.⁴⁸ Ka ELi määrused ei ole ei isiku kriminaalkorras vastutusele võtmiseks ega talle haldussanktsiooni rakendamiseks otsekohaldatavad.⁴⁹ Seda määruste olemusest oluliselt hälbivat käsitlust põhjendab karistusõiguse erilisus.⁵⁰ Sama põhimõte laieneb ka ELi raamotsustele, mis vastava riigisisese regulatsiooni puududes ei saa luua ega raskendada kriminaalvastutust.⁵¹

Eraldi probleemi kujutab endast kriminaalkohtulahendite vastastikuse tunnustamise põhimõte ELi õiguses ja selle mõju nullum crimen põhimõttele, eriti selle lex scripta ja lex certa aspektides. ELi õiguskaitseasutuste vahelises koostöös mõlemapoolse karistatavuse põhimõttest (double criminality) loobumine tulenevalt Nõukogu 13.06.2002 raamotsusest 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (art 2 lg 2) teatavate kataloogikuritegude (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 489⁶ lg 1) puhul tekitab küsimusi selle vastavusest kommenteeritava sätte nõuetele.⁵² Esiteks on kataloogis loetletud selgelt piiritletavate kuriteokoosseisude asemel 32 kuritegude liiki, mida ei ole suurel osal juhtudest ka muude ELi õigusaktidega liiduüleselt ühtlustatud. Teiseks rakendatakse koostöö käigus kataloogisüütegude korral vahendlikult või vahetult teise liikmesriigi karistusõigust, sh karistusi, kontrollimata selle vastavust riigisisese õiguse kohastele karistatavuse eeldustele (lex scrpita ja lex certa).⁵³ Seega pole välistatud, et Eestilt taotletakse kellegi karistamist teo eest, mis taotleva riigi karistusõiguse kohaselt on kuritegu, kuid ei ole seda meie karistusõiguse järgi. Kuigi Eesti õiguspraktikast ei ole teada juhtumeid, kus tuleks nt täita teise ELi liikmesriigi kohtu otsusega mõistetud vangistust või rahatrahvi, mis on mõistetud kataloogikuriteo eest, mis omakorda ei ole karistusseadustiku kohaselt kuritegu, pole tegemist pelgalt teoreetilise probleemiga. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 492 lg 3 lubab Eesti kodaniku, kellel on Eestis alaline elukoht, loovutamist kriminaalmenetluse ajaks ainult juhul, kui isikule liikmesriigis mõistetav karistus täidetakse Eesti Vabariigis. Kui iseenesest on tegemist põhjendatud klausliga, mis teenib isiku taasühiskonnastamise huve ja kaitseb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 36 sätestatud põhiõigusi, võib kataloogitegude puhul, mis ei ole aga karistatavad Eesti õiguse järgi, liikmesriigi mõistetud karistuse täitmisel tekkida vastuolu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-tega 1 ja 2.⁵⁴ Nii võib see olla nt juhul, kui Eesti kodanik loovutatakse Saksamaale StGB (Strafgesetzbuch) § 130 (Volksverhetzung, eesti k vaenu õhutamine) alusel toimetatavaks kriminaalmenetluseks seetõttu, et ta levitab oma kodulehel rahvuslikku vaenu õhutavat kirjandust, mille eest teda karistatakse vähemalt kolmeaastase vangistusega. Sama tulemus oleks siis, kui teise liikmesriigi kohtuotsust täidetakse Eestis KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 508³⁵ lg-te 1 ja 2 kohaselt vabaduskaotuse tunnistuse alusel, § 508⁷⁰ kohaselt rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse alusel.

C. Lex praevia – karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise keeld

Veelgi olulisem osaõigus kommenteeritavast sättest on nulla poena sine lege praevia kehtiva karistusseaduse kohaldamise nõue ehk karistusseaduse tagasiulatuva jõu keeld. Kõnealune printsiip välistab karistusseaduse retroaktiivse kohaldamise, mis on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-te 1 ja 2 üks keskseid mõtteid. Teo karistatavuse eeldused ja ka sanktsioonid peavad seega olema sätestatud enne teo toimepanemist jõustunud seaduses. Teo toimepanemise ajaks loetakse aga seda hetke, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema, millist arusaama väljendab seaduse tasandil ühtlasi KarS (Karistusseadustik) § 10.⁵⁵ Tagasiulatuva jõu keeld peab andma isikule võimaluse oma käitumist iseseisvalt ja vastutustundlikult korraldada, et mitte saada karistatud.⁵⁶ Põhimõtte kaitseala laieneb mitte ainult uue süüteokoosseisu kehtestamisele, vaid samuti nii süüteonormi dispositsioonile laiendamisele kui ka sanktsiooni raskendamisele (vt lg 2 kommentaare). Lex praevia põhimõte ei kohaldu siiski süüteomenetlusõigusele, ka mitte siis, kui see on formaalselt sätestatud karistusseaduses (nt aegumine), kuivõrd sellega ei kehtestata isiku karistamise eeldusi.⁵⁷ Riigikohus juhindub jätkuvuse ehk kontinuiteedi nõudest, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.⁵⁸ Vältava kuriteo puhul tekib riive siis, kui kuriteo toimepanemist alustati enne teo karistatavaks tunnistamist ja seda arvestatakse süüditunnistamisel, kuna varasema käitumise puhul ei saa isik eeldada, et tema tegude avastamine tooks endaga kaasa kriminaalkorras süüdimõistmise, arvestades sel ajal jõus olnud karistusseadust.⁵⁹ Kui isiku tegu ei ole hõlmatud kuriteokoosseisuga, kuid sama käitumist kriminaliseeriv väärtegu kehtestatakse alles pärast teo toimepanemist, ei saa viimast lex praevia nõude kohaselt tagasiulatuvalt kohaldada.⁶⁰ N-ö puhas normivahetus, nt süüteokoosseisu jagades või liites (erikoosseisu tühistades), ei too reeglina endaga iseenesest kaasa nullum crimen riivet lex praevia tähenduses.⁶¹ Samuti on isikule ettenähtav, kui süstemaatiline tegu kui põhikoosseisu kvalifikatsioon jõustub enne viimase teo toimepanemist.⁶² Tagasiulatuva jõu keeld ei hõlma ka kohtupraktika muutust seaduse tõlgendamisel, vaid üksnes seaduse sõnastust.⁶³ Ka EIÕKi art 7 ei keela kriminaalvastutuse eeskirjade järkjärgulist kaasusepõhist selgitamist kohtupraktika kaudu „tingimusel, et selline areng on kooskõlas kuriteo olemusega ja seda on mõistlikult võimalik ette näha“.⁶⁴ EK (Euroopa Kohus) on põhimõtteliselt samadele järeldustele jõudnud viitega EIKi praktikale.⁶⁵ EIKi praktikale on viidanud ka Riigikohus, leides et EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg-st 1 tulenev tagasiulatuva jõu keeld ei kehti kohtupraktika arendamise korral, kuid nõutav on süüdistatava hoiatamine kohtupraktika võimaliku muutmise kohta.⁶⁶

Lex praevia nõudega seonduv peamine vaidluskoht on viimase 80 aasta jooksul olnud selle kohaldatavus või erisus raskeimate süütegude puhul, s.o inimsuse- ja rahuvastaste kuritegude ning sõjakuritegude puhul. Üldtunnustatud rahvusvaheliste normide alusel on loetletud kuriteod etteheidetavad ka siis, kui neid kuriteokoosseise riigisiseses õiguses kuriteo toimepanemise ajal ei olnud kehtestatud. Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunali harta tuules sätestati KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 15 lg-s 2, ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art 49 lg-s 2 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg-s 2 klausel, mille kohaselt nullum crimen põhimõte ei takista ühegi isiku kohtu alla andmist ja karistamist mis tahes teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal oli tunnistatud kuriteoks tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Selle erandi kohaselt on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) nt leidnud kohtuasjas Streletz, Kessler ja Krenz vs. Saksamaa (nn SDV endiste liidrite kohtuasi ehk „Mauerschützenfall“), et seadus EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 tähenduses võib olla ka kirjutamata seadus tingimusel, et see on kättesaadav (avaldatud) ja norm on ettenähtav.⁶⁷ Selline erand tugineb arusaamal, et EIÕKi osalisriikidel lasuvad positiivsed kohustused õiguse elule tagamisel, mis nõuab eluvastaste kuritegude kriminaliseerimist ja nende tõhusat menetlemist.⁶⁸ EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 1 ei ole mõeldud kaitsmaks sellist riiklikku poliitikat, mis riivab ilmselgelt seda absoluutset põhiõigust, mistõttu seadused ning praktika sellise poliitika elluviimiseks ei saa olla seadus või objektiivne õigus viidatud artikli tähenduses.⁶⁹ EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 1 peamine eesmärk on vältida meelevaldset süüdistamist, süüditunnistamist ja karistamist, mistõttu SDV liidrite omaenda kehtestatud põhiõiguste (vt nt SDV 1968. a põhiseaduse art 19 lg 2 „Inimväärikuse ja isikuvabaduse kaitse“ ja art 30 lg 1 „Isikupuutumatus ja -vabadus“) ilmne rikkumine ei saa tugineda konventsiooni kaitsele.⁷⁰ Kui isiku vastutus on tuletatav ka riigi enda õiguskorrast ja riigi võetud rahvusvahelistest kohustustest, ei ole tuginemine EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg-le 2 enam vajalik.⁷¹ Seega on inimsuse- ja rahuvastaste kuritegude, samuti sõjakuritegude ettenähtavus nullum crimen sine lege praevia printsiibi tähenduses konstrueeritav ka riigisisese õiguse enda põhjal, kui selles küll postuleeritakse inimõigusi, kuid ideoloogilistel põhjustel või võimu säilitamise huvides neid tegelikkuses ei järgita. Samas asjas tehtud ja EIKis vaidlustatud (vt ülal) kohtuotsuses leidis Saksamaa Liidu Konstitutsioonikohus, et nullum crimen sine lege praevia on küll absoluutne põhimõte ja laieneb ka teo toimepanemise ajal kehtinud õigusvastasust välistavatele asjaoludele, ent kohaldas siiski Radbruchi vormelit⁷², märkides, et materiaalne õiglus ei luba aktsepteerida SDV positiivses õiguses sätestatud tapmise õigusvastasust välistavaid asjaolusid (piiriületamise tõkestamine), kuivõrd need on talumatus vastuolus õigluse elementaarsete nõuete ja rahvusvaheliste inimõigustega, tõstes riigipiiri hoidmise kohustuse selle rahumeelse ja relvastamata ületamise eest kõrgemale inimelu kaitsest.⁷³ Kui riivatakse inimeste kooseksisteerimise aluspõhimõtteid, mis kuuluvad õiguse puutumatusse tuuma, ei saa sedastada isikute teadmatust sellest ka teo toimepanemise ajal.⁷⁴

Otsuses Kononov vs. Läti⁷⁵ sedastas EIKi suurkoda muu hulgas ka Martensi klauslile (kõrged lepinguosalised peavad sobivaks deklareerida, et kuni täielikuma sõjaseaduste kogu väljatöötamiseni jäävad nende poolt vastu võetud määrustes sätestamata juhtudel tsiviilelanikud ja võitlejad rahvusvahelise õiguse printsiipide, nagu need tulenevad tsiviliseeritud rahvaste hulgas aktsepteeritud tavadest, inimsuse seadustest ja avalikust südametunnistusest, kaitse ning mõju alla)⁷⁶ tuginedes sarnaselt Saksamaa Liidu Konstitutsioonikohtuga, et vaatamata sellele, et rahvusvahelise humanitaarõiguse normid ei pruukinud olla sõjaolukorras Nõukogude Liidus ja Natsi-Saksamaa okupeeritud territooriumil kättesaadavad (ingl accessible), oli siiski tegemist selliste raskete rikkumistega, mis oleksid pidanud sõjalise operatsiooni eest vastutavale ohvitserile ilmselt teada olema tegude toimepanemise ajal (ingl forseeable).⁷⁷ Rahvusvahelis-õiguslikult võib Martensi klauslit pidada ius cogens’iks, millega tuleb arvestada ka siis, kui puudub konkreetne rahvusvaheline või riigisisene õigusnorm, mis keelaks sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod või teod rahu vastu. Lisaks välistab Radbruchi vormel ideoloogilised õigusvastasust välistavad asjaolud, mis selliste kuritegude toimepanemist õigustavad. Seega saab eelnimetatud õiguspõhimõtteid koos KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 15 lg-s 2, ELPH (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) art 49 lg-s 2 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg-s 2 sätestatud nõuetega kohaldada tõlgendusabina kommenteeritava sätte mõiste „seadus“ ja ettenähtavuse põhimõtte sisustamisel. Eesti senises õiguspraktikas on Riigikohus leidnud, et vastavalt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud lex praevia ega lex certa isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8. augustil 1945 allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali harta art 6 lg 2 p-s „c“, ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) Peaassamblee 11. detsembri 1946 resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. aastal. Niisugusel juhul ei saa isik oma käitumist õigustada määratletusnõude rikkumisega ega vastava karistusnormi puudumisega riigisiseses õiguses.⁷⁸ Aga ka lex praevia kitsendaval tõlgendamisel inimsusevastaste kuritegude korral tuleb järgida rahvusvaheliselt tunnustatud kuriteo spetsiifilisust, koosseisulisi tunnuseid ja kehtivust teo toimepanemise hetkel.⁷⁹ KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 4 lubab süütegusid inimsuse vastu ja sõjasüütegusid karistada sõltumata teo toimepanemise ajast.

Lex praevia hõlmab printsiibina ka tagasiulatuvalt raskema karistuse kohaldamise keeldu, mis on sätestatud eraldiseisvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimeses lauses ja KarS (Karistusseadustik) § 5 lg-s 3. Loogiline tulem selle keelu kohaldamisel on see, et isikut koheldakse vastavalt teo ajal kehtinud kergemale karistusseadusele.⁸⁰ Tähele tuleb panna, et neist esimese esemeline kaitseala on grammatilise tõlgendamise tulemusena kitsam kui teine. Kui PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimene lause sätestab lakooniliselt, et „kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust“, siis KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 seab tagasiulatuva jõu keelu sellisele seadusele, mis „raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda“ (lähemalt komm. (kommentaar) 24 jj). EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 1 teine lause on sõnastuselt sarnane pigem PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimese lausega, nähes ette, et kohaldada ei või „raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu“. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 eesmärk on pakkuda hädavajalikku kaitset meelevaldse süüdistamise ja süüditunnistamise kõrval ka meelevaldse karistamise eest.⁸¹ Selle sätte kohaldamise võivad käivitada nii relevantsete karistuse mõistmise reeglite järgimata jätmine⁸², uue, raskemat karistust ettenägeva seaduse tagasiulatuv kohaldamine⁸³ kui ka seaduse selgusetus kohaldatava karistuse kohta⁸⁴. Raskema karistuse ja isiku olukorra muu halvendamise kohta (lg 2) vt komm. (kommentaar) 24–27.

D. Lex certa – määratletuspõhimõte

Kuigi kommenteeritava sätte lg 1 seda otsesõnu ei maini, kuulub selles sätestatud nullum crimen sine lege põhimõtte kaitsealasse ka määratletuse põhimõte (ka definiitsuse põhimõte, ingl principle of certainty, sks Bestimmtheitsgebot) ehk ladinakeelse vormelina nulla poena sine lege certa printsiip. Nimetatud põhimõte hõlmab nii karistusõigusliku süüteokoosseisu, selle eest ette nähtud sanktsiooni kui ka karistusseaduse üldosaliste tunnuste selguse nõuet. Kuigi määratletuse põhimõtte abstraktne sõnastamine pole lõpuni võimalik, tuleneb sellest siiski ühelt poolt seadusandjale (parlamendile) suunatud optimeerimiskohustus ja teiselt poolt õiguse rakendajale (kohtule) adresseeritud täpsustamiskohustus.⁸⁵ Nende kohaselt tuleb karistusõigusliku süüteokoosseisu tunnused seadusandja poolt kehtestada viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada.⁸⁶ Sama nõue laieneb ka kohtuvõimule karistusseadust tõlgendades. Karistusnormi määratletusnõue on täidetud, kui isik saab vastava sätte sõnastusest ja vajadusel sellele kohtute antud tõlgenduste abil aru, millise tegevuse või tegevusetuse tulemusel võidakse ta võtta kriminaalvastutusele.⁸⁷ Siiski on kohtu kohustus karistusnormi täpsustamisel subsidiaarne ning põhikohustus arusaadavuse ja üheselt mõistetavuse tagamisel lasub seadusandjal.⁸⁸ Karistusnorm peab olema seda täpsem, mida raskem on selle eest ette nähtud karistus.⁸⁹ Riigikohus on sellest lähenemisest teinud pöördvõrdelise järelduse ja leidnud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on selgelt normi kohaldamisalasse jääva teoga, st ei saa tekkida kahtlust selle karistatavuses.⁹⁰ Seadus võib vastata ettenähtavuse nõudele isegi siis, kui asjaomane isik peab kasutama õigusabi, et hinnata asjaolusid arvestaval mõistlikul määral tagajärgi, mis võivad kaasneda antud tegevusega.⁹¹ Ehkki karistusseaduse selgus ja täpsus on äärmiselt soovitavad, võib sellega negatiivse poole pealt kaasneda liigne paindumatus – seadus peab suutma muutuvate asjaoludega kaasas käia⁹², samuti seadusandja langemine kasuismi. Samas on raske nõustuda Riigikohtu seisukohaga, et kuriteo järelmid, olgu siis (materiaalse) karistuse või muu mõjutusvahendi kohaldamise alused, ei või olla liiga üksikasjalikult või viiteliselt määratletud.⁹³ Pigem tuleb nõustuda kohtuotsusele esitatud eriarvamustega, et kuigi kõnealuses kohtuasjas vaidlustatud karistusseaduse norm (KarS (Karistusseadustik) § 87² lg 2) oli tõepoolest mõnevõrra keeruliselt sõnastatud, oli sellest siiski võimalik aru saada, milliste tegude eest on karistusjärgne kinnipidamine kohaldatav, ning üldkogu viidatud ebaselgused karistusjärgse kinnipidamise formaalsete eelduste mõistmisel on täpsemalt sisustatavad kohtupraktikas.⁹⁴ Mitte kõige õnnestunum seadusandlik tehnika karistusõigusnormi sõnastamisel ei muuda seda veel määratletusnõudevastaseks. Esile tõstetud ebaselgused on ületatavad kõnealuse normi tõlgendamise kaudu, ühelgi juhul ei ole välistatud karistusseaduse sättele restriktiivsema tõlgenduse andmine.⁹⁵

Määratletuspõhimõte ei välista blanketsete karistusnormide kehtestamist⁹⁶, kui järgitakse blanketti sisustavatele õigusaktidele kehtestatud kõrgendatud selguse ja arusaadavuse nõudeid.⁹⁷ Ka ELi õigusakti (nt direktiivi) toime ei tohi viia riigisisese karistusõiguse tõlgendamisel selleni, et luuakse riigisisesest seadusest sõltumata karistusõiguslik vastutus või seda vastutust karmistatakse.⁹⁸

Lähtuvalt ettenähtavuse nõudest tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele⁹⁹ ega või kaugeneda normi sõnastuse tähendusest.¹⁰⁰ Nt lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on vaieldamatult kaalukad õigushüved, kuid need ei õigusta KarS (Karistusseadustik) § 141 ja 145 koosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõtte ning PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 1 ja KarS (Karistusseadustik) § 2 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni.¹⁰¹ Iseenesest pole ettenähtavuse ja selguse seisukohalt välistatud üldklauslite või n-ö avarate mõistete kasutamine karistusõiguses, eriti üldosas, kuid ka süüteokoosseisude kirjeldamisel, mida täpsustatakse kohtupraktikaga¹⁰², kuivõrd õigus muutub ajas.¹⁰³ Siiski ei ole lubatud täiesti ebamääraste mõistete kasutamine, millele ei ole õigusteoorias ega -praktikas antud piiritletud sisu, ning kui õiguslikke seisukohti muudetakse õiguspraktikas järsku ja põhjendamatult.¹⁰⁴ Lisaks on riigisiseses õiguses üha enam süüteokoosseise, mis on rohkemal või vähemal määral üle võetud ELi või rahvusvahelisest õigusest¹⁰⁵ ja mille määratlemisel on Eesti seadusandjal üha vähem kujundamisruumi. Ka nende koosseisude puhul tuleb järgida kindlasti lex certa nõuet ja head õigusloometava, kuigi see võib minna vastuollu ELi õiguse või Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustustega.

E. Lex stricta – analoogia kasutamise keeld

Sarnaselt määratletuspõhimõttega ei ole karistusnormi kohaldavat kohut siduvat analoogia kasutamise keeldu ehk nullum crimen nulla poena sine lege stricta põhimõtet otsesõnu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 1 mainitud, kuid tegemist on selles sätestatud nullum crimen sine lege põhimõtte immanentse osaga.¹⁰⁶ Analoogia kasutamine seisneb karistusseaduse lünkade täitmises õiguslause laiendamise ja edasiarendamisega. Analoogia kasutamine tähendab lubamatut kaugenemist karistusnormi sõnastusest ja selle grammatilisest tõlgendamisest, mis oleks veel arusaadav keskmisele adressaadile.¹⁰⁷ Karistusõiguse kui repressiivse õigusharu eripära seab karistusõigusnormi tõlgendamisele kindlad piirid. Karistusõigusnormi sisu avamine ei tohi viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada.¹⁰⁸ Kohus ei saa otsustada selle üle, milline käitumine on karistusväärne ega täita karistatavuslünki.¹⁰⁹ Keelatud on tõlgendamisel arendada karistusseaduse regulatsiooni isikule ebasoodsas suunas ning seda üksnes õiguspoliitiliste argumentide kaudu väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire. Seaduse tasandil keelab KarS (Karistusseadustik) § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal.¹¹⁰ Seejuures ei laiene analoogia keeld normi laiendavale tõlgendamisele isiku kasuks.¹¹¹ Sedastades süüteoasja arutamise tulemina lünga karistusõiguses, peab kohus süüdistatava õigeks mõistma.¹¹² Lex certa ja lex stricta ei välista aga piiritletud juhtumitel valiktuvastamise kohaldamist, kui ei ole üheselt sedastatav, millise teo(-alternatiivi) isik toime pani.¹¹³

III. Nulla poena sine lege ja karistust kergendava seaduse tagasiulatuva kohaldamise kohustus (lg 2)

A. Üldine taust

Kommenteeritava paragrahvi lg 2 sätestab kaks olulist põhimõtet: karistust raskendavate õigusnormide tagasiulatuva rakendamise keelu ja karistust kergendavate õigusnormide tagasiulatuva rakendamise kohustuse. Neist esimene, mille kohaselt ei tohi isikule mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal, tuntakse üldiselt nullum crimen nulla poena sine lege vormeli all. See lähtub õigusriikliku karistusõiguse üldtunnustatud põhimõttest, mille kohaselt võib isikut karistada üksnes sellise käitumise eest ja ulatuses, mille nägi ette teo toimepanemise aegne seadus.¹¹⁴ Teine, kandes ladinakeelset nimetust lex mitior, lähtub seevastu põhimõttest, et kui teo karistusväärsus on riigi arvates vahepeal vähenenud (sh kriminaalkaristus on asendunud väärteokaristusega) või suisa lakanud, ei ole õiglane isikut vananenud normi alusel karistada, olgugi et viimane kehtis teo toimepanemise ajal. Karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja vastutust tühistava või seda kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu kohaldamiseks ja järgimiseks võrreldakse teo toimepanemise ajal kehtinud seadust hiljem kehtima hakanud seadusega, otsides vastust küsimusele, kas hilisem seadus isiku teo eest isiku olukorda raskendab või kergendab, tehes selle pinnalt järelduse vastavalt kas seaduse tagasiulatuva jõu puudumise või olemasolu kohta. Seaduse tasandil on täpsemad põhimõtted seaduse tagasiulatuva jõu kohta sätestatud KarS (Karistusseadustik) §-s 5, mis kohaldub kõigi süütegude, st nii kuritegude kui ka väärtegude suhtes. Teo toimepanemise ajaks loeb KarS (Karistusseadustik) § 10 aega, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema, kusjuures tagajärje saabumise aega ei arvestata.

Kuigi kommenteeritav lõige 2 räägib raskemast ja kergemast karistusest (vastavalt lause 1 ja lause 2), tuleb seda lõiget PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 1 koostoimes tõlgendades asuda seisukohale, et selle esemeline kaitseala on laiem ning tagasiulatuva jõu keeld kehtib ka karistusseadusele, mis muudab teo karistatavaks, ning tagasiulatuvalt tuleb kohaldada ka vastutust välistavat seadust. Sellist järeldust toetab ka KarS (Karistusseadustik) § 5 lg-te 2 ja 3 sõnastus ning argument, et kui juba raskema karistuse kohaldamisest tuleb hoiduda või kergemat kohaldada, siis seda enam ei tohi kohaldada seadust, mis loob tagasiulatuvalt vastutust, või tuleb kohaldada seadust, mis selle hiljem välistab. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et kergemat karistust sätestava seadusena PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 ls 2 tähenduses tuleb mõista ka seadust, mis välistab üldse teo karistatavuse.¹¹⁵

B. Karistuse tagantjärele raskendamise keeld (lause 1)

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 1 esimeses lauses sätestatud karistuse tagantjärele raskendamise keeld kuulub oma olemuselt kokku PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal (lex praevia: komm. (kommentaar) 13–16).

Selgitamist vajab, mida tähendab väljend raskem karistus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimese lause tähenduses. Iseenesestmõistetavalt hõlmab see olukordi, kus karistusraam läheb rangemaks (nt tõusevad rahalise sanktsiooni summad või tõuseb vabadusekaotuse miinimum- või maksimummäär) või põhikaristusele lisandub lisakaristus. Karistusmäär võib kerkida ka seetõttu, et seadusesse lisandub uus kvalifikatsioon. Raskema karistuse tingib ka see, kui tegu muudetakse väärteost kuriteoks. Kuid lisaks kvantitatiivsele erinevusele võib tulla kõne alla ka kvalitatiivne erinevus. Nii võib ka varasema karistusega võrreldes teist liiki karistuse kohaldamine rikkuda tagasiulatuva jõu keelu põhimõtet, kui isik võib seda mõistlikult pidada enda jaoks koormavamaks.¹¹⁶ Samas, erinevat liiki karistuste võrdlemine võib aga nii mõnigi kord osutuda päris keerukaks (nt kumb on raskem, kas vangistus või väljasaamine; lühiajaline vangistus või suur rahaline karistus jne). EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg-s 1 nimetatud karistusele, mida tagasiulatuvalt ei tohi kohaldada, andnud autonoomse tähenduse. Järeldamaks, kas mingi meede on karistus või mitte, hindab EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) esmalt seda, kas selle meetme rakendamine järgneb süüdimõistmisele kuriteo konventsiooni tähenduses vastavalt EIKi praktikas välja töötatud Engeli kriteeriumidele. Muud tegurid, mida EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) samuti hindab, on meetme olemus ja eesmärk, selle tunnused riigisiseses õiguses, meetme kohaldamise ja rakendamisega seotud menetlus ja meetme raskus.¹¹⁷ Meetme raskus ei ole siiski määrava tähtsusega, kuivõrd paljud mittekaristuslikud preventiivsed meetmed võivad isikule omada karistusega sarnast mõju. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on enda juhtnööride alusel karistuseks pidanud karistusjärgset kinnipidamist¹¹⁸, süüdimõistmisele järgnevat eluaegset keeldu tegutseda arstina¹¹⁹, konfiskeerimist karistava meetmena¹²⁰, rahalise karistuse / rahatrahvi asendamist kinnipidamisega¹²¹ ja vangistuse asendamist väljasaatmisega¹²². Rahalise nõude, ükskõik kuidas seda siis ka ei nimetataks (rahatrahv, haldussanktsioon vms), lugemine karistuseks sõltub sellest, milline on selle eesmärk – kui seda kohaldatakse karistusena ja tulevaste rikkumiste ärahoidmiseks, loeb EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) seda karistuseks.¹²³ Nõue, et süüdimõistetud seksuaalkurjategija kantakse vastavasse registrisse, ei ole karistus, sest selle meetme eesmärk on vähendada uute kuritegude toimepanemist, seda ei kohalda kohus ja see ei ole oma olemuselt raske.¹²⁴ Samuti ei ole karistus kohustus anda süüdimõistmise korral DNA proov.¹²⁵ Lahtine on küsimus, kas psühhiaatriline sundravi on karistus, kuigi EIKi praktikat käsitlevas kirjanduses on avaldatud arvamust, et selle eesmärki arvestades võiks eeldada, et ei ole.¹²⁶ Eestis tõusetub vajadus EIKi praktika sarnaseks karistuse mõiste autonoomseks käsitluseks analüüsimisel, millistele formaalselt karistustena mitte sätestatud meetmetele tagasiulatuva jõu keeld kohaldub (komm. (kommentaar) 25).

Selgitamist vajab seegi, kas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimene lause hõlmab endas ka muul viisil isiku olukorra raskendamise keeldu. Nagu eelnevalt märgitud, pakub KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 3 võrreldes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimese lausega sõnastuslikult laiemat kaitset, nähes ette, et tagasiulatuvat jõudu ei ole ka sellisel seadusel, mis muul viisil halvendab isiku olukorda. Riigikohtu üldkogu on siinkohal astunud grammatilise tõlgendamise piiridest väljapoole, märkides, et karistuse mõiste PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teise lause tähenduses hõlmab ka selliseid isiku süüdimõistmisest tulenevaid negatiivseid karistusõiguslikke järelmeid, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, näiteks isiku karistusandmete kajastamist karistusregistris.¹²⁷ Ei ole mingit põhjust, miks sama järeldus ei peaks kehtima ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimese lause kohta. Samuti laieneb lex praevia Riigikohtu praktika järgi konfiskeerimise regulatsioonile.¹²⁸ Aegumisele, mida õiguskirjandus peab menetluse ja materiaalõiguse vahel triivivaks alaks, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tagasiulatuva jõu kohaldamise keeldu kohustuslikuks ei pea tingimusel, et menetletav kuritegu ei ole enne aegumistähtaja pikendamist aegunud.¹²⁹ Riigikohus peab aegumist siiski materiaalõiguslikuks instituudiks, millele laienevad karistusõiguse üldpõhimõtted, sh tagasiulatuva jõu keeld. Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile.¹³⁰ Seega tuleb Riigikohtu praktika kohaselt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 esimest lauset tõlgendada nii, et see hõlmab ka selliseid negatiivseid õigusjärelmeid, mis ei ole formaalselt karistused, st KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 3 sõnastuse lähedaselt. Samas ei paista Riigikohus vastupidiselt EIKi praktikale siduvat tagasiulatuva jõu keelu kohaldamist tingimusega, et negatiivne õigusjärelm peaks sisaldama pönaalset mateeriat Engeli käsitluse kohaselt, vaid jaatab seda ka aegumise jms instituutide puhul, millel on karistusõiguslik päritolu, st mis paiknevad karistusseadustikus. Seega on Riigikohus tagasiulatuvale jõule omistanud EIKist oluliselt laiema kaitseala, millest tõusetub küsimus, kas see on ratsionaalne ning toetab õiguskindlust.

Võib juhtuda, et karistuse täideviimine muutub rangemaks. Selline isiku olukorra raskendamine jääb EIKi praktika kohaselt väljapoole art 7 kaitseala.¹³¹ Siiski võib vahetegu selle vahel, kas muudatus mõjutab üksnes karistuse täideviimist või ka karistust ennast, nii mõnigi kord kujuneda väga keerukaks.¹³² Seda demonstreerib kas või asjaolu, et ennetähtaegse vabastamise reeglistikku on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) kord lugenud art 7 lg 1 teise lause kaitse alla kuuluvaks¹³³ ja kord mitte¹³⁴. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et seaduse tagasiulatuvat jõudu tuleb kontrollida ka karistusseadustikus asuvate karistuse täideviimist puudutavate instituutide puhul, nagu nt tingimisi ennetähtaegne vabanemine ja kontrollinõuete või kohustuste rikkumise korral tingimisi kohaldatud või asendatud karistuse täitmisele pööramine.¹³⁵ Kehtivas karistusseadustiku redaktsioonis piirab tagasiulatuva jõu rakendamist sellistel juhtudel siiski KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 teises lauses sätestatu (vt ka komm. (kommentaar) 41).

Kui korduva kuriteo eest ettenähtud karistus muutub rangemaks, siis isiku karistamine uue, rangema seaduse alusel ei ole Riigikohtu praktika järgi vastuolus tagasiulatuva jõu keeluga tingimusel, et oma viimase teo on isik toime pannud pärast rangemat karistust ettenägeva seaduse jõustumist. Nimelt on Riigikohus seoses süstemaatilise varguse sätestamisega täiendava kvalifikatsioonina KarS (Karistusseadustik) § 199 lg 2 p 9 järgi selgitanud, et vastutust ei raskendata isikul, kes on ühe süüteoepisoodi toime pannud pärast seaduse kehtestamist ja kaks enne seda.¹³⁶ Sarnase seisukoha on Riigikohus võtnud ka mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise¹³⁷ ja KarS (Karistusseadustik) §-s 121 lg 2 p-s 3 sisalduva vägivallateo korduvuse kui kvalifikatsiooni kohta¹³⁸. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on selle kohta öelnud, et kuigi korduvuse jaatamiseks võetakse arvesse ka enne seadusemuudatuse jõustumist toime pandud tegu(sid), mõistetakse isikule karistus siiski viimase, seadusemuudatuse järgse teo eest.¹³⁹ Tagasiulatuva jõu keeld ei laiene kriminaalmenetluse sätetele ulatuses, milles need sätted ei mõjuta kohaldatavat karistust.¹⁴⁰

C. Leebema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise kohustus (lex mitior, lause 2)

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teises lauses sätestatut võib nimetada põhiõiguseks leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele.¹⁴¹ Tegemist on erandiga nullum crimen nulla poena sine lege põhimõttest kantud ja KarS (Karistusseadustik) § 5 lg-s 1 sätestatud reeglist, mille kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Isiku olukorda kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte, tuntud ka kui lex mitior, lähtub ideest, et kohtu otsus peab selle tegemise ajal vastama teo karistusväärsusele. Kui kohus rakendaks varasemat rangemat karistusseadust, satuks ohtu kohtuotsuse aktsepteeritavus.¹⁴² Lisaks oleks isiku selline karistamine raskesti põhjendatav eripreventiivsest seisukohast.¹⁴³ Õigusriigi põhimõte, mille alla kuulub EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7, eeldab, et kohus kohaldab karistust, mida seadusandja peab proportsionaalseks. Raskema, teo toimepanemise ajal ette nähtud karistuse kohaldamine tähendaks isikule soodsamate seadusemuudatuste eiramist ja karistuse kohaldamist, mida riik ja tema esindatud kogukond peavad nüüd ülemäära suureks. Sellega kahjustuks oluliselt põhimõte, mida EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) katab, nimelt karistuste prognoositavus.¹⁴⁴ Kuigi õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et lex mitior on vajalik eelkõige n-ö noorele ühiskonnale, kus riiklik karistusvõim alles otsib oma piire¹⁴⁵, tuleb siiski tõdeda, et tänapäeva riskiühiskonnas ei püsi ka vanades õiguskordades karistusõigus enam kuigi stabiilsena. Preventsiooni kui eesmärgi ületähtsustamine ning riigiüleste organisatsioonide üha hoogustuv seadusandlik tegevus karistusõiguse valdkonnas on viinud karistusõiguse ulatusliku laienemiseni paljudes riikides.¹⁴⁶ Ühtlasi tõmbub karistusõigus paljudes riikides ühiskondlike väärtuste muutumise tõttu aegamööda tagasi sfääridest, milles teo karistatavust on senimaani põhjendanud ülekaalukalt moraal ja/või paternalism (nt abielurikkumine, prostitutsioon, kergemate narkootiliste ainete tarbimine). Sellises olukorras on eriti oluline, et riiklikul karistusvõimul oleks võimalik võimalikult väheste tagajärgedega tõmbuda tagasi valdkondadest, kus karistusõigus on osutunud tarbetuks või ülemääraseks.¹⁴⁷

Riigiüleselt on lex mitior sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-s 1 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises pakti art-s 15, kuid mitte EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-s 7. Suunda rajavas otsuses Scoppola vs. Itaalia (nr 2)¹⁴⁸ muutis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) varasemat komisjoni seisukohta ning jõudis järeldusele, et EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 1 nõuab tagasiulatuva jõu omistamist pärast teo toimepanemist jõustunud isiku karistust kergendavale seadusele. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) põhjendas oma seisukohta sellega, et legaalsusprintsiip on aja jooksul rahvusvahelises õiguses ja ELi õiguses arenenud. Seega, kui kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse ja hilisemate, enne lõpliku kohtuotsuse tegemist vastu võetud seaduste vahel on erinevusi, peavad kohtud kohaldama seadust, mis on isikule kõige soodsam.¹⁴⁹ Juhul kui seadus on vahepeal mitu korda muutunud, tuleb alates süüteo toimepanemisest kehtinud seadustest valida isikule kõige soodsam, on rõhutanud ka Riigikohus.¹⁵⁰ Kui Scoppola lahendis tunnustas EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) lex mitior’i kehtivusala kuni otsuse jõustumiseni, siis hilisemalt on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) leidnud, et seda võib riigisisese õigusega laiendada ka kohtuotsuse jõustumise järgsesse aega.¹⁵¹ Juba enne kohtuasja Scoppola vs. Itaalia (nr 2) lahendamist leidis EK (Euroopa Kohus) märgilises kohtuotsuses Berlusconi jt, et kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõte kuulub liikmesriikide ühiste riigiõiguslike tavade hulka.¹⁵² Berlusconi jt lahend on huvitav sellegi poolest, et selles jaatati kergema seaduse tagasiulatuvat jõudu isegi olukorras, kus teo toimepanemise ajal oli riigisisene kriminaalvastutust ettenägev õigus direktiiviga kooskõlas, kuid seda muudeti poliitiliste mahhinatsioonide tõttu pärast teo toimepanemist direktiiviga vastuollu minevas, kuid süüdlasele soodsas suunas.

Eelmises kommentaaris käsitletud lex mitior’i toetavad argumendid (teo karistusväärsus, karistuse proportsionaalsus ja karistus kui preventiivne meede) annavad alust järeldada, et see põhimõte kohaldub nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute suhtes.

Tagasiulatuv jõud kehtib seadusele, mis välistab karistuse või kergendab seda. Seadus välistab teo karistatavuse, kui see tühistab vastava karistusnormi, mille tulemusena vastav koosseis puudub tervikuna, kaob mõni liit- või mitmeaktilise koosseisu osa või tegu muutub mittekaristatavaks koosseisu blanketti täitva haruseaduse muudatuse tõttu.¹⁵³ Ehk siis kokkuvõtlikult: süüteokoosseis tunnistatakse kehtetuks või muudetakse nii, et tegu enam sellele ei vasta ning puudub ka muu koosseis, millele tegu pärast koosseisu tühistamist või muutmist vastaks.¹⁵⁴ Eelnevast johtuvalt on Riigikohtu praktika kohaselt isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kui aga seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt.¹⁵⁵ Seadus kergendab karistust, kui see muudab kuriteo väärteoks, alandab sanktsiooni alam- ja/või ülemmäära, lisab sanktsioonile uue kergema karistusliigi, tühistab lisakaristuse. Karistusmäär võib alaneda seetõttu, et seadusest kaob kvalifitseeriv koosseis ja teole tuleb kohaldada põhikoosseisu. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et karistuse kergendamiseks KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 tähenduses saab pidada ka olukorda, kus seadus laiendab karistuse asendamise või karistusest tingimisi vabastamise aluseid. Selline seisukoht on siiski küsitav, kuivõrd nimetatud on karistuse kandmise viisid, mitte aga karistused karistusseadustiku tähenduses. Seega tuleks nende tingimuste leevenemist käsitada pigem isiku olukorra muul viisil leevenemisena.¹⁵⁶

Niisiis hõlmab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 ls 1 endas sarnaselt KarS (Karistusseadustik) § 5 lg-ga 3 ka muul viisil isiku olukorra halvendamise keeldu (komm. (kommentaar) 25). Kuna raskendav ja kergendav karistusseadus kujutavad endast teineteise pöördkülge¹⁵⁷, saab teha järelduse, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teine lause katab sarnaselt KarS (Karistusseadustik) § 5 lg-ga 2 ka isiku olukorda muul viisil leevendavat seadust. Seda järeldust kinnitab ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt karistuse mõiste PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teise lause tähenduses hõlmab ka selliseid isiku süüdimõistmisest tulenevaid negatiivseid karistusõiguslikke järelmeid, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, näiteks isiku karistusandmete kajastamist karistusregistris.¹⁵⁸ Nagu eespool viidatud kommentaaris kirjas, ei selgu Riigikohtu praktikast, kas Riigikohus lähtub isiku olukorda muutva karistusseaduse piiritlemisel küsimusest, kas vastav meede sisaldab pönaalset mateeriat nn Engeli kriteeriumide valguses. Eesti kohtupraktika kohta selles küsimuses vt komm. (kommentaar) 25. Põhimõtteliselt võimaldaksid Engeli kriteeriumid praegusega võrreldes kitsendavalt tõlgendada nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teist lauset kui ka KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 (komm. (kommentaar) 25–26). Muul viisil olukorra leevendamiseks ei saa lugeda seaduse tõlgendamise muutmist, ehkki uus tõlgendus võib isikule soodsam olla (vt ka komm. (kommentaar) 13).

Isiku jaoks kergema seaduse kindlakstegemisel tuleb lähtuda konkreetsest käsitlusviisist: kohaldada isikule kõige soodsamat olukorda tagav seadus ning hoiduda erinevate seaduste osade kombineeritult kohaldamisest.¹⁵⁹ Otsuses tuleb tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.¹⁶⁰ Kui pärast teo toimepanemist on süüteokoosseisus sisalduv teokirjeldus jäänud samaks, kuid sanktsioon on muutunud kergemaks, kohaldatakse toimepanemise ajal kehtinud dispositsiooni, arvestades aga uue seadusega kehtestatud kergemat sanktsiooni.¹⁶¹ See nõue ei ole vastuolus keeluga kohaldada seaduste eri osi kombineeritult, vaid seab üksnes piirid karistusele.¹⁶²

Kommenteeritava lg 2 teise lause isikuline kaitseala on Eestis olnud tuliste vaidluste objekt. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni tuleb kergemat karistusseadust kohaldada igaühele, kelle teo karistatavuse uus karistusseadus välistab, karistust kergendab või muul viisil olukorda leevendab (sellise piirangu võib seadusandja siiski konkreetsel juhul nt rakendusaktis ette näha – komm. (kommentaar) 42). Pärast otsuse jõustumist võib kergema karistusseaduse põhimõte iseenesest lakata, kui ühiskond on selles kokku leppinud. Kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud pärast kohtuotsuse jõustumist riivab õiguskindlust, kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu, suurendab kohtute töökoormust ja koormab kogu kohtusüsteemi.¹⁶³ Samas riivab kergendava karistusseaduse pärast kohtuotsuse jõustumist tagasiulatuvalt kohaldamata jätmine selliseid olulisi väärtusi nagu isiku õigus vabadusele, võrdsuspõhiõigus (seaduse tagasiulatuv jõud on välistatud nende suhtes, kelle tegusid suudeti kiiremini menetleda), karistuse proportsionaalsus ning põhimõte, et kantav karistus peaks vastama ühiskonna arusaamale teo karistamisväärsusest.¹⁶⁴ Riigiti on lähenemine jõustunud kohtuotsustele erinev alates sellest, et lex mitior üldse ei kohaldu, kuni sinnani, et see kohaldub kõigi negatiivsete järelmite suhtes.¹⁶⁵ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ei nõua lex mitior’i kehtivusala laiendamist kohtuotsuse jõustumise järgsesse aega, kuid leiab, et kohtu- ja täidesaatev võim peavad seisma hea selle eest, et see saaks rakendatud seadusandja poolt määratletud juhtudel ja ulatuses.¹⁶⁶

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teine lause ei täpsusta, kas kergema seaduse tagasiulatuv jõud lakkab kohtuotsuse jõustumisega. Kuni 1. jaanuarini 2015 ei pakkunud alama astme kohtutele ses küsimuses juhtnööre ka KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2, mis sätestas lakooniliselt, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Seega ei andnud seadus selgesõnalist vastust küsimusele, kas kergendava seaduse tagasiulatuv jõud kehtib ka pärast kohtuotsuse jõustumist ja kui jah, siis millises mahus, ning nende küsimustega pidi kaasusepõhiselt tegelema Riigikohus, kes võttis KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 tõlgendades seejuures vältimatult seisukoha ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teise lause isikulise kaitseala kohta. Esmalt leidis üldkogu, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada selliselt, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale.¹⁶⁷ Üldkogu märkis, et sellest johtuvalt ei tule süüdimõistetul vangistust kanda kauem kui uue seadusega ettenähtud karistuse ülemmäärani. Kergema seaduse kohaldamata jätmine selles olukorras ei vastaks üldkogu hinnangul PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ning võiks kaasa tuua PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumise.¹⁶⁸ Järgnevalt leidis üldkogu, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 kaitseala hõlmab ka haldusõigusrikkumise eest määratud jõustunud karistusi, sh juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena, kuivõrd see säte ise ei erista karistuste liike ning mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine.¹⁶⁹ Hiljem avaldas üldkogu seisukohta, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei hõlma süüdimõistetuid, kes on karistuse ära kandnud ja kelle karistusandmed on registrist kustutatud, kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teisest lausest ei tulene süüdimõistetu õigust lõplikult täide viidud karistuse kergendamisele, vaid üksnes veel täideviimisel oleva karistuste vastavusse viimisele pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega.¹⁷⁰ Riigikohtu vilgas tegevus kergendava seaduse tagasiulatuva jõu valdkonnas ning asjaolu, et Riigikohtu üldkogu oli seisukohal, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 sõnastuse järgi kohaldub see säte kõigile süüdimõistetutele tingimusel, et karistus ei ole veel kustunud, tõi erialakirjanduses kaasa seadusandjale üleskutse kaaluda, kas seadusega peaks selle põhimõtte piirangud süüdimõistetutele ette nägema.¹⁷¹

Eelnevalt refereeritud Riigikohtu üldkogu praktika (komm. (kommentaar) 35) tõi kaasa olukorra, kus seadusandjal ei jäänud muud üle, kui karistusseadustikus piiritleda juhud, mil kergendav karistusseadus on ka pärast kohtuotsuse jõustumist kohaldatav. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teise lause tõlgenduse, et see pole sellistel juhtudel üldse kohaldatav, oli Riigikohtu üldkogu kinni kirjutanud. Vastava regulatsiooni karistusseadustikku lisamata jätmine oleks aga potentsiaalselt tähendanud uusi vaidlusi.¹⁷² 1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni järgi on pärast kohtuotsuse jõustumist KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 teise lause järgi tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 kolmanda lause kohaselt isiku karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Kohustust korrigeerida mõistetud vangistus uue seadusega ettenähtud karistuse ülempiirini põhjendas seadusandja sellega, et vangistus on intensiivne isiku vabadusõiguse riive.¹⁷³ Pärast KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 redaktsiooni jõustumist 1. jaanuaril 2015 on Riigikohus selgitanud KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 kohaldamise ulatust. Riigikohtu selgituste järgi ei ole KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 teise lause kohaselt tagasiulatuvat jõudu mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära. Sealjuures näeb KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 teine lause ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele (isikud, kelle kandmata vangistus kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuse või elektroonilise valve tingimuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse).¹⁷⁴ Sellistel juhtudel ei saa otsust täitmisele pöörata, kui tegu ei ole enam vangistusega karistatav.¹⁷⁵ Kui aga tegu on küll vangistusega karistatav, kuid isikule mõistetud karistusega võrreldes madalamas maksimaalmääras, tuleb vangistus täitmisele pöörata just uue seaduse maksimaalmääras.¹⁷⁶ Vangistuse täitmisele pööramise all peetakse silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma.¹⁷⁷ KarS (Karistusseadustik) § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel (nt tingimisi mõistetud vangistuse täitmisele pööramise reeglistiku leevenemine) karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.¹⁷⁸ Vangistust vähendatakse üksnes neil isikutel, kellele mõistetud karistus ületab uues karistusseaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäära.¹⁷⁹ Vajadusel mõistetakse ka uus liitkaristus.¹⁸⁰ KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 kohaldamiseks näeb menetlusliku korra ette KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 431.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teine lause on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille piiramist võivad õigustada teised põhiõigused ning põhiseaduslikud väärtused, näiteks kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Teatud juhtudel võivad teised põhiõigused või põhiseaduslikud väärtused kaaluda osaliselt või täielikult üles süüdimõistetu õiguse sellele, et tema olukord viidaks kooskõlla pärast õigusrikkumise toimepanemist kehtima hakanud leebema seadusega. Sellistel puhkudel võib seadusandja näha ette, et leebemat seadust kohaldatakse juba süüdimõistetud isikute suhtes üksnes piiratud ulatuses või ei kohaldata seda üldse.¹⁸¹ Seadusandja on seda kehtiva KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 näol ka teinud. Seda, millistel juhtudel ja millises ulatuses saab seadusandja piirata PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 12 lg 1 esimesest lausest ja § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele, tuleb otsustada süüdimõistetu põhiõiguste riive intensiivsuse ja seda riivet õigustavate väärtuste omavahelise kaalumise teel.¹⁸² Kehtiva KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 redaktsiooni eelsesse aega jääb üldkogu seisukoht, et olukorras, kus seadusandja ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2 teises lauses sätestatud õiguse kitsendamise aluseid ette näinud, ei saa kohus seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt iseseisvalt konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele piirata. Seega puudub kohtul võimalus jätta süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata põhjusel, et kohtu hinnangul kahjustaks see ülemääraselt teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi.¹⁸³ Välistatud ei ole ka see, et seadusandja piirab nende isikute suhtes kergendava seaduse tagasiulatuvat jõudu, kelle suhtes ei ole kohtuotsus veel jõustunud. Sellisel juhul aga tuleb seadusandjal leida selle õiguse põhjendamiseks teisi PSi mõõtu õigustusi, kuivõrd Riigikohtu nimetatud väärtused (kohtusüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu) tõusetuvad ainult jõustunud kohtuotsuste korral.

IV. Topeltkaristamise keeld (ne bis in idem)

A. Eesmärk ja põhimõtte kujunemine

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Seda topeltkaristamise (ja -menetlemise) keeldu tähistab ladinakeelne väljend ne bis in idem (vahel ka non bis in idem), mis otsetõlkes tähendab „mitte kaks korda ühe (asja) eest“. Ne bis in idem põhimõtet väljendavad sõltuvalt riigist ka prantsuskeelsed mõisted autrefois acquit ja autrefois convict ning ingliskeelne väljend double jeopardy. Tegemist on seadusereservatsioonita ehk nullreservatsiooniga riigi vastu suunatud kaitse- ehk tõrjeõigusega¹⁸⁴, mis on kohaldatav ka juriidilistele isikutele. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõigust tagavad seaduste tasandil eeskätt KarS (Karistusseadustik) § 2 lg 3, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 199 lg 1 p 5 ja VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 29 lg 1 p 2 ja 3.

Ne bis in idem põhimõtte ajaloolist käsitlust alustatakse sageli Rooma õiguse res judicata käsitlustest. Rooma õiguses lähtuti põhimõttest res judicata pro veritate habetur (otsustatud asja loetakse tõeks). Juhul, kui vaidlusalune küsimus oli varem lahendatud, sai pool nõuda menetluse lõpetamist (exceptio rei judicata; bis de eadem re non sit actio). Rooma õigusest inspireeritud Euroopa õigusruum lähtus samuti res judicata pro veritate habetur põhimõttest, kuid oma olemuselt oli see seotud õiguskindluse, mitte üksikisiku põhiõiguste kaitsega. Res judicata põhimõtet ei järgitud keskaegses inkvisitsioonilises protsessis, mis vastandus Rooma õiguse võistlevale menetlusele. Inkvisitsioonilise protsessi korral oli karistusvõim riigil, kelle ülesandeks oli tegeliku tõe väljaselgitamine ning tõe väljaselgitamisel ei saanud varasem kohtuotsus olla takistuseks. Kaasaegses käsitluses on ne bis in idem põhimõte tematiseeritud kui isiku tõrjeõigus riigi vastu. Kuna selline käsitlus ei ole omane keskajale ega sellest varasemale perioodile, on kõneksoleva põhiõiguse ajalooliste juurte otsimisel nimetatud varased allikad pigem sekundaarsed. Alates valgustusajastust ei nähta ne bis in idem põhimõttes ainult res judicata pro veritate habetur põhimõtte väljendust, vaid tegemist on üksikisiku kaitsega võimalike kriminaalprotsessi kuritarvituste eest. Kui kedagi saaks sama teo eest korduvalt karistada, muudaks ebakindlus tuleviku suhtes vaba eneseteostuse võimatuks. Esimesteks konstitutsioonilisteks õigusaktideks, mis ne bis in idem põhimõtet tunnustavad, loetakse 1787. aasta Ameerika Ühendriikide PSi 7. parandust ja 1791. aasta Prantsusmaa PSi. II maailmasõja järel kinnistus ne bis in idem põhimõte nii riikide põhiseadustes kui ka rahvusvahelistes põhiõigusi sisaldavates õigusaktides.¹⁸⁵

Karistusõiguse erakordselt repressiivne mõju eeldab erilisi kaitsetagatisi. Kuigi ne bis in idem põhiõigus on tihedalt seotud õigusharudele universaalselt omaste õigusrahu, õiguskindluse ja res judicata põhimõtetega, käsitletakse seda õiguskirjanduses põhjendatult eraldiseisva põhiõigusena, mille peamine eesmärk on kaitsta üksikisikut riigi karistusvõimu kuritarvituste eest.¹⁸⁶ Seeläbi on ne bis in idem põhiõigus seotud ka proportsionaalsuse ja inimväärikuse põhimõtetega, kaitstes ühelt poolt isikut karistuse ülemäärasuse eest ning välistades teiselt poolt tema jätmist karistusvõimu juhusliku, heitliku või pahatahtliku kohaldamise meelevalda. Põhimõte manitseb riiki ka hoolikusele karistusmenetluse läbiviimisel, sundides täitevvõimu arvestama, et süüdistuse ebaõnnestumise korral ei pruugi teist võimalust enam tulla.

Riigikohtu praktikas on ne bis in idem põhimõtte eesmärki määratledes viidatud erinevatele aspektidele. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium 2004. aastal haldusõigusrikkumise eest mõistetud karistuse järel sama teo eest kriminaalkaristuse kohaldamist käsitlenud kui kehtiva haldusõigusrikkumise otsuse materiaalse toime ja õiguskindluse kahjustamist.¹⁸⁷ Esimeseks ne bis in idem põhiõiguse eesmärki sisuliselt avavaks Riigikohtu lahendiks¹⁸⁸ tuleb pidada 2004. aasta Riigikohtu üldkogu otsust, milles leiti, et ne bis in idem keelust tuleneva põhiõigusega „tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest“. Lisaks leidis üldkogu, et „ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt protsessitakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest“.¹⁸⁹ 2008. aastal lisati kriminaalkolleegiumi otsuses, et ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.¹⁹⁰ Üldkogu on 2012. aastal lisanud, et ne bis in idem on eelkõige menetlusaluse isiku põhiõigus ning see põhimõte on õiguskindluse eriline tagatis karistusõiguse jaoks, mis tagab, et kuriteoasjades tehtud jõustunud kohtuotsused oleksid lõplikud.¹⁹¹ 2015. aasta kriminaalkolleegiumi otsuses korrati 2004. aasta üldkogu otsuse põhjendusi isiku üllatamise ja õigusrahu kindlustamise kohta, kuid lisati, et ne bis in idem põhimõte „tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks“ ja „[n]e bis in idem põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele“.¹⁹²

Ka Saksa konstitutsioonikohtu praktikas on leitud, et jõustunud lahendi järel kriminaalmenetluse taasavamine, kui esimeses menetluses anti asjaoludele ebaõige hinnang, toob kaasa pinge kahe põhiseadusliku väärtuse – materiaalse õigluse ning õiguskindluse – vahel.¹⁹³ Õiguskindlust ja õigusrahu on samas peetud väärtusteks, mis kaaluvad üles selle, et üksikjuhtudel võib olla tehtud ebaõige lahend.¹⁹⁴ Ne bis in idem põhimõtet on seega käsitletud riigi karistusvõimu vabatahtliku piiramisena õiguskindluse huvides.¹⁹⁵

B. Isikuline kaitseala

Ne bis in idem isikulisse kaitsealasse kuuluvad füüsilised ja juriidilised isikud, isikuid, kelle suhtes on tehtud lõplik süüdi- või õigeksmõistev otsus ning keda ähvardab samade tegude suhtes korduv karistus või karistusmenetlus. Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 toetab ka õiguskindluse põhimõtet, ei kuulu kõnesoleva põhiõiguse isikulisse kaitsealasse muud isikud menetlusele allutatud isiku kõrval. Vastupidisel juhul võiks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 tõlgendada selliselt, et see võiks kohalduda ka isiku suhtes tehtud jõustunud kohtulahendi revideerimisele isegi temale soodsas suunas (nt teistmismenetluses).¹⁹⁶ Varasemas Riigikohtu praktikas on sellisele käsitlusele vihjatud riigikohtunike eriarvamustes, milles leiti, et kergema karistusseaduse tagasiulatuva mõju laiendamine isikutele, kelle suhtes tehtud süüdimõistev otsus on jõustunud, riivab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-st 3 tulenevat kriminaalasjades tehtud kohtuotsuse seadusjõudu kui olulist sotsiaalset väärtust¹⁹⁷, samuti, et käsitletav põhiõigus kaitseb õiguslikke ja sotsiaalseid väärtusi, nagu kannatanute ja süüdistatavate õiguspärased ootused, õigusrahu ja õiguskindlus.¹⁹⁸ Kuigi on nõustumisväärne, et jõustunud süüdimõistva otsuse seadusjõud on oluline väärtus, mis võib erandlikult muu hulgas teenida ka kannatanu huve¹⁹⁹, ei ole see tagatud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud spetsiifilise kaitseõigusega, vaid PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest. Kuivõrd PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 3 tagatakse täiendav kaitse just menetlusalusele isikule, ei saa ne bis in idem põhiõiguse kaitse-eesmärgist äraspidiselt tuletada teiste isikute õigust piirata süüdimõistetud isiku olukorra leevendamist. Ka Riigikohtu üldkogu on hilisemalt rõhutanud, et ne bis in idem põhimõte on õiguskindluse eriline tagatis karistusõiguse jaoks, mis on eelkõige menetlusaluse isiku põhiõigus. Sellest tulenevalt ei riiva menetluse uuendamine üldkogu arvates menetlusaluse isiku PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 tagatud põhiõigust, kui ta taotleb menetluse uuendamist ise.²⁰⁰

Ne bis in idem põhimõte kaitseb kaudselt ka isikuid, kelle suhtes toimetatakse karistusliku iseloomuga menetlust esimest korda. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-st 3 tulenev teistkordse menetlemise keeld motiveerib riiki karistusmenetlust läbi viima hoolikalt, mitte pinnapealselt ja kergekäeliselt, sest õigeksmõistva otsuse korral teist võimalust enam ei ole. Vaatamata sellele kaudsele mõjule ei ole esmakordselt menetlusele allutatud isikud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 isikulise kaitsealaga hõlmatud. Samuti ei välista ne bis in idem põhimõte erinevate isikute menetlemist või karistamist sama teo eest (nt ei välista ühe isiku õigeks mõistmine teise isiku samas teos süüdi mõistmist).

Kokkuvõtvalt hõlmab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 isikuline kaitseala üksnes neid isikuid, kelle suhtes on tehtud lõplik süüdi- või õigeksmõistev otsus ning keda ähvardab samade tegude suhtes korduv karistus või karistusmenetlus.

C. Esemeline kaitseala

1. Idem – sama tegu

Sama teo mõistet on erinevates õiguskordades ning eri ajal sisustatud erinevalt. Siinkohal valitsevad kaks konkureerivat lähenemisviisi: idem factum ja idem crimen. Esimese järgi loetakse samaks teoks sama faktilist käitumist sõltumata sellele käitumisele antavast õiguslikust hinnangust. Teise järgi nõutakse lisaks samale faktilisele käitumisele ka seda, et tegemist oleks sama süüteoga. Idem crimen range käsitluse järgi on nõutav, et tegemist on identse normiga, laiema käsitluse järgi piisab ka sisuliselt samast süüteost, eeskätt sama õigushüve kahjustamisest. Näitena võib tuua olukorra, kus alkoholijoobes isik sõidab kiirust ületades punase tulega ülekäigurajale ning tapab teed ületanud jalakäija tahtlikult. Idem factum lähenemise korral tuleks isiku teole anda üks tervikhinnang ühes menetluses. Kuigi isiku käitumine vastab ilmselt mitmele süüteokoosseisule – nt lubatud piirkiiruse ületamine, keelava tulega ristmikule sõitmine, liiklusõnnetuse põhjustamine, joobes juhtimine, tapmine –, ei ole ne bis in idem põhimõttega kooskõlas kõiki süütegusid eraldi menetleda. Teisipidi tähendaks see, et kui isikut karistataks rahatrahviga punase tulega ristmikule sõitmise eest, võiks see välistada hilisema süüteomenetluse tahtliku tapmise eest. Idem crimen seevastu lähtub ka süüteo sisust ning erinevatest õigushüvedest, mistõttu ei välistaks karistus abstraktset liiklusohutust tagava punase tulega ristmiku ületamise eest isiku hilisemat karistamist tahtliku tapmise eest. Idem crimen laiema käsitluse korral võiks aga mõne näites toodud teo korral ne bis in idem põhimõte rakenduda – nt mõned lähedased liiklussüüteod, nagu punase tulega ristmiku ületamine ja lubatud piirkiiruse ületamine. Idem crimen lähenemine võimaldab seega eraldi ja mitu korda menetleda tegusid, mis moodustavad karistusõiguse teoorias ideaalkogumi²⁰¹, samuti võimaldab see korduvaid kriminaalmenetlusi ühe teo eest, mille tagajärjena kannatas mitu isikut (nt pommiplahvatuse korraldamine, mille tagajärjel hukkus mitu inimest).

Riigikohtu praktikas lähtuti esmalt idem crimen käsitlusest, jaatades näiteks võimalust karistada isikut eraldi faktiliselt sama teoga toime pandud süütegude eest, mis ründavad erinevaid õigushüvesid.²⁰² Hilisemas praktikas on Riigikohus lähtunud idem factum käsitlusest. Sealjuures on Riigikohtu lahendeid oluliselt mõjutanud EIKi praktika. 1995. aasta Gradingeri lahendis lähtus EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) idem factum põhimõttest.²⁰³ 1998. aasta Oliveira ja 2001. aasta Franz Fischeri otsustes seevastu idem crimen ning „oluliselt kokkulangevate koosseisutunnuste“ kriteeriumitest. Selle käsitluse järgi on sama teoga tegemist siis, kui erinevates menetlustes ühele käitumisaktile antava karistusõigusliku hinnangu tunnused langevad olulisel määral kokku.²⁰⁴ Franz Fischeri ja Oliveira lahenditele tugines ka Riigikohus alates 2002. aastast, omistades tähtsust just süüteokoosseisude (ebaõigussisu), mitte faktilise teo kokkulangevusele ning käsitledes sama teona nii samale süüteokoosseisule tuginemist kui ka olukorda, kus uus süüdistus kattub eelnevaga olulises ulatuses.²⁰⁵

2009. aasta Sergey Zolotukhini suurkoja otsuses möönis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus), et varasem kohtupraktika on olnud heitlik, ning pöördus tagasi idem factum käsitluse juurde, mis tagab isiku õiguste kaitse suurimal määral. Seega on küsimuse selgitamisel, kas eri menetluste objektiks on sama tegu, määravaks isiku käitumise faktiline külg ning hinnata tuleb, kas need on kokkulangevad või sisuliselt samad.²⁰⁶ Alates 2010. aastast asus ka Riigikohus sama teo mõistet sisustama viitega Zolotukhini lahendile, tuginedes EIKi praktikas omaks võetud idem factum põhimõttele. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks alustada faktide võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et selline tõlgendus vastab kõige paremini PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 sõnastusele.²⁰⁷ Hilisemas praktikas on Riigikohus jätkuvalt kinnitanud Zolotukhini lahendis omaks võetud idem factum käsitlust, viidates muuhulgas EIKi hilisemale praktikale Ruotsalaineni²⁰⁸, Palazzolo²⁰⁹ ja Khmeli²¹⁰ asjades ning Euroopa Kohtu otsusele asjas Van Esbroeck²¹¹, mille kohaselt on ainus oluline kriteerium ne bis in idem reegli kontrollimisel tegude sisuline samasus, mida tuleb mõista kui omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumit.²¹² Idem factum põhimõtte kohaldamist on aastate jooksul EIKi ja Euroopa Kohtu praktikas korduvalt kinnitatud.²¹³

Idem factum ja idem crimen tõlgendused on konkureerinud ka USA ülemkohtu praktikas. Blockburgeri lahendis tugines ülemkohus kahele erinevale koosseisule vastava teo eest kahekordse karistamise lubamisel sellele, kas teise teo tõendamine tugineb samadel tõenditel või on selleks vaja tõendada mingit täiendavat asjaolu (sisuliselt, kas esineb täiendav koosseisutunnus).²¹⁴ Grady lahendis leiti, et nn Blockburgeri test ei kaitse isikuid piisavalt mitme menetlusega kaasnevate õiguste riivete eest. Ülemkohus ei pidanud tähtsaks, milliseid tõendeid riik kasutab, vaid millist käitumist riik üritab tõendada.²¹⁵ Hilisemas Dixoni lahendis pöörduti siiski taas Blockburgeri testi juurde tagasi.²¹⁶

Andmaks hinnangut, kas isiku faktilist käitumist tuleb ne bis in idem põhimõtte kontekstis vaadelda ühtse teona, kasutab Riigikohus loomuliku elukäsitluse kriteeriumi. Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu peavad koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutama endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.²¹⁷ Vaieldavaks on peetud ne bis in idem põhimõtte rakendamist kuritegelikku ühendusse kuulumise ning selle raames toime pandud kuritegude korral.²¹⁸ Uues menetluses osaliselt samale asjaolule tuginemine, millele on ka varasemas menetluses tuginetud (nt rahapesusüüdistus ja varasemas menetluses tuvastatud eelkuriteo toimepanemine), ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 3 vastuolus.²¹⁹

Sama teona tuleb käsitada ka vältavat ja jätkuvat süütegu. Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb lisaks õigusvastase olukorra loomisele ka selle säilitamises ehk taastootmises. Tegu vältab senikaua, kuni süüteokoosseisu kestvalt, st ilma oluliste katkestusteta täidetakse. Jätkuv süütegu tähistab seevastu olukorda, kus mitu ajaliselt lähedast ja sama objekti vastu suunatud ning sarnasel viisil toimepandud tegu, mis ka eraldiseisvalt on koosseisupärased, õigusvastased ja süülised, loetakse õiguslikult üheks teoks, kuna kõik osateod on kantud ühtsest tahtest. Tegu ei saa aga Riigikohtu praktika kohaselt lugeda jätkuvaks, kui pärast ühte osategu on pädev järelevalveasutus juba juhtinud tähelepanu teo ebaseaduslikkusele.²²⁰ Vältava tegevusetusdelikti korral on Riigikohus tähtsust omistanud sellele, kas nõutav tegu on kahes menetluses identne või on olukorrad erinevad.²²¹ Vältava teo (nt loomade pidamine ilma keskkonnaameti loata) katkestab muu hulgas selle eest karistuse määramine. Teo jätkamine identsel viisil ei anna seega süüdlasele immuniteeti uute tegude vastu, sest ne bis in idem põhimõtte eesmärgiks on kaitsta isikut sama teo uue üllatusliku menetlemise eest. Riigikohus on leidnud, et isiku jaoks ei saa olla üllatav tõsiasi, et ebaseadusliku tegevuse jätkamine pärast karistuse määramist toob endaga kaasa uue karistuse kohaldamise. Kestvat ebaseaduslikku tegevust ei õigusta ka õigusrahu saavutamise eesmärk.²²²

2. Lõplik süüdi- või õigeksmõistmine

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 sätestatud põhiõigus rakendub üksnes siis, kui esimene menetlus on lõppenud otsustusega, mis on käsitatav lõpliku süüdi- või õigeksmõistmisena. Otsus peab olema tehtud nn karistusliku iseloomuga menetluses (vt järgmine alapeatükk) ning selle kõige selgemad juhud on kohtu langetatud jõustunud süüdi- või õigeksmõistvad otsused, mida ei saa seega enam edasi kaevata ning mille muutmine on võimalik üksnes erakorralise edasikaebemenetluse (teistmismenetluse) kaudu. Ajal, mil otsust on seadusega ettenähtud korras võimalik vaidlustada, ei saa rääkida lõplikust otsusest PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 mõttes.²²³ Teisisõnu kuuluvad siia alla vaieldamatult res judicata õigusjõu omandanud, kohtu poolt tehtud süüdi- või õigeksmõistvad otsused.

Vaieldav on see, kas ja milliseid teisi menetlust lõpetavaid otsustusi võiks samastada lõpliku süüdi- või õigeksmõistmisena. Süüteomenetlus võib lõppeda ka otsustusega, mis pole formaalselt käsitatav süüdi- või õigeksmõistvana, kuid mis oma õiguslikult olemuselt tähistab riigi poolt teole antavat lõplikku reaktsiooni (nt menetluse lõpetamine oportuniteedipõhimõttel, aegumise tõttu vm põhjusel).

KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 199 lg 1 p 5 kohaselt välistab kriminaalmenetluse alustamise nii samas süüdistuses jõustunud kohtulahend kui ka varasem menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel. Seega on seadusandja esmapilgul hõlmanud ne bis in idem kaitsealaga ka sellised olukorrad, kus esimene menetlus lõppes prokuratuuri poolt menetluse lõpetamisega (nt põhjusel, et puudub kriminaalmenetluse alus). Riigikohus on leidnud, et selles osas saab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 199 lg 1 p 5 regulatsioonil näha mitmeid paralleele PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 3, kuid tegu on üksnes paralleelidega. Riigikohus eristas kohtulahendit ning prokuröri poolt menetluse lõpetamist. Riigikohtu otsuse kohaselt kaasneb kohtulahendi jõustumisega selle seadusjõud ja otsuse teinud kohus ei saa reeglina seda otsust ise enam tühistada. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalasja lõpetamise määrusel aga puudub jõustunud kohtuotsusele omane seadusjõud, mistõttu on menetlejal – eeskätt prokuröril – võimalik kogu kohtueelse menetluse vältel tühistada varasem menetluse lõpetamise määrus, jätkates edasiselt menetlust ka nende tegude osas, mille suhtes varem menetlus lõpetati.²²⁴ Hilisemalt on Riigikohus EIÕKi 7. lisaprotokolli artikli 4 teisele lõikele tuginedes leidnud, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 3 ei ole vastuolus, kui kõrgemalseisev prokurör tühistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, sest selline õigus on talle seadusega ette nähtud. Seega takistab uue menetluse läbiviimist KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 199 lg 1 p 5 järgi vaid jõustunud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse olemasolu.²²⁵ KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 199 lg 1 p-le 5 tuginedes on Riigikohus aga jaatanud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 kohaldamisala olukorras, kus esimene menetlus on kohtu poolt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 202 lg 2 alusel otstarbekusest lõpetatud, määrus on jõustunud ning isik on talle asetatud kohustused täitnud. Riigikohtu hinnangul on sellisel juhul kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele.²²⁶ Erialakirjanduses on väljendatud seisukohta, et uuendamine peab olema välistatud ka juhul, kui menetlus lõpetati KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-de 203 ja 203¹ alusel ning kahtlustatav on täitnud sellest tulenevad kohustused, samuti menetluse lõpetamise korral KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 205² alusel.²²⁷ Arvestades ne bis in idem põhimõtte eesmärki õiguskindluse kaitsjana ning riigi ülemäärase või ka heitliku karistuspoliitika piirajana, tuleks siiski silmas pidada järgmist. Isikul ei ole õigustatud ootust, et menetlust ei taasalustata olukorras, kus menetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses tõendamatuse tõttu. Sama ei saa öelda siis, kui menetluse lõpetamine on kõiki faktilisi asjaolusid teades tehtud sisulise kaalumisotsuse tulem, millega riik järeldab, et isiku käitumine ei vasta kuriteokoosseisule (analoogiliselt õigeksmõistmisega kohtu poolt). Kuigi sellisel juhul tuleb jaatada võimalust määruse tühistamiseks tavapärase kaebemenetluse raames (eeskätt süüdistuskohustusmenetluses), on Riigikohtu seisukoht, et ne bis in idem põhimõttega on kooskõlas ka sellise menetlusotsuse tühistamine kõrgemalseisva prokuröri poolt, üksnes osaliselt nõustumisväärne. Juhul, kui menetluse lõpetamise tühistamine toimub mõistliku aja jooksul, võib seda pidada tavapärase järelevalve võimalikuks osaks, millega kahtlustatav peab arvestama (EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 7. lisaprotokolli 4. artikli rakenduspraktikas n-ö tavapärane õiguskaitsevahend). Teatud ajavahemiku möödumisel ning erakorraliste asjaolude puudumisel tuleks aga öelda, et isikul on õigus eeldada, et tegemist on riigi lõpliku reaktsiooniga ning ilma uute faktiliste asjaolude esinemiseta tema suhtes menetlust (nt kõrgemalseisva prokuröri teistsuguse õigustõlgenduse korral) ei taasalustata. Sellisel juhul võiks olla põhjust rääkida lõplikust õigeksmõistmisest PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 tähenduses. Samuti tuleks lõpliku süüdimõistmisena käsitada prokuratuuri koostatud menetluse otstarbekuse kaalul lõpetamise määrust, kui määrus on jõustunud ning isik on talle asetatud kohustused täitnud.

Eelmises punktis viidatud Riigikohtu lahendite osas tuleb arvestada ka arenguid EIKi praktikas. Viidatud lahendid on tehtud ajal, mil EIKi praktika ei käsitanud prokuratuuri poolt menetluse lõpetamist lõpliku õigeks- või süüdimõistmisena. 2019. aasta suurkoja otsuses leidis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus), et lõplik süüdi- või õigeksmõistev otsus on konventsiooni mõttes autonoomne mõiste ning otsus ne bis in idem põhimõtte tähenduses ei pea tingimata olema kohtu poolt tehtud. Samas ei ole suurkoja arvates prokuröri koostatud nn tavapärane kriminaalmenetluse lõpetamise määrus käsitatav süüdi- ega õigeksmõistmisena. Selleks, et käsitada otsust süüdi- või õigeksmõistmisena, peab otsus põhinema asjaolude sisulisel ja põhjalikul hindamisel (mh märgiti selles kontekstis kannatanu ülekuulamist), mille raames antakse hinnang kahtlustatava või süüdistatava osalusele etteheidetavas teos (EIKi kriteeriumid on sarnased 2016. aasta Euroopa Kohtu Kossowski²²⁸ otsusega). Kui otsusega määrati sanktsioon, võib mõistlikult eeldada, et tegemist on sisulise otsusega, millega antakse hinnang sellele, kas isiku käitumine oli seaduslik või mitte. Suurkoja hinnangul saab lõplikuks pidada vaid sellist otsust, mille kaebetähtaeg on möödunud ning mille muutmine pole enam tavapäraseid õiguskaitsevahendeid kasutades võimalik. Selgitamaks, mida mõista tavapärase õiguskaitsevahendi all, pidas EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tähtsaks, et riigisisene õigus peab vastama õigusselguse põhimõttele ning nägema ette piisavalt selged vaidlustamistähtajad. Kui otsus on sisult käsitatav süüdi- või õigeksmõistmisena, peab olema selge, millal võib seda otsust käsitada lõplikuna. Konkreetsel juhul tuvastati EIÕKi 7. lisaprotokolli art 4 rikkumine olukorras, kus isik mõisteti süüdi teo eest, mille osas oli eelnevalt menetlus prokuratuuri määrusega lõpetatud ning sama määrusega määrati isikule haldustrahv. Kõrgemalseisval prokuröril oli ajaliselt piiramatu õigus alamalseisva prokuröri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks. Selle võimaluse kasutamist ei pidanud EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tavapäraseks.²²⁹

Lisaks eelmises punktis märgitud Kossowski otsusele on Euroopa Kohus lugenud lõplikuks otsuseks menetluse lõpetamist prokuröri poolt otstarbekuse kaalutlusel, millega kaasneb kahtlustatava kohustus teatud tingimuste täitmiseks, kui kahtlustatav on tingimused täitnud.²³⁰ Euroopa Kohtu praktikas on lõplikuks otsuseks loetud ka õigeksmõistvat otsust, mis tehakse teo aegumise tõttu.²³¹

Riigikohtu praktikas on lõpliku süüdimõistmisena käsitatud ka näiteks väärteomenetluse seadustiku alusel mõistetavat hoiatustrahvi, mis põhineb toimepanija süül ja kannab preventiivseid, mitte aga näiteks kahjuhüvituslikke eesmärke.²³² Väärteomenetluses tehtud kiirmenetlust on Riigikohus pidanud menetleja vaates lõplikuks ning välistanud selle tühistamise menetleja poolt ning sama teo suhtes üldmenetluse alustamise.²³³ Otsus on lõplik sõltumata sellest, kas otsus on täitmisele pööratud või kas see kajastub karistusregistris.²³⁴ Lõplikuks ei ole Riigikohus lugenud väärteomenetluses tehtud menetluse lõpetamise määrust, mille on menetlusalune isik rehabiliteerimise eesmärgil vaidlustanud. Sellisel juhul ei ole menetlusaluse isiku hilisem karistamine samas menetluses välistatud.²³⁵ Riigikohtu praktika kohaselt ei asenda prokuröri poolt süüdistusest loobumine lõplikku õigeks- või süüdimõistvat otsust PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 tähenduses, mistõttu peab kohus sel juhul (ning kooskõlas KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 14 lg-ga 2) tegema õigeksmõistva otsuse ainuüksi seetõttu, et välistada sama teo uus menetlemine.²³⁶

Ne bis in idem põhimõte ei välista kriminaalmenetluse lõpetamist ja väärteomenetluse alustamist, kui menetluse käigus selgub, et teol on üksnes väärteo tunnused (samuti kriminaalmenetluse lõpetamist väärteotunnuste ilmnemisel). Kriminaalmenetluse seadustiku varasem redaktsioon võimaldas kohtul kohtumenetluse käigus väärteotunnuste sedastamisel teha kuriteo osas üksnes õigeksmõistva otsuse. Õigeksmõistva otsuse olemasolu välistas aga Riigikohtu hinnangul PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-st 3 tulenevalt sama teo menetlemise väärteomenetluses. Riigikohus osutas, et seadusandja saaks näha ette rakendussätte, mis võimaldaks sellisel juhul õigeksmõistva otsuse asemel menetluse lõpetada.²³⁷ Kehtiv õigus näebki sellisel juhul ette menetluse lõpetamise, mitte õigeksmõistva otsuse tegemise (vt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 14 lg 2 ja § 274 lg 1).

3. Bis – teistkordne karistamine või kohtu alla andmine

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 kaitsealas on keskse tähtsusega küsimus, mida lugeda (teistkordseks) karistamiseks. Erinevalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg-de 1 ja 2 viidetest kuriteole ja kriminaalmenetlusele, kasutab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 tekst kohtu alla andmise ja karistamise mõistet. Karistuse mõiste sisustamisel tuleb siingi lähtuda mitte meetme formaalsest, vaid sisulisest käsitlusest, nii nagu teistegi karistusõiguslike põhiõiguste korral. Menetluse all tuleb samuti silmas pidada menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom.²³⁸

Riigikohus on leidnud, et ne bis in idem põhimõte kehtib nii kuritegude kui väärtegude (ja varasemate haldusõigusrikkumiste) omavahelistes kombinatsioonides ning teatud juhtudel ka distsiplinaarüleastumistele. Seejuures on Riigikohtu varasemas praktikas leitud, et olukorras, kus seadus tunnistab kinnipeetava teatud käitumise kuriteoks, ei ole vangla administratsioon õigustatud kohaldama kinnipeetavale vastavate kuriteokoosseisudega hõlmatud tegude eest distsiplinaarkaristust, mis oma raskuselt on võrreldav kriminaalkaristusega, kuna see välistaks isiku hilisema sama teo eest karistamise kriminaalkorras ja tähendaks seega haldusorgani sekkumist õigusemõistmisesse.²³⁹ Kokkuvõtvalt sisustab Riigikohus EIKi eeskujul ne bis in idem põhimõtet viimase välja töötatud kriminaalsüüdistuse autonoomse mõiste ja nn Engeli kriteeriumite kaudu²⁴⁰, mille kohaselt tuleb esmalt vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust. Nimetatud kriteeriumid on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed. Õigusrikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes kriminaalseks juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist.²⁴¹

Lisaks süüteo eest kohaldatavatele karistustele on Riigikohus karistuse mõiste alla ne bis in idem kontekstis paigutanud näiteks kinnipeetavale kohaldatud 45-päevase kartserikaristuse²⁴², väärteomenetluse seadustiku alusel mõistetava hoiatustrahvi, mis põhineb toimepanija süül ja kannab preventiivseid, mitte aga näiteks kahjuhüvituslikke eesmärke²⁴³ ja süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist.²⁴⁴ Teistkordseks karistuseks on Riigikohtu praktikas loetud ka sama rahatrahvi korduvat arestiga asendamist²⁴⁵, samuti üldkasuliku töö arestiga asendamist, kui tegelikult tehtud tunnid on jäetud arvestamata.²⁴⁶

Riigikohus ei ole karistuseks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 kontekstis lugenud näiteks 7-päevast kasarmuaresti ja teenistusest vabastamist²⁴⁷, liikluskindlustuse seaduse alusel regressinõude lahendamist²⁴⁸, pankrotiseaduse alusel preventiivsetel eesmärkidel kohaldatavat ärikeeldu²⁴⁹, ametist vabastamist kui distsiplinaarkaristust (viitega EIKi otsusele Müller-Hartburg)²⁵⁰, elamisloa kehtetuks tunnistamist²⁵¹, kriminaalmenetluses lahendatavat tsiviilhagi (ning seega ka isiku, kelle suhtes oli menetlus otstarbekuse põhimõttel lõpetatud, kaasamist tsiviilkostjana)²⁵², kinnipeetava kandideerimiskeeldu²⁵³ ja relvaloa kehtetuks tunnistamist (mille eesmärk on ohu ennetamine).²⁵⁴ Samuti ei ole Riigikohus pidanud ne bis in idem põhimõttega vastuolus olevaks sama teo eest nii juriidilise kui ka füüsilise isiku karistamist isegi siis, kui juriidilisele isikule omistatava süüteo toime pannud isik on ühtlasi selle juriidilise isiku ainuke osanik (aktsionär) ja ainuke organi liige. Riigikohus möönis, et juriidilise isiku karistamisel võib olla teatud negatiivseid tagajärgi ka selle juriidilise isiku osanikele, aktsionäridele, liikmetele, töötajatele või isegi võlausaldajatele. Samas pidas Riigikohus selliseid negatiivseid mõjusid majanduslikust riskist tulenevaks kahjuks, mitte karistuseks.²⁵⁵

Ne bis in idem põhimõte ei välista üldjuhul isiku varasema karistuse arvestamist uue teo eest karistamise kohaldamisel. Arvestada tuleb siiski seda, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip).²⁵⁶ Varasema karistuse arvestamine uue teo eest karistuse mõistmisel peab seega olema seostatav isiku süüga teise teo toimepanemises²⁵⁷, teisisõnu peab varasem õigusrikkumine olema uue teo toimepanemise seisukohast kriminoloogiliselt relevantne. Vastasel korral võib varasemalt karistatud isiku rangem kohtlemine olla ebaproportsionaalne ja vastuolus individuaalse süü printsiibiga, kuid samuti võib see olla käsitatav PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse rikkumisena, sest varasema karistuse ülemäärane tähtsustamine uue teo eest karistuse mõistmisel võib olla sisuliselt käsitatav teistkordse karistamisena. Näiteks oleks kooskõla ne bis in idem põhimõttega küsitav, kui seksuaalkuriteo eest karistatud isikule määrataks lubatud piirkiiruse ületamise eest maksimummääras karistus ainuüksi põhjusel, et tema varasem kuritegu on olnud äärmiselt raske. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud ne bis in idem põhimõtte kohaldamist süütegude korral, mis näevad ette vastutuse süstemaatiliselt toime pandud tegude eest. Ne bis in idem põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist, kui isikut karistatakse süstemaatiliselt toime pandud teo eest ning teda on varem mõne eelneva (ja süstemaatilisuse moodustamisel arvesse võetud) teo eest juba karistatud (juriidiline retsidiiv). Riigikohtu hinnangul ei anta seeläbi varasematele tegudele uut õiguslikku hinnangut ega karistata isikut seeläbi teist korda. Kui isikut tegude eest varem karistatud ei ole (faktiline retsidiiv), antakse süstemaatilisust moodustavatele tegudele hinnang samas menetluses, kus isikut süstemaatiliselt toime pandud teo eest karistatakse, ning varasemalt toimepandud osateod neelduvad süstemaatilises süüteos. Sellisel juhul ei saa isikut hiljem süstemaatilisust moodustanud osategude eest eraldi karistada.²⁵⁸

Lisaks topeltkaristamisele keelab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 ka sama teo eest teistkordse kohtu alla andmise. Küsimus on selles, millisest hetkest alates saab rääkida ne bis in idem kaitsealasse kuuluvast korduvast menetlusest. Kriminaalmenetluses on kohtu alla andmine selgelt piiritletav toiming, mis järgneb kriminaalasja kohtueelsele menetlusele (vt KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-d 235¹, 245¹ ja 257). Kohtu alla andmise tähendus ning seega ka ne bis in idem kohaldamisala sõltub tõlgendusest. Laiem tõlgendus välistaks isiku suhtes karistusliku iseloomuga menetluse toimetamise sõltumata menetlusstaadiumist. Kitsam tõlgendus tuletaks sõnadest „kohtu alla anda“ nõude tuvastada menetluse teatud etappi (eeskätt kohtumenetlusse) jõudmine. Lai tõlgendus tähendaks ühtlasi seda, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 ei välista teistkordse menetluse toimetamist kohtueelses või -välises menetluses ning selles sisaldub üksnes keeld kohtule sama asja korduvaks arutamiseks.

Riigikohtu praktikas ei ole „kohtu alla andmise“ mõistet PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 kontekstis põhjalikult sisustatud. Riigikohus on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-st 3 tulenevat teistkordset kohtu alla andmise keeldu nimetanud mõnel korral teistkordse kohtumõistmise keeluna²⁵⁹, kuid valdavalt topeltmenetlemise keeluna²⁶⁰. Riigikohus on neid termineid ka alternatiividena kasutanud.²⁶¹ Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et teo menetlemine ne bis in idem põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom, täpsustamata, mis hetkel võib rääkida menetlusest.²⁶² Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditest saab pigem tuge argumendile, et ne bis in idem põhimõte kohaldub mistahes menetlusetapis. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium viidanud, et ne bis in idem põhimõte tuleneb ka KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 199 lg 1 p-st 5, mis sätestab menetluse alustamata jätmise aluse, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 200 sätestatud alusel.²⁶³ Samuti on Riigikohus arestimismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisel võtnud seisukoha kaitsja väite osas, et kriminaalmenetluse toimetamine on vastuolus ne bis in idem põhimõttega, sest samas teos on jõustunud Soomes õigeksmõistev kohtuotsus. Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 kohaldamisala ei ole piiriülene, tugines Riigikohus Schengeni rakenduskonventsiooni artiklile 54 ning tulenevalt menetluse varasest staadiumist leidis, et selles menetluses ei saa „tõsikindlalt“ sedastada ne bis in idem põhimõtte rikkumist.²⁶⁴ Ka hiljem on kriminaalkolleegium kasutanud väljendit, et ne bis in idem põhimõte peab takistama sama teo teistkordse menetlemise.²⁶⁵

EIÕKi 7. lisaprotokolli art 4 eestikeelses tõlkes on kasutatud sõnu „teist korda kohut mõista“, ingliskeelses versioonis seevastu „liable to be tried“. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, „liable to be tried“ ja „tried“ on üksteisest eristatavad eraldiseisvad tagatised. Samuti on eristatud mõisteid „prosecuted“ (süüdistatud) ja „tried“ (kohut mõistetud). Seega välistab varasem lõplik süüdi- või õigeksmõistev otsus ka juba sama isiku suhtes uue menetluse alustamise. Kaks paralleelselt kulgevat menetlust ei ole aga ne bis in idem põhimõttega vastuolus. Kui ühes menetluses jõutakse lõpliku õigeks- või süüdimõistva otsuseni, tuleb teine menetlus lõpetada.²⁶⁶

Arvestades ne bis in idem põhiõiguse eesmärki kaitsta isikut riigi karistusvõimu kuritarvituste eest, tuleb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud kohtu alla andmise mõiste sisustamisel lähtuda laiemast tõlgendusest, mille järgi on keelatud isiku suhtes sama teo eest uue karistusõigusliku iseloomuga menetluse toimetamine. Isiku suhtes menetluse toimetamisest võib rääkida alates hetkest, millal menetlus hakkab isikut oluliselt mõjutama (sarnaselt mõistliku menetlusaja alguspunkti määratlemisega).²⁶⁷ Süüteomenetluse korral võib menetluse toimetamisest isiku suhtes rääkida hiljemalt hetkel, mil ta on käsitatav kahtlustatavana kriminaalmenetluses või menetlusaluse isikuna süüteomenetluses.

Võib esineda olukordi, kus sama teo eest kohaldatakse kahte karistuse materiaalsele määratlusele vastavat sanktsiooni, kuid Riigikohtu või EIKi hinnangul ei ole tegemist siiski ne bis in idem põhimõtte rikkumisega, sest sanktsioone kohaldatakse kas samas menetluses või esimese menetlusega sedavõrd tihedas seoses olevas menetluses, et neid tuleb lugeda ühtseks tervikuks.

Sama menetluse korral ei kuulu ne bis in idem keeld kohaldamisele, sest PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 järgi on keelatud korduv karistamine pärast lõplikku otsust. Seetõttu ei ole ne bis in idem põhimõttega hõlmatud isikule ideaalkogumit moodustavate tegude eest ühes menetluses mitme karistuse mõistmine või ühe teo eest nii karistuse kui ka lisakaristuse mõistmine samas menetluses.²⁶⁸ Samas on ne bis in idem põhimõtte rikkumine leitud juhtumil, kui ühe otsuse raames on isik ekslikult sama episoodi eest kaks korda süüdi mõistetud²⁶⁹, samuti kui üksnes konfiskeerimise osas tagasi saadetud kriminaalasjas tegi kohus uue tervikotsuse, mõistes isikud sisuliselt teist korda süüdi.²⁷⁰

Lisaks karistuste kumuleerimisele ühes menetluses jäävad Riigikohtu praktika kohaselt ne bis in idem kaitsealast välja ka sellised karistusliku iseloomuga meetmed, mis kohalduvad küll formaalselt väljaspool esimest menetlust, kuid on käsitatavad esimese menetluse automaatse järelmina ja moodustavad sellega ühtse terviku. Riigikohus on ne bis in idem kontekstis korduvalt käsitlenud liiklusseadusest tulenevat alust juhtimisõiguse peatamiseks, kui isikut on sama liiklussüüteo eest süüteomenetluses karistatud. 2004. aastal leidis Riigikohtu halduskolleegium, et juhtimisõiguse peatamine on käsitatav karistusena ning seetõttu eeldaks rahatrahvi ja juhtimisõiguse peatamise kohaldamine ühe väärteo korral vastavate sanktsioonide seadustamist põhi- ja lisakaristusena.²⁷¹ Samal aastal otsustas Riigikohtu üldkogu (viidetega EIKi lahenditele asjades Malige ja Escoubet)²⁷², et kuigi juhtimisõiguse teatud kestusega peatamine on käsitatav karistusena selle materiaalses mõttes, ei ole tegemist ne bis in idem põhimõtte rikkumisega, sest tegemist ei ole sisulise menetlusega, millega kaasneks uus kohtu alla andmine, vaid süüdimõistmise automaatse ning selgelt ettenähtava järelmiga, mis moodustab väärteomenetlusega ühtse terviku.²⁷³

EIKi praktika läheb eelmises punktis viidatud Riigikohtu käsitlusest veelgi kaugemale ning jätab ne bis in idem kaitsealast välja mitte üksnes automaatsed järelmid, mis moodustavad esimese menetlusega ühtse terviku, vaid ka selgelt eraldiseisvad teistkordsed karistusmenetlused, mis moodustavad esimese menetlusega „integreeritud terviku“. Nimelt on EIKi praktikas kaasnenud arvukalt probleeme ne bis in idem põhimõtte kohaldamisega erinevate kriminaal- ja haldussanktsioonide kumuleerimisel, eriti maksuõiguse valdkonnas. Kõige olulisem ning senist praktikat kokku võttev on suurkoja otsus asjas A ja B. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) möönis, et mitmes riigis on maksurikkumiste korral kaherööpmelised sanktsioonisüsteemid, kus maksuõiguse rikkumise eest on ette nähtud nii haldus- kui kriminaalsanktsioonid. Kuigi EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) pidas ne bis in idem põhimõttest kinni pidamiseks kõige põhjendatumaks üherööpmelist süsteemi, viitas EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) oma varasemale praktikale (mh eespool märgitud juhtimisõiguse äravõtmise osas), kus sama teo eest teise sanktsiooni kohaldamist on peetud võimalikuks, kui „teist“ menetlust võib pidada eelmisega piisavalt tihedas sisulises ja ajalises seoses olevaks nii, et need moodustavad integreeritud terviku. Sellele hinnangu andmiseks pidas EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tähtsaks mitut kriteeriumi. Esiteks, kas menetluste eesmärgid on üksteist täiendavad ning käsitlevad seega mitte üksnes abstraktselt, vaid ka konkreetselt õigusrikkumise eri aspekte. Teiseks, kas menetluste paljusus on sama käitumise ettenähtav tagajärg nii õiguslikult kui ka praktikas. Kolmandaks, kas menetlusi viiakse läbi viisil, et vältida võimalikult suures ulatuses tõendite uut kogumist ning tagada, et ühes menetluses tuvastatud faktilisi asjaolusid võetaks arvesse ka teises menetluses. Neljandaks ja peamiseks, kas esimeses menetluses kohaldatud karistust võetakse arvesse ka teises menetluses, et tagada sanktsiooni proportsionaalsus. Viiendaks on tähtis haldusmenetluses kohaldatava sanktsiooni stigmatiseeriv mõju. Kui haldusmenetluses kohaldataval sanktsioonil on kriminaalmenetlusega sarnane stigmatiseeriv mõju, suurendab see EIKi arvates tõenäosust, et ühe ja sama käitumise sanktsioneerimise sotsiaalseid eesmärke korratakse, mitte need ei täienda üksteist. Kuuendaks, isegi kui sisuline seos on piisavalt tugev, on oluline ka ajaline seos. Menetlusi ei pea läbi viima küll samaaegselt, kuid ajaline seos peab olema piisav, et isik ei jääks pikemaks ajaks tuleviku osas ebakindlasse olukorda.²⁷⁴ Sisuliselt sama käsitluse on üle võtnud ka Euroopa Kohus.²⁷⁵

4. PS § 23 lg 3 kohaldamisala rahvusvahelistel juhtudel

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõigus kaitseb isikut teistkordse karistamise või kohtu alla andmise eest vaid siis, kui ta on sama teo eest vastavalt seadusele mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Seaduse all saab reeglina silmas pidada üksnes Eesti Vabariigis kehtivat seadust, mistõttu ei taga ne bis in idem põhimõte ühe riigi PSi tasandil automaatset kaitset teistkordse karistamise või kohtu alla andmise eest, kui isikut on sama teo eest varasemalt karistatud mõnes teises riigis. Seega ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-l 3 üldjuhul piiriülest mõõdet. Piiriülest mõõdet ei eelda ka ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 14 lg 7.²⁷⁶ Ka EIÕKi 7. lisaprotokolli artikli 4 sõnastusest tulenevalt kohaldatakse seda üksnes sama jurisdiktsiooni alusel karistamisel, mistõttu ei tulene piiriülest mõõdet ka sellest õigusaktist. Ne bis in idem põhimõtte reservatsioonideta rakendamine varasema välisriigi kohtuotsuse korral ei oleks kooskõlas riigi suveräänsuse põhimõttega, sest võimaldaks välisriikidel määrata Eesti karistusõiguse kohaldamist. Seetõttu on KarS (Karistusseadustik) § 2 lg-s 3 sätestatut, mis välistab sama süüteo (nii kuriteo kui väärteo) eest teistkordse karistamise ka siis, kui esimene karistus on mõistetud mõnes teises riigis, põhjendatult peetud „suuremeelseks“ suveräänset karistusvõimu piiravaks kohustuseks.²⁷⁷ Kuigi Riigikohtu praktikas ei ole KarS (Karistusseadustik) § 2 lg 3 mõju välisriigi kohtuotsustele põhjalikumalt käsitletud²⁷⁸, pole välistatud, et KarS (Karistusseadustik) § 2 lg-t 3 tuleks suveräänsuse põhimõtet silmas pidades tõlgendada kitsendavalt (nt jaatades selle kohaldamist vaid tunnustatud otsustele vmt) või seada selle põhiseaduspärasus (eeskätt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-de 1 ja 3 kontekstis) sootuks kahtluse alla. Seadusandja suuremeelsust KarS (Karistusseadustik) § 2 lg-s 3 ei saa siiski pidada täiesti põhjendamatuks. Isegi kui eitada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 kohaldumist piiriülestel juhtudel, tuleb siiski arvestada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Kui isikut on sama teo eest välisriigis karistatud karistusega, mida võib ka Eesti õiguses kohaseks pidada, ei ole tema teistkordne karistamine eelduslikult enam eesmärgipärane ega seega ka kooskõlas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Näiteks on Saksa õiguses, kus konstitutsioonikohus on ne bis in idem kohaldamisala piiriülest mõju eitanud²⁷⁹, proportsionaalsuse põhimõte siiski tagatud menetlus- ja materiaalõiguse normidega. Saksa karistusseadustiku (Strafgesetzbuch – StGB (Strafgesetzbuch)) § 51 lg 3 kohaselt arvestatakse karistusest maha välisriigis sama teo eest kantud karistus, Saksa kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozeßordnung) § 153c lg 2 võimaldab aga jätta menetluse oportuniteedipõhimõttel alustamata, kui isikut on sama teo eest välisriigis karistatud.

Ne bis in idem põhimõtte piiriülese mõõtmega tuleb aga arvestada ELi õiguses nii Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 50, Schengeni rakenduskonventsiooni²⁸⁰ artiklist 54 ning erinevatest kriminaalkoostööd reguleerivatest instrumentidest tulenevalt. Viimaks tuleb ne bis in idem põhimõtte rahvusvahelise mõõtmega arvestada rahvusvaheliste kohtute ning kriminaalkoostöö korral.

Kuigi ne bis in idem põhimõtet on Euroopa Kohtu praktikas peetud liidu õiguse üldpõhimõtteks²⁸¹, sai see Euroopa Liidu õiguse osaks, kui 1999. aastal jõustunud Amsterdami lepingu järel hõlmati senine Schengeni koostöö ELi õigusega. Ne bis in idem põhimõte sisaldub Schengeni rakenduskonventsiooni art-s 54. Schengeni rakenduskonventsiooni art 54 tagab isikute vaba liikumise põhimõtte: selle eesmärk on vältida, et isik võetakse liikumisvabaduse kasutamise tõttu sama teo eest vastutusele mitme liikmesriigi territooriumil.²⁸² Art-s 54 sätestatud põhimõtet täpsustavad ja kitsendavad rakenduskonventsiooni art 55–58. Liidu õiguses annavad ne bis in idem põhimõttele rahvusvahelise mõõtme ka mitmed riikidevahelist kriminaalkoostööd reguleerivad ELi õiguse instrumendid, mis võimaldavad koostööst keelduda, kui sama teo eest on isikut juba karistatud. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise välistamiseks on vastu võetud ka nõukogu raamotsus 2009/948/JSK kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses. Raamotsus sätestab liikmesriikide kohustused paralleelsete kriminaalmenetluste toimetamise vältimiseks. Ne bis in idem põhimõttele on antud liiduülene mõõde ka enne Lissaboni lepingut sõlmitud karistusõiguslikes konventsioonides.²⁸³ Ne bis in idem põhiõigus sisaldus ka 2009. aastal jõustunud ELi põhiõiguste harta art-s 50. Harta ja Schengeni rakenduskonventsiooni erinevad sõnastused (Schengeni rakenduskonventsioonis sätestatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamine sõltub mõistetud karistuse täitmise etapist) tõstatavad küsimusi nende rakendusala erinevuste kohta. Rakenduskonventsiooni (kui liidu teisese õiguse) rakendamist tuleb pidada ELi õiguse kohaldamiseks, mistõttu kohaldub ka sellele harta. Euroopa Kohus on rakenduskonventsiooni ja selle kitsamat sõnastust pidanud hartaga kooskõlas olevaks.²⁸⁴ Tulenevalt ELi õigusest on seega ne bis in idem põhimõttel teatud juhtudel liiduülene mõju. Samuti tuleb liidu õiguse kohandamisel arvestada ka hartas sisalduvaid põhimõtteid. Sellest tulenevalt on ka Riigikohus ne bis in idem põhimõtte sisustamisel viidanud Euroopa Kohtu praktikale.²⁸⁵ Tähelepanuväärne on see, et Euroopa Kohtu praktika ne bis in idem põhimõtte kohaldamisel erineb konkurentsiasjades ja Schengeni rakenduskonventsiooni art 54 kohaldamisel. Esimesel juhul lähtub kohus sama teo mõiste sisustamisel sama süüteo mõistest (nõudes ka kaitstava õigushüve samasust), teisel aga üksnes faktilise teo samasusest.²⁸⁶

Ne bis in idem põhimõtte piiriülene mõju on ette nähtud ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi art-s 20 ning erinevate ad hoc tribunalide statuutides.²⁸⁷ Eelnev karistus teises osalisriigis on rahvusvahelisest kriminaalkoostööst või otsuse tunnustamisest keeldumise aluseks ka mitme kriminaalkoostööd reguleeriva konventsiooni kohaselt.²⁸⁸

D. Ne bis in idem põhiõiguse piirangud ja riived

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 on seadusereservatsioonita põhiõigus, mille riivamine on lubatud üksnes siis, kui see on vajalik teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks.²⁸⁹ Kuigi selles kommentaaris välja toodud kitsendavaid tõlgendusi teistkordse menetluse mõiste osas võib iseenesest samuti pidada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse riiveks, käsitletakse siin alapeatükis eeskätt ühemõttelisi kõrvalekaldeid ne bis in idem põhimõttest, kus isiku suhtes tehtud jõustunud õigeks- või süüdimõistvat kohtuotsust asutakse teistkordses menetluses tema kahjuks revideerima. Kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud õigus teenib menetlusaluse isiku huve, ei vaja jõustunud otsuse revideerimine tema kasuks täiendavat legitimatsiooni. Ne bis in idem põhimõtte rahvusvahelises käsitluses ollakse üldjuhul seisukohal, et tegemist ei ole absoluutse põhiõigusega, kuid käsitlused erinevad selles, millised uued asjaolud võivad tingida jõustunud otsuse muutmist süüdlase kahjuks. Laias laastus jagunevad põhjused kaheks: esimese menetluse ränk ebaseaduslikkus (nt altkäemaksu saanud kohtunik, võltsitud tõendid vmt) või hiljem avastatud uued asjaolud, mis võiksid menetluse käiku oluliselt mõjutada.²⁹⁰ EIÕKi 7. lisaprotokolli art 4 lg 3 võimaldab menetluse taasavamist kooskõlas osalisriigi seaduse ja kriminaalmenetlusega, kui on tõendeid uutest või äsja ilmnenud asjaoludest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 3 sellist kvalifitseeritud seadusereservatsiooni ei sisalda, kuid menetluse taasavamine süüdistatava kahjuks saab olla põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel, mil ebaõige lahendi tühistamine on ülekaalukalt vajalik teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks.²⁹¹ Vaieldamatult on sellisteks olukordadeks juhud, kus isiku õigus õiguskindlusele ei vääri kaitset, sest teda soosiv ebaõige lahend on saavutatud tema õigusvastase käitumise tulemusena, näiteks on süüdistatav maksnud kohtunikule altkäemaksu, kihutanud tunnistajaid valeütlusi andma vmt.

Seadusandja on süüteomenetluses tehtud jõustunud otsuste revideerimiseks ette näinud erakorralise edasikaebemenetluse teistmismenetluse näol (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) 13. ptk). Põhimõtteliselt on võimalik süüdistatava kahjuks kasutada KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 366 p-des 1–3 sätestatud teistmise aluseid, mis on paigutatavad eelnevalt käsitletud (komm. (kommentaar) 76) menetluse ränga ebaseaduslikkuse kriteeriumi alla. Pelgalt uue olulise asjaolu avastamine, mis ei olnud otsuse tegemisel teada, saab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 366 p 5 järgi kaasa tuua vaid isiku olukorra kergendamise. See on ka ne bis in idem eesmärki arvestades põhjendatud, sest vastasel juhul oleks riigil piiramatu võimalus pärast õigeksmõistvat otsust asuda uusi süüstavaid tõendeid otsima. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 366 p-de 1–3 sõnastus võimaldab otsuse revideerimist süüdistatavale ebasoodsas suunas ka siis, kui see on tingitud küll näiteks tunnistaja valeütlusest, kuid valeütluste andmine ei olnud kuidagi süüdistatavale etteheidetav (nt andis tunnistaja menetlusalusele isikule soodsaid valeütlusi, sest vastasel juhul oleks tunnistaja süüstanud end mõnes muus menetluses vmt).

¹ H. Vallikivi. Põhiõiguste peatükk Eesti 1920. aasta põhiseaduses. – Riigiõiguse aastaraamat 2020, lk 43 jj; säte sarnanes sõnastuselt ka Weimari konstitutsiooni art-ga 116.
² J. Kaiv, J. Klesment. Eesti Vabariigi põhiseadus. Seletuste ja tähestikulise sisujuhiga. Tallinn: autorite kirjastus 1934, lk 9 jj.
³ A. Mägi. Inim- ja kodanikuõigused Eesti põhiseadustes (1954). – Akadeemia 1995/1, lk 79.
⁴ V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 1171.
⁵ Samas, lk 1143.
⁶ Selline erand või rõhutus on sisuliselt üleliigne lähtuvalt lg 1 sätestatust („rahvusvaheline õigus“) ja seega pigem deklaratiivse iseloomuga: Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention. 6. vlj. München: C. H. Beck 2019, § 24 äärenr 154.
⁷ W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary. Oxford University Press 2015, lk 343.
⁸ Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention, § 24 äärenr 145.
⁹ S. Magiera. – D. Merten, H.-J. Papier (toim.) Handbuch der Grundrechte. Band VI/1 Europäische Grundrechte I. Heidelberg: C. F. Müller 2010, § 161 äärenr 84.
¹⁰ S. Treschel. Human Rights in Criminal Proceedings. Oxford University Press 2005, lk 384–385.
¹¹ Selle vormeli sõnastas Paul Johann Anselm von Feuerbach 1801. a ilmunud õpikus „Lehrbuch des gemeinen in Deutschland gültigen peinlichen Rechts“: B. Jähnke. Zur Erosion des Verfassungssatzes „Keine Strafe ohne Gesetz“. – Zeitschrift für internationale Strafrechtsdogmatik 7–8/2010, lk 463; B. Van Schaack. Crimen sine lege: Judicial lawmaking at the intersection of law and morals. – Georgetown Law Journal 97/2008, lk 121.
¹² Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, 2. vlj. Köln: Carl Heymanns 2015, art 103 äärenr 2; H. A. Wolf. – D. Merten, H.-J. Papier (toim.) Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland. Heidelberg: C. F. Müller 2011, § 134 äärenr 1.
¹³ USA ülemkohus (1798), 3 US 386 – Calder vs. Bull; B. Van Schaack. Crimen sine lege: Judicial lawmaking at the intersection of law and morals, lk 122.
¹⁴ Sverige 1809 års regeringsform, inglise keeles.
¹⁵ Lietuvos Respublikos Konstitucija, inglise keeles.
¹⁶ J.A.E. Vervaele. Ne bis in idem: Towards a transnational constitutional principle in the EU? – Utrecht Law Review 9/2013/4, lk 212.
¹⁷ Vt J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT. 49. vlj. Heidelberg: C. F. Müller 2019, § 2 äärenr 69; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 334.
¹⁸ Vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 1; M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel. – Juridica 2019/9, lk 671.
¹⁹ J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. Tallinn: Juura 2021, § 2 komm. (kommentaar) 1 (J. Sootak).
²⁰ M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 671; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 57.
²¹ J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 äärenr 69; B. Jähnke. Zur Erosion des Verfassungssatzes „Keine Strafe ohne Gesetz“, lk 464.
²² Lege scripta kohustus tuleneb kommenteeritavast sättest koosmõjus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 3 lg-ga 2, vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 1. Lähtudes sätte sisust ja seadusandja eesmärgist on ekslik väita, et mõiste „seadus“ võiks riigisiseses õiguses hõlmata ka kirjutamata seadust või juurdunud tava, erinevalt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 7 lg 1 tõlgendusest, ja seda just üldise õiguse kontekstis, kus pretsedendiõigusel on teatud kuriteokoosseisude (tapmine) määratlemisel väljaspool kirjutamata õigust (statute law) pikk ajalooline traditsioon: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.11.1995 – S.W. vs. Ühendkuningriik, p 46; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.03.2001 – Streletz, Kessler ja Krenz vs. Saksamaa, p 50.
²³ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 1; M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 671; B. Jähnke. Zur Erosion des Verfassungssatzes „Keine Strafe ohne Gesetz“, lk 463.
²⁴ Saksa õiguse kontekstis: BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 15.06.1989, 2 BvL 4/87 (BVerfGE 80, 244); 16.01.1979, 2 BvL 4/77 (BVerfGE 50, 125); H. A. Wolff. – D. Merten, H.-J. Papier (toim.) Handbuch der Grundrechte. Band IV. Grundrechte in Deutschland. Heidelberg: C. F. Müller. 2011, § 134 äärenr 5; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 9.
²⁵ Vt ka G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar. 7. vlj. München: C. H. Beck 2018, art 103 äärenr 97, 101.
²⁶ Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 9; G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 101.
²⁷ G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 102; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 9.
²⁸ Haldusõigusrikkumiste (sks Ordnungswidrigkeiten) kontekstis: Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 54.
²⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 80 jj.
³⁰ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 17; 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 21.2; 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 51 jj.
³¹ M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 678.
³² T. Fischer. StGB - (Strafgesetzbuch)Kommentar. 68. vlj. München: C. H. Beck. 2021, § 1 äärenr 2a; J. Sootak (koost.). Karistusõigus. [Võrguteavik]. Üldosa. Tallinn: Juura 2020, lk 43, nr 51.
³³ G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 104; Chr. Brüning, K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 52; B. Remmert. – G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (toim.). Grundgesetz. Kommentar. 95. vlj. München: C. H. Beck. 2021, art 103 äärenr 35.
³⁴ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 14.
³⁵ Vt ka R. Maruste. EIÕK staatus Eesti õigussüsteemis. – Juridica 1996/9, lk 474 jj; vrd RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 17: EIÕKist ega EIKi praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta.
³⁶ M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 671; J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 äärenr 79.
³⁷ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 3; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 57.
³⁸ Samas.
³⁹ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 3.
⁴⁰ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p 111; M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 677.
⁴¹ M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 677.
⁴² Nt sotsiaalministri 18.05.2005 määrus nr 73 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ (RTL (Riigi Teataja Lisa) 2005, 57, 807; RT (Riigi Teataja) I 23.02.2021, 19), mis täpsustab KarS (Karistusseadustik) § 184 lg 1 koosseisulist tunnust „narkootiline või psühhotroopne aine“, mille definitsioon on antud omakorda NPALS (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus) § 2 p s 1.
⁴³ Nt KOKS (Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) § 6 lg 1, § 22 lg 1 p-de 4 ja 36¹, § 22 lg 2 ja § 36 lg 3 alusel kehtestatud Tallinna linnavolikogu määrus heakorraeeskiri (RT (Riigi Teataja) IV, 02.06.2020, 29), millele viitab omakorda KOKS (Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus) § 66² sätestatud väärteokoosseis.
⁴⁴ Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 59; G. Nolte. – H. P. Aust, P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 151.
⁴⁵ T. Fischer. StGB- (Strafgesetzbuch)Kommentar, § 1 äärenr 5a.
⁴⁶ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 10.4; E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 3.
⁴⁷ Nt EK (Euroopa Kohus) 03.05.2005, C-387/02, C-391/02 ja C-403/02 (liidetud kohtuasjad) – Silvio Berlusconi, Sergio Adelchi ja Marcello Dell’Utri, p 74, 77.
⁴⁸ EK (Euroopa Kohus) 22.11.2005, C-384/02 – Knud Grøngaard ja Allan Bang, p 30.
⁴⁹ EK (Euroopa Kohus) 07.01.2004, C-60/02 – X, p 62; 28.10.2010, C-367/09 – Belgisch Interventie- en Restitutiebureau, p 43.
⁵⁰ A. Klip. European Criminal Law. An Integrative Approach. 3rd edition. Intersentia 2016, lk 198.
⁵¹ EK (Euroopa Kohus) 16.06.2005, C-105/03 – Pupino, p 45.
⁵² Vt ka A. L. Young jt. Europe’s gift to the United Kingdom’s unwritten constitution – juridication. – A. Albi, S. Bardutzky (toim.). National Constitutions in European and Global Governance. Haag: T.M.C. Asser Press 2019, lk 103; A. Plekksepp. Die gleichmäßige Gewährleistung des Rechts auf Verteidigerbeistand. Berliin: Duncker & Humblot, 2012, lk 29–30; B. Schünemann. Bürgerrechte ernst nehmen bei der Europäisierung des Strafverfahrens. – Strafverteidiger 2003, lk 119.
⁵³ Nõukogu 27.11.2008 raamotsus 2008/909/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil (ELT L 327, 05.12.2008, lk 27; L 81, 27.03.2009, lk 24); nõukogu 13.06.2002 raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1; 27.03.2009, lk 24); nõukogu 24.02.2005 raamotsus 2005/214/JSK rahatrahvide vastastikuse tunnustamispõhimõtte kohaldamise kohta (ELT L 76, 22.03.2005, lk 16; L 81, 27.03.2009, lk 24).
⁵⁴ Vt ka E. Hirsnik. Vaenu õhutamise süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve. – Juridica 2009/1, lk 47 jj.
⁵⁵ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 7; G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 119.
⁵⁶ Vt nt BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 24.10.1996, 2 BvR 1851/94, p 133.
⁵⁷ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 28.03.2001, 3-1-1-31-01, p 5. Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 79; G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 111. Diferentseeritum seisukoht, milles mööndakse lex mitior’i kohalduvust ka aegumise puhul: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 22.11.2002, 3-1-1-114-02, p 6.3; 16.05.2008, 3-1-1-20-08, p 10; 16.02.2017, 3-1-1-92-16, p 27; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.02.2018, 1-17-4243, p 11; vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 10.
⁵⁸ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 23.02.2015, 3-1-1-62-14, p 9; Saksa õiguses valitseb vastupidine arusaam: BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 29.11.1989, 2 BvR 1491/87; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 77.
⁵⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.01.2003 – Veeber vs. Eesti (nr 2), p 36; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 336.
⁶⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.11.2018, 1-17-6580, p 16–19.
⁶¹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.01.1999, 3-1-1-2-99, p 1 (arvutikelmuse diferentseerimine kelmuse põhikoosseisust); 24.09.2007, 3-1-1-36-07, p 7.3 (omavoliline sissetung ja väheväärtusliku asja vargus sissetungimisega); 23.02.2015, 3-1-1-62-14, p 9, 10 (maksukohustuse varjamine ja tagastusnõude alusetu suurendamine sisaldab nii maksude maksmisest kõrvalehoidumist kui ka maksukelmust suures ulatuses); 08.10.2015, 3-1-1-60-15, p 7.2 (suures koguses narkootilise aine üle piiri toimetamine kui narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine); vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 11; Chr. Brüning, K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103/77.
⁶² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.04.2009, 3-1-1-87-08, p 12 (süstemaatiline vargus); RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2015, 3-1-1-74-15, p 12 (sõiduki süstemaatiline juhtimisõiguseta juhtimine); vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 11.
⁶³ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 04.05.2006, 3-1-1-5-06, p 14; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.12.2017, 1-16-5213/61, p 14 jj; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.03.2001 – Streletz, Kessler ja Krenz vs. Saksamaa, p 50, 82; 06.10.2011 – Soros vs. Prantsusmaa, p 51; 20.10.2015 – Vasiliauskas vs. Leedu, p 155; vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 5; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 80; G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.). Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 120, 131.
⁶⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.02.2008 – Kafkaris vs. Küpros, p 141.
⁶⁵ Nt EK (Euroopa Kohus) 03.05.2007, C-303/05 – Advocaten voor de Wereld, p 50.
⁶⁶ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.12.2017, 1-16-5213, p 14 jj ning eriarvamused.
⁶⁷ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.03.2001 – Streletz, Kessler ja Krenz vs. Saksamaa, p 50.
⁶⁸ Samas, p 86.
⁶⁹ Samas, p 87.
⁷⁰ Samas, p 88.
⁷¹ Samas, p 90–106.
⁷² Kui õigluse ja õiguskindluse vaheline pinge on muutunud nii väljakannatamatuks, et õiguskindlus peab andma teed õiglusele ning (õigusvastane) õigusnorm tuleb tagantjärele olematuks tunnistada: G. Radbruch. Gesetzliches Unrecht und übergesetzliches Recht. – Süddeutsche Juristen-Zeitung, 1/1946/5, lk 105–108; BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 24.10.1996, 2 BvR 1851/94, äärenr 75, 140; R. Maruste. Inimsusevastased kuriteod eile ja täna. – A. Parmas. P. Pruks (toim.). Tractatus terribiles: artiklikogumik professor J. Sootaki 60. juubeliks. Tallinn: Juura 2009, lk 51 jj.
⁷³ BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 24.10.1996, 2 BvR 1851/94, äärenr 142; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 81.
⁷⁴ BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 24.10.1996, 2 BvR 1851/94, äärenr 139.
⁷⁵ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.05.2010 – Kononov vs. Läti.
⁷⁶ 1907. a Haagi konventsioon maasõja õiguse ja tavade kohta; lähemalt: A. Parmas. Inimsusevastased kuriteod rahvusvaheliste kriminaalkohtute käsitlustes. – Juridica 2002/5, lk 321 jj; K. Valk. Martensi klausel rahvusvahelises õiguses – loomuõiguse ja positivismi kompromiss. Magistritöö. Tartu Ülikool 2009, lk 9; https://www.tlu.ee/yti/meediavarav/videod/martin-borowski-human-rights-and-radbruch-formula.
⁷⁷ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.05.2010 – Kononov vs. Läti, p 238–239.
⁷⁸ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.12.2003, 3-1-1-140-03, p 10; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.01.2006 – Penart vs. Eesti, (vastuvõetavuse otsus).
⁷⁹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 21.03.2000, 3-1-1-31-00, p 1–5 ja 8; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.10.2015 – Vasiliauskas vs. Leedu, p 178.
⁸⁰ J. Sootak (koost.). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, III vnr 207.
⁸¹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.05.1993 – Kokkinakis vs. Kreeka, p 52.
⁸² EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.07.2003 – Gabarri Moreno vs. Hispaania, p 25 jj.
⁸³ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.02.2001 – Ecer ja Zeyrek vs. Türgi, p 31 jj.
⁸⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.01.2013 – Camilleri vs. Malta, p 39 jj.
⁸⁵ J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 p 72–73; vt ka M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 672.
⁸⁶ Nt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 48 jj; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 30.04.12, 3-1-1-23-12, p 8.2; 16.12.2013, 3-1-1-113-13, p 24.2; vt ka T. Fischer. StGB- (Strafgesetzbuch)Kommentar, § 1 äärenr 5; J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 äärenr 72.
⁸⁷ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 4 (viitega EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.01.2003 – Veeber vs. Eesti (nr 2) p-le 30).
⁸⁸ J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 äärenr 73.
⁸⁹ BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 20.03.2002, 2 BvR 794/95 (BVerfGE 105, 135 (155)).
⁹⁰ JahiS (Jahiseadus) § 60 kontekstis RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.02.2016, 3-1-1-5-16, p 7; vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 4.
⁹¹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.06.2009 – Liivik vs. Eesti, p 93; 12.02.2008 – Kafkaris vs. Küpros, p 139–140; M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 674; kriitiliselt „juristide õiguse“ suhtes, mis ei ole enam mõistetav keskmisele normiadressaadile: G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.) Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 141 ja146: seevastu lubatav, kui tegemist spetsiifilise valdkonnaga, kus on nõutavad vastavad eriteadmised.
⁹² M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 675.
⁹³ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 67 jj.
⁹⁴ Riigikohtunike V. Kõve, P. Jerofejevi ja H. Jõksi eriarvamus RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 11.
⁹⁵ Riigikohtunik P. Pikamäe eriarvamus RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 3.
⁹⁶ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 36.
⁹⁷ Nt T. Fischer. StGB- (Strafgesetzbuch)Kommentar, § 1 äärenr 5a; sama ka lex praevia ja raskema või kergema karistusseaduse tähenduses: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 10.3 jj; 31.03.2008, 3-1-1-4-08, p 9.
⁹⁸ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.11.2014, 3-1-1-40-14, p 86; EK (Euroopa Kohus) 08.10.1987, C-80/86 – Kolpinghuis Nijmegen BV, p 10; vt ka E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 4; P. Randma. Euroopa Ühenduse kriminaalõiguslikud põhimõtted. – Juridica 2000/5, lk 319.
⁹⁹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.04.2018, 4-17-4621, p 14; 03.11.2014, 3-1-1-40-14, p 9.
¹⁰⁰ Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 73; lähemalt: M. Truu. Ettenähtavuse põhimõte: millal on süüteokoosseis piisavalt selgesti määratletud? Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika näide. – Juridica 2022/9–10, lk 711 jj.
¹⁰¹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.11.2018, 1-17-6580, p 11.
¹⁰² J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 äärenr 72; M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 678; Chr. Brüning. – K. Stern, F. Becker (toim.). Grundrechte-Kommentar, art 103 äärenr 71.
¹⁰³ W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary, lk 338.
¹⁰⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.06.2009 – Liivik vs. Eesti, p 96–104: „oluline (moraalne) kahju“, „üldine õiglustunne“ jms.
¹⁰⁵ Nt Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon (Istanbuli konventsioon, Council of Europe Treaty Series – No. 210); Nõukogu 24.10.2008 raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta. – ELT L 300, 11.11.2008, lk 42–45; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.10.2018 direktiiv EL 2018/1673, rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil, ELT L 284, 12.11.2018, lk 22–30; lähemalt: M. Truu. Pilk karistusõiguse lähtele: määratletuse põhimõttest süüteokoosseisu sõnastamisel ja tõlgendamisel, lk 676 jj; B. Jähnke. Zur Erosion des Verfassungssatzes „Keine Strafe ohne Gesetz“, lk 469; E. Hirsnik. Vaenu õhutamise süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve, lk 57 jj; L. Feldmanis, T. Ploom. Rahapesu kriminaliseerimine: kelle suhtes ja millise põhjendusega? – Juridica 2007/3, lk 180 jj.
¹⁰⁶ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 6; lähemalt: J. Sootak. Analoogia karistusõiguses – mitte ainult keelatud. – Juridica 2021/5, lk 344 jj.
¹⁰⁷ J. Wessels, W. Beulke, H. Satzger. Strafrecht. AT, § 2 äärenr 83; G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.). Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 160.
¹⁰⁸ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 30.04.2012, 3-1-1-23-12, p 8.2.
¹⁰⁹ G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.). Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 140; J. Sootak. Analoogia karistusõiguses – mitte ainult keelatud, lk 347.
¹¹⁰ E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 6.
¹¹¹ Samas; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 07.12.1999, 3-1-1-83-99.
¹¹² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.11.2018, 1-17-6580, p 19–20.
¹¹³ T. Fischer. StGB- (Strafgesetzbuch)Kommentar, § 1 äärenr 24; J. Sootak. Süüdimõistmine koosseisu valiktuvastamise alusel. Konkureerivad põhimõtted in dubio pro reo ja iura novit curia. – Juridica 2009/2, lk 108 jj; vastupidisel seisukohal: G. Nolte, H. P. Aust. – P. Huber, A. Voßkuhle (toim.). Grundgesetz. Kommentar, art 103 äärenr 157a.
¹¹⁴ M. Ernits jt. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS 1999, lk 17–18.
¹¹⁵ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008 3-4-1-19-07, p 20.
¹¹⁶ P. van Dijk, F. van Hoof, A. van Rijn, L. Zwaak (toim.). Theory and Practice of the European Convention on Human Rights, lk 660.
¹¹⁷ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.02.1995 – Welch vs. Ühendkuningriik, p 28.
¹¹⁸ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa, p 120.
¹¹⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.01.2016 – Gouarré Patte vs. Andorra, p 30.
¹²⁰ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.02.1995 – Welch vs. Ühendkuningriik, p 30–35.
¹²¹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1995 – Jamil vs. Prantsusmaa, p 30–33.
¹²² EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.12.2009 – Gurguchiani vs. Hispaania, p 28 jj.
¹²³ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.02.1984 – Öztürk vs. Saksamaa, p 53.
¹²⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26.01.1999 – Adamson vs. Ühendkuningriik, p 2 (vastuvõetamatuse otsus).
¹²⁵ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.12.2006 – Van der Velden vs. Holland, p 1 (vastuvõetamatuse otsus).
¹²⁶ D. J. Harris, M O’Boyle, E. P. Bates, C. M. Buckley (toim.). Law of the European Convention on Human Rights. 4^th edition. Oxford University Press 2018, lk 497.
¹²⁷ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 20.
¹²⁸ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 03.11.2015, 3-1-1-85-15, p 15.
¹²⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.06.2000 – Coëme jt vs. Belgia, p 149.
¹³⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.02.2018, 1-17-4243, p 11.
¹³¹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.09.2009 – Scoppola vs. Itaalia (nr 2), p 98.
¹³² P. van Dijk, F. van Hoof, A. van Rijn, L. Zwaak (toim.). Theory and Practice of the European Convention on Human Rights. 5^th edition. Intersentia 2018, lk 661.
¹³³ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.10.2013 – Del Río Prada vs. Hispaania, p 81 jj.
¹³⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.02.2008 – Kafkaris vs. Küpros, p 137 jj.
¹³⁵ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 02.11.2006, 3-1-1-91-06, p 8; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.03.2015, 3-1-1-8-15, p 10; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.03.2015, 3-1-1-9-15, p 12; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 16.03 2015, 3-1-1-18-15, p 12.
¹³⁶ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.04.2009, 3-1-1-87-08, p 12 ja eriarvamused.
¹³⁷ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.10.2005, 3-1-1-75-15, p 10.
¹³⁸ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 29.09.2016, 3-1-1-72-16, p 9–10.
¹³⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.03.2006 – Achour vs. Prantsusmaa, p 59.
¹⁴⁰ W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights. A Commentary. Oxford University Press 2015, lk 335.
¹⁴¹ J. Sarv. Süüdimõistetu põhiõigus leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Riigikohtu üldkogu otsus asjas 3-4-1-19-07. – Juridica 2008/10, lk 706.
¹⁴² M. Ernits jt. Karistusseadustiku üldosa eelnõu. Eelnõu lähtealused ja põhjendus, lk 18.
¹⁴³ J. Sootak (koost.). Karistusõigus. Üldosa, III vnr 198.
¹⁴⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.09.2009 – Scoppola vs. Itaalia (nr 2), p 108.
¹⁴⁵ J. Sarv. Süüdimõistetu põhiõigus leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Riigikohtu üldkogu otsus asjas 3-4-1-19-07, lk 708.
¹⁴⁶ J. Keiler, D. Roef. Comparative Concepts of Criminal Law. 3^rd edition. Intersentia 2019, lk 42–44.
¹⁴⁷ J. Sarv. Süüdimõistetu põhiõigus leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Riigikohtu üldkogu otsus asjas 3-4-1-19-07, lk 709.
¹⁴⁸ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.09.2009 – Scoppola vs. Itaalia (nr 2).
¹⁴⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.09.2009 – Scoppola vs. Itaalia (nr 2), p 109.
¹⁵⁰ Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 25.03.2004, 3-1-1-136-03, p 12.3; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.12.2003, 3-1-2-3-03, p 10.
¹⁵¹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.01.2016 – Gouarré Patte vs. Andorra, p 32 jj.
¹⁵² EK (Euroopa Kohus) 03.05.2005, C-387/02, C-391/02 ja C-403/02 (liidetud kohtuasjad) – Silvio Berlusconi, Sergio Adelchi ja Marcello Dell’Utri, p 68.
¹⁵³ J. Sootak (koost.). Karistusõigus. Üldosa, III vnr 202.
¹⁵⁴ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.03.2015, 3-1-1-9-15, p 16; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 16.03.2015, 3-1-1-18-15, p 15; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 16.03.2015, 3-1-1-19-15, p 20.
¹⁵⁵ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 13.01.2020, 4-19-1132, p 7.
¹⁵⁶ J. Sootak (koost.). Karistusõigus. Üldosa, III vnr 202–203.
¹⁵⁷ Samas, III vnr 206.
¹⁵⁸ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 20.
¹⁵⁹ J. Sootak (koost.). Karistusõigus. Üldosa, III vnr 200, 210, 215–216.
¹⁶⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.03.2018, 1-13-5173, p 16.1.
¹⁶¹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 25.03.2004, 3-1-1-136-03, p 12.3.
¹⁶² J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 5 komm. (kommentaar) 2. (J. Sootak).
¹⁶³ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 7 jj ja eriarvamused; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 28.08.2003, 3-1-1-112-03, p 6; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.12.2007, 3-1-2-2-07, p 16; lähemalt: L. Feldmanis, T. Ploom. Kas jõustunud kohtuotsus on JÕUSTUNUD kohtuotsus? Riigikohtu roll karistusõiguse reformi elluviimisel. – Riigikohtu lahendid Eesti õiguskorras: tähendus ja kriitika. Riigikohtu teadustööde konkursi kogumik. Tartu: Eesti Vabariigi Riigikohus 2005, lk 60 jj.
¹⁶⁴ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 30 jj.
¹⁶⁵ Vt valikuline ülevaade: RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 22; J. Sarv. Süüdimõistetu põhiõigus leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Riigikohtu üldkogu otsus asjas 3-4-1-19-07, lk 707–708.
¹⁶⁶ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.01.2016 – Gouarré Patte vs. Andorra, p 32 jj.
¹⁶⁷ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 26 ja 34 ning eriarvamused.
¹⁶⁸ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 34 ja 39.
¹⁶⁹ RKÜKm (Riigikohtu üldkogu määrus) 28.04.2004, 3-3-1-69-03, p 26.
¹⁷⁰ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 22 ja eriarvamused.
¹⁷¹ J. Sarv. Süüdimõistetu põhiõigus leebema karistusseaduse tagasiulatuvale kohaldamisele. Riigikohtu üldkogu otsus asjas 3-4-1-19-07, lk 716.
¹⁷² Kriitiliselt Riigikohtu praktika kohta: L. Feldmanis, T. Ploom. Kas jõustunud kohtuotsus on JÕUSTUNUD kohtuotsus? Riigikohtu roll karistusõiguse reformi elluviimisel, lk 68 jj; riigikohtunik E. Kergandbergi eriarvamus asjas RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07.
¹⁷³ Seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE) juurde.
¹⁷⁴ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.03.2015, 3-1-1-8-15, p 14.
¹⁷⁵ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 16.03.2015, 3-1-1-19-15, p 17.
¹⁷⁶ Samas.
¹⁷⁷ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 12.10.2017, 1-16-9178, p 15.
¹⁷⁸ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 16.03.2015, 3-1-1-19-15, p 18.
¹⁷⁹ Praktika selles küsimuses jääb KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumise eelsesse aega: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.12.2007, 3-1-2-2-07, p 17.5.
¹⁸⁰ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 26.06.2015, 3-1-1-61-15, p 13 jj.
¹⁸¹ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07, p 23.
¹⁸² Samas, p 24.
¹⁸³ Samas, p 28.
¹⁸⁴ Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 6–7.
¹⁸⁵ C-F. Stuckenberg. Double jeopardy and ne bis in idem in common law and civil law jurisdictions. – D. K. Brown, J. I. Iontceva Turner, B. Weisser (toim.). The Oxford Handbook of Criminal Process. Oxford University Press 2019, lk 462–464; J. Lelieur. „Transnationalising“ ne bis in idem: How the rule of ne bis in idem reveals the principle of personal legal certainty. – Utrecht Law Review 9/2013/4, lk 199–202; T. Maunz, G. Dürig jt (toim.). Grundgesetz. Kommentar. Band VII. München: C. H. Beck 2020, art 103/10–25.
¹⁸⁶ Vt koos edasiste allikaviidetega: C. Wong. Criminal sanctions and administrative penalties: the quid of the ne bis in idem principle and some original sins. – F. Galli, A. Weyembergh (toim.). Do Labels Still Matter? Blurring Boundaries Between Administrative and Criminal Law. The Influence of the EU. Brüssel: Editions de l’Université de Bruxelles 2014, lk 220–222; T. Bravo. Ne bis in idem as a defence right and procedural safeguard in the EU. – New Journal of European Criminal Law 2/2011/4, lk 393.
¹⁸⁷ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.04.2004, 3-1-1-4-04, p 9.2.
¹⁸⁸ Sisuliselt sõnastas Riigikohtu üldkogu 2002. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-s 3 sätestatud tagatise ümber, selmet avada selle eesmärki: RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 14.11.2002, 3-1-1-77-02, p 16.
¹⁸⁹ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 22; samuti RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 10.12.2004, 3-4-1-24-04, p 11; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 25.02.2014, 3-1-1-10-14, p 7.3 ja RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2017, 3-1-2-1-17, p 20.
¹⁹⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 31.10.2008, 3-1-1-57-08, p 10; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.01.2010, 3-1-1-57-09, p 16 ja RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.04.2012, 3-1-1-20-12, p 11.
¹⁹¹ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 51–52, 67 ja 71.
¹⁹² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 6–7; samuti RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 17.11.2017, 1-17-4924/15, p 32 ja 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 18.
¹⁹³ BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 07.12.1983, 2 BvR 282/80, p 10.
¹⁹⁴ BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 01.07.1953, 1 BvL 23/51, p 85.
¹⁹⁵ BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 08.01.1981, 2 BvR 873/80, p 21.
¹⁹⁶ Saksa õiguskirjanduses valdavalt eitavalt: T. Maunz, G. Dürig jt (toim.). Grundgesetz. Kommentar. Band VII, art 103/39 (koos edasiste allikaviidetega).
¹⁹⁷ Riigikohtunik E. Kergandbergi eriarvamus RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02 juurde, millega on ühinenud riigikohtunikud J. Luik ja H.-K. Remmel.
¹⁹⁸ Riigikohtunik P. Pikamäe eriarvamus RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 02.06.2008, 3-4-1-19-07 juurde.
¹⁹⁹ Kokkuvõtvalt viidetega kohtupraktikale kannatanu piiratud subjektiivse õiguse kohta nõuda isiku karistamist ja karistuse täies ulatuses ärakandmist: T. Ploom, M. Kärner. Kannatanu huvide realiseerimine kriminaalmenetluses. – Juridica 2015/7, lk 508–511.
²⁰⁰ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 51–52, 67 ja 71.
²⁰¹ Lähemalt ideaal- ja reaalkogumi kohta: J. Sootak (koost.). Karistusõigus. Üldosa, lk 102–107.
²⁰² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.05.2001, 3-1-1-43-01, p 8.3 ja 05.06.2001, 3-1-1-63-01, p 9.
²⁰³ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.10.1995 – Gradinger vs. Austria, p 55.
²⁰⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.07.1998 – Oliveira vs. Šveits, p 25–29; 29.05.2001 – Franz Fischer vs. Austria, p 20–29.
²⁰⁵ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.09.2002, 3-1-1-88-02, p 7.4; 17.04.2003, 3-1-3-6-03, p 10; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 23.02.2004, 3-3-1-1-04, p 18; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 16.04.2007, 3-1-1-120-06, p 7–10 (mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimine ja liiklusõnnetuse põhjustamine); 07.05.2007, 3-1-1-124-06, p 7–8 (mootorsõiduki joobes juhtimine ja tehniliselt mittekorras oleva sõiduki juhtimine kui sama tegu); 31.10.2008, 3-1-1-57-08, p 11.
²⁰⁶ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.2009 – Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, p 78–83.
²⁰⁷ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.01.2010, 3-1-1-57-09, p 17–18.
²⁰⁸ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.06.2009 – Ruotsalainen vs. Soome, p 48–56.
²⁰⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.09.2013 – Palazzolo vs. Itaalia, p 78.
²¹⁰ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.12.2013 – Khmel vs. Venemaa, p 64–65.
²¹¹ EK (Euroopa Kohus) 09.03.2006, C-436/04 – Van Esbroeck, p 27–37.
²¹² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.04.2012, 3-1-1-20-12, p 12; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 26.10.2012, 3-1-1-87-12, p 14; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.03.2013, 3-1-1-15-13, p 13; 25.02.2014, 3-1-1-10-14, p 7; 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 8–16; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 17.11.2017, 1-17-4924/15, p 33; 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 20.
²¹³ EIKi praktika kohta: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.07.2019 – Mihalache vs. Rumeenia, p 67; Euroopa Kohtu praktika kohta: EK (Euroopa Kohus) 09.03.2006, C-436/04 – Van Esbroeck, p 27–37; 28.09.2006, C-150/05 – Van Straaten, p 41–52; 28.09.2006, C-467/04 – Gasparini, p 54–55; 18.07.2007, C-288/05 – Kretzinger, p 29–36; 18.07.2007, C-367/05 – Kraaijenbrink, p 26–31; 20.03.2018, C-524/15 – Menci, p 36–38 ja 20.03.2018, C-537/16 – Garlsson Real Estate jt, p 37–40.
²¹⁴ USA ülemkohus 284 U.S. 299 (1932) – Blockburger vs. Ameerika Ühendriigid.
²¹⁵ USA ülemkohus 495 U.S. 508 (1990) – Grady vs. Corbin.
²¹⁶ USA ülemkohus 509 U.S. 688 (1993) – Ameerika Ühendriigid vs. Dixon.
²¹⁷ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.04.2004, 3-1-1-4-04, p 8.1; 03.03.2005, 3-1-1-142-04, p 11 (vältimatu seos metsa raiumise ja võõrandamise vahel); 09.09.2005, 3-1-1-70-05, p 6 (maksumärkideta sigarettide müümine ja hoidmine kui üks tegu); RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 21.2; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 8–16 (narkootikumide omandamine ja tarvitamine kui üks tegu).
²¹⁸ A. Soo. Kuritegeliku ühenduse mõiste. Ne bis in idem põhimõte. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas 3-1-1-57-09. – Juridica 2010/2, lk 145–152.
²¹⁹ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 23.
²²⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 16.06.2008, 3-1-1-31-08, p 7.
²²¹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.04.2012, 3-1-1-20-12, p 18.
²²² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 25.02.2014, 3-1-1-10-14, p 7.3.
²²³ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 17.06.2004, 3-1-1-29-04, 15.
²²⁴ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 18.01.2005, 3-1-1-97-04, p 12.
²²⁵ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 23.09.2008, 3-1-1-41-08, p 12.
²²⁶ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 26.10.2012, 3-1-1-87-12, p 14.
²²⁷ U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. 3. trükk. Tallinn: Juura 2019, lk 398.
²²⁸ EK (Euroopa Kohus) 29.06.2016, C-486/14 – Kossowski, p 34–52.
²²⁹ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.07.2019 – Mihalache vs. Rumeenia, p 96–98. EIKi ja EK (Euroopa Kohus) seisukohtade võrdlus: C. Serneels. ‘Unionisation’ of the European Court of Human Rights’ ne bis in idem jurisprudence: the Case of Mihalache v Romania. – New Journal of European Criminal Law 11/2019/2, lk 227–239.
²³⁰ EK (Euroopa Kohus) 11.02.2003, C-187/01 ja C-385/01 – Gozütok ja Brügge, p 27–40.
²³¹ EK (Euroopa Kohus) 28.09.2006, C-467/04 – Gasparini, p 23–30. Lähemalt: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 381–386.
²³² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 9.9–9.10.
²³³ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 13.04.2009, 3-1-1-23-09, p 9.
²³⁴ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 31.08.2006, 3-1-2-4-06, p 6; vrd aga olukorraga, kus informatiivne kanne juhtimisõiguse puudumise kohta tehti ekslikult enne otsuse jõustumist: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 16.02.2012, 3-1-1-5-12, p 10.
²³⁵ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 11.12.2006, 3-1-1-104-06, p 5–7.
²³⁶ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 10.11.2009, 3-1-1-87-09, p 9; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 02.05.2014, 3-1-1-21-14, p 10 ja 18.10.2018, 1-15-3555/141, p 23–24.
²³⁷ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 31.10.2008, 3-1-1-57-08, p 13–14.
²³⁸ RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 28.09.2020, 3-17-378/56, p 22.
²³⁹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.09.2002, 3-1-1-88-02, p 9.
²⁴⁰ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 80–82. Riigikohus on ne bis in idem kontekstis viidanud lisaks Engeli lahendile ka järgmistele lahenditele: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.10.2011 – Tomasović vs. Horvaatia, p 20–25 ning 02.09.1998 – Lauko vs. Slovakkia, p 56. Nn Engeli kriteeriumite kohaldamise kohta EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) suurkoja hiljutises praktikas: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.07.2019 – Mihalache vs. Rumeenia, p 53–62.
²⁴¹ Põhjalikumalt: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.04.2012, 3-1-1-20-12, p 13; teistkordse karistamise või kohtu alla andmise staadiumi tähenduse kohta: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 08.02.2000, 3-1-1-19-00, p 4; 05.06.2001, 3-1-1-63-01, p 9.2; 10.04.2002, 3-1-1-40-02, p 8; 20.09.2002, 3-1-1-88-02, p 7.1–7.2; 17.04.2003, 3-1-3-6-03, p 10; 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 9.1; 31.08.2006, 3-1-2-4-06, p 6; 31.10.2008, 3-1-1-57-08, p 13.2; 06.03.2013, 3-1-1-15-13, p 12–13; 01.10.2014, 3-1-1-41-14, p 10; 20.03.2017, 3-1-2-1-17, p 20; 26.04.2019, 1-16-4665/224, p 24; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 23.02.2004, 3-3-1-1-04, p 18; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 17–18; 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 21.2; 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 52.
²⁴² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.09.2002, 3-1-1-88-02, p 7.1–7.2.
²⁴³ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 9.9–9.10.
²⁴⁴ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 21.2 (ne bis in idem põhimõtte rikkumist tõstatamata).
²⁴⁵ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 15.11.2004, 3-1-2-5-04, p 8.
²⁴⁶ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2017, 3-1-2-1-17, p 20.
²⁴⁷ RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 20.06.2005, 3-3-1-26-05, p 16.
²⁴⁸ RKTKo (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus) 28.11.2006, 3-2-1-105-06, p 13.
²⁴⁹ RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 22.02.2010, 3-2-1-124-09, p 15–18.
²⁵⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 01.10.2014, 3-1-1-41-14, p 7.1 ja 10; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.02.2013 – Müller-Hartburg vs. Austria, p 41–49.
²⁵¹ RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 13.04.2016, 3-3-1-2-16, p 9.
²⁵² RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 26.04.2019, 1-16-4665/224, p 24.
²⁵³ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 03.05.2019, 5-19-30/3, p 22.
²⁵⁴ RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 18.12.2019, 3-17-1506/31, p 11.
²⁵⁵ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 23.03.2004, 3-1-1-7-04, p 10–11; 06.05.2002, 3-1-1-137-04, p 15.
²⁵⁶ RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39.
²⁵⁷ Riigikohtu praktika kohta, mis lubab varasemaid õigusrikkumisi arvesse võtta, kui need on seotud uue süüteoga: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 20.03.2017, 3-1-1-6-17, p 13.
²⁵⁸ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.10.2015 3-1-1-75-15, p 9; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.10.2015, 3-1-1-82-15, p 11–13.
²⁵⁹ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 05.05.2006, 3-1-1-21-06, p 9.1; 31.08.2006, 3-1-2-4-06, p 6; 31.10.2008, 3-1-1-57-08, p 10 ja 13.1 (viidetega teistkordsele menetlemisele p-s 11 ja 13); 18.01.2010, 3-1-1-57-09, p 16 ja 20; 09.04.2012, 3-1-1-20-12, p 11; 25.02.2014, 3-1-1-10-14, p 7.
²⁶⁰ Nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 31.10.2008, 3-1-1-57-08, p 11; 18.01.2010, 3-1-1-57-09, p 17–18; 25.02.2014, 3-1-1-10-14, p 7.1; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 02.05.2014, 3-1-1-21-14, p 10; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.06.2015, 3-1-1-56-15, p 8; 22.10.2015, 3-1-1-82-15, p 13; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 19 ja 22–23; 18.10.2018, 1-15-3555/141, p 23; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 26.04.2019, 1-16-4665/224, p 24; RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 22.02.2010, 3-2-1-124-09, p 18; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 28.09.2020, 3-17-378/56, p 22.
²⁶¹ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 23.
²⁶² RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 28.09.2020, 3-17-378/56, p 22.
²⁶³ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 02.05.2014, 3-1-1-21-14, p 10 ja 18.10.2018, 1-15-3555/141, p 23.
²⁶⁴ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 17.11.2017, 1-17-4924/15, p 36.
²⁶⁵ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 23.
²⁶⁶ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.05.2014 – Glantz vs. Soome, p 57–59.
²⁶⁷ Mõistliku menetlusaja kulgemise alguse kohta: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.05.2019 – Liblik jt vs. Eesti, p 90.
²⁶⁸ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 14.11.2002, 3-1-1-77-02, p 15–16; 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 23; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.04.2015 – Kapetanios jt vs. Kreeka, p 72.
²⁶⁹ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 04.11.2011, 3-1-1-88-11, p 8–9.
²⁷⁰ RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 16.12.2014, 3-1-1-83-14, p 13.
²⁷¹ RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 23.02.2004, 3-3-1-1-04, p 18.
²⁷² EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.09.1998 – Malige vs. Prantsusmaa; 28.10.1999 – Escoubet vs. Belgia.
²⁷³ RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 19–24; sama seisukoha kinnitamine: RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 10.12.2004, 3-4-1-24-04, p 11–12; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 27–29; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 11.10.2005, 3-3-1-83-04, p 9–12; 15.12.2005, 3-3-1-14-05, p 8–10; 20.12.2005, 3-3-1-17-05, p 8–9.
²⁷⁴ EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.11.2016 – A. ja B. vs. Norra, p 102–134.
²⁷⁵ EK (Euroopa Kohus) 20.03.2018, C-524/15 – Menci, p 40–63.
²⁷⁶ Koos viidetega rakenduspraktikale ja alternatiivkäsitluse kohta: D. Spinellis. Global report. The ne bis in idem principle in „global“ instruments. – International Review of Penal Law 73/2002/3–4, lk 1152–1153.
²⁷⁷ J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 2 komm. (kommentaar) 7.1. (J. Sootak); E. Kergandberg, S. Laos, H. Sepp. – PSKV₅ (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 komm. 27.
²⁷⁸ KarS (Karistusseadustik) § 2 lg 3 pole asjakohane, kuna Eestis menetletud rahapesukuritegu ei lange kokku Ameerika Ühendriikides menetletavate eelkuritegudega: RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 22.06.2015, 3-1-1-94-14, p 167; sama järeldus Soomes menetletava laenuandjakuriteo ning Eestis menetletud rahapesukuriteo osas: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 22.
²⁷⁹ Nt BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 15.12.2011, 2 BvR 148/11, p 32.
²⁸⁰ Konventsioon, millega rakendatakse 14. juuni 1985 Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuse vahel sõlmitud Schengeni lepingu kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel.
²⁸¹ Koos viidetega varasemale praktikale: EK (Euroopa Kohus) 20.04.1999, T-305/94 jt – Limburgse Vinyl Maatschappij NV, p 87.
²⁸² EK (Euroopa Kohus) 11.02.2003, C-187/01 ja C-385/01 – Gözütok ja Brügge, p 38.
²⁸³ Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni art 7 ning Euroopa ühenduste ametnike ja ELi liikmesriikide ametnikega seotud korruptsioonivastase võitluse konventsiooni art 10.
²⁸⁴ Lähemalt: C. Burchard, D. Brodowski. The Post-Lisbon principle of transnational ne bis in idem: On the relationship between Article 50 Charter of Fundamental Rights and Article 54 Convention Implementing the Schengen Agreement: Case note on District Court Aachen, Germany, (52 Ks 9/08 – „Boere“), Decision of 8 December 2010. – New Journal of European Criminal Law 1/2010/3, lk 310–327; M. Wasmeier. Ne bis in idem and the enforcement condition. Balancing freedom, security and justice? Case C-129/14 PPU Spasic, Judgment of the Court (Grand Chamber) of 27 May 2014. – New Journal of European Criminal Law 5/2014/4, lk 534–555.
²⁸⁵ RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 17.11.2017, 1-17-4924/15, p 32–33 ja 35; 12.10.2018, 1-17-5176/37, p 18–20; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 28.09.2020, 3-17-378/56, p 22.
²⁸⁶ A. Rosanò. Ne bis interpretatio in idem? The two faces of the ne bis in idem principle in the case law of the European Court of Justice. – German Law Journal 18/2017/1, lk 39–58 ja U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses, lk 389.
²⁸⁷ Lähemalt: G. Conway. Ne bis in idem and the International Criminal Tribunals. – Criminal Law Forum 14/2003, lk 351–383.
²⁸⁸ Nt väljaandmise Euroopa konventsiooni art 7; rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise konventsioon art 18 lg 1 p e); kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni art d 53–55.
²⁸⁹ Seadusereservatsioonita põhiõiguse kohta nt: RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 17.04.2020, 5-19-45, p 45.
²⁹⁰ C-F. Stuckenberg. Double jeopardy and ne bis in idem in common law and civil law jurisdictions. – D. K. Brown, J. I. Iontceva Turner, B. Weisser (toim.). The Oxford Handbook of Criminal Process. Oxford University Press 2019, lk 474–475.
²⁹¹ Saksa kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozeßordnung – StPO) § 362 sätestab alused, mil teistmismenetluse tulemusena võib uut menetlust erandlikult läbi viia ka süüdimõistetule ebasoodsas suunas olukorras, kus otsuse tühistamata jätmine oleks kriminaalpoliitiliselt põhjendamatu, vastuolus õiglustundega ning käsitatav talumatu taandumisena õigluse põhimõttest: R. Hannich (toim.). Karslruher Kommentar zur Strafprozessordnung mit GVG, EGGVG und EMRK. 8., täiendatud trükk. München: C. H. Beck 2019, § 362/1.