§ 20. [Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele]

Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.

Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras:

  1. süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks;
  2. kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks;
  3. kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks;
  4. alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine;
  5. nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik;
  6. ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.

Kelleltki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust.

Valminud:
Avaldatud: 21.06.2023
, ,

komm. 131–140

, , ja

VAK (Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord. 4. juuni 1919.) 1919: § 6. Ühegi Eesti vabariigi kodaniku isiku- [---]puutumatust, [---] ja liikumisevabadust ei või kitsendada muidu, kui tingimustel, mis seadustes määratakse.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1920: § 8. Isikupuutumatus on Eestis kindlustatud.
[---]
Välja arvatud kuriteolt tabamisel, ei või kedagi vangistada või kitsendada isikulises vabaduses muidu kui kohtuvõimude otsusel [---].
[---]

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) 1937: § 10. Isikupuutumatus on kindlustatud.
[---]
Kedagi ei või vahistada ega isikulises vabaduses kitsendada muidu kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. [---]

§ 28. [---]
[---]
Tööpõlgajaid, perekonna liikmena hoolitsuskohuse mittetäitjaid ja ühiskonnale kahjulikke abivajajaid võidakse seaduse alusel võtta sundhooldamisele.

RKPJKm (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus) 12.03.2021, 5-20-11 – vangistuse täitmisele pööramine; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 07.09.2020, 5-20-5 – vangistuse alammäär II (surmakutsar); RKÜKm (Riigikohtu üldkogu määrus) 05.06.2017, 3-1-1-62-16 – psühhiaatrilise sundravi vajaduse kontroll; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39 – vangistuse karistusraamid; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 10.04.12, 3-1-2-2-11 – kuriteosündmuse puudumine (Antsov); RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.11, 3-4-1-16-10 – karistusjärgne kinnipidamine; RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 25.11.2003, 3-4-1-9-03 – vangistuse alammäär I (autoärandaja)

BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 04.05.2011, 2 BvR 2365/09; 26.08.2013, 2 BvR 371/12

EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.10.2018 – M.T. vs. Eesti; 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa; 11.10.2016 – Kasparov vs. Venemaa; (SK) 06.11.1980 – Guzzardi vs. Itaalia; (SK) 22.10.2018 – S., V. ja A. vs. Taani

Taavi Annus. Riigiõigus. 2. trükk. Kirjastus Juura. Tallinn 2006, lk 267–273.

Jay Cohen. The history of imprisonment for debt and its relation to the development of discharge in bankruptcy. – The Journal of Legal History 1982/2, lk 153–171 (DOI: https://doi.org/10.1080/01440368208530762).

Richard Ford. Imprisonment for Debt. – Michigan Law Review 1926/1, lk 24–49 (DOI: https://doi.org/10.2307/1278990).

Wolfgang Frisch. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. – Juridica 2008/8, lk 531–538.

Harris jt (toim). Harris, O’Boyle and Warbrick: Law of the European Convention on Human Rights. 4. vlj. Oxford University Press 2018, lk 942–943.

Liis Ipsberg. Karistusjärgse kinnipidamise perspektiiv Eesti õiguskorras. – Juridica 2014/6, lk 454–463.

Sten Lind. Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu? – Juridica 2010/4, lk 296–303.

Sten Lind, Katrin Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. – Juridica 2014/7, lk 528–539.

Uno Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. 3. trükk. Kirjastus Juura. Tallinn 2019, lk 328–368.

Uno Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus? – Juridica 2018/2, lk 136–145.

Uno Lõhmus. Õigus vabadusele ja turvalisusele. – Juridica 1996/3, lk 128–134.

Rait Maruste. Veel kord karistusjärgsest kinnipidamisest, seekord Strasbourgi kohtu silmade läbi. – Juridica 2010/2, lk 126–129.

Berit Neumann. Karistusjärgse kinnipidamise vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. – Juridica 2017/6, lk 427–436.

Margot Olesk. Riigi õigus välismaalasest kurjategija välja saata. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. – Juridica 2009/9, lk 595–607.

Merli Paddar. Karistusjärgse kinnipidamise rakendamine. – Juridica 2010/6, lk 411–417.

Andres Parmas, Rauno Kiris. Karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse vastane, mis saab edasi? – Riigikogu Toimetised 24/2011.

Helen Prins. Alaealiste kriminaalmenetluses ja karistusõiguses toimunud reform ja selle mõju. Magistritöö. Tallinn 2019.

Jüri Saar. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. – Juridica 2009/2, lk 114–123.

Jaan Sootak. Mida teha, kui isiku ohtlikkus on süüst suurem? Saksamaa kogemus mittekaristuslike mõjutusvahendite osas. – Juridica 2006/8, lk 519–529.

Maria Sults. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 20 sätestatud õiguse tagamine ja riive lubatavuse eeldused psüühikahäirega isikuid puudutavates seadustes. Magistritöö. Tallinn 2015.

Stephen J. Ware. A 20th Century Debate About Imprisonment for Debt. – The American Journal of Legal History 2014/3, lk 351–377. http://www.jstor.org/stable/24465415 (20.02.2021).

Statistika
{"2023":{"06":{"visits":{"no":12}},"07":{"visits":{"no":42}},"08":{"visits":{"no":32}},"09":{"visits":{"no":70}},"10":{"visits":{"no":69}},"11":{"visits":{"no":68}},"12":{"visits":{"no":40}}},"2024":{"01":{"visits":{"no":68}},"02":{"visits":{"no":67}}}}

I. Sissejuhatus

A. Kujunemine Eesti õiguses

Õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele oli tagatud juba valitsemise ajutise korra (4. juunist 1919, VAK (Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord. 4. juuni 1919.))1 §-s 6, mis sai oma lõpliku sõnastuse – „isikuvabadus“ asendati „isikupuutumatusega“ – eelnõu teisel lugemisel.2 See põhiõigus oli tagatud küll üksnes kodanikele (kodanikupõhiõigus) ja seda võis piirata seadusega (üldine seaduse reservatsioon). Isikupuutumatus säilis nii 1920. a kui ka 1937. a PSis.3 Seejuures laiendati 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 8 selle isikulist kaitseala igaühele, sõltumata kodakondsusest.4 Selles osas, kuivõrd nimetatud sätted piirasid seadusandjat, on vastukäivaid arvamusi.5 1937. aasta PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 tekstis muudeti selle õiguse kaitseala peamiselt üksnes redaktsiooniliselt (nt jäeti esimeses lõikes välja sõna „Eestis“ ja teises lõikes asendati sõna „jälgida“ sõnaga „jälitada“). 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 ja 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 hõlmasid nii õigust vabadusele tänapäevases tähenduses (kaitse meelevaldse vahistamise, kinnipidamise jms eest, lg-d 1 ja 3) kui ka kaitset vastavalt „jälgimise“ või „jälitamise“ eest (lg 2, algses eelnõus formuleeritud kui „tagaaetud“6). Siinkohal mõisteti jälitamise all mitte niivõrd salajasi uurimistoiminguid, kuivõrd kriminaalmenetlust tervikuna.7 Seega võis isikupuutumatust mõista nii isiku füüsilise vabaduse kaitsena kui ka laiemalt, teatava „immuniteedina“ kriminaalmenetluste eest (vrd „saadikupuutumatus“). Ainult mõlema PSi paragrahvide lg-s 4 sätestatud õigus seaduslikule kohtule tundub isikupuutumatuse või -vabaduse kontekstis võõrkehana, kuna selle kaitseala seondus teiste lõigetega vaid kaudselt, tagades samuti üht kriminaalmenetlusõiguslikku põhiõigust (vt § 24 komm. (kommentaar)). Tervikuna viitab aga 1920. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 8 ja 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 10 tekst sellele, et mõiste „isikupuutumatus“ tähendus on olnud ajalooliselt laiem kui pelk õigus isiku füüsilisele vabadusele, st riigivõimu piiramine kinnipidamise või vahistamise kohaldamisel kriminaalmenetluses. 1937. a PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 28 lg-s 3 sisaldus lisaks veel eraldiseisev isikuvabaduse piirang tööpõlgajate, perekonna liikmena hoolitsemiskohustuse mittetäitjate ja ühiskonnale kahjulike abivajajate, ka muu ebasündsa eluviisiga isikute sundhooldamisele võtmiseks, lubades nende paigutamist vastavaisse hooldus- ja tööasutustesse.8 Tegemist oli põhiõiguse isikuvabadusele piiriklausliga, mis lähtus sotsiaalhoolekande (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 28), õiguse ja kohustuse tööle (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 27) ja perekonna kaitse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21) eesmärkidest praeguses PSis ning mis kattub osaliselt kommenteeritava paragrahvi lg 2 p-s 5 sätestatud isikuvabaduse piirangutega. Sätte sisu arvestades oli see ajastule omase, autokraatlikust ja korporatiivsest riigikorraldusest kantud põhiõiguse piiramise iseseisev alus, millel ei ole kohta tänapäevases liberaalses õigusriigis.9

Kehtiva PSi väljatöötamisel võeti Jüri Adamsi töögrupi eelnõus praegu kehtiva § 20 koostamise aluseks eelnevate põhiseaduste asjakohaste sätete tekstid.10 Alles Põhiseaduse Assamblee tegutsemise suhteliselt hilises faasis muudeti eelnõu algteksti ja § 20 sai oma praeguse kuju.11 Nii jäeti nt 19. istungjärgul redaktsioonikomisjoni ettepanekul eelnõu § 11 lg-st 2 välja sõnad „kedagi ei tohi jälitada“, lugedes selle hõlmatuks fraasiga „kellegi isiklikku vabadust ei tohi piirata“, mis omakorda hiljem sõnastati veel kord ümber kui „vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras [---]“. Viimane redaktsioon ongi säilinud muutumatuna praeguse ajani. Seejuures tugines rahvahääletusele pandud PSi eelnõu § 20 tekst ühelt poolt nii sõjaeelsete põhiseaduste §-le 8 ja §-le 10 kui ka teiselt poolt rahvusvahelistele inimõiguste normidele.12

B. Seos rahvusvahelise õiguse normidega

Kehtiva PSi kommenteeritava sätte väljatöötamisel on ilmselt tuginetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni art-le 3 (igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt), art-le 9 (kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada [---]), samuti kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt)) art 9 lg-le 1 (igal inimesel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele; kedagi ei tohi meelevaldselt vahistada või kinni pidada; kelleltki ei tohi vabadust võtta muidu, kui üksnes seadusega kehtestatud alustel ja korras)13 ja ennekõike Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon)) art-le 5, mille lg 1 ls 1 kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele (konventsiooni eestikeelses esmatõlkes oli sarnaselt KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art 9 lg-ga 1 kasutatud mõistet „turvalisusele“).14 EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 ls 2 annab ka üksikasjaliku loetelu selle õiguse piiramise alustest, mis üldjoontes vastavad ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 esitatud piiriklauslite kataloogile. Seega tulenevalt EIÕKi eeskujust ja Eesti Vabariigi võetud rahvusvahelistest kohustustest tuleb PSi kommenteeritava sätte sisustamisel tugineda mh ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 ja erialakirjanduses esitatud tõlgendustele. Vaieldav on siiski erialakirjanduses esitatud oletus, et mõiste „isikupuutumatus“ näol on tegemist üksnes ebaõnnestunud tõlkega EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-s 5 kasutatud väljendist „security“ (ingl) või „sûrété“ (pr) (lähemalt komm. (kommentaar) 2).15 Lisaks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 väljatöötamisel kasutatud rahvusvahelistele normidele ja printsiipidele on Eestile siduvad ka pärast PSi vastuvõtmist kehtima hakanud ELi õigusaktid, sh ELi põhiõiguste harta art 6, mis omakorda tugineb samuti EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-le 5. Harta art 3 lg 1 seos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-ga 1 sõltub isikupuutumatuse mõiste sisustamisest PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 1 (komm. (kommentaar) 10 jj).16 Võlavangistuse keeld on kommenteeritava paragrahvi 3. lõikesse üle võetud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) 4. lisaprotokolli art-st 1 – „Kelleltki ei või võtta vabadust üksnes sel alusel, et ta ei suuda täita oma lepingujärgseid kohustusi“ – ja KPÕRP (kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakt) art-st 11 – „Kelleltki ei tohi võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust“.

C. Õigus isikuvabadusele ja kaitsele meelevaldse vahistamise eest teistes õigussüsteemides

Ajalooliselt on selle juba Rooma õiguses tuntud17 põhiõiguse kujunemisele olnud kõige suurem mõju üldise õiguse õigussüsteemidel (nt Inglismaa ja Wales, samuti Ameerika Ühendriigid)18, kust see instituut on üle võetud ka rahvusvahelistesse inimõiguste konventsioonidesse. Siiski võib leida ka Hispaania, Flandria, Prantsusmaa ja Saksamaa õiguskordadest teatud norme, mis nõudsid kohtulikku kontrolli vabaduse võtmise üle.19 Isikuvabaduse ja meelevaldse kinnipidamise keelu „suureks pauguks“ võib kahtlemata pidada aadlike vastuhakku Inglismaa kuningale John I-le. Mõnes maailma piirkonnas päädis see tänapäevani kehtiva Magna Charta Libertatumi20 andmisega 1215. aastal.21 Neid algselt ainult aadliseisuse privileege täiendati ja õigustatud isikute ringi laiendati Petition of Rights 1627, Habeas Corpus Act 167922 ja Bill of Rights 1689 kehtestamisega.23 Kui Inglise liberaalse mõtte kohaselt ja puritaanlaste esiletõusuga laienes isikuvabadus kodanike ja nende esindajate ehk parlamendi kaitseks kuninga, seega täidesaatva võimu meelevaldse sekkumise eest, siis kolooniate iseseisvuspüüdlustega laiendati isikuvabadust ka kodanike kaitseks seadusandliku võimu enda eest, seades mh sisse põhiõiguste kohtuliku kontrolli formaalsete seaduste üle.24 Habeas corpus õigus isikuvabaduse tänapäevases tähenduses vormus Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni art I paragrahviga 9 ja konstitutsiooni 5. täiendusega (Bill of Rights 1791), mis sätestavad koostoimes mh vabaduse võtmise lubatavuse üksnes ausa ja õiglase menetluse (due process) tulemusena.25 Kuigi isikuvabadus oli 20. sajandi teises pooles Ameerika Ühendriikides hästi kaitstud igaüheõigus, mis laienes isikule sõltumata tema soost, varanduslikust seisusest, päritolust, nahavärvist vms, siis eriti terrorismivastane võitlus on pärast 2001. a 11. septembri sündmusi isikuvabaduse garantiid oluliselt kärpinud.26 Inglismaal ja Walesis võeti Human Rights Act 1998-ga mh EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 ja 6 retseptsiooniga siseriiklikku õigusesse üle, millega põhiõigused „toodi koju tagasi“.27 Siiski pole ka see initsiatiiv päriselt suutnud taastada põhiõigust isikuvabadusele Inglismaal (ja Walesis) eeskuju väärival määral, kuivõrd võitlus algselt IRA ja hiljem islamiterrorismiga on nõudnud oma lõivu.

Saksamaa põhiseaduses (edaspidi GG) on õigus (isiku-)vabadusele sätestatud art-tes 2 (lg 2 ls 2) ja 104.28 Õigust (kehalisele) isikuvabadusele nähakse üldise vabadusõiguse erijuhu ja eeldusena.29 Kui GG art 2 lg 2 teine lause tagab isikuvabadusõiguse, siis art 104 lg 1 esimene lause määratleb omakorda selle põhiõiguse piiriklauslite raamid (Schranken-Schranke), mille kohaselt tohib isikuvabadust piirata vaid formaalse seaduse alusel ja ainult selles sätestatud vormis. Selle all peetakse silmas, et GG art 104 lg 1 ei kehtesta iseseisvat põhiõigust. Sellist üksikasjalikku ja ammendavat loetelu neist põhiõiguse piiriklauslitest, nagu on sätestatud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 või EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-s 1, ei ole GGs kehtestatud.30 Need on reguleeritud parlamendiseaduste tasemel erinevates seadustes. Küll aga peavad nii füüsilise vabaduse võtmise kui ka selle vabaduse piiramise tingimused olema kehtestatud seadusega.31

Prantsusmaa 1958. a konstitutsioonis tagavad kaitse meelevaldse kinnipidamise eest art 66 (Nul ne peut être arbitrairement détenu) kui ka endiselt konstitutsiooniõiguse osaks oleva 1789. a inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni art 1 (Les hommes naissent et demeurent libres [---] (Kõik inimesed sünnivad vabana) ja art 7 (Nul homme ne peut être [---] arrêté ni détenu que dans les cas déterminés par la Loi, et selon les formes qu'elle a prescrites (Kedagi ei või [---] kinni pidada ega vahistada muul alusel ja vormis kui sätestatud seaduses)). Ka siin ei ole konstitutsioonilisel tasemel reguleeritud üksikuid vabaduse võtmise aluseid. Isikuvabaduse mõistet (liberté individuelle) kasutatakse põhiõiguste dogmaatikas samatähenduslikult turvalisusega (sûreté), mille mõlema all peetakse silmas kaitset riikliku sekkumise eest sellesse vabadusse. Sellest põhiõigusest on Prantsuse Konstitutsioonikohus (Conseil constitutionnel) tuletanud ka põhiõigused liikumisevabadusele (liberté d’aller et venir) ja eraelu kaitsele ja privaatsusõigusele (droit au respect de la vie privée)32, andes hiljem neile iseseisva põhiõiguse tähenduse.33

Naaberriikidest on ka Soome põhiseaduse §-s 7 sätestatud põhiõigus isikuvabadusele ja -puutumatusele (lg 1 – igaühel on õigus [---] isiklikule vabadusele, puutumatusele ja turvalisusele).34 Muu hulgas keelab see säte piinamise ja inimväärikust alandava kohtlemise (lg 2) ning isikupuutumatuse riivamise ja vabaduse võtmise meelevaldselt ilma seadusliku aluseta (lg 3). Ka Soome PS § 7 ei sätesta kataloogi vabaduse võtmise alustest. Rootsi 1809. a valitsemiskorralduse § 2:835 ls 1, Läti 1922. a PS § 9436 ja Leedu 1992. a PS art 2037 sätestavad samuti kaitse meelevaldse vabaduse võtmise eest. Kui Läti PS § 94 ls 2 garanteerib isikupuutumatuse või -turvalisuse sarnaselt Eesti õigusega koos isikuvabadusega samas sättes, siis Leedu PS art 21 tagab isikupuutumatuse (lg 1) koos inimväärikuse kaitse (lg 2) ja piinamise (lg 3) ja tahtevastaste meditsiiniliste katsete keeluga (lg 4). Ka eespool loetletud konstitutsioonides ei ole isikuvabaduse piiramise aluseid otsesõnu välja toodud, vaid jäetud need seadusandja otsustada.

II. Isikuvabadus ja -puutumatus (lg 1)

A. Isikuvabadus ja -puutumatus – kaitseala ja subjektid

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 sätestab isikuvabaduse ja -puutumatuse põhiõiguse kaitseala. Põhiõigus isikuvabadusele kaitseb positiivselt defineerituna esmajärjekorras isiku kehalist vabadust38, seda peamiselt habeas corpus õiguse tähenduses, st vabadust minna kuhugi või lahkuda kusagilt vastavalt enda äranägemisele (pr liberté d’aller et de venir39; sks die Freiheit jeden tatsächlich und rechtlich zugänglichen Ort aufzusuchen und zu verlassen40).41 Nimetatud õigus tugineb üldisele vabaduspõhiõigusele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 19 lg 1)42, mille kohaselt eeldatakse mh isiku füüsilist vabadust kui loomulikku olukorda (vabadus kui ainus algne inimõigus – I. Kant).43 Isikuvabadus on vabadusõigus kitsamas tähenduses44, võimaldades omakorda laiemas tähenduses vabaduspõhiõiguse ja mitmete teiste põhiõiguste (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 26, 34–35 ja 47 loetletud põhiõiguste) teostamist.45 Seega on tegemist ühe olulisema põhiõigusega. Eelnevaga suhestub PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 negatiivne definitsioon – vabadus liikuda ruumis, ilma et seda meelevaldselt takistataks.46 Selles kontekstis võib PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-i 20 koosmõjus §-ga 21 mõista mh kui avaliku võimu omavoli keelu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 13 lg 2) erijuhtu avaliku võimu poolt isiku kinnipidamisel. Olemuselt on tegemist kaitse- või vabadusõigusega, mis tähendab, et avalik võim peab üldjuhul hoiduma selle õiguse põhjendamatust riivest, kuid tal ei ole kohustust tagada isiku võimalikult suurt või optimaalset liikumisvabadust.47 Kommenteeritavas paragrahvis sätestatud isikuvabadus on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus. Paragrahvi lg-s 2 sätestatud seadusereservatsioonide loetelust järeldub, et isikuvabaduse näol pole tegemist pelgalt süüteomenetlusliku kaitsepõhiõigusega, vaid selle kaitseala laieneb ka vabaduse piirangutele nt avaliku korra, laste- ja tervisekaitse eesmärkidel. Seega on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 1 sätestatud isikuvabadus olemuselt neutraalne õigus selle piiramise aluste ja viiside osas.48 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 ja § 21 sätestavad ammendavalt vastavalt vabaduse võtmise lubatud juhud ja viisid, millest tuleneb, et muud intensiivsed isikuvabaduse piirangud on seega keelatud.49 Küll aga jäävad väljapoole kommenteeritava paragrahvi kaitseala meetmed, mis tulenevad teistest PSi sätetest, nagu nt koolikohustus (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 37 lg 1 teine lause) ja kaitseväeteenistuskohustus (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 124 lg 1 ja 3).50

Isikuvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala vajab piiritlemist teiste sarnase sisuga põhiõiguste kaitsealadest. Esiteks, kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabadusõiguse ja § 20 lg-s 1 nimetatud isikuvabaduse kaitsealad võivad esmapilgul kattuda, siis § 20 lg 1 kaitseb ainult kehalis-ruumilist vabadust, olles seega üldise vabadusõiguse täpsemalt määratletud alajuhuks, mille piiramine on allutatud väga rangetele tingimustele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 ja § 21). Seevastu üldine vabadusõigus on lihtsamini piiratav, kujutades endast n-ö turvavõrku neile juhtumitele, mil kitsamad vabadusõigused ei taga isiku kaitset avaliku võimu liigse sekkumise eest.51 Teiseks on just PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 kaitstava põhiõiguse kehalisuse ja ruumilisuse osas sarnane PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 34 sätestatud õigusega vabalt liikuda ja elukohta valida (ingl right of free movement, sks Recht auf Freizügigkeit). Kuigi mõlemal juhul on kaitseala esemeks isiku õigus füüsiliselt ruumis vabalt liikuda, on isikuvabaduse sisuks eelkõige võimalus mingist kohast lahkuda või seda kohta vältida, tagades vabaduse seonduvalt lähte- või sihtkohaga (olles n-ö negatiivne, vältimisõigus).52 Piirangud isiku liikumise soovitud teekonna ja sihtkoha valiku osas on isikuvabaduse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20) kaitsmisel pigem teisejärgulise tähendusega. Seevastu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 34 sätestatud põhiõigus liikumisvabadusele kaitseb esmajoones isiku õigust liikuda mööda soovitud teed või mingisse kohta (seotus liikumisteekonna või sihtkohaga)53, ka seal peatuda ja sinna elama või tööle asuda (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34 alt 2; ingl right of establishment, sks Niederlassungsfreiheit). Niisiis on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 34 sätestatud põhiõigus sisult konstitutiivne ja osaliselt ka püsivamale viibimisele suunatud. Kuigi piirangud võivad faktiliselt riivata mõlema nimetatud põhiõiguse kaitseala, eeldab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse riive isiku füüsilise vabaduse piiramist sel määral, et tal ei ole võimalik omatahtsi lahkuda teatud kohast, samas kui liikumisvabaduse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34 tähenduses riiveks piisab vaid takistusest teatud kohta jõudmisel, kuigi kõikidesse teistesse kohtadesse liikumine on tal põhimõtteliselt võimalik.54 Isikuvabaduse eristamist liikumisvabadusest ilmestavad näited tõkenditest kriminaalmenetluses: kui vahistamine (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130) on kahtlemata isikuvabaduse võtmine, samas kui elukohast lahkumise keeld (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 128), kautsjoni kohaldamine (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 135) ja elektrooniline valve (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 1371) on isikuvabaduse kergemad piirangud, siis viibimiskeelu (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 1402) ja ajutise lähenemiskeelu (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 1411) kohaldamisega kaasneb pigem liikumisvabaduse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34) riive.55 Vahetegu isikuvabaduse kommenteeritava paragrahvi ja liikumisvabaduse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34 tähenduses vahel on lisaks mõistelisele selgusele vajalik ka seetõttu, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 ja § 21 seavad isikuvabaduse piiramisele oluliselt kitsamad raamid. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 35 ja 36 sätestatud põhiõigused lahkuda Eestist ja asuda Eestisse hõlmavad vaid n-ö riigipiiri ületamise olukordi, mis võivad teatud juhtudel kattuda ka isikuvabaduse riivega.56 Kui nende õiguste piiramisega ei kaasne aga isiku kinnipidamist, jäävad need meetmed PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 kaitsealast välja. Ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 47 sätestatud rahumeelse kogunemise ja koosoleku pidamise õigusel on puutepunkte isikuvabadusega. Sellegi põhiõiguse teostamine eeldab isiku füüsilist vabadust. Kuid puutumus isikuvabaduse kaitsealaga esineb juhul, kui nt meeleavaldusest osavõtja peetakse kinni või võtavad korrakaitseametnikud sellest osavõtjad „kotti“.57 Seevastu keeld teatud kohas koosolekut pidada (KorS (Korrakaitseseadus) §-d 63, 69 ja 73) või teesulg meeleavalduse toimumise asukohta pääsemise takistamiseks (KorS (Korrakaitseseadus) § 73 lg 4 koosmõjus § 78 lg-ga 3) ei riiva isikuvabadust, kui isikul säilib võimalus lahkuda mujale.58

Eesti riigiõiguses seni valitseva arvamuse kohaselt ei ole õigus isikupuutumatusele iseseisev põhiõigus isikuvabaduse kõrval, vaid pigem selle turvalisuse aspekti rõhutav täiend, nagu seda mõistab EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 kontekstis – kaitse riigi sekkumise eest. See järeldus põhineb oletusel, et mõiste „isikupuutumatus“ on üle võetud EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ingliskeelse mõiste „security“ ja prantsuskeelse termini „sûrété“ eestikeelse vastena.59 Eespool (komm.-des (kommentaar) 1–3) esitatud ajalooline tagasivaade siiski seda teooriat ei toeta. Isikupuutumatus on juba Eesti esimestes põhiseadustes sisaldunud põhiõiguste kataloogide loomisest saadik olnud kasutusel iseseisva õigusmõistena ja selle tähendus on vaid osaliselt kattunud isikuvabaduse mõistega kommenteeritava paragrahvi lg 1 tähenduses kui põhimõtteline üldine eeldatav immuniteet kriminaalmenetluse eest. Ka Põhiseaduse Assamblee töö käigus leiti, et isiku füüsiline jälitamine on hõlmatud isikuvabaduse piiramisest.60 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 (ja § 21 lg 1) lõplikus redaktsioonis, millega sätestati kõrgendatud kaitse otsesõnu vaid vabaduse võtmise (mitte piiramise) eest, on see (ebaõigelt mõistetud) seos ja järjepidevus kaotsi läinud. Teisalt ei lase sõjaeelsetes PSides kasutatud mõiste „isikupuutumatus“ tähendus eristada seda üheselt „isikuvabadusest“, mis oli samuti esimesega hõlmatud – nimelt kasutas ajalooline põhiseadusandja isikupuutumatust üldmõistena kõigi süüteomenetluslike põhiõiguste jaoks.61 Seega on isikupuutumatuse tähendus õigusajalooliselt vähemalt ambivalentne.

Seevastu Soome PS § 7 lg 1 kasutab mõisteid isikupuutumatus (sm henkilökohtainen koskemattomuus) ning isikuvabadus ja -turvalisus paralleelselt ning võrdväärsetena.62 Seejuures tähistab isikupuutumatus lisaks kehalisele puutumatusele ka teatud eraelu kaitse aspekte, st isiku psüühilist puutumatust.63 Niisiis räägib see võrdlevõiguslik kõrvalepõige sarnase keele ja kultuuriruumiga õigussüsteemi (soomekeelne henkilökohtainen koskemattomuus on olemuselt märksa lähedasem isikupuutumatusele kui prantsuskeelne sûrété) isikupuutumatuse mõiste iseseisva sisustamise kasuks. Samuti tuleb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 tõlgendamisel arvestada põhimõttega, et EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 53 kohaselt sätestab konventsioon ainult inimõiguste kaitse miinimumstandardi64 ning konventsiooni osalistel on riigisiseselt õigus ja teatud juhtudel kohustus näha ette sellest kõrgem kaitse.65 Vastupidiselt ei saa EIÕKist ega EIKi praktikast tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta.66

Valitseva arvamuse kohaselt on põhiõigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele kaitstud küll ammendavalt PSi teistes sätetes – esmajoones õigusega elule (§ 16), piinamiskeelu ja keeluga allutada isikuid nõusolekuta teaduslik-meditsiinilistele katsetele (§ 18) ja õigusega eraelu puutumatusele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26), n-ö lünga täitjana ka üldise vabadusõigusega (§ 19).67 Seevastu PSi juriidilise ekspertiisi käigus leiti, et põhiõigus kehalisele puutumatusele on PSis tagatud lünklikult ja ebapiisavalt.68 Ka erialakirjanduses on tõstatatud küsimus, kas PSi regulatsioon on aktuaalsete ühiskondlike debattide kontekstis kehalise enesemääramise osas piisav ja kas see seostub ka kommenteeritavas paragrahvis sätestatud isikupuutumatusega.69 Eeltoodust järeldub, et isikupuutumatuse tühjaks tõlgendamine pelgalt oletatava seose põhjal EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 sätestatud turvalisusega kui vabaduse kaitse pelgalt verbaalse rõhutusega ei pruugi olla põhjendatud. Samuti tuleb arvestada konventsiooni inimõiguste lühema ja osaliselt vähem diferentseeritud kataloogiga, mistõttu võib EIKi praktika mehhaaniline ülevõtmine Eesti PSi tõlgendamisel olla üksikjuhul eksitav.

Isikupuutumatus võib omada kommenteeritava paragrahvi kontekstis iseseisvat tähendust, hõlmates nii isiku kehalist kui ka vaimset puutumatust osas, milles see ei ole kaitstud muude spetsiifilisemate sätetega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 16, 18, 26, aga ka 28 lg 1, 40 ja 41).70 Sellele näib viitavat ka Riigikohtu senine õiguspraktika.71 Samas ei nähtu asjassepuutuvatest kohtulahenditest üksikasjalikumat põhistust, miks tuginetakse isiku kehalise puutumatuse kaitsmisel just PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 1 sätestatud isikupuutumatusele. Tõenäolist on enamasti tegu olnud pigem pragmaatilise lähenemisega, kus selge aluse puudumisel on kinni haaratud keeleliselt kõige lähemast sättest. Ka ei olnud küsimus isikupuutumatuse sisustamisest nendes kohtuasjades õigusliku vaidluse põhiline ese, vaid ennekõike obiter dicta vormis sedastatu. Seetõttu ei saa üksnes mainitud kohtupraktika põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi õigusteooriast lahknevate arvamuste kohta. Küll aga võib nentida, et seda sätet on võimalik tõlgendada ka sisuliselt kehalise (või teatud juhtudel isegi ka psüühilise) puutumatuse kaitse normina.72

Väide, et vaimne ja füüsiline enesemääramine ei sobitu füüsilist vabadust tagavasse PSi paragrahvi73, pole samuti ülearu selge. PSi väljatöötamise materjalist nähtub, et PA vähemalt teadlikult ei soovinud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-i 20 kaitsealas piirduda üksnes habeas corpus õigustega, samuti ei lähtutud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 sõnastamisel ainuüksi EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 sõnastusest. Pigem jääb PA protokolle lugedes mulje mõningasest kiirustamisest ja pealiskaudsusest, kuna ajaline surve ja peamised poliitilised vaidlused nt Vabariigi Presidendi valimiskorra, kodakondsuse jms üldhuvitavate küsimuste üle kippusid mõttevahetusi põhiõiguste teemal jätma kohati vaeslapse ossa. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 26 ja 27 sätestatud era- ja perekonnaelu põhiõiguse kaitse eesmärk võib teatud juhtudel sattuda kollisiooni isiku kehalise (ja vaimse puutumatuse) tagamisega. Võimalik näide sellise konflikti kohta nende põhiõiguste vahel on perevägivalla juhtumid, kus eraelu ja perekonna põhiõiguse kaitsmisele tuginedes võidakse kannatanu jätta vajaliku abita tema kehalise ja vaimse puutumatuse tagamisel kolmikmõju kontekstis. Sellised ebajärjekindlused või sisemised vastuolud PSi sätetes ja konkurents erinevate põhiõiguste vahel on paratamatu ega välista iseenesest isikupuutumatuse kui iseseisva põhiõiguse tunnistamist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 kontekstis. Pigem tekib küsimus, miks tuleks taluda sellist lünka põhiõiguste kaitses või otsida selle täidet sätete alt, mis otsesõnu ei seostu isikupuutumatuse kaitsega.74

Lisaks tuleb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 tõlgendamisel silmas pidada, et nähtuvalt sama paragrahvi lg 2 hõlmab isikuvabaduse kaitseala vabaduse võtmist lisaks kriminaalmenetluslikele ka meditsiinilistel ja tsiviilõiguslikel alustel. Ei ole välistatud, et vabaduse võtmine meditsiinilistel eesmärkidel võib oma intensiivsuselt ületada selle võtmist isiku vahistamiseks või vangistamiseks.75 Nt paigutamine raviks psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda võib samaaegselt võtta isiku vabaduse kui ka riivata oluliselt tema isikupuutumatust kehalise ja vaimse enesemääramise tähenduses, eriti ohjeldamismeetmete ja medikamentoosse ravi määramise korral. Ka olukorras kui kinnipeetavale kohaldatakse otseseid sunnimeetmeid, nagu isiku läbivaatus või käeraudade asetamine76, võivad nende põhiõiguste kaitsealad samaaegselt kohalduda. Seega pole nende põhiõiguste sätestamine ühe paragrahvi samas lõikes päris juhuslik.77 Pigem tuleks eelistada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 perekonna- ja eraelu ning isikupuutumatuse kommenteeritava paragrahvi tähenduses kaitseala selgemat piiritlemist, jättes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 tagada peamiselt teabe valitsemise ja kogumisega, samuti kontaktipidamisega seonduvad õigused ning PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 kaitsta välise aktiivse sekkumise eest kehalisse ning vaimsesse terviklikkusse. Seejuures tuleneb üksnes eluliste asjaolude kattumisest, et nt isiku läbivaatusega võidakse riivata samaaegselt mõlemaid põhiõigusi – ühelt poolt isiku kehalist puutumatust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1) kinnihoidmise, tema kehalisse lähedussfääri tungimise, eriti seonduvalt nt kehaõõnsuste läbiotsimisega ja teiselt poolt eraelu puutumatust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26) teabe kogumisega isiku tervisliku seisundi, eluviisi, vallatavate asjade jms kohta.

Üks kaalukamaid vastuväiteid isikupuutumatuse iseseisva õigusena sisustavale tõlgendusele on süstemaatiline argument. Nimelt leitakse, et kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 ei sisalda erinevalt isikuvabadusest eraldi piiriklauslit isikupuutumatuse jaoks, oleks nimetatud õigus ebaproportsionaalselt tugevamini kaitstud kui isiku füüsiline vabadus. Nõnda ulatuslik kaitse saaks aga olla põhjendatud ainult üksikutel erandjuhtudel (nt raseduse katkestamine).78 Selline range kaitse võib muuta praktiliselt raskendatuks või võimatuks teatud kergemad tahtevastased sekkumised isiku kehalisse ja vaimsesse puutumatusse (nt isiku läbiotsimine või läbivaatus, vaktsineerimine jms). Kokkuvõttes viitavat PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 ülesehitus tervikuna koos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-ga 21 sellele, et isikupuutumatusel ei saa võrreldes isikuvabadusega olla iseseisvat tähendust.

Toodud süsteemiargumendi vastu võib rääkida aga asjaolu, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 sätestab piiriklausli (ja ka § 21 garantiid) üksnes vabaduse võtmisele kui füüsilise vabaduse kõige intensiivsemale riivele. Seevastu muud, kergemad füüsilise vabaduse piiramise juhud on järelikult vähemalt esmapilgul samuti ilma vastava piiriklauslita, olles sarnaselt isikupuutumatuse piiramisega kaitstud rangemalt kui isikuvabaduse võtmine, mis aga ei tundu loogiline. Siinkohal tundub ebarahuldav ka lahendus, et muud vabaduse piirangud, mis ei kvalifitseeru vabaduse võtmiseks, on kaetud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-de 34 ja 35 kaitsealadega ja neid saab piirata vastavalt neis sätetes toodud piiriklauslitele.79 Nt tunnistaja ülekuulamine menetleja juures ei ole käsitatav vabaduse võtmisena ega ka liikumisvabaduse piiranguna, kuna see riive on ajaliselt üsna piiratud, kuid on suunatud isiku ülekuulamispaigast lahkumise, mitte teatud kohta (nt kodu, välisriik – PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34–35) jõudmise takistamisele (vt ka komm. (kommentaar) 9). Pigem võib olla tegemist olukorraga, kus ajalooline seadusandja ei ole mõelnud regulatsiooni lõpuni ning on konventsiooni ülevõtmisel PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-sse 2 unustatud esimese lõike muud juhtumid peale vabaduse võtmise. Lähtuvalt põhiõiguste tõhusa kaitse põhimõttest võib olla iseenesest vaieldav, kas sellisel juhul saab eelnevast teha hoopis vastupidise järelduse ja nentida, et kõik kergemad isikuvabaduse piiramise juhtumid – ja sel juhul ka isikupuutumatuse piirangud – on jäetud seadusandjale (vaikiva/kirjutamata) lihtseaduse reservatsiooniga üsna vabalt sisustada.80 Selle kasuks võib rääkida mh asjaolu, et absoluutne kaitse füüsilise ja vaimse puutumatuse raskemate riivete eest on tagatud juba PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dega 18 ja 40–41. Kindlasti ei ole aga välistatud, et isikupuutumatuse piirangud ja riivete lubatavus võivad tuleneda kaalumisel teiste PSis sätestatud põhiõiguste (nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 16, 28), põhimõtete ja õigushüvedega (eelkõige õiguskorra ja rahvatervise kaitse).81 Nii võib isiku enda või teise isiku elu ja tervise, samuti õigusemõistmise kaitsmise vajadus kaaluda üles tema isikupuutumatuse riive nt läbivaatusel või ohjeldamisvahendite kohaldamisel. Ka vaktsineerimise puhul võib põhjendatud juhtudel rahvatervise kaitse osutuda kaalukamaks sellega kaasneva isikupuutumatuse riivest, eriti kui võimalik ainuke alternatiiv sellise eesmärgi saavutamisel oleks isikult vabaduse võtmine lähtuvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 piiriklauslist. Millised menetluslikud standardid neile piirangute kohaldamisele lähtuvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 14 ja 15 sätestatust kohalduvad, on järgmine tõsine küsimus. Kui aga eeldada, et isikupuutumatuse piirangute igakordseks kohaldamiseks oleks vaja nt kohtu luba, oleks nende eelduste tagamine praktikas aga tihti ilmselt ülimalt raske, kui mitte võimatu. Sellisel juhul tuleks ikkagi eelistada ülaltoodule vastupidist süstemaatilist tõlgendust, mille kohaselt kohaldub ka isikupuutumatusele üldjuhul lihtseaduse reservatsioon. Kokkuvõtvalt võib sedastada, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 1 sätestatud isikupuutumatuse sisustamine isiku füüsilist ja vaimset enesemääramist kaitsva normina ei ole iseenesest välistatud. See eeldab aga ülal näitlikustatud võimalike piiritlemis- ja kohaldamisprobleemide sisulist lahendamist nii õigusteaduses kui ka -praktikas. Seda nõuab ka õigusselguse põhimõte.

Isikuvabaduse ja -puutumatuse isikuline kaitseala hõlmab kõiki füüsilisi isikuid (igaühe põhiõigus), kuna juriidilisele isikule kui õiguslikule fiktsioonile need õigused ei laiene kehalisuse puudumise tõttu.82 Sellega erineb see nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34 sätestatud liikumisvabadusest, mis on tagatud Eesti kodanikele ja seaduslikult Eestis viibivatele välismaalastele, ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg-s 3 sätestatud õigusest asuda Eestisse, mis on garanteeritud ainult eestlastele. Küll aga annab kommenteeritava sätte teine lõige aluse teatud rühmatunnuse (nt alaealised ja välismaalased) põhjal isikuvabaduse võtmiseks, kui esinevad ka muud tingimused (oht endale või teistele). PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 adressaatideks on kõik avaliku võimu organid sõltumata sellest, kas neil on seaduse alusel pädevus isikuvabaduse ja -puutumatuse piiramiseks. Samuti tuleb riigil põhiõiguste kolmikmõju tõttu tagada isikuvabadus teistest eraisikutest lähtuvate rünnete vastu. Kuna isikuvabadus on oluline õigushüve, tuleb seda kaitsta nii kohtulikult83 (vt ka komm. (kommentaar) 17) kui karistusõiguslikult.84 KarSis on sätestatud mitu kuriteokoosseisu, mis kaitsevad mh isikuvabadust – nt inimsusvastane kuritegu (§ 89), tsiviilelanikevastane rünne (§ 97), kaitstud isiku vastane rünne (§ 102), piraatlus (§ 110), terve isikuvastaste süütegude peatüki (9. ptk) vabadusevastaste süütegude jagu (6. jagu), väljapressimine (§ 214), menetlust tagava toimingu ebaseaduslik kohaldamine (§ 313). Isikupuutumatuse kaitset seksuaalse enesemääramise tähenduses teenib mh KarS (Karistusseadustik) 9. ptk 7. jagu.85

Riigil lasub ka eriline kohustus tagada avaliku võimu organite, aga samuti muu riigi avaliku võimu esindajate isikuvabaduse vastaste rünnete kriminaliseerimine süütegudena ja nende tõhus menetlemine üksikjuhtumitel.86

B. Vabaduse võtmine ja muud riived

Vabadust, ka isiku füüsilist vabadust kui üsna abstraktset konstrukti on käepärasem või ka piltlikum määratleda negatiivselt, s.o vabadusevõtmise ja selle piiramise kaudu.87 Nende piiripealsed olukorrad näitavad omakorda kätte isikuvabaduse (ja mõnel juhul ka isikupuutumatuse) kaitseala raamid.88 Kommenteeritava paragrahvi seisukohalt on kõige olulisem vabaduse võtmise (ingl deprivation of liberty, pr privation de liberté, sks Freiheitsentziehung) kui vabadusetuse olukorra määratlemine, kuna nimelt sellele kohalduvad nii lg-s 2 sätestatud piiriklauslid kui ka enamasti PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 21 sätestatud menetluslikud tagatised. Tüüpilised näited vabaduse võtmise kohta laiemas tähenduses on karistusõiguslikest õigusjärelmitest vangistus (KarS (Karistusseadustik) § 45) ja arest (KarS (Karistusseadustik) § 48), süüteomenetluslikest tõkenditest vahistamise eri vormid (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130, § 3951, § 447 ja 499), aga samuti isiku (kahtlustatavana) kinnipidamine (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 44, KorS (Korrakaitseseadus) § 46, KKS (Kaitseväe korralduse seadus) § 55, VRKS (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) § 361 jj) ning haldussunnimeetmetest joobeseisundis isiku kainenema toimetamine (KorS (Korrakaitseseadus) § 42 lg 1). Lisaks neile on vabaduse võtmisena käsitletavad ka isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi (PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 jj), statsionaarne psühhiaatriline sundravi (PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 17, KarS (Karistusseadustik) § 86), statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis koos kahtlustatava sundpaigutamisega raviasutusse (PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 15 ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 102), täisealise isiku nõusolekuta hooldamine (SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 105 jj), kinnisesse lasteasutusse paigutamine (SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 1301 jj), nakkushaige tahtest olenematu ravi (NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 4), esialgse õiguskaitse rakendamine isiku kinnisesse asutusse paigutamisega (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 534), välismaalase väljasaatmise sundtäitmine (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 73) ja väljasaadetava kinnipidamiskeskusse paigutamine (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 23).89 Seega on vabaduse võtmise aluste palett parlamendiseadustes märksa kirjum kui pelgalt karistusõigusliku sunni tähenduses. Just avaliku võimu sekkumine isikuvabadusse meditsiinilistel, rahvatervise, alaealise, avaliku korra ja julgeoleku kaitse eesmärkidel sisaldab endas mitut piiripealset juhtumit (nt SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 455 – asendushooldusteenus alaealisele, SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 107 − täisealise isiku eraldamine), mille puhul pole selge, kas tegu on vabaduse võtmise, selle piiramise või hoopis liikumisvabaduse piiramisega. Sellistel puhkudel tuleb meetme olemus kindlaks teha iga kord lähtuvalt komm.-s (kommentaar) 18 jj esitatud kriteeriumitest. Vabaduse võtmise ja piiramise vahetegu on oluline samuti piirangutele allutatud isiku õiguste ja piirangute kohaldajate, s.o põhiõiguse adressaatide õigusliku pädevuse seisukohalt. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaoluga, et tihti otsustab vähemalt esmaste piirangute kohaldamise üle mitte avalik võim, vaid eraisik (arst, psühhiaater, hoolekande- või turvaettevõtja).90 Lisaks on vastava põhiõiguse kandjateks sageli isikud (nt alaealised, vaimuhaiged, välismaalased), kes ei saa pahatihti ise enda vabadusõigust tõhusalt kaitsta, mis muudab nende olukorra veelgi haavatavamaks. Seetõttu langeb selliste isikute isikuvabaduse tagamisel ebaproportsionaalselt suur koormus õiguskantslerile, samas kui kohtuvõimu sekkumine on olnud pigem tagasihoidlik.91 Teisest küljest on tegemist ka delikaatsete ja paindlikkust nõudvate juhtumitega, mille puhul üksnes või eelkõige isikuvabadusest lähtuvad kaalutlused võivad ohtu seada nii inimese enda kui ka teiste elu ja tervise. Siiski on viimasel aastakümnel isiku vabaduse võtmine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 alustel saanud Riigikohtu praktikas üha enam tähelepanu (vt allpool lg 2 p-de 4 ja 5 komm. (kommentaar)).

Kuivõrd Eesti õiguspraktikas puudub seni vabaduse võtmise laiem määratlus ning puuduvad seda muudest vabaduse piiramise juhtudest piiritlevad üksikasjalikud kriteeriumid, tuleb vabaduse võtmise mõiste avamisel lähtuda peamiselt EIKi lahendites sedastatust. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on seisukohal, et vabaduse võtmist tuleb hinnata eelkõige lähtuvalt puudutatud isiku olukorrast, arvestades konkreetsel juhul kohaldatud meetme liiki, kestust, mõju ja kohaldamise viisi. Vabaduse võtmist eristab selle piiramisest esmajoones meetme kestus ja intensiivsus, mitte niivõrd selle olemus või sisu.92 Peamised objektiivsed tegurid, mis viitavad nimelt vabaduse võtmisele, seisnevad isiku kinnipidamises piiratud ruumis ja seda arvestatava aja jooksul.93 Subjektiivselt iseloomustab vabaduse võtmist vastava meetme toimetamine isiku tahte vastaselt või tema nõusolekuta.94 Isiku nõusolek saab olla vabaduse võtmist välistavaks asjaoluks ainult siis, kui tema otsustus on tehtud täieliku teabe alusel enda olukorrast ning otsustus- ja teovõime juures, samuti ilma välise surve ja mõjutamiseta ning ta pole ka sellest nõusolekust loobunud.95 Need kriteeriumid on siiski liialt kasuistlikud ja laialivalguvad ega hõlma juhtumeid, kui isiku tahe pole selgelt tuvastatav, nagu nt alaealiste, vaimuhaigete jt puhul. Pigem tuleb täpseimaks subjektiivseks tunnuseks lugeda meetme kohaldamist sõltumata puudutatud isiku tahtest, nagu on selle tabavalt sõnastanud Eesti seadusandja PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) §-des 11 jj.96

Ülal loetletud kriteeriumitel on EIKi õiguspraktikas erinev kaal, mis sõltub tervikvaatest kohtuasja asjaoludele. Näiteks meetme kestusel ei ole EIKi hinnangul määravat tähtsust selles, kas pidada seda vabaduse võtmiseks. Ka menetlustoiming, mille kestus ei ületa poolt tundi (stop and search terrorivastase seaduse alusel – isikutel võetud vabadus liikuda, kohustus peatuda ja alluda läbiotsimisele, keeldumise korral kinnipidamise ja kriminaalmenetluse oht)97, mõnda tundi (isiku viimine riikliku julgeoleku ministeeriumi, kusjuures teda ei paigutatud kongi ega ohjeldatud muul moel, v.a faktiline keeld lahkuda hoonest mitme tunni jooksul)98 või viit tundi (kinnipidamine ja ülekuulamine politseijaoskonnas)99, võib teatud tingimustel osutuda vabaduse võtmiseks EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 tähenduses.100 EIKi sellise tõlgenduse automaatne ülevõtmine meie PSi võib aga PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 kontekstis viia nimetatud põhiõiguse kaitseala liigsele laiendamisele ja seega kaitse enda devalveerumisele, kuna hägustub piir vabaduse võtmise ning selle piiramise vahel.101 Sellised lahendid võivad olla põhjendatud EIKi positsioonist lähtuvalt, kuivõrd EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 kaitseb ainult vabaduse võtmise eest ja mitu ENi liikmesriiki ei ole ratifitseerinud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) 4. lisaprotokolli102 ning paljud viidatud kohtulahendid on tehtud autoritaarse valitsemissüsteemiga liikmesriikide kohta, kelle puhul juba põgus kokkupuude julgeolekuasutustega võib tähendada otsest ohtu isiku vabadusele, elule ja tervisele. Seevastu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 kontekstis peaks väga lühiajalise vabaduse võtmise tunnustamiseks olema tuvastatav äärmuslik psüühiline surve või vahetu sunni kasutamine, millega võivad kaasneda ka võimalikud ründed nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 16 ja 18 kaitstud põhiõiguste vastu. Piiripealsetes olukordades tuleks hinnata neutraalse keskmise kõrvaltvaataja pilguga, kas konkreetsel isikul oli alust pidada vabaduse kaotust püsivaks. Muudel juhtudel tuleks sedastada üksnes isikuvabaduse piiramine, mitte vabaduse võtmine.103 Vabaduse võtmise ja isikuvabaduse piiramise eristamisel ei ole abiks ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg-s 2 märgitud tähtaeg (48 tundi), kuivõrd see eristab ainult vabaduse võtmise erinevaid vorme – lühiajalist kinnipidamist ja pikaajalist vabaduse võtmist (vahistamine on sobiv mõiste vaid süüteomenetluse kontekstis) kohtu loal – lähtuvalt nende kestusest ja legitimatsioonist.

Ka suletus teatud ruumi või alale ei pruugi EIKi hinnangul olla otsustav kriteerium vabaduse võtmise tuvastamiseks, kui isikutel puudub vaatamata otseselt füüsiliselt piiramata ja avalikule kohale ilmselgelt võimalus omatahtsi avaliku võimu esindaja juurest või teatud territooriumilt lahkuda.104 Kinnipidamise kohaks võib olla nii kinnipidamisasutus, politseijaoskond, väljasaatmiskeskus, lennujaam või selle transiittsoon105, sadamahoone106, haigla, hooldekodu, alaealiste järelevalve asutus, staadion, kirik, garaaž, isiku kodu107 kui ka isegi mootorsõiduk108. Saksa põhiõiguste dogmaatikas loetakse ka tehniliste vahendite kasutamist üheks tunnuseks, mis viitab just vabaduse võtmisele.109 Samuti tuleb laialt tõlgendada sunni kohaldamist, kuna mitte üksnes käerauad, trellid, müürid ja lukustatud uksed, vaid ka (konkludentne) psüühiline sund, mis ei pea avalduma isegi selgelt verbaalsel kujul, võib omada mõju isiku vabadusetahte murdmisel.110 Isikuvabadust piirava meetme eesmärk pole kaalukas asjaolu hinnangu andmisel, kas tegu on vabaduse võtmisega.111 Samas leidis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus), et õigusbüroo läbiotsimisega võib selle meetme olemusest tulenevalt kaasneda isiku liikumisvabaduse piiramine, mitte aga isikuvabaduse võtmine.112 Eesti põhiõiguste kontekstis tuleks sellisel juhul sedastada, et tegu on isikuvabaduse muu riivega PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 tähenduses. Riiki ebaseaduslikult sisenenud isiku viibimist maismaapiiri transiittsooni piiratud alal on EIK113 (Euroopa Inimõiguste Kohus) ja EK114 (Euroopa Kohus) hinnanud erinevalt, lähtuvalt sellest, kas isik on sinna sisenenud vabatahtlikult, kas tal on realistlik võimalus sealt vähemalt ühes suunas (nt kolmandasse riiki) lahkuda, kartmata selle eest kohaldatavaid võimalikke sanktsioone ja varjupaigataotleja rahvusvahelisest kaitsest ilmajäämist, samuti ka sellest, kui suur oli isiku liikumisvabadus tsooni sees.

Vabaduse võtmisega ei ole tegu siis, kui isiku kinnipidamise tingimusi karmistatakse (nt vanglas kinnipeetava suhtes üksikvangistuse või kartseri kohaldamine)115, muudetakse kinnipidamise eesmärki116 või kui isikut ei viida vaatamata tema taotlusele üle teise, kergema režiimiga psühhiaatriahaiglasse117, sest loetletud juhtudel ei ole muutused isikuvabaduse piirangutes olulised. Küll aga võib üksikvangistuse, nagu nt kartserisse paigutamine distsiplinaarkaristusena VangS (Vangistusseadus) § 63 lg 1 p 4 alusel kuni 45 päevaks, pikaajalise kohaldamisega kaasneda PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-de 18 ja 28 ning EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 3 ülemäärane riive.118 Kui pädev asutus jätab kohtumääruse, millega vahistamine asendati koduarestiga, täitmata, võib see olla isikuvabaduse võtmine EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 tähenduses.119 Riigikohus on leidnud, et isiku sundtoomine uurimisasutusse on vabaduse võtmine, kui sellega kaasneb tema arestimaja lukustatud kambrisse paigutamine ligi 17 tunniks, millest kinnipeetu peab viibima ligi 10 tundi aheldatuna käeraudadega voodi külge.120 Karistusõiguse kontekstis on erialakirjanduses märgitud KarS (Karistusseadustik) §-s 136 sätestatud süüteokoosseisu tõlgendades, et vabaduse võtmise võib moodustada ka ohjeldamine ainete, st ravimite manustamisega, kui inimene ei suuda ravimi mõjul liikuda, nt jäädes unerohu tõttu magama või kaotades anesteetikumi tõttu teadvuse.121 Sellist tõlgendust ei saa välistada ka kommenteeritavas paragrahvis sätestatud isikuvabaduse võtmise üle otsustamisel nt olukorras, kus tegemist on isiku allutamisega tema tahtest olenematule ravile. Küll aga peavad ka muud asjaolud – isiku tahte või nõusoleku puudumine, meetme eesmärk ja kestus, aine omadused (toksilisus) jms − viitama soovile võtta isikult vabadus nii, nagu see toimuks füüsilise või vaimse sunni rakendamisega. Nt isikule elu ja tervist päästva ravivõtte või -teenuse osutamist akuutsel juhul ei saa kindlasti lugeda isiku vabaduse võtmiseks. Seevastu isiku vastupanu murdmise korral võib kõne alla tulla vabaduse võtmine ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 tähenduses. Üks lisatunnus, mida erialakirjanduses ega õiguspraktikas vabaduse võtmisega seoses enamasti ei mainita, kuid mis võib viidata just isikuvabaduse raskeimale riivele, on sellega kaasnev soovitud sotsiaalsete kontaktide keelamine või oluline piiramine.122 Sellega omakorda võib kaasneda kinnipeetud isiku stigmatiseerimine ühiskonnas.123

Isikuvabaduse ja -puutumatuse piiramise täiendav alus tuleneb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 130, mis reguleerib isikute õiguste ja vabaduste piiramist erakorralise või sõjaseisukorra ajal. Seaduste tasandil täpsustavad nimetatud normi ErSS (Erakorralise seisukorra seadus) § 4 lg 1 p 2 ja SRKS § 5 lg 2 p 2. Nimetatud alus ei laiene siiski kommenteeritava paragrahvi lg-s 3 sätestatud võlavangistuse keelule. Ka erakorralise ja sõjaseisukorra ajal säilib kinnipeetul või isikul tema kehalise ja vaimse puutumatuse riive korral õigus pöörduda kohtusse, samuti kaitse piinamise, julma või väärikust alandava kohtlemise ning seaduses sätestamata karistuse mõistmise ja elu meelevaldse võtmise eest (ErSS (Erakorralise seisukorra seadus) § 4 lg-d 2 ja 4, SRKS § 5 lg 1 esimene lause koos PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 130 teise lausega).

III. Vabaduse võtmise eeldused ja eesmärgid (lg 2)

A. Seaduses sätestatud juht, kord ning muud üldised tingimused

Kommenteeritava paragrahvi lg-s 2 esitatud vabaduse võtmise aluste loetelu on erinevalt esimesest lõikest ilmselgelt üle võetud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-st 1, kuigi tekstid erinevad teineteisest osaliselt.124 Ainult nendes loeteludes märgitud juhtudel võib seadusandja lubada vabaduse võtmist.125 Nimetatud üksikasjalikud piiriklauslid ei ole otsekohaldatavad kohtule, saati täidesaatva võimu organitele, et piirata isikuvabadust.126 Konkreetsed juhud peavad selleks olema sätestatud parlamendiseadusega, kusjuures seadusandja võib jätta mõned PSis või konventsioonis võimaldatud juhtumid ka sätestamata, tagades isikuvabaduse kõrgema kaitse. Kuigi isikuvabadus ei ole absoluutne põhiõigus, on vabaduse võtmine muudel kui kommenteeritava paragrahvi lg-s 2 sätestatud alustel õigusvastane.127 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et välistatud ei ole olukord, kui isiku vabadus võib olla võetud samaaegselt mitmel EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-des a)–f) märgitud eesmärgil.128

Seaduses sätestatud juht tähendab isikult vabaduse võtmise aluseid, mis on parlamendiseadusega kehtestatud ja mis võivad hõlmata üksnes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 loetletud eesmärke. Seejuures ei pea seadusandja neid võimalusi ammendavalt kasutama. Nõutav on ka isikuvabaduse võtmise põhjendatus konkreetsel juhul, st et isikult vabaduse võtmine ei tohi olla meelevaldne. Isegi kui on järgitud õigusnorme, võib vabaduse võtmine olla EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 tähenduses meelevaldne (ingl arbitrary), kui see on tehtud pahauskselt või pettusega.129 Kohtu kontroll isikuvabaduse võtmise aluse esinemise üle peab jätkuma ka vabaduse võtmise kestel, sest vabadusekaotuse alus võib aja jooksul olla ära langenud130 või selle kaal aja jooksul vähenenud.131 Arvestades isikuvabaduse kaalu, peaks aga vabaduse võtmine olema igal juhul viimane abinõu (ld ultima ratio), kui isikuvabaduse või muude põhiõiguste vähem intensiivse piiramisega ei ole lg 2 piiriklauslites sätestatud eesmärke võimalik saavutada. See ei tohi õigusriigis olla kunagi lihtsalt käepärane vahend nendele sihtidele jõudmiseks.

Seadusega sätestatud korra all peetakse silmas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 21 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-tes 2–4 sätestatud vabaduse võtmise menetluslikke tagatisi, aga ka nt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dest 13, 14, 15, 22 ja 24 (ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-st 6) tulenevaid õigusi ja põhimõtteid, mis peavad olema samuti parlamendiseadusega üksikasjalikult reguleeritud (§ 21 komm.-d (kommentaar)). Selle keskseks sisuliseks elemendiks on eelkõige kohtu eelnev otsustus isikult vabaduse võtmise kohta või viivitamatu kohtulik järelkontroll vabaduse võtmise üle, kui meetme olemusest tulenevalt ei ole kohtu eelneva loa andmine võimalik. Kuigi kohtulik otsustuspädevus vabaduse võtmisel peab ühelt poolt tagama puudutatud isiku õiguste kaitse erapooletu ja sõltumatu organi poolt, legitimeerib see ühtlasi avaliku võimu sunni kohaldamist üksikjuhtumil.132

Eesti õiguspraktikas on korduvalt leitud, et lisaks ülal märgitud juhtudele ja korrale peab vabaduse võtmine olema ka proportsionaalne ja seda eelkõige vabaduse võtmise aluseks oleva juhu ja ajalise kestuse vastavuse kontekstis.133 Seejuures on tuginetud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-le 11, mille kohaselt peavad vabaduse piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Samasisulisele kontrollile allutatakse ka konventsioonis sätestatud isikuvabaduse piirangute kestus ja intensiivsus.134

B. Süüdimõistva kohtuotsuse ja kohtu poolt määratud aresti täitmine

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1 annab esiteks võimaluse isiku vabaduse võtmiseks süüdimõistva kohtuotsuse ja kohtu poolt määratud aresti täitmiseks. Samasugune alus on sätestatud ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-s a) – seaduslik kinnipidamine pädeva kohtu süüdimõistva otsuse alusel –, mis on kohandatuna kommenteeritavasse paragrahvi üle võetud. Süüdimõistva kohtuotsuse ja kohtu poolt määratud aresti täitmise all peetakse eelkõige silmas vabaduskaotuslikke karistusi ehk vangistust ja aresti.135 Vangistus on kuriteo eest kohaldatav karistus (KarS (Karistusseadustik) § 45) ja arest väärteo eest kohaldatav karistus (KarS (Karistusseadustik) § 48). Süüdimõistev kohtuotsus eeldab esiteks isiku süü tuvastamist süüteokoosseisule vastava õigusvastase teo toimepanemisel. Kuna nii vangistus kui ka arest peavad karistusõiguse üldpõhimõtete kohaselt vastama sellele nõudele (KarS (Karistusseadustik) §-d 2 ja 56)136, on kommenteeritava punkti teise alternatiivi vahetegu kehtiva karistusõiguse kontekstis üleliigne. Tegemist on ilmselt PSi väljatöötamise ajal kehtinud haldusõigusrikkumiste õigusega seonduva jäänukiga, mis polnud karistusõiguse üldpõhimõtetega hõlmatud, kuid oli ilmselt vastuolus EIKi praktikaga art 5 lg 1 p a) tõlgendamisel.137 Süüpõhimõte on ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-s a) sätestatud erandi kohaldamise aluseks.138 Mõistet süü tuleb siinkohal tõlgendada kitsendavalt karistusõiguslikus kontekstis, s.o avaliku normatiivse etteheitena, mitte pelgalt tsiviilõigusliku (deliktilise) või moraalse süüna. Samas ei eelda süüdimõistva kohtuotsuse täitmine, et sellest tulenevad muud vabadust piiravad õigusjärelmid peaksid vahetult põhinema isiku süül. Piisab üksnes süüdimõistvast kohtuotsusest. Samas on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) leidnud, et EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p a), mis sisuliselt kattub PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-ga 1, kohaldamisalasse kuuluvad kõik juhud, kus isikult on vabadus võetud seetõttu, et kohus on isiku süüdi mõistnud, olenemata sellest, kas tegemist on kitsalt riigisisese õiguse järgi süüteoga.139 Sisuliselt peaksid seega PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1 kohaldamisalasse kuuluma kõik juhud, kus kohus võtab isikult vabaduse karistamaks teda süüliselt toimepandud teo eest. Selle eesmärk on välistada n-ö etiketipettus, millega püütakse põhiõiguslikest garantiidest taganemist varjata karistusliku mateeria eufemistliku sildistamisega mõne muu õigusvaldkonna või -instituudi alla. Seevastu kohtu määratud arest kohtuistungi korda rikkunud isikule KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 267 lg 1 p 2 esimene alternatiiv, TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 45 lg 4 ja § 266 lg 2 koosmõjus §-ga 47 ning HKMS (Halduskohtumenetluse seadustik) § 77 lg 2 alusel kohaldatakse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 erandist lähtuvalt kui kohtu korralduse täitmist või seadusega sätestatud kohustuse täitmist tagavad meetmed (vt järgmine jaotis).

Teiseks peab süüditunnistamine toimuma pädeva ja sõltumatu kohtu poolt (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 146 tähenduses ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 a)140), mis tähendab, et vabaduskaotuslikku karistust ei saa määrata nt haldusorgan või selles kokku leppida eraõigusliku tehinguga. Erandina sellest põhimõttest on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 124 lg-s 3 teise lause kohaselt kaitseväe- ja ajateenistuses oleva isiku suhtes võimalik täiendavalt piirata tema isikuvabadust sõltumatut kohut kaasamata.141 Nii võimaldab KVTS (Kaitseväeteenistuse seadus) § 171 rahuaja ametikoha asutuse juhil, kaitseväe struktuuriüksuse ülemal või väeliigi ülemal määrata kaitseväelase suhtes distsiplinaararesti kuni 14 päevaks. Selle vabaduskaotusliku karistuse üle toimub ainult seaduslikkuse kontroll halduskohtus (KVTS (Kaitseväeteenistuse seadus) § 173). Kuigi viidatud distsiplinaarmeede võib olla iseenesest kooskõlas PSi regulatsiooniga, võib see siiski osutuda vastuolus olevaks konventsiooni nõuetega.142 Kolmandaks peab süüdimõistev kohtuotsus olema langetatud ausa ja õiglase süüteomenetluse tulemusena (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-d 14–15, 22 ja 24 ning EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 6), mille täpsema korralduse sätestavad kohtumenetluse seadused (VTMS (Väärteomenetluse seadustik) ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik)). Neljandaks peab süüditunnistamine põhinema selgelt määratletud süüteo ja karistuse materiaalõiguslikul kirjeldusel seaduses (vt ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 1 kommentaare).143 Kõik need tingimused peavad välistama isiku meelevaldse karistamise vabaduse võtmisega.

Vangistuse kui kuriteo eest mõistetava tähtajalise karistuse üldised raamid on kehtivas karistusõiguses 30 päevast kuni 20 aastani, samuti on raskeimate kuritegude puhul võimalik mõista eluaegne vangistus (KarS (Karistusseadustik) § 45 lg 1). Alaealisena kuriteo toime pannud isikule on vangistuse ülemmäära kümme aastat (KarS (Karistusseadustik) § 45 lg 2). Täpsed, teole vastavad karistusraamid sätestatakse vastava kuriteokirjelduse (teokoosseisu) juures KarSi eriosas. Väärteo eest mõistetava aresti ülemmäär on 30 päeva täiskasvanu ja 10 päeva alaealise puhul (KarS (Karistusseadustik) § 48). Aresti alammäär on üks päev, mistõttu isiku kinnipidamist alla ühe astronoomilise päeva aresti tähtaja hulka ei arvata.144

Lisaks ülal, komm.-s (kommentaar) 30–31 loetletud eeldustele peab vabadusekaotuse kestus olema proportsionaalne suhestatuna karistamise aluseks oleva süüteoga nii karistusseaduses kui ka konkreetsel juhul.145 Vastasel korral on vabaduse võtmine isegi muude (põhi-)seaduslike eelduste täitmisel ülemäärases osas ikkagi meelevaldne.146 Seejuures on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel üldjuhul suur otsustamisvabadus, kuna karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist.147 Seaduses sätestatud karistused vastavad PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär, võimaldab kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane.148 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) võimaldab seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte KarSi eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel, et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse.149 Riigikohtu suunised150 ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav, karistusraami mahtuv individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. Nii on see iseäranis normide puhul, mis hõlmavad erineva ebaõigussisuga tegusid ja näevad seetõttu ette avara karistusraami.151 Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse PSile vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige.152 Seega peab vangistusega ülemäärane vabaduse võtmine olema niivõrd ilmne, et ebaproportsionaalsust ei õnnestu leevendada ka karistusõiguse üldosa sätteid kohaldades. Seevastu süüteomenetluslikke karistust kergendavad asjaolusid (karistuse vähendamine 1/3 võrra lühimenetluse kohaldamisel) seejuures ei arvestata, kuna selliselt mõistetud karistus ei pruugi vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta ja sellise menetlusliigi kohaldamine ei sõltu ainult süüdistatava tahtest.153

Muude karistuste asendamine vabadusekaotusliku karistuse, s.o vangistuse või arestiga vastavalt KarS (Karistusseadustik) §-de 70 ja 72 kohaselt on samuti käsitatav vabaduse võtmisena süüdimõistva kohtuotsuse alusel.154 Sama on sedastatud õiguspraktikas ka vangistuse kandmata osa täitmisele pööramise kohta, kui vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatud isik ei järgi kontrollnõudeid või talle määratud kohustusi või ei täida näiteks elektroonilise valve tingimusi.155 Karistusseaduses loetletud kontrollnõuete, kohtu määratud kohustuste või elektroonilise valve tingimuste rikkumine ei too süüdimõistetule kaasa täiendavat vabadusekaotust, vaid üksnes talle juba mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Seetõttu ei peeta kohtupraktikas vangistuse täitmisele pööramisega kaasnevat põhiõiguste riivet sama intensiivseks kui isikult esmasel vabaduse võtmisel.156 Ka vangistuse asendamine elektroonilise valvega (KarS (Karistusseadustik) § 691) või raviga statsionaarses vormis (KarS (Karistusseadustik) § 69 lg 7 esimene alternatiiv) teenib kommenteeritavas punktis sätestatud vabaduse võtmise eesmärki.157 Viimase juhu eesmärk kattub osaliselt ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 (EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p e)) eesmärgiga, kuna selle meetme kohaldamise eelduseks on tingimus, et isik on kuriteo toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire ajel. Kuid peamine eesmärk on siiski süüdimõistva kohtuotsuse täitmine, kuivõrd see meede teenib vabadusekaotusega karistatud süüvõimelise isiku taasühiskonnastamise vajadust. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p e) erandid isikuvabadusest on suunatud täiendavalt aga isikutele, kes ei ole süüvõimelised või pole karistatavat tegu toime pannud, kuid on endale ja teistele ohtlikud enda sõltuvuse või vaimse häire tõttu. Kuigi KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg-s 5 sätestatud vabaduse võtmise aluseks on vahistamine, on sellisel juhul piiriklausel ikkagi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 1 p 1, kuna isiku kinnipidamine toimub siis vangistuse, st süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmiseks.158

Kommenteeritava sätte eesmärgil saab vabaduse võtta kõige varem süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest (arest: VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 199 lg 3 ja vangistus: KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 408 lg 2).159 Süüteomenetlusõiguslikud tõkendid (ka KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 41) selle punkti kohaldamisalasse ei mahu.160 Maakohtu otsuse vaidlustamise korral on veel tegemist p-s 3 sätestatud vabaduse võtmise alusega ning puudub alus rääkida süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest.161 Süüdimõistva, kuid jõustumata kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 sätestatud alusel läheks vastuollu süütuse presumptsiooniga (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 1). Ka õigusselguse põhimõte eeldab, et täita saab vaid jõustunud süüdimõistvat otsust, mistõttu on siinkohal vajalik vabaduse võtmise piiriklauslite (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-d 1 ja 3) range eristamine. Vabadusekaotuse alguseks selle sätte tähenduses tuleb lugeda riigisisese õiguse kohaselt vangistuse vahetut täitmisele pööramist, s.o reaalakti, sest jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või selle täitmise tagamiseks antud kohtumäärus annab küll õigusliku aluse isiku vabaduse võtmiseks, kuid vabaduse võtmine kommenteeritava sätte tähenduses algab isiku faktilise kinnipidamisega (mitte nt tagaotsitavaks kuulutamisega KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 140 tähenduses või kinnipidamisprotokolli koostamisest).162 Samuti tuleb ärakantava karistuse mõistmisel ja ebaseadusliku vabaduse võtmise korral makstava õiglase hüvitise PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 25, EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 5, SKHSi ja RVastSi kohasel arvestamisel arvesse võtta isiku vabadusekaotuse kogu kestust, sõltumata selle eesmärgist.163 Täitmisele pööramata vabadusekaotuslik karistus on käsitatav isikuvabaduse piiramisena, kui sellega kaasneb nt kohustus mitte lahkuda oma elukohast või ilmuda menetleja kutsel karistuse täitmisele. Vabaduse võtmine lõpeb kõnealusel juhul reeglina süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmise järgse vabanemise, isiku vabastamisega karistuse kandmisest enne tähtaega (KarS (Karistusseadustik) §-d 76, 761, 77, 79) või ka kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 2, KarS (Karistusseadustik) § 5 lg 2)164 või Vabariigi Presidendi poolt armuandmise tõttu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 78 p 19). Erijuhuga on tegemist siis, kui isik vabastatakse vangistuse kandmisest KarS (Karistusseadustik) § 79 lg 2 ja § 86 alusel. Siis lõpeb isiku kinnipidamine kõnealusel ja algab isiku vabaduse võtmine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 5 sätestatud eesmärgil. Sellisel juhul võivad isikule kohalduda uued kinnipidamise alused ja menetluslikud normid.165 Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et vabaduskaotusliku karistuse hulka ei arvata isiku alla 24-tunnist kinnipidamist, kuna aresti ja vangistust arvestatakse päevades (KarS (Karistusseadustik) § 67 lg-d 1 ja 2).166 Siis on üksnes isiku kinnipidamise kestuse ja tema suhtes rakendatavate meetmete intensiivsuse hindamisel võimalik sedastada, kas konkreetsel juhul on tegemist isikuvabaduse piiramise või võtmisega.

Kui enamiku p-s 1 sätestatud eesmärki täitvate meetmete osas ei ole erialakirjanduses ega õiguspraktikas suuri põhiõiguslikke vaidlusi, siis küsimus, kas PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 (ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5) lubab ka preventiivset vabaduse võtmist karistusjärgse kinnipidamise näol, on nii Eestis kui ka Euroopas üldisemalt olnud tuliste õiguslike vaidluste esemeks.167 Riigikohtu üldkogu tunnistas karistusjärgse kinnipidamise regulatsiooni (KarS (Karistusseadustik) § 872 lg 1) kommenteeritava sätte ja PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg-ga 1 vastuolus olevaks.168 Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus selles otsuses, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-s 2 puudub alus sellist vabaduse võtmist lubada, välistades nii p 1 kui ka 3 kohaldatavuse169. Riigikohtu üldkogu arvates on karistusjärgse kinnipidamise näol tegemist materiaalse karistusega, mille kohaldamise sisulised ja ka formaalsed alused ei olnud KarS-s (Karistusseadustik) piisavalt selgelt ning üksikasjalikult reguleeritud ega vastanud seega lege stricta nõudele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 23 lg 1)170. Selle otsusega välistati sisuliselt kuriteo toimepannud ohtliku isiku ennetav kinnipidamine pärast karistuse ärakandmist riskihinnangu alusel, mis luges süüdlase jätkuvalt ohtlikuks.171 Erialakirjanduses on väljendatud toetust Riigikohtu otsuse lõppjäreldusele172 ja ka enne selle tegemist on jõuliselt kritiseeritud karistusjärgse kinnipidamise instituuti, eitades selle põhiseaduspärasust.173

Seevastu EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) ei pidanud oma 17.12.2009 otsuses M. vs. Saksamaa, mis võeti üldkogu otsuse tegemisel eeskujuks, karistusjärgse kinnipidamise (Sicherheitsverwahrung) instituuti Saksa karistusõiguses konventsiooni art-te 5 ja 7 nõuetega täielikult ühildamatuks174, vaid sedastas rikkumise üksnes kinnipidamise konkreetse regulatsiooni ja täideviimise osas kaebaja suhtes. Kohus märkis, et isiku „kinnipidamine“ peab tulenema tema süüditunnistamisest, järgnema sellele vahetult ja sõltuma sellest (põhjuslik seos, ingl causal link). Aja jooksul väheneb seos süüditunnistamise ja vabaduse võtmise põhjusliku seose vahel, mistõttu võib viimane muutuda teatud kestuse järel meelevaldseks.175 See ajavahemik võib küll erandjuhul olla pikk.176 Ka ei saa täitmiskohtuniku tehtavaid määrusi kinnipidamise pikendamise kohta samastada süüdimõistva kohtuotsusega. Peamine õiguslik etteheide selles asjas EIKilt Saksamaale oli teo toimepanemise ajal kehtinud kümneaastase tähtaja ületamine ja isiku olukorda raskendava seaduse tagasiulatuv kohaldamine. Vabaduse võtmise alust andev seadus peab olema selge ka õiguse subjektile teo tagajärgede ettenähtavuse (ingl foreseeability) tähenduses.177 Küll aga võib EIKi otsusest järeldada, et preventiivse vabaduse võtmise korraldamiseks võeti Eestis üle tehniliselt ebaõnnestunud eeskuju, kuid teised lahendused võivad osutuda veelgi vähem meie põhiõiguste süsteemiga sobivaks.178

Valdav osa õiguskirjandusest on ülal viidatud Riigikohtu üldkogu otsuse suhtes kriitiline179, ja põhjendatult. Üldkogu enamuse seisukohta kritiseeriti juba kohtuotsusele lisatud riigikohtunike eriarvamustes. Neist nähtuvalt pole iseenesest vale, et liikmesriik võib seada kõrgemad põhiõiguste kaitse tagatised kui EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) ette näeb, kuid reeglina peaks see olema seadusandja prerogatiiv. Praegusel juhul on Riigikohus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1 kitsendavalt tõlgendades tunginud parlamendi pärusmaale (§ 146 teine lause) ja ahendab liialt seadusandja otsustusruumi sellise karistusõigusliku sanktsioonisüsteemi kujundamiseks, mida viimane peab otstarbekaks, et reageerida sotsiaalsete põhiväärtuste rikkumistele.180 Selle tulemuseks võib olla karistuste karmistamine karistusseadustiku eriosas ja seega üksikjuhul isiku süüd ületava ebaproportsionaalse vabaduse võtmise kohaldamine.181 Näiteks on lg 21 lisamisega tõstetud KarS (Karistusseadustik) § 141 kvalifitseeritud koosseisu sanktsiooni ülemmäära 15 aastalt eluaegse vangistuseni võrreldes üldkogu otsuse tegemise ajaga182 ja ei saa välistada, et see muudatus võis olla üldkogu otsuse kaudseks järelmiks.

Teiseks on põhjendamata üldkogu järeldus, et puudub materiaalne seos isiku süüditunnistamise ja materiaalse karistuse, s.o karistusjärgse kinnipidamise vahel.183 Süüdimõistmine teatud tunnustega kuritegude eest on määrava tähtsusega materiaalõiguslik eeldus, mille puudumine välistab karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise täielikult, olgu isiku ohtlikkus kuitahes suur. Asjaolu, et lisaks süüdimõistmisele hinnatakse karistusjärgse kinnipidamise kohaldamisel ka isiku ohtlikkust, ei muuda nimetatud seost olematuks.184

Kolmandaks, eelmises punktis refereeritud seisukoha sisuliselt põhistamata jätmine on problemaatiline, kuna ühtlasi on üldkogu erinevalt nt Saksamaa Liidukonstitutsioonikohtu praktikast185 jätnud täiesti kaalumata kolmikmõju kohaselt teiste isikute põhiõiguste (nt õigus elule, PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 18, isikupuutumatusele, § 20 lg 1 ja õigus tervisele, § 28) ja oluliste õigushüvede kaitse lähtuvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-dest 13 ja 14186, mis on ohtlike korduvkurjategijate kinnipidamise peamine eesmärk.187 Üldkogu enamuse seisukoht oleks võinud selles küsimuses olla jälgitavam kui Riigikohus tunnistanuks isikuvabaduse suuremat kaalu võrreldes teiste põhiõigustega.188 Veelgi olulisem puudus selle otsuse juures oli asjaolu, et sisuliselt jäeti kaalumata preventiivse kinnipidamise mõju sanktsioonisüsteemile tervikuna. Samuti olnuks ebavajalik karistusjärgse kinnipidamise määratlemine materiaalse karistusena, kui üldkogu oleks võtnud isikuvabaduse kaitsel järjekindla seisukoha, et ka teiste, mittekaristuslike vabaduse võtmiste korral (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-d 2–6) rakenduvad sisuliselt samasugused tagatised, nt formaalses seaduses sätestatud täpsed alused kohaldamisele (määratletuse põhimõte), analoogia kasutamise keeld, obligatoorne kohtu otsustus või viivitamatu järelkontroll.189 Kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks olnud KarS (Karistusseadustik) § 872 oli koosmõjus VangS (Vangistusseadus) vastava regulatsiooniga ilmselt vastuolus PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 sissejuhatusega ja 23 lg-ga 1 põhjusel, et seadusandja ei olnud piisava selgusega sätestanud selle meetme kohaldamise aluseks oleva ohtlikkuse hindamise selgemat korda ega eristanud meetme kohaldamise eesmärke ja korraldust selgelt vangistusest, siis kohtuotsuses tehti PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1 erandi kohaldamisala piiramisega kaugeleulatuv õiguspoliitiline otsustus, millega võidi ületada Riigikohtu pädevust (ultra vires) ja mis ei olnud mõjude osas lõpuni läbi kaalutud. Ühtlasi tekitab see kohtuotsus küsimusi konkreetse normikontrolli piiridest.

Seega võib kokkuvõttes asuda seisukohale, et senised kohtupraktikas ja õiguskirjanduses võetud seisukohad, mille kohaselt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 märgitu ei anna kindlasti alust isikuvabaduse võtmiseks ka karistusjärgse kinnipidamise või sarnasel kujul, ei ole päris lõpuni veenvad. Kuna EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) lubab EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 eesmärkide samaaegset esinemist, võib karistusjärgne kinnipidamine olla suunatud samaaegselt ühtlasi ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 ja teatud juhtudel ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 5 sätestatud erandite rakendamiseks190, kuid ei saa üldjuhul tugineda üksnes neile.191 Seega kokkuvõttes vajab küsimus täiendavat õigusteaduslikku ja kriminoloogilist tervikanalüüsi, mis PSi kommentaaride raamidesse paraku ei mahu. Kui seadusandja otsustab kehtestada sarnase meetme uue regulatsiooni, peavad selle sätestamiseks olema eriti olulised ja üksikasjalikud kaalutlused, mis põhinevad ka aktuaalsetel teaduslikel uuringutel. Ennetava kinnipidamisega tohiks võtta isiku vabadust ainult äärmiselt kitsastel alustel (nt selliste kõige olulisemate põhiõiguste nagu elu, tervis, kehaline puutumatus ja seksuaalne enesemääramisõigus kaitseks olukorras, kus muud meetmed osutuksid ebapiisavaiks), kasutades üksnes teaduslikult põhjendatud ja täpsemalt määratletud ohtlikkuse mõistet koos riskihindamisega192, kaasates selleks eriteadmisi valdavaid isikuid193, rangelt piirates kohaldamise kestust lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest ja allutades kohaldamise regulaarsele kohtulikule kontrollile ning isiku psühholoogilisele nõustamisele (teraapia nõue)194. Niisugusele meetmele allutatud isiku kinnipidamise täitmisel tuleb esmajoones järgida taasühiskonnastamise eesmärki, ruumilist eraldatust vangistuse täitmisest kinnipidamisasutustes, tema elutingimuste maksimaalset võimalikku lähendamist elule vabaduses, töö ja ravivõimaluste pakkumist.195 Lisaks tuleb kinnipeetavale tagada tõhus õigusabi.196

Kui isikule, kes pani süüteo toime 14–17-aastasena, mõistetakse karistuseks vangistus (KarS (Karistusseadustik) § 45) või arest (KarS (Karistusseadustik) § 48), on tegemist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 sätestatud erandiga. Ka lapseealisele kohaldatav vangistus või arest on sisuliselt samasugune vabadust võttev karistus nagu täisealiste puhul (vt komm. (kommentaar) 84).

Arvestades ühelt poolt lapseealise isiku – tulenevalt tema vaimsest arengust – piiratud võimet mõista enda teo keelatust, enda käitumist juhtida ja selle tagajärgi ette näha, teiselt poolt vabaduskaotuslike karistuste negatiivset mõju isiku arengule ja ühiskonda lõimumisele, tuleks vangistust (või aresti) kohaldada üksnes kõige raskemate süütegude puhul ja märksa lühemaks ajaks kui täiskasvanutele ning üksnes siis, kui muud kasvatuslikud meetmed (mh PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 4) seda eesmärki ei täida (ultima ratio põhimõte, ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste kaitse konventsiooni art 37 p b) ja 40 lg 3 p b)). Seetõttu on seadusandja seadnud alla 18-aastase isiku puhul vangistuse ülemmääraks 10 aastat vangistust ja sätestanud eluaegse vangistuse keelu (KarS (Karistusseadustik) § 45 lg 2).

Vangistuse ja aresti täitmise ajal tuleb arvestada alaealise erikohtlemise vajadusega. Alaealisi kinnipeetavaid tuleks üldjuhul hoida eraldi täiskasvanud vangidest (ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsiooni art 37 p c), VangS (Vangistusseadus) § 12 lg 1 p 2 ja § 78) lähtuvalt lapseealise kui enamasti füüsiliselt ja vaimselt nõrgema ning kergemini mõjutatava isiku kaitsmise vajadusest.197 Lisaks turvalisusele tuleb alaealisele kinnipeetavale tagada mh ka ligipääs hariduse omandamisele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 37 lg 1, ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsiooni art 40 lg 4 ja VangS (Vangistusseadus) § 84), kontaktid lähedastega, meditsiiniline ja psühholoogiline tugi, privaatsus ning ühiskonnaga taaslõimumise meetmed.198

C. Kohtu korralduse täitmata jätmine ja seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamine (p 2)

Kommenteeritava punkti esimeses alternatiivis sätestatakse kohtu korralduse täitmata jätmine kui üks isikuvabaduse võtmise aluseid. Eesti kohtupraktikas ei ole kohtu korralduse täitmata jätmise ja seadusega sätestatud kohustuse täitmata jätmise piiritlemine osutunud aktuaalseks. EIKi praktika kontekstis on välja toodud eristamiskriteerium, mille kohaselt kohtu korralduse täitmata jätmisel vabaduse võtmine on repressiivse iseloomuga sunnivahend, samas kui seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamisel vabaduse võtmisel on puht tulevikku suunatud ja täitmisele suunatud ning mittekaristuslik eesmärk.199 Samas on ka seadusega sätestatud kohustuse ennetaval tagamisel isiku vabaduse võtmisel kahtlemata sunni iseloom, mille eesmärk on füüsilise vabaduse võtmisega isiku vastupanu murdmine. Seega on raske ette kujutada isiku tahtest sõltumatut vabaduse võtmist, mis ei ole repressiivse iseloomuga. Küll aga on p 2 teise variandi puhul oluline õigusliku tagajärje osas vabaduse võtmise ajaline piiramine seadusega sätestatud kohustuse täitmise saavutamisega, samas kui esimese variandi puhul sellist piirangut ei eelda. Seega tuleks neid piiriklausleid lisaks eristada selle abil, kas konkreetsel juhul on vajalik kohtu eelnev korraldus või mitte, kas kohustus tuleneb vahetult seadusest ja kas meede eeldab kohtumenetluse toimumist. Küll aga tuleb nii p 2 esimese kui ka teise variandi puhul silmas pidada, et need ei anna seadusandjale piiramatut üldvolitust vabaduse võtmise aluste sätestamiseks või kohtu meelevaldseteks korraldusteks, vaid seaduses sätestatud alused peaksid tulenema teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste (nt õigusemõistmine) tagamise eesmärgist ja tegemist saab olla pigem vabaduse võtmisega oluliselt lühemaks ajaks kui nt lg 2 p-i 1 alusel (vt ka komm. (kommentaar) 26 ja 27).

Kommenteeritava sätte esimese alternatiivi korral on kindlasti nõutav ka kohtumääruse või muu korralduse olemasolu. Erinevalt konventsioonist ei ole seadusliku kohtu mõiste sisustamine riigisiseses õiguses problemaatiline (vt §-de 146 jj komm. (kommentaar)). Üldjuhul on vajalik kohtumenetluse olemasolu, kas süüteomenetluse, tsiviil- või halduskohtumenetluse näol (vt ka § 146 komm.-e (kommentaar)). Seevastu seadusega sätestatud kohustuse tagamiseks vabaduse võtmine võib aset leida ka nt haldusmenetluses (vt komm. (kommentaar) 60). Isik, kellelt vabadus võetakse, peab olema teadlik, st teavitatud talle antud kohtu korraldusest.200 Lisaks peab kohus enne vabaduse võtmist veenduma, ega isik ole juba kohtu korraldust täitma asunud. Kuna isikuvabaduse võtmine on viimane abinõu, tuleb juhul, kui isik ei olnud kohtu korraldusest teadlik või on asunud seda täitma, selle kohaldamisest loobuda.201 Samuti tuleb aresti kohaldamisel arvestada mõjuvate põhjustega, mis takistasid isikul kohtu korraldust järgida.202

Menetluse tagamiseks kohaldatav arest, mis ei kanna süüteo eest karistamise eesmärki, tuleb subsumeerida kommenteeritava punkti järgse isikuvabaduse võtmisena. Seevastu PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 sätestatud piiriklauslit vabaduse võtmiseks kohtu poolt määratud aresti täitmiseks tuleb aresti eelnevalt nimetatud sätte kontekstis mõista kui süüteomenetluse tulemusena mõistetud vabaduskaotuslikku karistust väärteo eest.203 Menetlust tagavat aresti tuleb aga käsitleda kui kohtu korralduse täitmata jätmist kommenteeritava sätte punkti 1. alt tähenduses.

Süüteomenetlusõiguses on kommenteeritava punkti 1. alt järgides sätestatud vabaduse võtmise alusena arest (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 138 lg-s 1) menetleja juurde põhjuseta ilmumata jäänud isiku suhtes. Aresti kohaldamine uurimisasutuse ja prokuratuuri, st kohtuvälise menetleja juurde ilmumata jätmise eest ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 alt 1 piiriklausliga kaetud, kuivõrd tegemist ei ole kitsas tähenduses kohtu korraldusega.204 Seega tuleb aresti kui repressiivse iseloomuga meetme kohaldamisel menetleja mõistet sisustada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 kaitse-eesmärgiga konformselt, lubades kohaldada aresti üksnes kohtu kutse peale ilmumata jätmisel. Muudel juhtudel tuleks piirduda menetlustrahviga kui põhiõigusi vähem riivava meetmega või kohaldada sundtoomist (vt komm. (kommentaar) 61) kui vähem repressiivset vahendit.

Kohtul on õigus kohaldada ka kuni kümnepäevast aresti kriminaalmenetluses kohtuistungi korda rikkuva süüdistatava suhtes (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 267 lg 1 p 2) ja kuni viiepäevast aresti teiste menetlusosaliste või kohtusaalis viibivate isikute suhtes (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 267 lg-d 5 ja 7). Sellele meetmele on iseloomulik selle repressiivne iseloom, kuna isikult vabaduse võtmine võib vajadusel ületada üksnes istungi korra tagamise eesmärki. Küll aga tuleb menetlusaresti kohaldada viimase abinõuna, kuna lisaks isikuvabaduse intensiivsele riivele võib sellega kaasneda ka põhiõiguste – õigus olla oma kohtuasja arutamise juures (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg 2) ja õigus avalikule kohtumenetlusele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 24 lg 3) – ulatuslikud riived.

Tsiviilkohtumenetluses võib isikule aresti määrata erinevatel õiguslikel alustel (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 45 lg 4, § 47 lg 2, § 266 lg 2, § 378 lg 1 p 7, TMS (Täitemenetluse seadustik) § 62, PankrS (Pankrotiseadus) § 18 lg 1, § 19 lg-d 2 ja 3, § 89, § 90). Seejuures tekib piiritlemisküsimus, kas õigustust nende sätete alusel isikutelt vabaduse võtmiseks tuleks otsida PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-st 1, mis lubab vabadust võtta kohtu määratud aresti täitmiseks, või PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-st 2, mis lubab vabadust võtta kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. TsMSi, TMSi ja PankrSi sõnastuse järgi on tegemist kohtu määratud arestiga. Samas eeldused, mil kohus võib aresti määrata, langevad suures osas kokku PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 2 nimetatuga. Riigikohus on leidnud, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 nimetatud aresti all on mõeldud üksnes väärteomenetluse tulemusena kohaldatavat aresti205, jättes seega tsiviilkohtumenetluses määratavad arestid selle kohaldamisalast välja. Võiks ka asuda seisukohale, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 esimene alternatiiv on erinormiks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1 suhtes, kuna kohtu määratud arestid kohtu korralduse täitmatajätmise tõttu on vaid osa kõikidest kohtu määratud arestidest. Seega võib asuda seisukohale, et eelkõige tuleb tsiviilkohtumenetluses kohaldatavate arestide lubatavust hinnata PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 alusel.

Tsiviilkohtumenetluses määratav arest kujutab endast menetluslikku korratagamisvahendit.206 Valdavalt on aresti määramise alused mõeldud sundimaks menetlusosalist või muud menetlusega kokkupuutuvat isikut täitma mingit konkreetset seadusest tulenevat kohustust, mille täitmise järel aresti kohaldamine peaks lõppema. Neil juhtudel saab aresti kohaldamise põhiseaduslikuks aluseks olla PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 teine alternatiiv, mille kohaldamisalasse kuuluvad juhud, kus isikult on vabadus võetud eesmärgiga sundida isikut täitma selgelt määratletud seadusest tulenevat kohustust, mida ta täitnud ei ole. Samas ei kuulu sinna aga juhud, kus isikut karistatakse kohustuse täitmata jätmise eest.207 Kohustus, mille täitmise tagamiseks võib isikult vabaduse võtta, võib tuleneda ka kohtu korraldusest, millisel juhul on vabaduse võtmise põhiseaduslikuks aluseks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 esimene alternatiiv.208 Teatud juhtudel on aga tsiviilkohtumenetluses võimalik aresti määrata sisuliselt karistusena mingi menetlusõigusliku kohustuse rikkumise eest. Sel juhul toimub korratagamisvahendina eelkõige seadusest tulenev aresti kohaldamise ähvardus, mis peaks menetluses osalevat isikut distsiplineerima.

Eelkõige on karistusliku iseloomuga TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 45 lg-s 4 sätestatud võimalus kohaldada aresti isiku suhtes, kes ei täida kohtuistungil korra tagamiseks antud korraldust või käitub kohtuistungil sündsusetult ja kohtu või teise menetlusosalise vastu lugupidamatust väljendaval viisil või kes on pahatahtlikult takistanud asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist või jätnud korduvalt täitmata kohtu korralduse. Selle vabaduspõhiõiguse riive eesmärk on kindlustada õigusemõistmiseks sobivad tingimused ja tagada kohtu autoriteet.209 Aresti kohaldamine peab olema proportsionaalne ning seda tuleks kohaldada viimase abinõuna, mistõttu on selle kohaldamine kohtupraktikas haruldane.210 TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 45 lg 4 järgi on aresti määramise aluseks isiku varasem kohustuse rikkumine, mitte enam kohustuse täitmisele sundimise vajadus. Kohustus, mille rikkumise puhul võib aresti määrata, võib tuleneda otseselt kohtu korraldusest või ka üksnes seadusest. Samas on aresti kohaldamise eelduseks alati kohtu eelnev arestihoiatus, milles sisaldub oma olemuselt kohtu korraldus kohustuse rikkumine aresti kohaldamise ähvardusel lõpetada. Seega saaks sellised arestid iseenesest paigutada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 esimese alternatiivi kohaldamisalasse.

Halduskohtumenetluses viitab HKMS (Halduskohtumenetluse seadustik) § 77 lg 2 tsiviilkohtumenetluse istungi korra tagamist reguleerivatele sätetele, sh TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 45 lg-le 4 ja §-le 47, mistõttu kohalduvad selles samasugused alused ja põhimõtted (vt komm. (kommentaar) 52).

Tsiviilkohtumenetluses võib isikule määrata aresti ka juhul, kui talle on määratud trahv, kuid selle sissenõudmine on võimatu. Tegemist ei ole PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 3 riivega, kuivõrd arest ei asenda lepingulist kohustust, vaid avalik-õiguslikku rahalist kohustust.211 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et selline vabaduse võtmine võib olla õigustatav EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p b) esimese alternatiivi alusel.212 Kuivõrd tsiviilkohtumenetluses määratud trahvi asendamisel arestiga kohaldatakse KarS (Karistusseadustik) §-s 72 ja TMS (Täitemenetluse seadustik) §-s 201 sätestatut, kohalduvad sellele samad põhimõtted nagu väärteomenetluses määratud trahvi asendamisel arestiga.

Normi 2. alt kohaselt peab olema seaduses sätestatud konkreetne kohustus, mida isik on kohustatud täitma, ning selle kohustuse täitmise tagamiseks on antud avalikule võimule õigus võtta isikult vabadus. Vabaduse võtmist käsitatakse selles kontekstis seega sunnivahendina, tagamaks seadusest tuleneva kohustuse reaalne elluviimine. Vabadust on õigus võtta, kui isik pole seadusest tulenevat kohustust tähtpäevaks täitnud (nn reaktiivne vabaduse võtmine). Samuti lubab see norm võtta vabaduse olukorras, kus kohustuse täitmise tähtpäev pole saabunud, kuid esineb piisav tõenäosus, et ilma vabaduse võtmata jääks seadusest tulenev kohustus täitmata (nn proaktiivne vabaduse võtmine). Viidatud normi kohaselt pole vabaduse võtmine karistuslikul eesmärgil lubatud. Kui seadusest tulenev kohustus on täidetud, tuleb isik viivitamata vabastada.213

Normi sõnastus on sarnane EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p b) sõnastusega, mille kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras, muu hulgas seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p b) teeb viite riigisisesele õigusele, millest peab tulenema kohustus ja ka protseduur, millega allutatakse isik vabaduse võtmisele.214

Seadusest tulenev kohustus midagi teha või tegemata jätta peab olema oma olemuselt spetsiifiline ja konkreetne.215 Kohustuse tuletamine avara tõlgendamise tulemusena võib kaasa tuua õigusriigi mõistega kokkusobimatu tagajärje.216 Seadusest tulenev kohustus peab vastama seega ka õigusselguse põhimõttele. Isikule peavad olema arusaadavad nii õigusnormi eeldused kui ka õiguslik tagajärg.

Kohustust hoiduda kuriteo toimepanemisest võib pidada spetsiifiliseks ja konkreetseks, kui süüteo toimepanemise kohta ja aega ning selle võimalikke ohvreid on võimalik piisavalt täpsustada. Kohustusest hoiduda millegi tegemisest, erinevalt kohustusest midagi teha, on esmalt vajalik tuvastada asjaolu, et isik on oma seadusest tuleneva kohustuse jätnud täitmata, teiseks oli ta teadlik kohustusest hoiduda millegi tegemisest ning kolmandaks näitas üles tahet mitte hoiduda tegevuse sooritamisest.217 Kohustus hoiduda lähitulevikus aset leidva kuriteo toimepanemisest ei peeta piisavalt spetsiifiliseks ega konkreetseks senikaua, kuni ei ole konkreetset kohustust määratud, mida isik oleks saanud täita või jätta täitmata.218

Konventsiooni mõttes peetakse aresti lubatuks, kui seadusest tuleneva kohustuse täitmist ei ole võimalik täita vähem leebema vahendiga.219 Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tuleb leida tasakaal: ühelt poolt tagada demokraatlikus ühiskonnas kohustuse kohene täitmine ning teiselt poolt õigus vabadusele.220 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) peab hindamisel oluliseks seadusest tuleneva kohustuse olemust ja sellega taotletavat eesmärki, samuti isikut, kellelt on vabadus võetud ja vabaduse võtmise tinginud konkreetseid asjaolusid ning vabaduse võtmise pikkust.221

EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 p b) juhtumitena on analüüsitud olukordi, kus isik on kohustatud riiki sisenemisel alluma turvakontrollile222, isikut on sunnitud avaldama enda kohta teavet223, isik on viidud psühhiaatrilisele läbivaatusele224, isik peab lahkuma kindlalt territooriumilt225, ilmuma politseisse ütluste andmiseks226, hoidma rahu ja mitte sooritama kuritegu227, paljastama arestitud vara maksuvõlgade tasumiseks.228

Sundtoomise (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 140 lg-d 1 ja 5, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 43 lg 3) puhul sõltub konkreetse menetlustoimingu kestusest ja intensiivsusest, kas tegemist on vabaduse võtmise või üksnes piiramisega PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 tähenduses. Kui see aga kvalifitseerub üksikjuhul vabaduse võtmiseks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 tähenduses, on tegemist p 2 2. alt-le vastava, s.o seadusest tuleneva kohustuse täitmisele suunatud meetmega. Seetõttu saab seda kohaldada üksnes seadusliku kohustuse täitmise saavutamiseni, mitte aga repressiivsel eesmärgil.

Ka tsiviilkohtumenetluses on üheks isikult vabaduse võtmise juhuks isiku sundtoomine.229 Sundtoomine on võimalik juhtudel, kui kohus on kohustanud isikut ilmuma kas kohtusse (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 266 lg 1, § 346 lg 4, § 421 lg 2, § 524 lg 4, PankrS (Pankrotiseadus) § 26 lg 2, § 89, § 90, TMS (Täitemenetluse seadustik) § 62 lg 1) või ekspertiisi läbiviimiseks eksperdi juurde (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 300 lg 2, 522 lg-d 2 ja 3, § 537 lg-d 3 ja 4). Sundtoomise eesmärk on tagada õigusemõistmise toimimine. Seejuures tuleb arvestada, et sundtoomine on lubatav üksnes juhul, kui muud võimalused saavutamaks isiku kohtu või eksperdi juurde ilmumist on ammendunud, isiku vahetu kohalolek on tingimata vajalik menetluse läbiviimiseks ning kohtumenetluse huvid kaaluvad üles isiku õiguse vabadusele.230

Kohustused, mille täitmise tagamiseks võib tsiviilkohtumenetluses kohaldada aresti, on tunnistaja kohustus anda ütlusi (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 266 lg 2), täitemenetluse võlgniku kohustus esitada vara nimekiri ja kinnitada vandega kohtutäiturile vara kohta esitatud andmete õigsust (TMS (Täitemenetluse seadustik) § 62) ning pankrotivõlgniku kohustus anda pankrotimenetluses teavet, kinnitada vandega kohtule esitatud andmete õigsust, võtta osa pankrotimenetlusest, mitte lahkuda elukohast ega käsutada pankrotivara (PankrS (Pankrotiseadus) § 89 lg 1 p 1–5). Nimetatud juhtudel on aresti kohaldamine suunatud üksnes nimetatud kohustuste täitmisele sundimisele. Kui isik enda kohustuse täidab või vastava kohustuse asjakohasus ära langeb, langeb ära ka aresti kohaldamise alus ning isik tuleb vabastada. Enne aresti kohaldamist tuleb isikut tal lasuvast kohustusest teavitada ning tal peab olema olnud võimalus see kohustus täita.231 Samuti peab kohtumäärus, millega isikut kohustatakse, olema piisavalt selge.232

PankrS (Pankrotiseadus) § 89 lg 1 p 6 võimaldab kohaldada pankrotivõlgniku suhtes aresti ka juhul, kui võlgnik rikub muul viisil oluliselt PankrSist tulenevaid kohustusi ning kahjustab sellega pankrotivara. On mõneti ebaselge, kas selle sätte eesmärk on isiku karistamine kohustuse rikkumise eest või tema sundimine kohustuse täitmisele. Süstemaatiliselt paikneb säte PankrS (Pankrotiseadus) § 89 lg-s 1, mille teised punktid on suunatud selgelt kohustuse täitmisele sundimisele, mitte karistamisele. Samas erinevalt PankrS (Pankrotiseadus) § 89 lg 1 p-dest 1–5 ei ole p 6 kohta selget sätet, et isik tuleb vabastada pärast kohustuse täitmist või kui isikust tulenev oht pankrotimenetlusele on möödunud. Problemaatiline on ka see, et PankrS (Pankrotiseadus) § 89 lg 1 p 6 kohaldamisala ei ole väga selgelt määratletud, hõlmates kõikvõimalike PankrSist tulenevate võlgniku kohustuste rikkumist.

TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) näeb ette ka võimaluse võtta eestkoste määramise (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 522 lg 3) ja kinnisesse asutusse paigutamise menetluses (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 537 lg 4) isikult vabadus, paigutades ta psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks kinnisesse asutusse vaatlusele. Selliseks vabaduse võtmiseks ei anna alust PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5, mis annab aluse vaimuhaige kinnipidamiseks, kuivõrd ekspertiis määrataksegi eelkõige isiku vaimuhaiguse ja sellega seonduvate asjaolude tuvastamiseks. Vabaduse võtmist õigustab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2, st isiku võib sunniviisiliselt paigutada ekspertiisi läbiviimiseks psühhiaatriakliinikusse üksnes juhul, kui ta ei täida kohtu korraldust ekspertiisi taluda.233 Seejuures on oluline see, et isik ei täida kohtu korraldust, vabaduse võtmiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et isik on enne kohtu korralduse andmist väljendanud, et ta ei ole ekspertiisiga nõus.234 Isikult vabaduse võtmine ei tohi kesta kauem, kui on vajalik ekspertiisi tegemiseks.235 Arvestades intensiivset põhiõigustesse sekkumist, peaks isiku paigutamine kinnisesse asutusse vaatlusele olema viimane abinõu, kui ühelgi muul viisil ei ole isiku suhtes ekspertiisi läbi viia võimalik. Samuti peaks asja materjalid viitama sellele, et isikul tõenäoliselt esineb eestkostevajadus või võivad olla täidetud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused.236

Päris üheselt pole määratletav, milline PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 erand lubab kahtlustatava või süüdistatava sundpaigutamist raviasutusse ekspertiisi tegemiseks (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 102 ja PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 15).237 EIÕKi kontekstis ja materiaalses tähenduses on kindlasti tegemist vabaduse võtmisega, millel on ka kaudne seos isiku tervisliku seisundiga PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 tähenduses. Siiski teenib see esmajoones pigem õigusemõistmise toimimise (mitte aga isiku vaimsest seisundist lähtuva ohu maandamise) eesmärki, mis on põhiseaduslik hüve. Kui riigisiseses põhiõiguste dogmaatikas võib see olla piisav alus isikuvabaduse piiramiseks või isegi isikuvabaduse kaitseala eitamiseks (nt Saksa õigusdogmaatikas – vt komm. (kommentaar) 8), siis EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 kontekstis kohaldub p b) ehk seaduses sätestatud kohustuse täitmise tagamine.238 Arvestades kommenteeritava sätte seotust EIÕKi eeskujuga, on otstarbekas pidada sundpaigutamist raviasutusse ekspertiisi tegemiseks vabaduse võtmisega PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2. alt piiriklausli alusel, s.o seadusliku kohustuse täitmiseks. Samas on isikuvabaduse seisukohalt problemaatiline KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 102 imperatiivne iseloom, mis välistab paindlikumad lahendused, mis on kasutusel tsiviilkohtumenetluses (vt eelnev komm.), samuti riigi kohustuse puudumine vabastada isik viivitamatult pärast vabaduse võtmise eesmärgi saavutamist. Samuti ei ole KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 102 lg 3 tekstist ega õiguskirjandusest üheselt väljaloetav, kas sundpaigutamise kestuse ülempiir on 4 kuud (1 + 3) või võib seda vajadusel pikendada kohtu loal kuni kohtuliku arutamise lõpuni.

Tsiviilkohtumenetluses on võimalik isikult vabadus võtta ka hagi (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 378 lg 1 p 7 ja § 379) ning pankrotiavalduse (PankrS (Pankrotiseadus) § 18 lg 1) tagamiseks. Eelkõige hagi tagamise vahendina on isikult vabaduse võtmise põhiseaduspärasus küsitav. Pankrotimenetluses on võlgnikul ka enne pankroti väljakuulutamist seadusest tulenevaid kohustusi (nt PankrS (Pankrotiseadus) § 22 lg 3), mille täitmise tagamiseks võib aresti kohaldamine olla PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 järgi õigustatud. Hagi tagamise eesmärk on aga kindlustada asjas tehtava kohtuotsuse hilisema sundtäitmise võimalikkus.239 TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 379 lg 1 kohaselt võib hagi tagamiseks aresti kohaldada eelkõige juhul, kui on alust arvata, et isik lahkub välisriiki või toimetab sinna oma vara. Veel tegemata kohtuotsuse täitmise võimaldamise eesmärgil vabaduse võtmiseks on aga raske PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-st 2 õigustust leida. Seaduses ei ole selget keeldu isikutele vältida enda vara kõrvaldamist, minna välismaale või teha muid toiminguid, mis võivad raskendada tulevikus tehtava kohtuotsuse täitmist. Seda võiks ehk tuletada hea usu põhimõttest ja headest kommetest, kuid selline kohustus ei oleks ilmselt vabaduse võtmise alusena piisavalt selge. Mõeldav võiks olla vabaduse võtmise õigustusena PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 2 esimene alternatiiv juhul, kui kohus on eelnevalt rakendanud mingeid muid hagi tagamise abinõusid, millega on kostjale pandud konkreetsed kohustused ning aresti kohaldamine on nende kohustuste rikkumise tagajärg. Enne teiste hagi tagamise abinõude kohaldamist ei tohiks üldjuhul hagi tagamiseks isiku vabaduse võtmine olla lubatud.240 Üks võimalik seisukoht on, et seadusega sätestatud kohustuseks saaks lugeda kohustust täita tulevane kohtuotsus.241 Seda ei saa pidada siiski põhjendatuks, kuivõrd vabaduse võtmise ajal isikul sellist kohustust ei ole, vaid see tekib alles kohtuotsuse jõustumisest.

D. Kuriteo ja haldusõiguserikkumise ärahoidmine, õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamine pädeva riigiorgani ette ja tema pakkumineku vältimine (p 3)

Kommenteeritava punkti formuleering tugineb otseselt rahvusvahelistele õigusaktidele, eelkõige EIÕKile.242 Selle järgi võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo või haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) kohaselt ei või kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise toimepanekut või põgenemist pärast seda. Isiku kinnipidamisel EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) alusel on oluline järgida ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-tes 2 ja 3 ning art-s 6 sätestatut.243

Kommenteeritav punkt kohaldub sätte sõnastuse järgi kuritegude ja haldusõigusrikkumiste korral, mille koondnimetusena kasutatakse mõistet „õigusrikkumised“. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c kasutab mõistet „süütegu“ (ingl offence). Ka põhiseaduse loojad proovisid kasutusele võtta süüteo mõistet, kuid loobusid sellest põhjendusega, et see oli tol ajal veel Eesti õiguskorras küllaltki tundmatu.244 Kuna Eestis on süüteo mõiste vahepeal kasutusele võetud, hõlmab kommenteeritav punkt ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) Eesti õiguskorra jaoks lisaks kuritegudele ka nüüdseks haldusõigusrikkumisi asendavaid väärtegusid.245 Potentsiaalselt katab kommenteeritav punkt ka haldusõigusrikkumisi, kui nende mõiste peaks Eesti õiguskorda taasjuurutatama. Lisaks hõlmab kommenteeritav punkt ka teisi õigusrikkumisi, mis EIKi praktikas toodud nn Engeli kriteeriumide järgi sisaldab pönaalset mateeriat. Nimelt hõlmab EIKi praktika järgi süütegu nii riigisiseselt kuritegudena klassifitseeritud tegusid246 kui ka kohaldatavast menetlusest ja karistusest sõltuvalt muid õigusrikkumisi.247

Eesti seadustest leiab EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-le c) vastavad kinnipidamisalused KorS (Korrakaitseseadus) §-st 46, VTMS (Väärteomenetluse seadustik) § 44 lg-st 1, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-dest 217, 130, 447 ja 499. Need alused võib omakorda üldjoontes jagada kaheks: kuni 48 tundi kestvaks kinnipidamiseks ja sellest pikemat aega kestvaks vahistamiseks. Neist esimene saab toimuda kohtu loata, samas kui teine eeldab vältimatult kohtulikku kontrolli, kuivõrd PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi vahi all pidada üle 48 tunni ilma kohtu vastava loata. Kohtumenetluse seadused on läinudki seda teed, et käsitavad vahistamisena protsessi, mille käigus kohus annab vabaduse võtmiseks loa. Seejuures on Riigikohus märkinud, et vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend ehk tõkend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust ja süütuse presumptsiooni.248

Riigikohtu üldkogu järgi seob PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 kinnipidamise isiku toimetamisega pädeva riigiorgani ette. Seetõttu tuleb seda sätet lugeda koostoimes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-ga 21, mis tagab vahistatud isiku menetluslikud õigused.249 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 seab range keelu võtta kelleltki üle 48 tunni vabadus ilma kohtu loata: kui nimetatud tähtaeg hakkab mööduma, on menetlejal valida, kas isik kohtu ette toimetada või ta vabastada. Oma seisukohta kujundades viitas Riigikohtu üldkogu EIKi praktikale. Viimase järgi tuleb EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) ja art 5 lg 3 koostoimes tõlgendades asuda seisukohale, et ükskõik milline kolmest EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-s c) sätestatud alusel kinnipidamine peab olema vajalik selleks, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette.250 Siiski on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) seoses EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) teise vabaduse võtmise alusega – vajadus takistada õigusrikkumise toimepanekut – märkinud, et seda põhimõtet ei rikuta, kui isik enne pädeva õiguskaitseasutuse ette viimist siiski lühikese aja möödudes ennetavast kinnipidamisest vabastatakse kas seetõttu, et risk on möödas, või näiteks seetõttu, et lühikese preventiivse kinnipidamise tähtaeg on möödunud.251 Eestis on selleks lühikeseks preventiivseks kinnipidamise ajaks 48 tundi (vt ka KorS (Korrakaitseseadus) § 46).

Pädev riigiorgan, kelle ette tuleb isik toimetada tema kinnipidamiseks kauem kui 48 tundi, on PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 21 lg 2 järgi kohus. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on terminit pädev õigusasutus ühes otsuses hinnanud küllaltki umbmääraseks, kuid leidnud, et sel on sama tähendus nagu EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-s 3 nimetatud kohtunik või muu seadusjärgne õigusemõistmise pädevusega ametiisik.252 Selleks et kvalifitseeruda pädevaks õigusasutuseks, peab vastaval asutusel olema pädevus isik vabastada.253 Vaieldamatult Eestis kohtul selline pädevus on. Siiski ei nõua EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c), et see asutus ise annaks isiku algseks kinnipidamiseks loa.254 Ka Eestis annab kohus loa isiku vahistamiseks, mitte tema kinnipidamiseks.

Asjaolu, et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 lubab isikult vabaduse võtta kas siis, kui teda kahtlustatakse juba toimepandud õigusrikkumises või on alust arvata, et ta paneb õigusrikkumise toime, annab aluse järeldada, et sellel sättel on tugev puutumus karistusõiguse rakendamisega.255 Kinnipidamine ise ei pea siiski toimuma süüteomenetluse raames (vt ka KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 p 1, APolS (Abipolitseiniku seadus) § 161 lg 3 p 1). Politsei võib isikut kinni pidada ka avaliku korra kaitsmise eesmärgil, kui selleks on seaduslik alus, kui see pole meelevaldne ja kui see on vajalik. Tugev seos karistusõiguse rakendamisega on aga omakorda oluline selles punktis nimetatud vabaduse võtmise kolme aluse tõlgendamisel. Kui teise aluse (vajadus tuua isik pädeva riigiorgani ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises) seotus selle eesmärgiga on ilmne, siis esimese (vajadus ära hoida õigusrikkumise toimepanekut) ja kolmanda (vajadus vältida õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava pakkuminekut) seotus karistusõiguse elluviimisega vähemalt sätte grammatilisel tõlgendamisel selgelt ei ilmne. Veelgi enam, kolmas alus näib olevat ülearune, sest süüteo toime pannud isikult saab igal juhul vabaduse võtta esimese aluse järgi.256 Esimene alus – vajadus ära hoida õigusrikkumise toimepanekut – näib aga andvat üldise volituse kinni pidada ja vahistada süüteo ärahoidmiseks.257 Siiski, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on öelnud, et isiku kinnipidamine viitega vajadusele takistada õigusrikkumise toimepanekut ei võimalda üldist ennetuspoliitikat, mis on suunatud üksikisikule või isikute rühmale, keda võimud õigustatult või valesti peavad ohtlikuks või ebaseaduslikele tegudele kalduvaks. Kõnealune alus pakub üksnes vahendit konkreetse ja spetsiifilise õigusrikkumise ärahoidmiseks, eriti peab konkreetsus väljenduma kuriteo toimepanemises ajas ja kohas ning ohvri(te)s. Sellist seisukohta toetab EIKi hinnangul nii sättes ainsuse („süütegu“, PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 3 „kuritegu“ või „haldusõigusrikkumine“) kasutamine kui ka art 5 eesmärk, milleks on tagada, et kelleltki ei tohiks meelevaldselt vabadust võtta.258 Seega, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) art 5 lg 1 p c) teise aluse (ja sellele vastava PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 esimese aluse) järgi ei pea isik olema juba süütegu toime pannud, kuid kahtlus, et ta seda teeb, peab olema konkretiseeritud ning vabaduse võtmine seejuures rangelt vajalik. Igasugust paindlikkust preventiivse kinnipidamise valdkonnas piiravad olulised kaitsemeetmed, mis on sätestatud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-s 1, eelkõige nõuded, et vabaduse võtmine peab olema seaduslik, isikut tuleb kaitsta omavoli eest, ennetatav süütegu peab olema konkreetne ja spetsiifiline eelkõige selle toimepanemise aja, koha ja kannatanu(te) poolest, ametivõimud peavad esitama faktid või teabe, mis rahuldaks objektiivset vaatlejat, et asjaomane isik oleks suure tõenäosusega olnud seotud konkreetse süüteoga, kui kinnipidamine ei oleks takistanud selle toimepanemist, ning kinnipidamine peab olema mõistlikult vajalik.259 Siin nõuab ka KorS (Korrakaitseseadus) § 46 preventiivselt kinnipidamiselt konkretiseeritust, sätestades, et isiku võib kinni pidada, kui see on vältimatu vahetult eelseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks (KorS (Korrakaitseseadus) § 46 lg 1 p 1, sama ka APolS (Abipolitseiniku seadus) § 161 lg 3 p 1). Arvestades kõike eelnevat, ei võimalda eraldivõetuna ei EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) ega ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 isiku karistusjärgset kinnipidamist.260

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 teise ja kolmanda aluse järgi peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik on süüteo toime pannud. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et põhjendatud kahtluse nõue aitab isikuid kaitsta meelevaldse kinnipidamise ja vahistamise eest.261 EIKi praktika järgi sõltub põhjendatud kahtlus konkreetsetest asjaoludest ja eeldab objektiivset vaatlejat rahuldavaid fakte või teavet, et asjaomane isik võis kuriteo toime panna.262 Seega ei ole põhjendatud kahtlus kuigi kõrge künnis ning ei ole kindlasti võrreldav tõendite ja informatsiooni hulgaga, mida on vaja isiku süüditunnistamiseks või isegi isikule süüdistuse esitamiseks.263 Sellisele järeldusele tuginedes ei ole ilmtingimata EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) rikkumine see, kui pärast kinnipidamist või vahistamist ei esitata isikule süüdistust. Isiku suhtes kriminaalasjaga edasiminemist võivad takistada erinevad asjaolud, nt tõendite puudumine, olemasolevate tõendite ebaseaduslikkus või ka nt vajadus kaitsta teisi isikuid.264 Ka kohtu otsustus pärast isiku kinnipidamist ta vabastada ei muuda kinnipidamist tagantjärele automaatselt ebaseaduslikuks. Kinnipidamise hetkel ei pruugi olla kindlat teadmist sellest, et süütegu on toime pandud ja millise süüteoga on üldse tegemist. Kinnipidamise järgselt on võimudel võimalik isikut kahtlustatavana üle kuulata ning koguda muid täiendavaid tõendeid, et süüteo asjaolusid välja selgitada. Samas, EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) rikkumine on see, kui võimud ei uuri enne isiku kinnipidamist tõsimeelselt kaasuse peamisi faktilisi asjaolusid ega kontrolli üldse, kas isiku vastu esitatud kaebusel on alust.265 Loomulikult ei ole põhjendatud kahtlust siis, kui isikule ette heidetav tegevus ei olnud teo toimepanemise ajal üldse süütegu.266

Riigikohtu praktikas on põhjendatud kahtluse küsimust käsitletud seoses vahistamisega. Selles valguses on Riigikohus rõhutanud, et isiku vahistamiseks tuleb kohtul peale PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 3 ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisaluste – kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine (pakkumineku oht) või jätkuvalt kuritegude toimepanemise oht – alati tuvastada põhjendatud kahtlus kuriteo toimepanemisel.267 Seejuures peab põhjendatud kahtlus olema sellise kvaliteediga, mis lubab isikult vabaduse võtta, kuid võib olla madalam, kui on nõutav isiku süüditunnistamiseks.268 Siiski ei pea kohus kuriteokahtlustuse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult nagu kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü tõendatust vaagides.269 Kuriteokahtluse olemasolu nõuetekohaseks põhistamiseks ei piisa sellest, kui kohtumääruses vaid loetletakse kriminaaltoimikus olevaid tõendeid, mis väidetavalt kuriteokahtlust kinnitavad. Kohtul tuleb osutada nendes tõendites sisalduvale konkreetsele teabele, mis tema hinnangul viitab võimalusele, et vahistamistaotluses nimetatud isik võib olla kuriteo täideviija või sellest osavõtja.270

Pelgalt põhjendatud kahtlus annab aluse isikult vabaduse võtmiseks kinnipidamise hetkest alates lühikeseks ajaks.271 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on rõhutanud, et EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) võimaldab isikult vabaduse võtta ka pikema aja vältel, kuid sellisel juhul peavad lisaks põhjendatud kahtlusele olema isikult vabaduse võtmist õigustavad muud alused.272 Põhjendatud kahtluse kõrval, mida aja möödudes peavad toetama üha kindlamad tõendid273, peab isiku jätkuvaks kinnipidamiseks esinema EIKi praktika kohaselt vähemalt üks järgmistest alustest: pakkumineku oht, õigusemõistmisse sekkumise oht (sh tunnistajate mõjutamine ja tõendite moonutamine), kuriteo ärahoidmise, avaliku korra säilitamise või kahtlustatava kaitsmise vajadus.274 Jätkuvat kinnipidamist ei õigusta EIKi praktika kohaselt üksnes kahtlustuse või süüdistuse ja ähvardava karistuse raskus, nagu ka mitte süüle viitavad tugevad tõendid.275 Legitiimse vahistamisaluse olemasolu korral tuleb arvestada, et isiku jätkuv kinnipidamine on ultima ratio meede ning selle kasuks on põhjendatud otsustada üksnes siis, kui teised meetmed (nt elektrooniline valve, kautsjon vms) ei täida eesmärki. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 2 järgi võib isiku vahistamisaluste olemasolu korral vahistada, kui see on vältimatult vajalik, juhindudes tõkendi valiku alustest KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 127 lg 1 kohaselt. Seega, kohtueelne jätkuv kinnipidamine ei tohi olla automaatne, vaid peab sõltuma konkreetse kaasuse faktilistest asjaoludest.276 Kinnipidamise jätkamise üle otsustamiseks kaalutakse igas konkreetses kaasuses ja konkreetsel ajahetkel kinnipeetu õigust vabadusele avaliku huvi vastu, võttes arvesse süütuse presumptsiooni.277 Isiku jätkuvat kinnipidamist toetavad asjaolud tuleb tõendada võimudel.278 Isegi kui esinevad jätkuva kinnipidamise alused, võib kinnipidamine osutuda siiski õigusvastaseks olukorras, kus võimud ei näita üles erilist hoolsust menetluse läbiviimisel, st võimude tegevuse või tegevusetuse tõttu on kinnipidamine veninud liiga pikale.279

Kui Eestis soovitakse kahtlustatavat vahistada, peab lisaks põhjendatud kahtlusele esinema ka vähemalt üks KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalus: kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine või jätkuvalt kuritegude toimepanemise oht. Vahistamine ilma seaduslikku vahistamisalust tuvastamata kujutab endast nii üldise vabadusõiguse kui ka süütuse presumptsiooni rikkumist.280 Iseseisvaks vahistamisaluseks ei ole kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine, välja arvatud juhul, kui esineb oht, et kahtlustatav paneb toime õigusemõistmisevastaseid kuritegusid.281 Lisaks peab vahistamine olema KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 2 kohaselt vahistamisalustes kajastuvate eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik, st viimane abinõu (ultima ratio).282 Vabaduse võtmine peab toimuma liikmesriigi seaduses kindlaksmääratud korras ega tohi olla meelevaldne, mis tugineb omakorda õiguskindluse printsiibile – isiku jaoks peab olema ettenähtav, mis tingimustel on võimalik talt vabadust võtta.283 KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 2 eelmises punktis refereeritud EIKi praktikaga kõrvutades järeldub, et Eesti õiguses on vahistamise alused kitsamad kui EIKi praktikas aktsepteeritu. Ühes lahendis on Riigikohus küll tõepoolest refereerinud kõiki EIKi praktikas nimetatud vahistamise aluseid (sh selliseid, mida KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 2 vahistamisalusena ei nimeta)284, kuid nõustuda ei saa õiguskirjanduses esitatud arvamusega, et selle lahendiga taganes Riigikohus määruse 3-1-1-127-12 p-des 9.1. ja 9.2. esitatud seisukohtadest, mille kohaselt ei tohi kahtlustatavat kriminaalmenetluses vahistada mitte mingil muul vahistamisalusest hälbival põhjusel.285 Esiteks selle tõttu, et määruses 1-16-2411 ei märgi Riigikohus, et ta nendest seisukohtadest taganeks, vaid lihtsalt refereerib ulatuslikult EIKi praktikat vahistamise aluste ja vahistamise korra osas. Teiseks, kui asuda seisukohale, et Riigikohus vaikimisi taganes oma eelnevast seisukohast, läheks uus seisukoht (ehk vahistamisaluste tuletamine otse EIKi praktikast) vastuollu nii EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 ideedega, mida Riigikohus 3-1-1-127-12 p-des 9.1 ja 9.2 kajastas, kui ka EIKi praktikaga, millele Riigikohus selle sama määruse p-s 9.2 viitas.286 Ühtlasi oleks tegemist contra legem tõlgendusega, mis laiendaks KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 130 sätestatud vahistamisaluseid.

Vahistamisaluse olemasolu ja vahistamise vältimatut vajalikkust tuleb vahistamismääruses jälgitavalt põhistada287, et tagada isiku vabaduse võtmise legitiimsus ja põhjendatus, samuti otsuse vaidlustatavus kõrgema astme kohtus. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest, vaid põhistused tuleb seostada konkreetse isiku ja teoga.288 Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb eraldi hinnata kahte aspekti: 1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks.289 Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond.290

Vabaduse võtmine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 kohaselt peab olema läbivalt põhjendatud ja proportsionaalne ning menetlus peab olema mõistliku kestusega kuni lõpliku otsuse tegemiseni (EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 3).291 Aja jooksul võivad vahistamisalused ära langeda või nende tähtsus väheneda kaalutuna isikuvabaduse kaotuse kestuse ja süütuse presumptsiooni riivega.292 Eelnevast tuleneb esiteks menetluse läbiviimise kiirendamise ja erilise hoolsuse nõue.293 Teiseks tuleb isik kohe vabastada, kui vahistamise alused või põhjendatud kahtlus tema suhtes on ära langenud.294 Kolmandaks peab kohus isiku taotlusel kaaluma vabaduse võtmise mõõdukamaid piiranguid, kui vabaduse võtmise eesmärke on võimalik saavutada vabadusõigust vähem riivavate meetmetega (nt kautsjon, elektrooniline valve, elukohast lahkumise keeld).295 Kuid ka nende meetmete kohaldamine eeldab vahistamisaluste ja põhjendatud kahtluse jätkuvat olemasolu.296 Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, ei ole üldise lähtekohana välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista.297

Vabaduse võtmise proportsionaalsust aitavad tagada vabaduse võtmise põhjendatuse perioodiline kontroll ja vahistamisele seatud tähtajad. Vabaduse võtmise põhjendatuse perioodiline kontroll on vajalik seetõttu, et vabaduse võtmise alused (kas siis põhjendatud kahtlus või vahistamisalus või mõlemad) võivad aja möödudes ära langeda või muutuda selliselt, et nende valguses ei ole vabaduse võtmine enam põhjendatud.298 Eestis on vahistamise tähtajad ja perioodilise kontrolli nõuded kohtueelses menetluses sätestatud KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 1311 lg-tes 1 ja 2, kohtumenetluses näeb perioodilise kontrolli kohustuse ette KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 275 lg 2. Kohtueelses menetluses sätestab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 1311 lg 1 absoluutsed vahistamistähtajad koos KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 1311 lg-s 2 sätestatud võimalusega erandlikel asjaoludel nendest irduda ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 134 lg-s 4 oleva kohustusega kontrollida vahistatuse põhjendatust vähemalt iga kahe kuu tagant. Isiku kohtumenetluses vahistatuses hoidmise regulatsioonile on õiguskirjanduses õigustatult ette heidetud seda, et puudub nii maksimaalne vahistatuses hoidmise tähtaeg (ilmselt põhjusel, et kohtumenetluses on süüdistatav nagunii pidevalt kohtu ees, jättes tähelepanuta, et aastaid kestvate pikkade protsesside puhul ei pruugi eri põhjustel sisulist kohtulikku arutamist toimuda), kui seda, et perioodiline kontroll toimub põhjendamatult suurte intervallidega (iga kuue kuu tagant).299 EIKi praktika järgi ei ole vabaduse võtmine põhimõtteliselt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c) tähenduses seaduslik juhul, kui riigisisese seadusega sätestatud kinnipidamise maksimumperiood on ületatud.300 Kui seadus ei näe ette kinnipidamise maksimumperioodi, muutub kinnipidamine ebaseaduslikuks pärast seda, kui kohus on otsustanud isiku vabastamise ja isikut ei ole siiski vabastatud. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on viimasel juhul aktsepteerinud minimaalset formaalsustest tingitud viivitust.301 EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c), lg-t 3 ja lg-t 4 koostoimes tõlgendades on ebaseaduslik pikaaegsem kinnipidamine, mille aluseks ei ole riigisisene õigus või kohtu otsustus.302 Seejuures, isiku tähtajatu kinnipidamine on ebaseaduslik isegi siis, kui selle aluseks on kohtuotsus.303 Viimane EIKi põhimõte muudab Eesti kohtumenetluses isikute tähtajatult kinnipidamise EIKi praktika valguses eriti problemaatiliseks. Vahistamistähtaja puudumine ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Just sellisel juhul kohalduvad eelmises punktis kirjeldatud nõuded isiku vahi all pidamisele (põhjendatud kahtlus, vahistamisalus, avalik huvi, mõistlik menetlusaeg, riigi pühendumus menetluse toimetamisele), kuid üldised kriteeriumid tulenevad siis EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-st 4.304 Nende nõuetega seondub ka vahistamise järelkontroll vahistatu taotlusel.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 toimeala lõpeb, kui jõustub isikut süüdi mõistev otsus. Edasist isiku vabaduse võtmist katab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1. Kui isikut ei mõisteta süüdi põhjusel, et ta polnud süüteo toimepanemise ajal süüdiv, võib tema edasist vabaduse võtmist õigustada PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5. Isiku õigeksmõistmise korral tuleb isik iseenesest mõistetavalt viivitamatult vabastada.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 3 näeb ette kohustuse pidada isikut süütuks seni, kuni tema süü ei ole tõendamist leidnud. Süütuse presumptsioon ei kohaldu mitte üksnes kohtumenetluses, vaid ka kohtueelses menetluses, sh isiku kinnipidamisel ja vahistamisel. Süütuse presumptsiooni valguses eeldab isiku vabaduse võtmine enne süüdimõistvat kohtuotsust teistsugust põhjendust kui vabaduse võtmine süüdimõistva otsuse korral, millest tulenevalt on erinevad ka vabaduse võtmise alused nendel juhtudel (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 (EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p c)) vs. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 1 (EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p a)). Ühtlasi eeldab see isikute erinevat kohtlemist põhjendatud juhtudel. Näiteks kui võimalik, peaks kinnipeetuid ja vahistatuid hoidma kinnipidamisasutuses eraldi, kuigi erinevalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktist (vt art 10) EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) seda otseselt ei sätesta. Eestis kohustab kinnipeetavaid ja vahistatuid eraldi hoidma VangS (Vangistusseadus) § 12 lg 1 p 3. Arvestades ulatust, milles isiku vahistamine riivab süütuse presumptsiooni ja vabadusõigust, on vahistamine ultima ratio meede, mida kohaldatakse üksnes teiste PSi mõõtu õiguste ja väärtuste tagamiseks ja kaitsmiseks. Sealjuures on vahistamine võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130 lg 2) PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 21 (ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-s 5) sätestatut järgides. Täpsemad nõuded isiku vahistamise korrale sätestab KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 131.

E. Alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmine, tema toimetamine pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine (p 4)

Analoogiliselt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-le d) sätestab ka kommenteeritav punkt eraldiseisva piiriklausli alaealistelt vabaduse võtmiseks. Alaealise all peetakse reeglina silmas lapseealist, s.o alla 18-aastast isikut (vt nt ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsiooni art 1, LasteKS (Lastekaitseseadus) § 3 lg 2, TsÜS (Tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 8 lg 2 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 11. mai 2016. a direktiiv kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetlusõiguste kohta (EL (Euroopa Liit) 2016/800) art 3 lg 1 nr 1)).305 Alaealistele suunatud meetmeid või erandeid võidakse kohaldada aga ka kuni 21-aastase isiku suhtes, kui kohtu või muu seda kohaldava pädeva asutuse hinnangul ei vasta tema vaimne ja sotsiaalne areng täiskasvanu omale (vt nt KarS (Karistusseadustik) § 87 lg 7, VangS (Vangistusseadus) § 77). Alaealiste erikohtlemine vabaduse võtmisel lähtub nende kaitsmise vajadusest tulenevalt lapse füüsilise ja vaimse arengu ning ühiskonda lõimumise eripäradest (vt ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 27 lg 4 komm.-e (kommentaar)). Neid eripärasid võib lähtuvalt olukorrast ja kaalutlustest sisustada nii puudujäägina („ebaküpsus“ ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsiooni preambuli p-s 8) kui ka ressursina, kuivõrd lapseealised on nt üldjuhul vastuvõtlikumad kasvatuslikele meetmetele kui täiskasvanud. Seetõttu nähakse vastukaaluks PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 sätestatud vabaduskaotuslikele karistustele laste puhul ette mitmesuguseid kasvatusliku eesmärgiga meetmeid.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 4 annab kaks alternatiivset alust alaealiselt vabaduse võtmiseks. Esiteks saab lapse vabaduse võtta kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks. Kasvatusliku järelevalve all tuleks mõista lapse vabaduse võtmist kinnises, selleks eraldi ettenähtud sotsiaalpedagoogilise funktsiooniga asutuses (haridusasutus, turvakodu, noortekodu jms) tema õiguskuulekale käitumisele ja ühiskonda taaslõimimise saavutamiseks, kui seda ei ole võimalik tagada vähem põhiõigusi riivaval viisil. Kuigi need meetmed seonduvad sageli kohustusliku hariduse ja kooliskäimise sunniga, ei seo EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) neid kitsalt klassiõppega, vaid laiemalt kasvatuslike meetmetega, millega avalik võim teostab erineval moel lapsevanema õigusi lapse kaitseks ja huvides.306 PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 4 sätestatud erand põhiõigusest isikuvabadusele seab riigile või avaliku võimu teostajale laiemalt positiivse kohustuse luua lapse arenguks sobiv keskkond. Selle kohaselt on nõutav, et lapsele tagataks kinnipidamise ajal sihipäraselt ja süstemaatiliselt tema arenguks vajalikke hariduslikke või kasvatuslikke abinõusid. Vastasel juhul ei laiene kommenteeritav piiriklausel sellisele vabaduse võtmisele.307 Alaealise pikaajaline paigutamine (eeluurimis-)vanglasse või arestimajja ei täida iseenesest kasvatuslikke eesmärke PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 4 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p d) tähenduses, isegi kui talle võimaldatakse seal hariduse omandamist.308 See kriteerium võimaldab piiritleda PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 4 sätestatud vabaduse võtmise alust p-des 1 ja 3 sätestatud piiriklauslitest. Samuti ei saa kasvatusliku meetmega olla kuidagi tegu juhul, kui vägistamise ohvriks langenud alaealiselt võetakse vabadus üksnes selleks, et ära hoida tema raseduse katkestamist.309 Isegi kui on olemas vanema või muu seadusliku esindaja nõusolek alaealise vabaduse piiramiseks, peab selleks olema seaduslik alus ja järgitud seaduslikku menetlust.310 Kui aga vanemlike õiguste omaja laseb lapse paigutada laste psühhiaatriahaiglasse, ei ole tegemist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 4 ega EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-s d) märgitud erandiga, kui vanem kasutab oma õigust lähtuvalt meditsiinilistest nõuannetest ja parimast äranägemisest lapse huvides ning lapse vabadust ei piirata seejuures ülemääraselt.311 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on seisukohal, et kommenteeritava piiriklausli kohaldamiseks piisab üksnes kasvatusliku või haridusliku järelevalve vajadusest (nt koolikohustuse järgimine). See ei eelda süüteo toimepanemist ega akuutset ohtu lapse elule ja tervisele.312

Kasvatuslikke meetmeid kohaldatakse enamasti juhul, kui laps vajab eriliste psüühiliste probleemide või vägivaldse käitumise tõttu järelevalvet.313 Need tingimused osutavad sellele, et kommenteeritaval piiriklauslil on kokkupuutepunkte ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 5 sätestatud erandiga. Kui lapsel kahtlustatakse raske psüühikahäire esinemist või diagnoositakse selline häire, mille tõttu on ta ohtlik endale või teistele, kohaldub reeglina viimane alus (p 5), kuivõrd sellisel juhul on vajalik intensiivsem meditsiiniline sekkumine ega piisa enam sotsiaalpedagoogilistest meetmetest. Seega on vaja lapselt vabaduse võtmisel kaasata alati ka eriteadmistega isikud, kes aitavalt varakult välja selgitada lapse problemaatilise käitumise põhjused ja sobiliku sekkumise viisi.314

Kasvatuslikku järelevalvet saab parlamendiseaduste järgi kohaldada kinnisesse lasteasutusse paigutamise vormis nii mõjutusvahendina süüteo toime pannud 14–18-aastase (erandjuhul kuni 21-aastase) alaealise suhtes (KarS (Karistusseadustik) § 87 lg 1 p 9) kui ka laiemalt juhul, kui lapse käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega (SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 1302 lg 1). Sellisteks juhtudeks võivad olla peaasjalikult süstemaatiline, pikaajaline ja jätkuv vägivaldne käitumine enda, teiste või nende vara suhtes, sõltuvusainete kuritarvitamine, seksuaalne riskikäitumine, koolikohustuse täitmata jätmine ja kokkuleppeta kodust eemal ööbimine.315

Kinnisesse lasteasutusse paigutamisele kohaldatakse vastavalt süüteomenetluse seadustike (süüteo korral) ja TsMSi sätteid koos SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 1302 lg-s 2 sätestatud erisustega (ohu korral).316 Valitseva arvamuse kohaselt ei pea kasvatusliku järelevalve kohaldamise üle otsustama kohus, vaid seda võib ka teha (haldus-)organ või ametiisik.317 Kui teiste mõjutusvahendite korral võib see olla isegi põhjendatud, siis vabaduse võtmiseks kui intensiivseima riive jaoks peaks siiski olema kohtu luba, nagu seadusandja on praegu ka seaduses sätestanud (vt komm. (kommentaar) 87).

Lapselt vabaduse võtmine riivab ühtlasi tavaliselt äärmiselt intensiivselt ka põhiõigusi eraelu puutumatusele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26) ja perekonna kaitsele (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 27), kuivõrd siis asub avalik võim sisuliselt lapsevanema ja kodu asemele. Seetõttu tuleb nii vabaduse võtmise menetluses kui ka kinnises lasteasutuses tagada võimalusel lapse kontakt enda vanemate jt lähedastega, kui see ei lähe vastuollu lapse enda huvidega (SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 1303 lg 1 p 5).

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 4 teine alternatiiv sätestab vabaduse võtmise õigustusena ka alaealise toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada kasvatusliku järelevalve sisseseadmine. Seega on tegemist erinormiga PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-de 2 ja 3 suhtes, mis lubab kohaldada vabaduse võtmist ka kinnisesse lasteasutusse paigutamise menetluses. Enamasti on tegemist juhtumitega, kui on vaja laps sotsiaalsetel põhjustel perekonnast lahutada.318

F. Endale või teistele ohtliku nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamine (p 5)

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 p 5 nimetab isikute kategooriad, keda võib kinni pidada: nakkushaige, vaimuhaige, alkohoolik või narkomaan. Nende isikute gruppide vabadust piiratakse kas meditsiinilistel või sotsiaalsetel kaalutlustel põhjendusega, et nad ei ole mitte ohtlikud üksnes avalikule korrale, vaid ka iseendale ja sellest tulenevalt on vabadust piiratud ka nende endi huvides.319

Kommenteeritava punkti sõnastus on mõnevõrra aegunud. Ka selle eeskujuks olevas EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 2 p e) tekstis kasutatakse ajalooliselt lisaks „alkohoolikutele“ ja „narkomaanidele“ ka „hulkurite“ kategooriat, mis kõik on liberaalse õigusriigi seisukohalt enam kui problemaatilised mõisted. Riigi isikuvabadust võtva sekkumise aluseks ei saa olla niivõrd teatud eluviis või meditsiiniline diagnoos, mis toob kaasa teatud inimgrupi täiendava stigmatiseerimise. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 peamine tunnus saab olla ikkagi eelkõige isiku ohtlikkus endale või teistele. Ülejäänud tunnused toimivad piiriklausli kitsendajatena, kuna üksnes mõiste „ohtlikkus“ on liialt üldine ja raskesti konkretiseeritav, olles avatud kuritarvitusteks riigi poolt. Seega saab ohtlikku inimest kinni pidada üksnes juhul, kui see oht lähtub tema nakkus- või vaimuhaigusest, samuti alkoholi- või narkojoobest. Isiku ohtlikkus on lähtuvalt isiku seisundist ja kasutatavast menetlusest sätestatud erinevalt (vt allpool).

Kommenteeritav punkt annab seadusandjale aluse ohtliku nakkushaige vabaduse võtmist sätestava normi andmiseks. Eriti ohtliku nakkushaiguse haiguskoldest väljapoole levimise vältimiseks või tõkestamiseks võib seada karantiinina kas viibimiskeelu KorSi mõttes, keelata isikutel territooriumilt lahkuda ja keelata teenuste osutamine (NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 27 lg 1). Uudse ohtliku ja eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võib kehtestada ka selliseid liikumisvabaduse piiranguid, millega kaasneb sisuliselt isiku kinnipidamine (NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 28 lg 5 p 3 ja lg 8). Vabaduse piiramiseks ei piisa mitte üksnes nakkushaiguse olemasolust, vaid see peab olema eriti ohtlik, st suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik (NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 2 lg 1 p 3). Uudse nakkushaigusena käsitatakse haigust, millel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused või millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik ületab haiglate ravivõimekust (NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 28 lg 2). Kehtiva õiguse kohaselt on ohule antud seega kindel gradatsioon ning sisuliselt peab tegemist olema kõrgendatud ja/või vahetu ohuga isiku elule ja tervisele.

Konventsiooni mõttes on lubatud nakkushaigelt vabadus võtta, kui: 1) nakkushaiguse levik seab ohtu rahvatervise või avaliku julgeoleku ning 2) nakatunult vabaduse võtmine on viimane võimalus, vältimaks haiguse levikut. Kui eespool nimetatud tingimused pole (enam) täidetud, tuleb isik vabastada.320

Ohust teistele inimestele lähtub vabaduse võtmise alusena ka nakkushaigete tahtest olenematu ravi kohaldamise materiaalõiguslikuks aluseks olev NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 4 lg 1, mille kohaselt võib eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamiseks kohaldada nakkushaigele tahtest olenematut ravi, kui ta on teistele ohtlik ja on keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi. Sama tuleneb ka TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 533 lg 1 p-st 2, mille kohaselt menetleb kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses asju, mille esemeks on nakkushaige paigutamine tema nõusolekuta haiglasse ja talle haiglaravi kohaldamine, kui see on vajalik eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Eelnevale vastuoluliselt lubab aga NETS (Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus) § 4 lg 3 ilma kohtu määruseta kohaldada kuni 48 tunniks tahtest olenematut ravi ka juhul, kui see on vajalik üksnes isiku enda kaitseks.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 lubab vabaduse võtta vaimuhaigelt, kui ta on endale või teistele ohtlik. Selliselt on PSis sätestatud isiku vabaduse võtmist lubav erand sõnastatud kitsamalt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-st e), mis lubab vaimse häirega isikute seaduslikku kinnipidamist, sõnastamata selgelt sellise kinnipidamise eeldusena isiku ohtlikkust, kuid seostatuna hädaolukorraga. Isikult vabaduse võtmine eeldab nii seda, et isik on paigutatud teatud piiratud alale, kui ka seda, et isik ei ole seal vabatahtlikult.321 Vaimuhaige puhul ei asenda isiku nõusolekut talle määratud esindaja nõusolek.322

EIKi praktikas on EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p e) kohaldamisala tõlgendatud kitsendavalt, leides, et selle alusel isikult vabaduse võtmiseks peavad olema täidetud vähemalt järgmised eeldused: peavad olema objektiivsed meditsiinilised andmed, millest nähtub isiku psüühikahäire (välja arvatud vabaduse võtmisel hädaolukorras), psüühikahäire peab olema selline, mis õigustab vabaduse võtmist, ning vabaduse võtmine on õigustatud üksnes niikaua, kui psüühikahäire kestab.323 Hädaolukorraks, mil isikult vabaduse võtmisele eelnevalt ei pea olema tal psüühikahäire diagnoositud, võib olla äge ja tõsine haigushoog.324 Samuti on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) hädaolukorda jaatanud nt juhul, kus isik käitub vahetult enne vabaduse võtmist vägivaldselt ja konfliktselt325 või on muul põhjusel alust arvata, et ta kujutab endast teistele ohtu.326 Kui hädaolukorda ei esine, on psüühikahäire tuvastamiseks vajalik asjatundja (eelkõige psühhiaatri) hinnang, mille andmise aeg peab olema vabaduse võtmisele ajaliselt lähedal.327 EIKi praktika kohaselt on psüühikahäire tõttu vabaduse võtmine õigustatud, kui isik vajab ravi enda seisundi parandamiseks või ravimiseks või vajab järelevalvet ohtlikkuse tõttu endale või teistele.328 Nagu märgitud, ei piisa PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 järgi erinevalt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p-st e) vabaduse võtmiseks üksnes isiku ravivajadusest, vaid vajalik on ka ohtlikkus talle endale või teistele. EIKi praktika kohaselt peab esinema ka seos vabaduse võtmise aluse ja koha vahel, kuhu isik paigutatakse, st vaimuhaigelt vabaduse võtmise korral tuleb ta paigutada talle sobivasse asutusse.329 Seejuures tuleb isikule tagada ravi, mis peab olema kohaldatud isiku vajadustele.330

Materiaalõiguslikud alused vaimuhaigelt vabaduse võtmiseks tulenevad PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg-st 1 ja SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 105 lg-st 1. Neis sisalduvad eeldused isikult vabaduse võtmiseks üldjoontes kattuvad. Neid eeldusi on kolm: isikul peab olema raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; ravita jätmisel või hoolekandeasutusse paigutamata jätmisel on isik ohtlik endale või teistele ning muud abimeetmed ei ole küllaldased ohu ärahoidmiseks. PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg 1 eeldused kohalduvad NPALS (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus) § 11 lg 2 järgi ka narkomaani haiglasse paigutamisel, kui ta on vaimsete häirete tõttu endale või teistele ohtlik. Isikult kauem kui neljaks päevaks vabaduse võtmisel peab raske psüühikahäire tuvastamiseks olema kohtule esitatud psühhiaatri arvamus. Samas ei ole selles väljendatu kohtule siduv, vaid kohus peab psüühikahäire tuvastama kõiki tõendeid koostoimes hinnates.331 Praktikas on problemaatilisim kinnisesse asutusse paigutamise eelduste hindamisel isiku ohtlikkuse tuvastamine. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Samuti peab isiku ohtlikkus lähitulevikus olema pigem kindel kui tõenäoline. Ohtlikkus saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile.332 Kohtupraktikas ei ole üheselt selge, kas isiku ohtlikkus saab seisneda ka selles, et ta keeldub psühhiaatrilisest ravist ning ravita jätmisel tema vaimne tervis halveneb. Kuivõrd isiku vaimne tervis on tema tervise üks osa, võiks pigem ka sel juhul isiku ohtlikkust jaatada. Viimane eeldus isikult vabaduse võtmiseks on asjaolu, et muud meetmed ei ole piisavad. See peegeldab kinnisesse asutusse paigutamise olemust ultima ratio vahendina, mistõttu see on põhjendatud vaid juhul, kui muud abinõud on osutunud ebapiisavaks või ei ole nende kasutamine võimalik. Seega tuleb enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist kaaluda võimalikke isiku põhiõigusi vähem riivavaid alternatiive.333

Eesti on ratifitseerinud PIÕKi. Selle art 14 lg 1 p b) kohaselt ei tohi puude olemasolu olla ühelgi juhul vabaduse võtmise aluseks. PIÕKi alusel loodud puuetega inimeste õiguste komitee on seda sätet tõlgendades asunud seisukohale, et see välistab puuetega inimestelt vabaduse võtmise ja tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi, kui selle kohaldamise üheks eelduseks on isiku puue. Vabaduse võtmine ei ole sel juhul õigustatud ka siis, kui lisaks puudele on vabaduse võtmiseks sätestatud täiendavad eeldused, nt isiku, ohtlikkus.334 PIÕK (Puuetega inimeste õiguste konventsioon) art 1 kohaselt hõlmab puuetega inimeste mõiste isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. Sisuliselt tähendab see seda, et kuigi PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg 1 ja SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 105 lg 1 sätestavad alused psüühikahäiretega isikutelt vabaduse võtmiseks, ei ole need vaimse puudega isikult vabaduse võtmise eeldusi sätestades kooskõlas PIÕK (Puuetega inimeste õiguste konventsioon) art 14 lg 1 p-ga b) osas, milles nende sätete kohaselt on isiku psüühikahäire, st tema puue vabaduse võtmise eelduseks. Kuivõrd PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 123 kohaselt omab PIÕK (Puuetega inimeste õiguste konventsioon) kui välisleping kohaldamisel prioriteeti Eesti seaduste, sh PsASi ja SHSi ees, saab psüühikahäirega isikult vabaduse võtmine olla lubatud üksnes juhul, kui psüühikahäiret ei saa pidada puudeks, st eelkõige juhul, kui see on lühiajaline ja ravitav. Sisuliselt peaks see välistama isikute kinnisesse asutusse paigutamise SHS (Sotsiaalhoolekande seadus) § 105 lg 1 alusel.

Nii PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 kui ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta üksnes seaduses sätestatud korras. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on leidnud, et kuigi EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) nõuab eelkõige riigisisese õigusega kehtestatud menetluskorra järgimist, peab see menetluskord vastama miinimumstandarditele, mis tagavad, et isikult ei võeta vabadust omavoliliselt.335 EIKi praktika kohaselt on isikul EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-st 4 tulenevalt õigus, et temalt vabaduse võtmise seaduslikkust kontrolliks täidesaatvast võimust ja menetlusosalistest sõltumatu organ. Seejuures on isikul õigus olla ära kuulatud (isiklikult või esindaja kaudu).336 Tagamaks, et vabaduse võtmine kestaks üksnes niikaua, kui isikul on psüühikahäire, peab olema tagatud vabaduse võtmise eelduste automaatne perioodiline kontroll või peab isikul olema mõistlike ajavahemike järel õigus taotleda, et kohus kontrolliks, kas vabaduse võtmise alused on jätkuvalt täidetud.337 Kohtulik kontroll peab toimuma piisavalt tihedalt, tegelema sisuliselt küsimusega, kas isikult vabaduse võtmise eeldused on täidetud, toimuma kiiresti ning isikule tuleb üldjuhul tagada õigusteadmistega esindaja, kes peaks isikuga kohtuma ja sisuliselt tema huve esindama.338 Seejuures peab esindaja arvestama isiku väljendatud tahet.339

Vaimuhaigelt vabaduse võtmise menetluslik kord on osaliselt sätestatud PsASis ja SHSis, kuid valdavalt reguleerib vabaduse võtmise menetluslikku korda TsMSi 54. peatükk (§-d 533–543). Seega, kuigi kinnisesse asutusse paigutamise materiaalõiguslikud alused kuuluvad klassikalise ohutõrjeõigusena avaliku õiguse valdkonda340, toimub isikult vabaduse võtmine tsiviilkohtumenetluses hagita menetluses. Arvestades hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet koos kinnisesse asutusse paigutamise menetluse erisätetega, ei tingi tsiviilkohtumenetluses isikult vabaduse võtmine iseenesest tema põhiõiguste rikkumist. Siiski oleks, arvestades kohtute spetsialiseerumist, ilmselt otstarbekam, kui kinnisesse asutusse paigutamise kui avalik-õiguslikus suhtes tekkinud küsimus oleks halduskohtute pädevuses. Tsiviilasjade puhul on üldjuhul tegemist õiguslikult võrdsetel positsioonidel olevate isikute vaidluste lahendamisega, mis on olemuslikult erinev isiku ja riigi vahelisest avalik-õiguslikust suhtest, kus erilist tähelepanu tuleb osutada põhiõiguste kaitsele. Seega nõuab kinnisesse asutusse paigutamise menetlus kohtunikult võrreldes tavalise tsiviilvaidlusega hoopis teistsugust lähenemist, mis võib kaasa tuua riski, et tavaliselt tsiviilasju lahendav kohtunik ei suuda isiku kinnisesse asutusse paigutamise asja lahendades oma teistsugusele rollile piisavalt hästi ümber lülituda, mistõttu võib kannatada isiku põhiõiguste kaitse. Enne 2006. aastat toimuski isikute psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile paigutamine halduskohtumenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu seletuskirjas kinnisesse asutusse paigutamise menetluse toomist tsiviilkohtumenetlusse ei põhjendatud.341

Kuigi seaduse tekstist see otse ei tulene, toimub tsiviilkohtumenetluses psüühikahäiretega isikutelt vabaduse võtmine sisuliselt kahes erinevas menetluses. Ägeda psüühikahäire korral kohaldatakse isiku suhtes tahtest olenematut ravi reeglina üksnes esialgse õiguskaitse korras PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 13 lg 1 alusel esitatava psühhiaatriahaigla avalduse alusel. Sel viisil võib isikult vabaduse võtta kuni 40 päevaks. Selles menetluses on isiku menetluslikud tagatised mõnevõrra nõrgemad kui n-ö korralises menetluses. Korralise menetluse algatamiseks psühhiaatriahaiglal TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 533 järgi õigust avaldust esitada ei ole. Avalduse esitamise õigus on üksnes kohalikul omavalitsusel või isiku eestkostjal. Selles menetluses menetletakse üldjuhul SHSi alusel isikult vabaduse võtmist ning juhtumeid, kus isik vajab tahtest olenematut ravi kauem kui 40 päeva (vähem kui ⅕ kohtusse jõudvatest tahtest olenematu ravi asjadest342). TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 4771 lg 2 kohaselt peaks olema esialgse õiguskaitse eesmärk asja läbivaatamise ajaks olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, mitte aga asja sisuliselt lahendada.343 Ka Riigikohus on juba 2014. aastal leidnud, et olukord, kus esialgsele õiguskaitsele põhimenetlust üldjuhul ei järgnegi, ei vasta seaduse mõttele ega ka sättele.344 Sellele vaatamata ei ole ei seaduses ega kohtupraktikas midagi sisuliselt muutunud. Ka Riigikohus pole hiljem pidanud ainuüksi asjaolu, et esitatud on üksnes esialgse õiguskaitse taotlus ilma taotluseta põhimenetluse algatamiseks, oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis tingiks esialgse õiguskaitse määruse tühistamise.345 See, et esialgse õiguskaitse menetlus ja põhimenetlus ei ole omavahel seotud, tuleneb olemuslikult ka sellest, et isikud, kel on õigus esitada avaldus menetluse algatamiseks, on erinevad. Iseenesest ei ole olukord, kus toimub akuutse haigushoo puhul lühiajaline vabaduse võtmine, lihtsustatud reeglite järgi lubamatu.346 Arvestades siiski nii seaduses kui ka kohtupraktikas esinevaid vastuolusid, võib olla problemaatiline praeguse normistiku õigusselgus.

TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) sätestab järgmised menetluslikud tagatised, mis peavad olema täidetud isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses: isikule tuleb üldjuhul määrata esindaja (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 535), isik tuleb üldjuhul vahetult ära kuulata (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 536 lg 1), üldjuhul tuleb ära kuulata ka isiku lähedased, kohalik omavalitsus ja temaga tegelevad spetsialistid (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 536 lg 2) ning asjas tuleb teha ekspertiis, mida võib asendada psühhiaatri arvamus (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 537 lg 1). Neid tagatisi ei pea järgima juhul, kui isik paigutatakse kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 534 lg 3, § 535 lg 2, § 537 lg 1). Sel juhul võib kohus asja lahendada üksnes esitatud dokumentide põhjal. Esialgse õiguskaitse rakendamise pikendamisel tuleb isik vahetult ära kuulata ja määrata talle esindaja (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 534 lg 5 ja § 535 lg 2). Samuti on vajalik psühhiaatri arvamus isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse kohta (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 534 lg 5). Isikul on õigus ise menetluses osaleda, sõltumata tema teovõime piiratusest, kui ta on vähemalt 14-aastane (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 202 lg 4). Vabaduse võib võtta esialgse õiguskaitse korras esmalt kuni 4 päevaks ja seda tähtaega saab pikendada kuni 40 päevani (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 534 lg 5). Põhimenetluses võib isikult vabaduse võtta kuni aastaks, seda tähtaega saab pikendada aasta kaupa ilma maksimumtähtajata (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 538 lg 2 ja § 5391).

Isiku ärakuulamine peab menetluses olema kohtuniku poolt vahetu ja isiklik. Selle eesmärk on, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Isiku ärakuulamata jätmine on lubatud üksnes TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 524 lg-s 5 sätestatud alustel. Nõuetekohane ei ole isiku ärakuulamine video teel või muid kaugsidevahendeid kasutades. Küll aga võib sel viisil ära kuulata isiku lähedased ja muud isikud.347 Isiku ärakuulamise teine eesmärk on võimaldada isikul vahetult menetluses osaleda ning teavitada teda menetluse kulust.348 Teiste isikute ärakuulamise eesmärk on anda kohtule asja lahendamiseks vajalikku teavet.349

Riigikohus on leidnud, et isikule tuleb esindaja määrata enne seda, kui kohus otsustab esialgse õiguskaitse pikendamise või isiku korralises menetluses kinnisesse asutusse paigutamise. Selle eesmärk on, et esindaja saaks isiku huve menetluses sisuliselt esindada ning esitada kohtule seisukoha isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta enne kohtumääruse tegemist.350 Esindaja määramata jätmist ei õigusta ka asjaolu, et kohus peab asja lahendama väga piiratud aja jooksul – enne nelja päeva möödumist isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.351

Esindajal peavad olema isiku õiguste kaitsmiseks piisavad õiguslikud teadmised ning esindaja huvid ei tohi olla isiku huvidega vastuolus.352 Riigikohus on leidnud, et isiku põhiõiguste kaitseks on esindajal õigus esindada isikut ka vastu isiku tahet.353 Pealtnäha on see seisukoht vastuolus EIKi seisukohaga, mille kohaselt esindaja peab arvestama isiku tahet.354 Sisulist vastuolu siiski ei ole, kuivõrd EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) leidis, et isiku tahet tuleb arvestada juhul, kui isik soovib vaidlustada talt vabaduse võtmist, ning Riigikohus leidis, et esindaja võib vabaduse võtmist vaidlustada sõltumata isiku enda tahtest. Sellest Riigikohtu seisukohast ei saa ilmselt järeldada seda, et esindaja ei peaks isiku tahtega arvestama juhul, kui isik väljendab esindajale soovi endalt vabaduse võtmist vaidlustada.

Nõue, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses peab olema esitatud eksperdi või psühhiaatri arvamus isikult vabaduse võtmise eelduste täidetuse kohta, täidab kaht eesmärki. Esiteks on see vajalik isiku õiguste kaitseks, tagamaks, et isikult ei võetaks vabadust seadusliku aluseta. Teiseks on see vajalik selleks, et kohus saaks langetada otsuse isikult vabaduse võtmise kohta võimalikult informeeritult.355 Eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid seda tuleb hinnata koostoimes teiste tõenditega. Samuti ei asenda see teisi menetluslikke tagatisi.356 Seejuures võib kohus asuda eksperdi arvamuses toodust erinevale seisukohale nii juhul, kui eksperdi hinnangul on isikult vabaduse võtmise eeldused olemas, kui ka juhul, kui eksperdi arvates neid ei esine.357 Eksperdi arvamus peab olema põhjendatud ning järelduste kujunemine jälgitav.358 Ekspert peab olema isiku isiklikult läbi vaadanud ning kohus peab seda vajadusel kontrollima.359

PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 11 lg-te 2 ja 3 kohaselt võib vaimuhaigelt vabaduse võtta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ka ilma kohtu määruseta, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik. Vabaduse võtmise aluseks on sel juhul psühhiaatri otsus. Iseenesest on selge, et olukorras, kus isik kujutab vahetut ohtu endale või teistele, võib olla vajadus tema vabaduse kiireks piiramiseks. Arvestades kohtumenetluse olemust, ei ole mõeldav, et kohtunik viibiks iga kord vaimuhaige kinnipidamise juures. Seda eelkõige olukorras, kus vabaduse võtmine on vajalik isiku vahetult ohtliku käitumise lõpetamiseks. Samas toimub valdav osa psüühikahäiretega isikute suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise juhtudest haiglates, mis tegutsevad eraõiguslikus vormis.360 Seejuures umbes pooltel juhtudel piirdub vabaduse võtmine üksnes arsti otsusega ja kohtumenetlust ei järgne.361 Riigikohus on leidnud, et riigi tuumikfunktsioonide delegeerimine eraõiguslikele isikutele ei ole PSiga kooskõlas.362 Isikult vabaduse võtmine on intensiivne põhiõiguse riive, mida võiks seetõttu pidada riigi tuumikfunktsiooniks.363

Kommenteeritava sätte eesmärgist hõlmatud erijuhuks kriminaalmenetluses on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isiku vahistamine (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 3951). Selle meetmega vabaduse võtmise alused kattuvad põhiosas kahtlustatava või süüdistatava vahistamisega (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 130), s.o pakkumineku ja uute õigusvastaste tegude toimepanemise oht, millele lisandub veel iseseisva alusena isiku ohtlikkus endale või teistele (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 3951 lg 2). Siin võib esineda osaline kattuvus ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 3 (resp. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 2 p c)) sätestatud piiriklausliga, kuid selle erinevusega, et õigusrikkumise toimepanemises kahtlustatav isik ei ole (ilmselt) süüvõimeline. Ohtlikkust tuleb hinnata samadel alustel, nagu tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamisel. Samuti peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik pani toime õigusvastase teo – see tunnus eristab seda meedet tahtest olenematust psühhiaatrilisest ravist üksnes PsASi alusel. Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused364, mistõttu tema vahistamise täideviimine toimub psühhiaatria tervishoiuteenust osutava haigla kinnises osakonnas või vangla meditsiiniosakonnas (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 3952).365 Kuna otsustus paigutada isik haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, on selle otsustuse tegemine kohtu pädevuses ning see peab kajastuma vähemalt tinglikult vahistamismääruse resolutsioonis.366 Vahistamise kohaldamise üle otsustamise pädevus on ainult kohtul prokuratuuri taotluse alusel. Vabaduse võtmise valikul kohaldatakse ka teisi tõkendi kohaldamise üldisi aluseid – vahistamine peab olema viimane abinõu, kui teistest tõkenditest enam menetluse tagamise ja isikust tuleneva ohu ohjamiseks ei piisa (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 3951 lg 3 ja § 127). Kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemine ei ole sundravimenetluses isiku vahistamise vältimatu eeldus, kui on kogutud muid kaalukaid tõendeid, mis kinnitavad raske psüühikahäire olemasolu.367 Vahistamise ajaline ülempiir on kogu menetluse, sh ka kohtumenetluse vältel reeglina 6 kuud, erandjuhtudel kuni 1 aasta.368 Kõnealusele meetmele allutatud isikule osutatakse terviseteenuseid369 ainult tema nõusolekul või vältimatu abi andmiseks, et välistada isiku surm või püsiv tervisekahjustus (PsAS (Psühhiaatrilise abi seadus) § 10 lg 3 ja TTKS (Tervishoiuteenuste korraldamise seadus) § 5).

Olulisimaks karistusõiguslikuks vabadust võtvaks meetmeks, mis tugineb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 erandile, on statsionaarne psühhiaatriline sundravi. Seda kohaldatakse isiku suhtes, kui ta on toime pannud õigusvastase teo süüdimatusseisundis (KarS (Karistusseadustik) § 86 lg 1 esimene variant). Isik ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses raske psüühikahäirega (KarS (Karistusseadustik) § 34). Seejuures loetakse oma teo keelatusest arusaamise ja motivatsiooni- ja otsustusvõimet süüdimatuse juriidiliseks ning psüühikahäiret selle meditsiiniliseks tunnuseks, mis peavad esinema samaaegselt.370 Psüühikahäire võib esineda vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muus vormis (KarS (Karistusseadustik) § 34), kuid nende puhul ei ole tegemist meditsiiniliste diagnoosidega.371 Seega mõistetakse karistusõiguses vaimuhaigust kitsamas tähenduses kui PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5, kasutades sarnaselt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 2 p-le e) üldmõistena „psüühikahäiret“. Üksnes psüühikahäire olemasolust ei saa teha järeldust isiku süüdimatusseisundi kohta ja mitte iga häire ei pruugi olla vaadeldav süüdimatuse alusena. Samas võib selline psüühikahäire, mis ei välista isiku süüdivust, kaasa tuua isiku tunnistamise piiratult süüdivaks. Seega tuleb iga kord hinnata, kas inimesel tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, tuleb kohtul sellele anda ka õiguslik hinnang.372

Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus on KarS (Karistusseadustik) § 34 mõttes välistatud, tuleb hinnata ka seda, kas inimese psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Teisisõnu peab kohus kontrollima, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS (Karistusseadustik) § 35 mõttes.373 Piiratud süüdivuse korral ei kohaldata süüdimõistetule psühhiaatrilist sundravi, vaid see annab üksnes aluse tema karistuse kergendamiseks KarS (Karistusseadustik) § 60 kohaselt374, mistõttu ei ole tegemist kommenteeritava punkti kohase, vaid p-s 1 (süüdimõistev kohtuotsus) sätestatud erandiga põhiõigusest isikuvabadusele.

Psühhiaatrilist sundravi võidakse kohaldada samuti süüteo toime pannud isiku suhtes ka juhul, kui süüdimatuse tunnused ilmnevad pärast teo toimepanemist. Üheks juhuks on olukord, kui süüdimõistetul on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist tekkinud raske psüühikahäire (KarS (Karistusseadustik) §-d 79 lg 2 ja KarS (Karistusseadustik) § 86 lg 1 teine variant).375 Lisaks saab seda mittekaristuslikku mõjutusvahendit kohaldada süüdistatava suhtes, kui tal on kohtueelses menetluses või kohtus asja arutamisel tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal (KarS (Karistusseadustik) § 86 lg 1 kolmas variant). Viimane säte tuleneb in dubio pro reo põhimõttest.376

Tulenevalt kommenteeritava punkti sõnastusest eeldavad kõik ülal kirjeldatud koosseisud psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks peamise tunnusena isiku ohtlikkust endale ja teistele. Ohtlikkus võib KarS (Karistusseadustik) § 86 lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude PSis või karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele. Kuna küsimus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkusest saab aktualiseeruda üksnes siis, kui ühe eeldusena on tuvastatud, et isik on juba toime pannud koosseisupärase ja õigusvastase teo ning seadusandja on teatud tegude sätestamisel kuritegudena lähtunud nende sisulisest raskusest ehk sellest, et kõnealuste tegudega rünnatakse õigushüvesid kõige ulatuslikumalt, võib juba koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise tõttu rääkida isiku suuremast ohtlikkusest.377 Ohtlikkuse sedastamiseks ei piisa üksnes isiku keeldumisest ravist ega ainuüksi asjaolust, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada.378 Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Sundravi on vabaduse võtmisena viimane abinõu – sotsiaalhoolekandeteenused või psühhiaatriline või muu meditsiiniline abi võib osutuda piisavaks ja isiku põhiõigusi sundravist vähem piiravaks ohtlikkuse kontrollimise ja/või vähendamise abinõuks.379 Isikuvabadust ei või võtta sundravi kohaldamisega üksnes põhjusel, et riik ei ole loonud piisavalt efektiivset süsteemi sõltlaste probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku toetamiseks. Ka ei saa sundravi õigustada karistuslike eesmärkide täitmisega.380 Kohtul tuleb iga kord hinnata, arvestades võimalikke isiku käitumise ilminguid koostoimes teiste oluliste asjaoludega (menetlusaluse senine käitumine, talle omistatud õigusvastased teod, kohtumenetluses ilmnenu ning kohtuniku enda vahetu hinnang isiku seisundile), milliseid tegusid võib isik tulevikus toime panna ning kas nende tegude oht kaalub üles psühhiaatrilise sundravi määramisel tekkiva põhiõiguste riive.381 Seejuures tuleks kaaluda kindlasti ka tegude raskust ja ohtlikkust eelkõige elule ja tervisele. Ühtlasi on põhjendatud lahendi tegemiseks seesuguses menetluses nõutav ka vahetu kohtumenetlus (vt ka § 24 komm. (kommentaar) 34).

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 ei sätesta otsesõnu psüühikahäirega isiku ravivajadust vabaduse võtmise eeldusena. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 kontekstis ei oma ravivajaduse hindamine niivõrd tähendust isikuvabaduse, kuivõrd aga isikupuutumatuse kaitse seisukohalt, kuna piirab põhjendamatut sekkumist isiku kehalisse ja vaimsesse enesemääramisse. Järelikult tuleb siinkohal eristada kahte PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 20 sätestatud põhiõiguse – isikuvabaduse ja isikupuutumatuse – riivet. Just viimane seisneb nt ravimite tahtevastases manustamises, füüsilises ohjeldamises jms. Ravivajadus kui psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldus tuleneb karistusõiguslike mõjutusvahendite sisemisest loogikast ja nimetatud meetme eesmärgist. Riigikohus on leidnud, et ravivajaduse sedastamine eeldab esiteks selle tuvastamist, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada; teiseks, kas seda on vaja teha statsionaarses vormis. Psühhiaatrilist sundravi ei saa määrata isikule, keda ei ole võimalik täielikult terveks ravida või kelle seisundit ei saa raviga isegi mitte leevendada. Sundravi eesmärk on ravida haiget inimest ning parandada tema toimetulekut, mis peaks lõpptulemusena viima selleni, et tema ohtlikkus väheneb. Kui aga on juba etteulatuvalt ilmne, et ravi ei aita konkreetsel juhtumil nimetatud eesmärkide saavutamisele kaasa, toob sundravi kohaldamine kaasa isikupuutumatuse põhjendamatu riive. Kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning menetlejal juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus.382 Järelikult ei ole paranemislootuseta vaimuhaige suhtes kohaldatavad karistusõiguslikud mõjutusvahendid ka siis, kui ta on toime pannud õigusvastase teo ja ta on endale või teistele ohtlik.

Kuna statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega kaasneb isiku vabaduse võtmine, ambulatoorse ravi korral aga ainult vabaduse piiramine, tuleb iga kord ravi vormi kaaluda ja raskema riive kohaldamist põhistada.383

Psühhiaatriline sundravi on tähtajatu mõjutusvahend, millele allutamine ei ole seotud KarSi eriosas õigusvastase teo eest sätestatud vangistuse ülemmääraga.384 Sundravi lõpetab kohus KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 403 kohaselt isiku tervenemisel või tema ohtlikkuse äralangemisel.385 Tulenevalt EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg-st 4 on nõutav isiku kinnipidamise regulaarne ja erapooletu kontroll, et hinnata, kas jätkuvalt esineb tema kinnipidamise alus, s.o raske psüühiline häire ja isiku sellest tulenev ohtlikkus.386 Vastava taotluse või kaebuse selle rahuldamata jätmise peale võib esitada ka isiku seaduslik või lepinguline esindaja, samuti lähedane (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 403 lg 4).387 Kuigi isiku enda õigus taotleda psühhiaatrilise sundravi lõpetamist on küll KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 403 otsesõnu välistatud, on kohtupraktikas sedastatud, et ravile allutatud isikul on võimalik enda õigust kohtusse pöörduda (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 15 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 4) kasutada riigi õigusabi taotluse esitamisega või muu taotluse esitamisega, mida tuleb käsitada samaväärsena.388 Lisaks peab raviasutus ex officio kontrollima statsionaarse ravi jätkamise vajadust iga 6 kuu järel.389

Alkohooliku ja narkomaani kinnipidamine on võimalik peamiselt haldusmenetluses. Joobeseisundis isiku võib toimetada kainenema muu hulgas arestimajja või arestikambrisse või vanglasse, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks (KorS (Korrakaitseseadus) § 42 lg 1). Oluline oht on oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või KorS (Korrakaitseseadus) § 5 lg-s 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht (KorS (Korrakaitseseadus) § 5 lg 3).

Kinnipidamise aluseks ei ole üksnes asjaolu, et isikul on alkoholism kui haigusseisund ja tarvis on tõkestada, et see isik ei jätkaks alkoholi kuritarvitamist. Isiku kinnipidamiseks annab aluse see, kui tarvitatud alkohol kas toob kahju isikule endale või avalikule korrale või alkoholi tarvitanud isiku käitumine põhjustab ohtu.390 Seega võib isikute, kellel ei ole diagnoositud alkoholismi, kuid kelle alkoholist tingitud käitumine võib põhjustada ohtu avalikule korrale või isikule endale, vabadust piirata kas avaliku või isiku enda huvi kaitseks.391 Üksnes alkoholi tarvitamine kui asjaolu ei ole isikult vabaduse võtmise aluseks.392

Üldreegli kohaselt ravitakse narkomaaniat isiku vaba tahte alusel psühhiaatrilise abi seaduses ettenähtud korras (NPALS (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus) § 11 lg 1). Narkomaaniast tingitud vaimsete häirete tõttu endale või teistele ohtliku isiku haiglasse paigutamine tema tahtest olenemata toimub psühhiaatrilist abi reguleerivate õigusaktide kohaselt (NPALS (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus) § 11 lg 2).

Alkoholism või narkomaania kui eluviis või meditsiiniline diagnoos ei saa olla isiku karistamise ega temalt karistuse või mõjutusvahendina vabaduse võtmise aluseks. Küll aga ei välista Eesti karistusõiguses tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund isiku süüd (KarS (Karistusseadustik) § 36). Seega ei oma joobeseisund narkootilisest ja psühhotroopsest ainest või alkoholist PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 5 mõttes reeglina tähendust isiku karistamisel393, vaid joobeseisundis kuriteo toime pannud isiku puhul kohaldub üldjuhul kommenteeritava paragrahvi p-s 1 sätestatud erand – vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Erandjuhuga on tegemist, kui isik pani teo toime patoloogilise joobe või delirioosses seisundis (ajutine raske psüühikahäire).394 Siis võidakse õigusvastase teo toime pannud isiku suhtes vajadusel kohaldada psühhiaatrilist sundravi (vt ülal komm. (kommentaar) 109 jj).

Samuti on võimalik ravitava või kontrollitava psüühikahäire, s.o narkomaania ja seksuaalsuunitluse häire tõttu toimepandud kuriteos süüditunnistatud isikute suhtes kohaldada vangistuse asenduskaristusena mh statsionaarset ravi (KarS (Karistusseadustik) § 692). Vangistus asendatakse raviga üksnes isiku nõusolekul (KarS (Karistusseadustik) § 692 lg 4) ning mitte vähem kui 18 kuuks ja mitte enam kui kolmeks aastaks (KarS (Karistusseadustik) § 692 lg 5). Kuigi sellise meetme kohaldamine eeldab isikule selle mõjude selgitamist ja kirjalikku nõusolekut (seda eelkõige meditsiinilises tähenduses), ei saa seda nõusolekut käsitada nõusolekuna vabaduse võtmiseks, kuna isikult on vabadus võetud juba süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud karistusega (vangistus) ja selle asendamine mittekaristusliku alternatiiviga ei muuda PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 1 riive alust – tegemist on jätkuvalt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 1 sätestatud erandiga, kuivõrd see on seotud karistuse eesmärgi (eripreventsioon) ja kestusega.395

G. Ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamine ning Eestist väljasaatmine või välisriigile väljaandmine (p 6)

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle. Erinevalt Eesti kodaniku ja eestlase õigusest Eestisse asuda (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36) ei anna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) välismaalasele põhiõigust Eestis elamiseks. Riigil on õigus kontrollida välismaalase riiki sisenemise ja riigis viibimise tingimusi ning ebaseadusliku immigratsiooni tõkestamiseks otsustada ka välismaalaselt vabaduse võtmise üle.396 Seetõttu sätestabki ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) aluse, mis võimaldab välismaalase vastuvõtmise otsustamiseks, väljasaatmiseks või väljaandmiseks teda teatud tingimustel kinni pidada. Nii võib PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 p-s 6 sisalduvast piiriklauslist tulenevalt seaduses sätestatud juhtudel ja korras isikult vabaduse võtta ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p f) võimaldab isikult vabaduse võtta muu hulgas seaduses kindlaksmääratud korras seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Samas tuleb hoolimata riigi suveräänsest õigusest otsustada migratsioonipoliitika kontekstis välismaalase vabaduse võtmise üle, tagada välismaalase kaitse riigi omavolilise sekkumise eest tema õigusesse vabadusele.397

Välismaalase vabaduse võtmine toimub kinnipidamise vormis. Alus välismaalast ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks kinni pidada seondub rahvusvahelise kaitse taotlejatega. Ehkki rahvusvahelise kaitse taotlejal on üldjuhul õigus taotluse menetluse ajal riigis viibida, sätestab VRKS398 (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) eraldi alused rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks. Need ei seondu karistuslike eesmärkidega, sest rahvusvahelise kaitse taotlejad on koduriigist põgenenud isikud, mitte kurjategijad, vaid on ennekõike põhjendatavad rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimise või taotluse esitamise asjaolude selgitamise vajadusega. Rahvusvahelise kaitse taotleja viibimisõiguse sätestab VRKS (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) § 10 lg 2 p 2.

Vabaduse võtmine Eestist väljasaatmiseks puudutab Eestis ebaseaduslikult viibivaid välismaalasi, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Siia kuuluvad teiste hulgas ka rahvusvahelist kaitset taotlenud isikud, kelle taotlust ei rahuldatud. Viibimisaluseta välismaalastelt vabaduse võtmise põhjenduseks on eelkõige asjaolu, et välismaalane ei ole soostunud või riigi seisukohalt tõenäoliselt ei soostu väljasõidukohustust vabatahtlikult täitma ning riik soovib teda sundkorras riigist välja saata.399 Nende kinnipidamist reguleerivad VSSi sätted, millega võetakse üle nn naasmisdirektiiv.400 Siingi pole tegu karistuslikel eesmärkidel kinnipidamisega, vaid üksnes väljasaatmise eesmärgil ja selle hoolsa läbiviimise ajaks kohaldada lubatud meetmega401, mille kohaldamine ei sõltu sellest, kas väljasaatmine ise on õiguspärane.402 Määravaks kriteeriumiks väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise põhjendatuks lugemisel on see, kas isiku väljasaatmiseks on reaalne väljavaade.403 Alates hetkest, kui ametivõimudele selgub, et väljasaatmine ebaõnnestub, ei ole isiku sel alusel kinni pidamine enam õigustatud.404

Nii viibimisaluseta välismaalasi kui ka rahvusvahelise kaitse taotlejaid võib ilma halduskohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi, misjärel tuleb nende kinnipidamiseks taotleda luba halduskohtult (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 15 lg 3 ja VRKS (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) § 15 lg 6). Mõlemal juhul eeldab isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse seda, et muid järelevalvemeetmeid, näiteks kindlaksmääratud kohas elamist, teatud ajavahemike järel enda registreerimist või reisidokumendi hoiuleandmist, ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Samuti peab kinnipidamine olema proportsionaalne ning igal üksikjuhtumil tuleb arvestada välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) §152 ja VRKS (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) § 361).405 Välismaalasele peab olema tagatud regulaarne juurdepääs kohtule kinnipidamise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks.406

Üks sagedasem kinnipidamise põhjendus nii viibimisaluseta välismaalase kui ka rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel on põgenemisohu esinemine.407 Põgenemisohu tuvastamisel peetakse isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist üldjuhul proportsionaalseks meetmeks, sest tõenäolist ebaseaduslikku piiriületust saab objektiivselt takistada vaid liikumisvabaduse piiramisega.408 Ehkki põgenemisohu tuvastamise kriteeriumid on sätestatud VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) §-s 68 ja VRKS (Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus) § 361 lg-s 21, ei piisa kinnipidamise otsustamisel üksnes nendele viitamisest, vaid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb eraldi vaadelda ka muid välismaalast ja konkreetset juhtumit iseloomustavaid asjaolusid.409

Välismaalase kinnipidamine on proportsionaalne vaid juhul, kui see toimub heas usus ning on seotud kinnipidamise eesmärgiga – lubamatu riiki sisenemise ennetamise või isiku väljasaatmisega.410 Kinnipidamise proportsionaalsus eeldab sedagi, et see toimub kohastes tingimustes, millega ei ületata kinnipidamisega kaasnevate vältimatute kannatuste taset. Samuti ei tohi kinnipidamise kestus ületada mõistlikku vajalikku aega taotletava eesmärgi saavutamiseks. Välismaalase kinnipidamine on lubatud üksnes seni, kui see on vajalik rahvusvahelise kaitse andmise otsustamiseks või isiku väljasaatmiseks, kuid igal juhul ei ole viibimisaluseta välismaalast ega rahvusvahelise kaitse taotlejat lubatud kinni pidada kauem kui 18 kuud (VSS (Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus) § 25 lg 2).411 Kuna VRKSi alusel kinnipidamine on seotud konkreetse rahvusvahelise kaitse taotlusega, algab kinnipidamistähtaja arvestus uue taotluse esitamisel üldjuhul uuesti.412 Seoses välismaalase korduva kinnipidamisega erinevatel alustel on Riigikohus selgitanud, et kuigi VRKSi ja VSSi alusel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida, võib korduvate kinnipidamiste pikk kestus kinnipidamise teatud olukordades siiski ebaproportsionaalseks muuta.413 Igal juhul muudab isiku varasem kinnipidamine tema teistkordse kinnipidamise intensiivseks vabadusõiguse riiveks, mis nõuab ranget kontrolli kinnipidamise põhjendatuse üle.414 Sama nõue kehtib isiku kohta, keda on juba pikka aega kinni peetud.415

Välismaalaselt vabaduse võtmise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse isiku olukorda, muu hulgas tema tervislikust seisundist või vanusest tuleneda võivat erilist haavatavust, mis võib samuti muuta tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise ebaproportsionaalseks. Viimane on aktuaalne eelkõige alaealiste, eriti saatjata alaealiste puhul, kelle kinnipidamine migratsioonikontrolli eesmärgil peaks üldjuhul olema keelatud.416 Õiguskirjanduses on leitud, et alaealise välismaalase kinnipidamine saaks olla õigustatud üksnes erakordsete asjaolude esinemisel, näiteks juhul, kui alaealise osas esineb terrorismi kahtlus, kui tal on võimatu viibida lahus mõnest isikust, kelle kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on täiesti vältimatu417, või kui konkreetse alaealise olukorrast tulenevalt on tema huvides viibida koos rahvuskaaslastega.418 Alaealise kinnipidamisel tuleb talle kohaldada lisagarantiisid, tagades võimalused eakohasteks tegevusteks, kehaliseks aktiivsuseks ja hariduse omandamiseks ning korraldades kasvatusliku järelevalve.419

Väljasaatmine PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 6 tähenduses võib teatud juhtudel hõlmata lisaks puht välismaalaste õigusele ka karistus- ja kriminaalmenetlusõigust, omades ühtlasi kokkupuudet sama lõike p-dega 1 ja 3. Nt on seadusandja võimaldanud täisealisele välisriigi kodanikule, kes on süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteos ja keda on karistatud vangistusega, mõista lisakaristusena tema riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga (KarS (Karistusseadustik) § 54). Väljasaatmine KarS (Karistusseadustik) § 54 alusel on preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille kohus võib mõista, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise välisriigi kodaniku poolt.420 Kui seejuures jätkuvalt kohaldatakse isiku kinnipidamist ja sundi üle piiri toimetamisel, on tegu vabaduse võtmisega PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p-s 6 sätestatud erandi alusel. Seda vabaduse võtmise alust on piiratud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 26 sätestatud perekonna ja eraelu puutumatuse kaitse eesmärgil (lg 1 teine lause – põhistamiskohustus)421 ning ELi kodanike ja nende perekonnaliikmete suhtes (lg-d 3-4: peab lisatingimusena esinema vastavalt oht avalikule korrale või riigi julgeolekule) tulenevalt ELi põhivabadusest isikute vabale liikumisele (ELTL (Euroopa Liidu toimimise leping) art 54).422

KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 447 sätestab täiendava vahistamisaluse – väljaandmisvahistamise – isiku väljaandmiseks, mis tugineb kommenteeritava sätte p 6 kolmandas variandis sõnastatud erandile vabaduse võtmise keelust (vabaduse võtmine välisriigile väljaandmiseks). Väljaandmine tähendab isiku üleandmist välisriigile kriminaalmenetluse teostamiseks või süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 438 jj). Välisriigile väljaandmise kord on reguleeritud kas välislepingute või kriminaalmenetlusseadustiku vastavas peatükis. Väljaandmise primaarseks aluseks on kas mitme- (konventsioon) või kahepoolne leping riikide vahel. Eestile on siduvad nt 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioon koos selle 1975. aasta lisaprotokollidega423 ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vaheline leping vastastikusest õigusabist kriminaalasjades.424 Eesti kodaniku puhul riivab väljaandmine tema PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 36 sätestatud põhiõigust, mille kvalifitseeritud piirklausel lubab seda üksnes välislepingus sätestatud juhtudel ning lepingus ja seaduses sätestatud korras. Välismaalaste puhul selliseid tagatisi ei ole ja kohalduvad üksnes PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-st 26 ja kommenteeritavast sättest tulenevad piirangud. Väljaandmisvahistuse eelduseks on välisriigi teade väljaandmise kohta (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 447 lg-d 2 ja 3) või väljaandmistaotlus (lg 1). Täiendavate, KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-s 130 sätestatud aluste tuvastamine ei ole nõutav, kuna PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 6 ega EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p f) ei eelda kuriteo toimepanemise või pakkumineku ennetamise eesmärki.425 Samas Saksa väljaandmisõiguses on nõutav väljaandmise menetlusest või väljaandmisest kõrvalehoidumise ohu ja tungiva kahtluse, et isik võib hakata takistama tõe tuvastamist kas taotleja riigi kriminaalmenetluses või taotletava riigi väljaandmismenetluses, tuvastamine (IRG § 15).426 Seega võib parlamendiseadusega seada isiku väljaandmisvahistamisele ka kõrgemad tõkked, kui PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p f) seda nõuavad. Vahistamine toimub kohtu poolt prokuratuuri taotlusel. Riigikohus on leidnud, et KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) 4. peatüki sätted vahistuse asendamise osas ei ole väljaandmisvahistusele kohaldatavad.427 Isikult vabaduse võtmine on väljaandmismenetluses õigustatud alates KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 447 lg-s 2 sätestatud asjaolude avaldumisest kuni sama paragrahvi lg-s 7 sätestatud tähtaja möödumiseni juhul, kui Eestil on võimalik välisriigi väljaandmistaotlus rahuldada. Väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemisel tuleb väljaandmisvahistuse kohaldamisest keelduda ja juba vahistatud isik vabastada.428 Isiku väljaandmisvahistuses pidamine on lubatud kuni ühe aastani, kuid seda tähtaega on võimalik erandjuhul pikendada (lg 7). Esialgne vahistamine tagaotsimisteate alusel (lg 3) on lubatud sarnaselt isiku kinnipidamisega riigisiseses kriminaalmenetluses (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 217) kuni 48 tunniks ilma kohtu loata.429 Vahistamine ilma väljaandmistaotluseta, kuid kohtu loal on lubatud 18 päevast (õigus vabastada) kuni 40 päevani (60 päeva Eesti ja Ameerika Ühendriikide väljaandmise lepingu alusel)430, mil isik tuleb vabastada (lg 5). Isiku väljaandmisvahistuse kestuse juures tuleb arvestada ka seda, kas tegemist on väljaandmisega isiku kriminaalmenetlusele allutamiseks või süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Esimesel juhul tuleb süütuse presumptsioonist (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 22 lg 1) ja mõistliku menetlusaja põhimõttest lähtuvalt minimeerida vahistuse kestust.431

Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 6 sõnastuses kasutatakse üksnes „väljaandmist“, tuleb seda mõistet tõlgendada laiemalt ja lugeda sellega hõlmatuks ka ELi loovutamismenetlust Euroopa vahistamismääruse näol. Loovutamisvahistamist kohaldatakse KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 499 kohaselt, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa vahistamismääruse (EVM) raamotsuse432 art 12. Kuigi loovutamis- ehk üleandmismenetlus on võrreldes väljaandmisega märksa lihtsustatum, seega ELi instrument sui generis nii sisu kui ka kehtestamise korra osas (tegemist ei ole rahvusvahelise lepinguga), laieneb sellele PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 6 erand.433 Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 lg 2 välistab Eesti kodaniku väljaandmise, kui see ei toimu välislepingu alusel, siis PSTS (Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus) § 2 kohaselt ei rakendu see piirang ELi-sisesele loovutamismenetlusele.434 Loovutamisvahistuse kohaldamise otsustab kohus prokuratuuri taotluse alusel 48 tunni jooksul isiku kinnipidamisest (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 499 lg 1 koos § 217 lg-ga 8). Isiku ennetav vahistamine kohtumäärusega on lubatud ka elektroonilise teate või taotluse alusel kuni 72 tunniks. Kui selle aja jooksul ei ole vahistamismäärust saadetud, tuleb isik viivitamatult vabastada. Raamotsuse art-s 17 on EVM täitmisele seatud ranged tähtajad (üldjuhul viivitamatult – lg 1, 10 päeva – lg 3 isiku nõusoleku korral; kuni 60 päeva muudel juhtudel – lg 3), mis piiravad üldjuhul ühtlasi loovutamisvahistuse kestust Eestis.435 KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 499 regulatsioon on aga ilmselt vastuolus liidu õigusega ja ühtlasi ka PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-ga 20 osas, milles see ei sätesta vabaduse võtmise asendamist.436 Kui lähtuda Riigikohtu praktikast437, et KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) 4. peatükis sätestatud vabaduse võtmise asendamine 19. peatüki meetmete suhtes ei kohaldata438, tekib küsimus sellise piirangu proportsionaalsusest mh nõukogu 23. oktoobri 2009 raamotsuses 2009/829/JSK sätestatud järelevalvemeetmete439 valguses. Euroopa tõkendiga samaväärsed meetmed (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 48921 aga miks mitte ka KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) §-des 128 jj) tuleks tagada ka loovutamisvahistamise asendamiseks, kui EVMi täitmise tagamine on saavutatav isiku vabadusõigust vähem riivava meetmega.440 Kuna loovutamismenetlus ei ole klassikaline välislepingul tuginev õigusabi meede, vaid kriminaalmenetluslik instrument, tuleks sellele PSTS (Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus) § 2 kohaselt rakendada riigisiseseid lisatagatisi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3 mõttes, samuti vabaduse võtmise alternatiive.441

IV. Vabaduse võtmise keeld suutmatuse eest täita lepingulist kohustust (lg 3)

A. Mõiste ja ajalooline taust

Võlavangistus on üldmõiste, mis hõlmab erinevaid vabaduse võtmise aluseid ja põhjendusi, alustades karistustest maksejõuetuse põhjustamise eest ja lõpetades arestiga hagi tagamiseks. Võlavangistus (ingl imprisonment for debt või debtor’s prison, pr prison pour dettes, sks Schuldgefängnis või Schuldturm, vn долговая тюрьма) eksisteeris juba vähemalt Vanas-Roomas. XII tahvli seadused (5. saj e.Kr) lubasid võlausaldajal võlgniku jõudu kasutades kohtusse toimetada. Kui võlgnik ei täitnud kohtuotsust teatud aja jooksul, võis võlausaldaja võtta võlgniku oma võimu alla (manus iniectio) ehk ta kinni pidada, tööle sundida, orjaks müüa või isegi tappa.442 Antiikaja lõpuks oli võlavangistus Euroopas laialt levinud. Keskaja alguses võlavangistus vähenes, sest kahjustas lääniisandate huve, kuid alates 13. sajandi lõpust 19. sajandi teise pooleni oli see levinud nii kontinentaal- kui ka üldõiguse maades. Oli perioode, mil laenu võtmist ja võlgu jäämist karistati kristlike põhimõtete rikkumise tõttu, aga üldiselt ei olnud võlavangistus karistus, vaid võlgade sissenõudmise sunnimeede. Näiteks Inglismaal tagas võlgniku kinnipidamine tema menetluses osalemist ja kohtuotsuse täitmist. Võlavangistust rakendati kergekäeliselt ja 19. sajandiks oli võlgnikelt vabaduse võtmine massiline nähtus. Prantsusmaal 1867. aastal, Inglismaal 1869. aastal ja edaspidi ka teistes riikides võeti vastu võlavangistust piiravad seadused. Vangistus jäi lubatuks täitmisest hoidumisel, vara kõrvaldamisel jm pahatahtlikkuse juhtudel.443 Võlavangistust tuleb eristada samuti juba antiikajal tuntud võlaorjusest (ld obnoxiatio), mis langeb sunnitöökeelu kaitsealasse. 19. sajandil tõrjus menetlusõigusliku võlavangistuse välja pankrot. Hiljem on võlavangistusest räägitud ka pankrotikuritegude või lepinguväliste nõuete (nt elatis) maksmapaneku kontekstis, kuigi algne võlavangistus nende kohta ei käinud.

Arest maksejõuetusmenetluse tagamisvahendina kaotati Venemaal üksikute eranditega tsiviilkohtupidamise seadustiku 1879. aasta muudatustega. Eesti territooriumil pandi põhimõte maksma 1886. aastal, seega veel enne 1889. aasta justiitsreformi (Aleksander II 1864. aasta kohtuseaduste maksmapanekut Balti provintsides). Maksejõuetute ettevõtjate pankrotieelne arest keelati Venemaa ajutise valitsuse 15. mai 1917. aasta määrusega.444 Eesti Vabariigi loomisel kehtis edasi Vene keisririigi õigus, kaasa arvatud nimetatud võlavangistuse keelud. 1924. aasta suvel tühistas Riigikogu Venemaa ajutise valitsuse määruse, taastades sellega ettevõtjatest pankrotivõlgnike aresti. Eelnõu esitasid sotsiaaldemokraat August Rei ja rahvaerakondlane Jüri Jaakson sooviga distsiplineerida kuritahtlike pankrottide põhjustajaid.445 Kohtud määrasid maksejõuetuks tunnistatud ettevõtjatele aresti ning mõnede juristide arvates mindi sellega liiale. Kriitikale vaatamata eksisteeris see sunnimeede 1940. aastani.446

B. Kaitseala

Sõnastuse sarnasuse tõttu võib PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 3 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) 4. lisaprotokolli art 1 kaitseala lugeda identseks ning PSi tõlgendamisel lähtuda muu hulgas EIÕKi tõlgendusest. PSis kasutatud sõnastus on lähem EIÕKi prantsuskeelsele tekstile (Nul ne peut être privé de sa liberté pour la seule raison qu’il n’est pas en mesure d’exécuter une obligation contractuelle; ingl No one shall be deprived of his liberty merely on the ground of inability to fulfil a contractual obligation). Normis sisalduv keeld käib vabaduse võtmise kõigi aluste ja vormide kohta ning hõlmab mh vahistamist, kinnipidamist, vangistust ja aresti. Tähtsust ei oma vabaduse võtmise kestus.447 Vabaduse võtmise mõiste tõlgendamisel tuleb lähtuda PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg-st 2 ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-st 5.448

Lepingulise kohustuse all ei peeta silmas üksnes raha tasumise kohustust, vaid ka käsutus- või muu soorituse, talumis-, sooritusest hoidumise vm kohustust.449 Nõutav on üksnes see, et kohustuse aluseks on leping. Seadusest tulenevate era- või avalik-õiguslike kohustuste (nt lapsevanema ülalpidamiskohustuse) rikkumisele keeld ei laiene.450

Siiski on kommenteeritava sätte kaitseala üsna piiratud. Sellele viitavad normis sisalduvad sõnad „üksnes“ ja „suuteline“. Keeld kehtib ainult juhul, kui isikul puuduvad materiaalsed vahendid lepingu täitmiseks ja ta pole süüdi varatusse seisukorda sattumises. Vabaduse võtmise keeld ei laiene olukordadele, kui võlgnik (i) käitub pahatahtlikult või petturlikult, mh hoiab menetlusest kõrvale, (ii) keeldub põhjendamatult kohustuse täitmisest või (iii) on süüdi täitmise võimatuses.451

Säte ei keela (i) riikliku sunnimeetmena vabaduse võtmist tsiviilkohtu-, pankroti- või täitemenetlusest kõrvale hoidvalt või tsiviilkohtumenetlust või kohtuotsuse täitmist pahatahtlikult takistavalt isikult (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 45 lg 4, § 378 lg 1 p 7, § 379; PankrS (Pankrotiseadus) § 18 lg 1, § 19, § 89; TMS (Täitemenetluse seadustik) § 62), (ii) rahatrahvi, varalise või rahalise karistuse asendamist arestiga (TsMS (Tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 47 lg 2; KarS (Karistusseadustik) §-d 70 ja 72) või (iii) võlgniku karistamist vangistusega maksejõuetuse teadva põhjustamise, võlausaldajate teadva ebavõrdse kohtlemise või pankroti- ja täitemenetluses vara varjamise eest (KarS (Karistusseadustik) §-d 384–385).

Kohtu määratud trahvi arestiga asendamist (ingl imprisonment in default) pidas Euroopa Inimõiguste Komisjon lubatavaks juba 1977. aastal Airey lahendis.452 Hiljem on EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) väljendanud vastumeelsust vabaduskaotusliku asendustäitmise suhtes, kuid ei ole võlavangistuse keeldu rakendanud põhjusel, et kaevatud juhtudel on maksekohustus tekkinud seaduse, mitte lepingu alusel.453

Kohustuse täitmisest põhjendamatu keeldumise, vara varjamise, täitmise takistamise või muudel võlgniku pahatahtlikkust sisaldavatel juhtudel ei õigusta vabaduse võtmist võlausaldajate, vaid õigusemõistmise ning avaliku korra kaitse huvid. Sellegipoolest tuleb rakendada seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Võlgniku pahatahtlikkuse õigusmenetluses või lepingulise kohustuse täitmata jätmisel peab tuvastama ning vabaduse võtmise üle otsustama kohus. Isiku õiguste kaitse on sel juhul tagatud PSi muude normide (mh § 20 lg 2 p 2) ja EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 ja 6 järgimisega.

Kommenteeritav säte on igaühe õigus. Selle kaitsealasse kuuluvad füüsilised isikud sõltumata kodakondsusest. Kaitse ei laiene juriidilistele isikutele, sest juriidilistelt isikutelt ei ole võimalik vabadust võtta.

C. Kaitseala riive

Võlavangistuse keeld on üks vähestest absoluutsetest põhiõigustest. Võlavangistust ei ole lubatud rakendada isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku või avaliku korra huvides (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 130).

Tänuavaldus
Autor (Hannes Vallikivi) tänab Riigikohtu arhivaari Toomas Anepaiot väärtuslike viidete eest.


1 RT (Riigi Teataja) 1919, 44, 91/ RT (Riigi Teataja) 1919, 109, 199.
2 Eesti Vabariigi põhiseaduse materjal (seadus, eelnõud, koos parandustega, põhiseaduse komisjonide ärakirjad jne) 05.07.1919-03.08.1920, lk 13, kättesaadav Rahvusarhiivis (lk 18).
3 Sätte kujunemise kohta vt lähemalt: H. Vallikivi. Põhiõiguste peatükk Eesti 1920. aasta põhiseaduses. – Riigiõiguse aastaraamat 2020, lk 41–43.
4 A. Mägi. Inim- ja kodanikuõigused Eesti põhiseadustes (1954). – Akadeemia 1995/1, lk 78.
5 Seadusereservatsioonita põhiõigus: Samas, lk 80; kvalifitseeritud seadusereservatsioon: Eesti Vabariigi põhiseadus / Seletuste ja tähestikulise sisujuhiga varustanud Joh. Kaiv & J. Klesment. Tallinn: J. Kaiv & J. Klesment 1934, lk 8 jj.
6 Vt H. Vallikivi. Põhiõiguste peatükk Eesti 1920. aasta põhiseaduses, lk 41.
7 Vt nt R. Räägo. Kriminaalprotsessi õpperaamat. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv 1937, lk 15; K. Matto (koost.). Kriminaalkohtupidamise seadustik. Kommentaaridega. Tallinn 1934, lk 6 ja 10.
8 A. Mägi. Inim- ja kodanikuõigused Eesti põhiseadustes (1954), lk 83.
9 Vrd ka EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p e) (hulkurlus kui vabaduse võtmise alus).
10 § 11 lg 1: „Isikupuutumatus on kindlustatud“ − V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 1171; ka konkureerivas, Jüri Raidla töögrupi välja töötatud eelnõus oli § 14 lg-s 1 samuti sätestatud, et „kõigil on võrdne õigus isikupuutumatusele“; V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1143; Põhiseadusliku Assamblee 3. istung, lk 6.
11 Põhiseadusliku Assamblee 19. istung, lk 2.
12 V. Peep (toim.) Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1021 jj.
13 RT (Riigi Teataja) II, 1994, 10, 11.
14 RT (Riigi Teataja) II, 1996, 11–12, 34. Vt ka U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus? – Juridica 2018/2, lk 136.
15 U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?, lk 136; T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 2; Nt on Vene Föderatsiooni konstitutsiooni art 22 lg-s 1 venekeelse mõiste „право на личную неприкосновенность“ ametliku ingliskeelse vastena antud „personal immunity“, mitte „security“ – http://www.constitution.ru/en/10003000-03.htm.
16 U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?, lk 136; T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 2.
17 W. A. Schabas. Justinianuse digestid, edikt de homine libero exhibendo – The European Convention on Human Rights: A Commentary. Oxford University Press 2015, lk 220.
18 Chr. Gusy. - P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl. C. H. Beck. München 2018, Art 104 Rn. 2.
19 Nt W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 225.
20 Clause 39 ingliskeelne tõlge British Library veebilehel: No free man shall be seized or imprisoned, or stripped of his rights or possessions, or outlawed or exiled, or deprived of his standing in any way, nor will we proceed with force against him, or send others to do so, except by the lawful judgment of his equals or by the law of the land. (Ükski vaba mees ei tohi saada kinni võetud ega vangistatud või riisutud tema õigustest või omandist või tunnistatud lindpriiks või saada väljasaadetud või jääda mingil kujul ilma tema seisusest, samuti ei kasuta tema vastu jõudu ega saada teisi seda tegema, välja arvatud temasuguste seadusliku kohtuotsuse või maa seaduse alusel).
21 A. Gregory. The Power of Habeas Corpus in America. Cambridge University Press 2013, lk 13; J. Bröhmer. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.). Handbuch der Grundrechte. Band VI/1 Europäische Grundrechte I. C. F. Müller. Heidelberg 2010, lk 141.
22 Kusjuures habeas corpus writ tähendus on aja jooksul muutunud risti vastupidiseks, kuna algselt peeti selle all silmas just kohustust ilmuda kohtu või riigivõimu ette (olgu su keha olla!): A. Gregory. The Power of Habeas Corpus in America, lk 15.
23 H. Gillman, M. A. Graber, K. E. Whittington. American Constitutionalism. 2nd Ed. Volume II. Rights and Liberties. Oxford University Press 2017, lk 31; A. Gregory. The Power of Habeas Corpus in America, lk 35.
24 H. Gillman, M. A. Graber, K. E. Whittington. American Constitutionalism, lk 32; A. Gregory. The Power of Habeas Corpus in America, lk 22, 42 ja 54.
25 https://constitution.congress.gov/constitution/amendment-5/.
26 A. Gregory. The Power of Habeas Corpus in America, lk 185 and 337; Detainee Treatment Act of 2005 § 2005(e) and U.S. Supreme Court 29.06.2006, 548 U.S. 557 (2006) – Hamdan vs. Rumsfeld; habeas corpus põhiõiguse rikkumine tõi kaasa parlamendiseaduse põhiseadusvastaseks tunnistamise (U.S. Supreme Court 12.06.2008, 553 U.S. 723 (2008) – Boumediene vs. Bush), vt M. Tushnet jt. Habeas Corpus. Oxford Handbook of the U.S. Constitution. Oxford University Press 2015, lk 2.
27 Blackstone’s Criminal Practice 2013. Human rights. Oxford University Press 2013, lk A7.1.
28 https://www.gesetze-im-internet.de/gg/BJNR000010949.html.
29 Chr. Stark. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art. 2 Rn. 252.
30 Samas seab EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 ka Saksa õiguses vabaduse võtmise alustele piirangud: Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.) Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland. C. F. Müller. Heidelberg 2011, lk 390; H.-D. Horn. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Carl Heymanns. Köln 2015, Art. 2 Rn. 164.
31 Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.). Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, lk 393.
32 L. Stelten. Gerichtlicher Grundrechtsschutz in Frankreich. Nomos. Baden-Baden 2018, lk 346 jj; L. Favoreu et autres. Droit constitutionnel. 13. éd. Paris 2010, lk 907.
33 L. Stelten. Gerichtlicher Grundrechtsschutz in Frankreich, lk 347.
34 Suomen perustuslaki (sm).
35 The Constitution of the Kingdom of Sweden (ingl).
36 The Constitution of the Republic of Latvia (ingl).
37 The Constitution of the Republic of Lithuania (ingl).
38 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 48.
39 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 328.
40 Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.). Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, lk 391.
41 Vt ka R. Alexy. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. IV osa välisekspertiisid. Põhiõigused Eesti põhiseaduses, lk 27.
42 Vt ka H.-D. Horn. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art. 2 Rn. 8.
43 BVerfGE 6, 32 (42); 17, 306 (313 jj); vt ka H.-D. Horn. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art 2 Rn. 6 und 11. Filosoofiline alus: I. Kant. Die Methaphysik der Sitten, lk 30.
44 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 328.
45 Vt ka Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.) Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, Art 2 Rn. 6; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 48.
46 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 58. Vt ka S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings. Oxford University Press 2005, lk 407; lk Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art. 104 Rn. 34.
47 Vt ka U. Di Fabio. – G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 95. Aufl. C. H. Beck. München 2021, Art 2 Rn. 14.
48 Seevastu Saksa põhiõiguste dogmaatikas loetakse GG art 2 lg 2 teise lause kaitseala riiveks üksnes need kohustused, mis ongi suunatud eraldivõetuna vabaduse piiramisele, mitte aga kantud teisest eesmärgist (koolikohustus, tunnistaja kohtusse kutsumine jne), vt Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.). Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, lk 394.
49 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 4.
50 T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 268; vt ka Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 8.
51 H.-D. Horn. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art. 2 Rn. 9.
52 Vt ka T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 4; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl., § 21 Rn. 2.
53 P. Roosma. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 34 komm. 2.
54 Vt ka S. Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art. 104 Rn. 28 ja 29.
55 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.02.2017 – De Tommaso vs. Itaalia, p 89 ja 126.
56 Vt ka Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.) Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, lk 395.
57 Sks „Polizeikessel“ – vt BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 02.11.2016, 1 BvR 289/15. Vt ka Chr. Gusy, P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 104 Rn. 22.
58 Vt ka Chr. Stark. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 2 Rn. 253.
59 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 2–3; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 329; U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?, lk 136 ja 145; M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. 2. peatükk. Põhiõigused, vabadused ja kohustused, lk 13; T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 269.
60 Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk-d 1021 jj.
61 Vt ka M. Sults. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 20 sätestatud õiguste tagamine ja riive lubatavuse eeldused psüühikahäiretega isikuid puudutavates seadustes. Magistritöö. Tallinn 2015, lk 13 (allmärkus 32).
62 Suomen perustuslaki.
63 https://tieteentermipankki.fi/wiki/Oikeustiede:ruumiillinen_koskemattomuus ja http://lainkirjoittaja.finlex.fi/4-perusoikeudet/4-2/#jakso-henkilokohtainen-koskemattomuus.
64 Vt ka H. Satzger. Internationales und Europäisches Strafrecht. 4. Aufl. Nomos. Baden-Baden 2010, § 11 Rn. 20.
65 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 9; vt ka RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 78, RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 17.
66 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 17.
67 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 2 ja 3; K. Jaanimägi, L. Oja. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 komm. 9 jj; U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?, lk 145.
68 M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. 2. peatükk. Põhiõigused, vabadused ja kohustused, lk 3; R. Alexy. Põhiõigused Eesti põhiseaduses Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. IV. Osa. Välisekspertiisid, lk 110.
69 Kokkuvõttes eitades sellist seost, kuid rõhutades täiendava regulatsiooni vajadust: U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?, lk 136 jj.
70 Vt ka E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2012, § 9 komm. (kommentaar) 2 (E. Kergandberg).
71 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 30.05.2000, 3-1-1-63-00, p 7.2; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 25.05.2004, 3-1-1-38-04, p 10; RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 19.05.2005, 3-1-1-43-05, p 7; RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 30; RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 10.01.2008, 3-3-1-65-07, p 19; T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 3. Vt ka menetlusosaliste seisukohad kohtuasjas RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 17.2 ja 20.1, samuti U. Lõhmus. Kas õigus isikupuutumatusele on põhiõigus?, lk 142.
72 Lahend, mis jätab küsimuse jätkuvalt õhku: RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 18.05.2021, 3-19-549, p 16 jj.
73 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 3.
74 Argumenteerides määratletuse põhimõtte ja kinnipeetava isiku ohjeldamise näitega: M. Sults. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 20 sätestatud õiguste tagamine ja riive lubatavuse eeldused psüühikahäiretega isikuid puudutavates seadustes. Magistritöö. Tallinn 2015, lk 14 jj.
75 Vt ka RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 17.06.2015, 3-3-1-24-15, p 17.
76 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 2; E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 9 komm. (kommentaar) 2 (E. Kergandberg).
77 Nt Saksamaa GG art 104 lg 1 teine lause rõhutab vabaduse võtmise kaitsel ka eraldi kinnipeetu kehalise ja vaimse väärkohtlemise keeldu, kuigi see võib tunduda üleliigne GG art 1 lg 1 (inimväärikuse kaitse) ja art 2 lg 2 esimese lause teise alternatiivi kontekstis (kehaline puutumatus). Vt ka H.-D. Horn. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art. 2 Rn. 9.
78 Mööndes, et need raskemad juhud võiksid jääda § 20 lg 1 kaitsealasse: K. Jaanimägi, L. Oja. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 26 komm. 12.
79 Vt T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 10. Siinkohal ei ole esmatähtis sünkroonsuse tagamine EIÕKi kohaldamisega (EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) peab muid isikuvabaduse riiveid just 4. lisaprotokolli art 2 esemesse kuuluvaks (EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.02.2017 – De Tommaso vs. Itaalia, p 80), kui põhiõigused on inimõigusest mõnevõrra erinevalt ja täpsemini reguleeritud ning neile kohalduvad tõlgendamisel mõnevõrra teised põhimõtted.
80 RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 10.01.2008, 3-3-1-65-07, p 19. Isikuvabaduse piiramise kohta vt ka T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk-d 268 ja 269 ja RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 24.11.2005, 3-3-1-61-05, p 32–34.
81 Vt ka E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost.). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 9 komm. (kommentaar) 3.2 (E. Kergandberg).
82 M. Ernits. Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni lõpparuanne. Justiitsministeerium 1997. 2. peatükk. Põhiõigused, vabadused ja kohustused, lk 13; S. Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art 104 Rn. 50.
83 Nii ka U. Di Fabio. – G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar, 95. Aufl., Art 2 Rn. 39.
84 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 330.
85 Vt ka õiguskantsleri ja riigiprokuratuuri seisukohad kohtuasjas RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 17.2 ja 20.1.
86 Nt seoses Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri salalendudega kinnipeetud isikutega ja salavanglatega liitlasriigi territooriumil: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.12.2012 – El-Masri vs. endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (Põhja-Makedoonia), p 239; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.09.2009 – Varnava jt vs. Türgi, p 208. Vt samuti T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 5; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 330.
87 Vt ka U. Di Fabio. – G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar, 95. Aufl., Art 2 Rn. 3.
88 Vt ka T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 12.
89 Erinev loetelu: M. Kärner. Isiku kinnipidamine süüteomenetluses ning selle piiritlemine teistest isiku- või liikumisvabadust piiravatest toimingutest. Magistritöö. Tartu 2014, lk 16 jj.
90 S. Müller-Franken. – K. Stern, F. Becker (Hrsg.). Grundrechte-Kommentar, 2. Aufl., Art 104 Rn. 44.
91 See seondub kohtu passiivse ja õiguskantsleri aktiivse rolliga põhiõiguste kaitsel: https://www.oiguskantsler.ee/ylevaade2020/kontrollkaigud; https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/ylevaade_2014.pdf, lk 103.
92 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.02.2017 – De Tommaso vs. Itaalia, p 80; 15.12.2016 – Khlaifia jt vs. Itaalia, p 64; 12.09.2012 – Nada vs. Šveits, p 225. Vt ka T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 11.
93 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.06.2005 – Storck vs. Saksamaa, p 74; 22.01.2013 – Mihailovs vs. Läti, p 128. Vt ka: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 330.
94 Vastupidine seisukoht: EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.06.1971 – De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, p 65.
95 S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 414 jj; vastupidine seisukoht: W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 228: isikuvabadus on demokraatlikus ühiskonnas liiga tähtis õigus, et jätta isikut ilma konventsiooni kaitseta üksnes sel põhjusel, et ta ise andis ennast vahistamiseks üles (EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.10.2004 – H. L. vs. Ühendkuningriik, p 90).
96 Vt ka V. Mehde. − G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 95. Aufl., Art 104 Rn. 61.
97 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.01.2010 – Gillan ja Quinton vs. Ühendkuningriik, p 57.
98 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 09.11.2010 – Farhad Aliyev vs. Aserbaidžaan, p 163.
99 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.10.2016 – Kasparov vs. Venemaa, p 36 jj.
100 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 332.
101 Vt ka S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 416.
102 Ühendkuningriik ei ole praeguseni (märts 2023) EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) 4. lisaprotokolli ratifitseerinud: https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/046/signatures?p_auth=PZwnHof1 (ka Guzzardi otsuse tegemise ajal ei olnud Itaalia seda protokolli veel ratifitseerinud, mis võib selgitada erinevust nt De Tommasi otsusega).
103 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.12.2014, 3-1-1-76-14, p 11.
104 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.11.1980 – Guzzardi vs. Itaalia, p 95. Inimõiguste Komisjoni EIKi praegusest praktikast erinevate seisukohtade kohta vt S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 415.
105 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.06.1996 – Amuur vs. Prantsusmaa.
106 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.03.2013 – Korobov jt vs. Eesti.
107 Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 p 6.
108 S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 413–414 ja 416.
109 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 104 Rn. 22. Eesti KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 1371 lg 1 ls 2 seevastu välistab tõkendina kohaldatud elektroonilise valve arvestamise karistusaja hulka. Vt ka RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.12.2014, 3-1-1-76-14, p 11.
110 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 11.10.2016 – Kasparov vs. Venemaa, p 36. Vt ka S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 415; BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 10.02.1960, 1 BvR 526/53 (BVerfGE 10, 302, 309 jj); Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.) Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, lk 393.
111 Vt U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 333. Seevastu Saksa põhiõiguste dogmaatikas peetakse seda otsustavaks kriteeriumiks eristamaks vabaduse võtmist vabaduse piiramisest: vabaduse võtmine peab olema meetme iseseisev eesmärk (või mõju), muul juhul on tegu ainult muu eesmärgi saavutamiseks kaasuva vabaduse piiranguga (nt tunnistaja väljakutsumine, sundtoomine, koolikohustus jms) – Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 104 Rn. 23.
112 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.12.2019 – Saar vs. Eesti. Vt ka T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 12.
113 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.11.2019 – Ilias ja Ahmed vs. Ungari, p 210 jj.
114 EK (Euroopa Kohus) 14.05.2020 – C-924/19 PPU ja C-925/PPU, p 215 jj, vt ka samas asjas kohtujuristi arvamus p 145 jj.
115 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 13; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 417.
116 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 21: vangi üleviimine kinnisesse asutusse, vangla meditsiiniosakonda.
117 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.05.1985 – Ashingdane vs. Ühendkuningriik, p 39–50.
118 Vt nt RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 10.10.2017, 3-15-3133, p 18; T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 13; vt ka M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 23.
119 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.08.2001 – Mancini vs. Itaalia, p 19–20.
120 RKHKo (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus) 17.12.2014, 3-3-1-70-40, p 17; vt ka RKTKo (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus) 23.10.1997, 3-2-1-117-97: PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 20 lg 2 p 2 ja EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) artiklis 5 p 1c nimetatud juht (vabaduse võtmine seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks).
121 Vt E. Hirsnik, M. Allikmets. Karistusõiguslik hinnang ohjeldamisele hooldusasutuses. – Juridica 2017/5, lk 307.
122 Vt Chr. Grabenwarter, K. Pabel. Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 6; U. Di Fabio. – G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 95. Aufl., Art 2 Rn. 8.
123 Vt ka J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2021, § 45 komm. (kommentaar) 3.1 (P. Pikamäe); vt ka RKTKo (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus) 23.10.1997, 3-2-1-117-97; RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 10 (puudutatud isiku seisukoht).
124 Täiesti põhjendatult ei ole kommenteeritava paragrahvi teksti üle võetud konventsiooni piirangut, mis lubab vabaduse võtmise hulkurluse (ingl vagrancy) puhul ehk EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p e) viimane alternatiiv, millel on pigem ajalooline tähendus. Vt W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 232; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 243. Teiste riikide PSid enamasti nii detailseid piiriklausleid ei tunne (komm. (kommentaar) 4–7).
125 Vt ka E. Unfried. Die Freiheits- und Sicherheitsrechte nach Art 5 EMRK. Duncker & Humblot, Berlin 2006, lk 32.
126 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 7; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.01.2013, 3-1-1-127-12, p 9.
127 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.01.2008 – Saadi vs. Ühendkuningriik, p 43.
128 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.04.2000 – Witold Litwa vs. Poola, p 49.
129 W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 232; S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 417 ja 421.
130 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 333–334.
131 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 22.12.2017, 1-15-9213, p 45.
132 Kahepidine ülesanne: Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 104 Rn. 40.
133 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 38 jj (vangistuse ülemäärane kestus ja sanktsiooni ülem- ja alammäärad seaduses); RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 21 (vahistuse kestuse proportsionaalsus).
134 S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 419.
135 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 81.
136 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 2 komm. (kommentaar) 3 ja 6 (J. Sootak).
137 Vastupidine seisukoht sisuliste põhjendusteta: RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 81.
138 W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 235.
139 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland.
140 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.06.1971 – De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, p 76 jj.
141 Kahtleval seisukohal: M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 19; vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 54.
142 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 69.
143 M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 25.
144 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne., § 48 komm. (kommentaar) 2.2 (P. Pikamäe).
145 Vt ka Chr. Gusy. – D. Merten, H.-J. Papier (Hrsg.) Handbuch der Grundrechte. Band IV Grundrechte in Deutschland, lk 395; Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 104 Rn. 28.
146 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 39.
147 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 21.
148 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 57.
149 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 47.
150 Vt nt RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 03.04.2020, 1-18-2232, p 71 ja 18.06.2015, 3-1-1-59-15, p 8.
151 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 07.09.2020, 5-20-5, p 19.
152 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 13.
153 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p 36.
154 M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 18.
155 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.03.2015, 3-1-1-9-15, p 26 ja 27; M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 24.
156 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.03.2015, 3-1-1-9-15, p 31; RKPJKm (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus) 12.03.2021, 5-20-11, p 20 ja 25.
157 Vt ka M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 18.
158 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 7.
159 Vt ka RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 09.06.2005, 3-1-1-55-05, p 11 jj.
160 Vastupidine valitsev seisukoht: RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 9; vt ka M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 28. T. Annus. 2 (kasutatakse viitamisel Taavi Annuse teosele "Riigiõigus", ilmus 2006), lk 269 väljendatud seisukoht, et muul juhul tekivad raskused isiku kinnipidamiseks jõustamata kohtuotsuse alusel, ei veena PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 lg 2 p 3, õigusselguse, proportsionaalsuse ja süütuse eeldamise põhimõtte taustal.
161 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) lähtub aga kinnipidamisel esimese astme kohtuotsuse kuulutamisest, mitte kohtuotsuse jõustumisest: S. Trechsel. Human Rights in Criminal Proceedings, lk 437. Eestis allub ka kohtukaebemenetlus mõistliku menetlusaja nõudele.
162 M. Kärner. Isiku kinnipidamine süüteomenetluses ning selle piiritlemine teistest isiku- või liikumisvabadust piiravatest toimingutest. Magistritöö. Tartu 2014, lk 19 jj.
163 Vt ka J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 45 komm. (kommentaar) 9 (P. Pikamäe).
164 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 32 ja 34.
165 Vt ka nt RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 19.02.2014, 3-2-1-15-13, p 22–25.
166 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 11.03.2013, 3-1-1-22-13, p 7; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.12.2014, 3-1-1-76-14, p 11.
167 Vt lähemalt: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 334–336.
168 Vt RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10 resolutiivosa.
169 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 78–90.
170 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 48–76.
171 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 90. Vt ka A. Parmas, R. Kiris. Karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse vastane, mis saab edasi? Riigikogu Toimetised 24/2011, lk 4; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 335.
172 M. Truu. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 21–22. Märkides ära Riigikohtu ja EIKi väga erinevat tõlgendust EÕIK art 5 lg 1 erandi a) kohaldamisala osas: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 336.
173 Karistusjärgsele kinnipidamisele totalitaarsetele riikidele omase lahenduse ülevõtmist ja inimõiguste rahvusvaheliste kohustuste eiramist ette heites: J. Saar. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika. – Juridica 2009/2, lk 114–123; R. Maruste. Veel kord karistusjärgsest kinnipidamisest, seekord Strasbourgi kohtu silmade läbi. – Juridica 2010/2, lk 126–129. Vastupidisel seisukohal: S. Lind. Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu? – Juridica 2010/4, lk 297 jj; Kriitilisi seisukohti on väljendatud ka Saksa erialakirjanduses, kus karistusjärgsele kinnipidamisele ja karistuspoliitikale laiemalt heidetakse ette liigset turvalisusele ja vaenlase-karistusõigusele keskendumist, süüpõhimõtte rikkumist ja teaduspõhise lähenemise ignoreerimist: F. Conradi. Die Sicherungsverwahrung – Ausdruck einer zunehmenden Sicherheitsorientierung im Strafrecht? Frankfurt (Main) 2013, lk-d 123, 125, 161.
174 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa, p 96. Vt ka S. Lind. Kas karistusjärgne kinnipidamine on õigusriigis lubamatu?, lk 299; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 18.
175 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa, p 88.
176 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.11.2011 – Schönbrod vs. Saksamaa, p 88−97; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 336.
177 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa, p 96, 100 ja 104.
178 Ülevaatlikult: A. Ashworth, L. Zedner. Preventive Justice. Oxford University Press 2014; F. Conradi. Die Sicherungsverwahrung – Ausdruck einer zunehmenden Sicherheitsorientierung im Strafrecht?, lk. 127; B. Völlm. Umgang mit gefährlichen Straftätern in England und Wales. – J. L. Müller jt (Hrsg.) Sicherungsverwahrung – wissenschaftliche Basis und Positionsbestimmung. Berlin 2012, lk 195; H.-J. Albrecht. Strafrecht, Sicherheit und internationale Entwicklungen. – J. L. Müller jt (Hrsg.) Sicherungsverwahrung – wissenschaftliche Basis und Positionsbestimmung. Berlin 2012, lk 183; J.-C. Janssen. Aktuelle Entwicklungen des Strafvollzugs und der Sanktionspraxis in England, Wales und Schottland. – Neue Kriminalpolitik 31/2019/2, lk 211.
179 A. Parmas, R. Kiris. Karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse vastane, mis saab edasi?, lk 8; L. Ipsberg. Karistusjärgse kinnipidamise perspektiiv Eesti õiguskorras. – Juridica 2014/6, lk 455 jj; B. Neumann. Karistusjärgse kinnipidamise vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. – Juridica 2017/6, lk 427 jj.
180 Riigikohtunik P. Pikamäe eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 2.1.–2.2.
181 Riigikohtunike V. Kõve, P. Jerofejevi ja H. Jõksi eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 7; A. Parmas, R. Kiris. Karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse vastane, mis saab edasi?, lk 4 jj; H.-J. Albrecht. Strafrecht, Sicherheit und internationale Entwicklungen, lk 186.
182 RT (Riigi Teataja) I, 19.03.2019, 3. Vt probleemse näitena ka RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 23.09.2015, 3-4-1-13-15.
183 Riigikohtunik P. Pikamäe eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus), 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 2.2; riigikohtunik I. Pilvingu eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 3; riigikohtunike V. Kõve, P. Jerofejevi ja H. Jõksi eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 4; vt ka A. Parmas, R.Kiris. Karistusjärgne kinnipidamine põhiseaduse vastane, mis saab edasi?, lk 8.
184 Riigikohtunik I. Pilvingu eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 3; Vt ka U. Di Fabio. – G. Dürig, R. Herzog, R. Scholz (Hrsg.). Grundgesetz. Kommentar. 95. Aufl., Art 2 Rn. 77.
185 BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 04.05.2011, 2 BvR 2365/09, Rn. 2c.
186 V. Kõve, P. Jerofejevi ja H. Jõksi eriarvamus RKÜKo-le (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 3.
187 Vt ka hädaseisundi teooria: W. Frisch. Karistusjärgse kinnipidamise põhialused ja põhiküsimused. – Juridica 2008/8, lk 534 jj; kriitiliselt hädaseisundi teooria kohta, kuna see ei saa laieneda riigile, ja ülekaaluka avaliku huvi teooria kohta: F. Conradi. Die Sicherungsverwahrung – Ausdruck einer zunehmenden Sicherheitsorientierung im Strafrecht?, lk 42.
188 See tundub olevat karistusjärgse kinnipidamise vastustajate keskne, otsesõnu väljaütlemata argument; B. Franklinile omistatud motiivil: „Those who would give up essential Liberty, to purchase a little temporary Safety, deserve neither Liberty nor Safety“ (Need, kes annaksid mõningase turvalisuse saamise nimel ära sisulise vabaduse, ei vääri vabadust ega turvalisust); vt ka H.-J. Albrecht. Strafrecht, Sicherheit und internationale Entwicklungen, lk 185 jj; F. Conradi. Die Sicherungsverwahrung – Ausdruck einer zunehmenden Sicherheitsorientierung im Strafrecht?, lk 81: vabadus kehastab inimväärikust ja seda tuleb kaitsta riivamatute põhimõtetega riigi turvalisusele orienteeritud poliitika vastu.
189 Chr. Gusy. – P. Huber, A. Voßkuhle (Hrsg.) Grundgesetz. Kommentar. 7. Aufl., Art 104 Rn. 25.
190 Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 34.
191 Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa, p 89, 102–103; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.02.2016 – Klinkenbuss vs. Saksamaa, p 49.
192 Vt ka B. Neumann. Karistusjärgse kinnipidamise vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. – Juridica 2017/6, lk 432 jj; J. Saar. Karistusjärgne kinnipidamine ja Eesti kriminaalpoliitika, lk 117 jj; H. Brettel. Ist gestört wer ständig stört? – J. Kaspar (Hrsg.), Sicherungsverwahrung 2.0? Baden-Baden: Nomos 2017, lk 250.
193 Vt ka mutatis mutandis EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.02.2014 – Ruiz Rivera vs. Šveits, p 59; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.02.2016 – Klinkenbuss vs. Saksamaa, 48.
194 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.02.2016 – Klinkenbuss vs. Saksamaa, p 53. Teatud juhtudel võib puudutatud isiku pidev survestamine tahtest olenematu teraapia kohaldamisega anda risti vastupidise tulemuse, samas kui isiku autonoomiaga arvestamine n-ö pikaajalise kinnipidamise (longstay-kinnipidamine) vormis võib tema motivatsiooni hoopis tõsta: T. Bartsch. Alles neu macht der Mai? Das Urteil des BVerfG (Bundesverfassungsgericht) vom 04.05.2011. – J. Kaspar (Hrsg.), Sicherungsverwahrung 2.0? Baden-Baden: Nomos 2017, lk 168.
195 BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 04.05.2011, 2 BvR 2365/09, Tenor Nr. 3 ja Rn. 101 jj, 108, 110, 112 jj, 115 ja 118.
196 BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 04.05.2011, 2 BvR 2365/09, Rn. 117.
197 Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.01.2009 – Güveç vs. Türgi, p 91 ja 98; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.05.2008 – Nart vs. Türgi, p 31.
198 Rahvusvaheliste standardite kohta vt Euroopa Nõukogu ministrite komitee 5.11.2008 soovitus CM/Rec(2008)11 alaealisi õigusrikkujaid, kelle suhtes kohaldatakse karistusi või mõjutusvahendeid, puudutavate Euroopa eeskirjade kohta (Recommendation CM/Rec(2008)11 on the European Rules for juvenile offenders subject to sanctions or measures); ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) reeglid kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta (Havanna reeglid), ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) Peaassamblee 1990 (UN Guidelines for the Prevention of Juvenile Delinquency, Res. 45/112, 14.12.1990) ja ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) miinimumreeglid õigusemõistmisele alaealiste asjades (Pekingi reeglid): ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) Peaassamblee 1985, (UN Standard Minimum Rules for the Administration of Juvenile Justice, GA Res. 40.33, 19.11.1985).
199 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 342; Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 21; T. Kolk PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 32.
200 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.11.2011 – Beiere vs. Läti, p 49–50.
201 Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 21.
202 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 31.05.2011 – Khodorkovskiy vs. Venemaa, p 137.
203 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 81.
204 Vt ka U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 344.
205 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 81.
206 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, I–V osa (§-d 1–305). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 47, komm. (kommentaar) 3.1.
207 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.1976 – Engel jt. vs. Holland, p 69.
208 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.12.2016 – Trutko vs. Venemaa, p 34.
209 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, I–V osa (§-d 1–305). Kommenteeritud väljaanne, § 45, komm. (kommentaar) 1.
210 Samas, § 47, komm. (kommentaar) 3.1.
211 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.07.2002 – Göktan vs. Prantsusmaa, p 51.
212 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.07.2010 – Gatt vs. Malta, p 39.
213 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.09.2003 – Vasileva vs. Taani, p 36; 22.10.2018 – S., V., ja A. vs. Taani, p 80–81.
214 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 31.01.2017 – Rozhkov vs. Venemaa, p 89.
215 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.02.1989 – Ciulla vs. Itaalia, p 36.
216 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.10.2018 – S., V., ja A. vs. Taani, p 83; 08.06.1976 – Engel jt vs. Holland, p 69; 22.05.2008, Stefanov vs. Bulgaaria, p 72.
217 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.03.2013 – Ostendorf vs. Saksamaa, p 93–94.
218 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.10.2018 – S., V., ja A. vs. Taani, p 83.
219 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 31.05.2011 – Khodorkovskiy vs. Venemaa, p 136.
220 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.01.2008 – M. vs. Saksamaa, § 70.
221 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.10.2018 – S., V., ja A. vs. Taani, p 38; 24.03.2005 – Epple vs. Saksamaa, p 37.
222 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.03.1981 – Saadi vs. Ühendkuningriik.
223 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.09.2003 – Vasileva vs. Taani; 04.11.2003 – Austin vs. Ühendkuningriik; 05.04.2011 – Sarigiannis vs. Itaalia.
224 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.12.2002 – Nowicka vs. Poola.
225 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.03.2005 – Epple vs. Saksamaa.
226 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.05.2008 – Stefanov vs. Bulgaaria; 09.11.2010 – Osypenko vs. Ukraina; 31.05.2011 – Khodorkovskiy vs. Venemaa.
227 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.03.2013 – Ostendorf vs. Saksamaa.
228 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 16.10.2014 – Göthlin vs. Rootsi.
229 RKTKo (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus) 23.10.1997, 3-2-1-117-97.
230 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 31.05.2011 – Khodorkovskiy vs. Venemaa, p 136.
231 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.11.2011 – Beiere vs. Läti, p 49 ja 50.
232 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 25.10.2017, 2-14-50251, p 19.
233 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.12.2016 – Trutko vs. Venemaa, p 33; 02.05.2013 – Petukhova vs. Venemaa, p 49 ja 58.
234 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.05.2013 – Petukhova vs. Venemaa, p 59.
235 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.12.2002 – Nowicka vs. Poola, p 63–64.
236 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI–XV osa (§-d 475–759). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2018, § 522, komm. (kommentaar) 3.3.
237 E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 102 komm. (kommentaar) 2 (E. Kergandberg).
238 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.05.2013 – Petukhova vs. Venemaa, p 49; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 242.
239 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, VI–X osa (§-d 306–474). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 379, komm. (kommentaar) 3.1.c.
240 Samas, § 379 komm. (kommentaar) 3.5.2.d.
241 Samas, § 379 komm. (kommentaar) 3.5.2.c.
242 Põhiseaduse Assamblee 30. istung, 10. aprill 1992.
243 D. J. Harris and others (ed). Harris, O’Boyle and Warbrick: Law of the European Convention on Human Rights. 4th edition. Oxford University Press, 2018, lk 318–319.
244 Põhiseaduse Assamblee 30. istung, 10. aprill 1992.
245 Lähemalt T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 33.
246 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.02.1989 – Ciulla vs. Itaalia, p 38.
247 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.09.1998 – Steel jt vs. Ühendkuningriik, p 49.
248 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 01.02.2008, 3-3-1-15-07, p 24.
249 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 88.
250 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.03.2008 – Ladent vs. Poola, p 55, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 01.07.1961 – Lawless vs. Iirimaa (nr 3) , p 14.
251 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.10.2018 – S., V. ja A. vs. Taani, p 116.
252 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.12.1979 – Schiesser vs. Šveits, p 29.
253 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.01.1978 – Iirimaa vs. Ühendkuningriik, p 199.
254 P. van Dijk and others (ed). Theory and Practice of the European Convention on Human Rights. 5th edition. Intersentia, 2018, lk 457.
255 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.10.2018 – S. V. ja A. vs. Taani, p 114–117 ja 143–174.
256 Vajadust EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) art 5 lg 1 p c) kolmanda alternatiivi järele kahtluse alla seadvalt põhjusel, et pädeva õigusasutuse ette toomise eesmärk hõlmab põgenemise takistamise eesmärki: D. J. Harris and others (ed). Harris, O’Boyle and Warbrick: Law of the European Convention on Human Rights. 4th edition, lk 320.
257 Samas, lk 320, kus esitatakse selline argument EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) art 5 lg 1 p c) teise alternatiivi – põhjendatud vajadus takistada õigusrikkumise toimepanekut – kohta.
258 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.03.2013 – Ostendorf vs. Saksamaa, p 66.
259 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.10.2018 – S., V. ja A. vs. Taani, p 127.
260 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.12.2009 – M. vs. Saksamaa; RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 89.
261 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.05.2004 – Gusinskiy vs. Venemaa, p 53.
262 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.08.1990 – Fox, Campbell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, p 32.
263 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.10.1994 – Murray vs. Ühendkuningriik, p 55.
264 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.11.1988 – Brogan jt vs. Ühendkuningriik, p 53.
265 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.11.2007 – Stepuleac vs. Moldova, p 73.
266 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.11.2008 – Kandzhov vs. Bulgaaria, p 57.
267 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 15.03.2019, 1-18-8222, p 7.
268 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.04.2012, 3-1-1-32-12, p 8.
269 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 15.03.2019, 1-18-8222, p 7.
270 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.04.2012, 3-1-1-32-12, p 8.
271 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 22.12.2020 – Selahattin Demirtaş vs. Türgi (nr 2), p 320.
272 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2016 – Buzadji vs. Moldova, p 102.
273 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.04.2000 – Labita vs. Itaalia, p 155–161.
274 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2016 – Buzadji vs. Moldova, p 102.
275 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.08.1992 – Tomasi vs. Prantsusmaa, p 89 ja 98.
276 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26.07.2001 – Ilijkov vs. Bulgaaria, p 84.
277 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.04.2000 – Labita vs. Itaalia, p 152.
278 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 26.07.2001 – Ilijkov vs. Bulgaaria, p 85.
279 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.04.2000 – Labita vs. Itaalia, p 152–153, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.08.1992 – Tomasi vs. Prantsusmaa, p 102.
280 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 11.12.2006, 3-1-1-103-06, p 11.
281 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.01.2013, 3-1-1-127-12, p 9.1.
282 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 21–22.
283 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.01.2013, 3-1-1-127-12, p 9.2.
284 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 19.
285 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 348.
286 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.03.2010 – Medvedyev jt vs. Prantsusmaa, p 76–81.
287 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12; 20.05.2008, 3-1-1-30-08, p 8.
288 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 12, EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.07.2001 – Erdem vs. Saksamaa, p 20 jj ning 41 jj.
289 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 12.04.2012, 3-1-1-32-12, p 9.3.
290 RKPJKo (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus) 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 65.
291 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.02.2005 – Sulaoja vs. Eesti, p 61 jj; 21.06.2005 – Pihlak vs. Eesti, p 41 jj; 04.02.2010 – Malkov vs. Eesti, p 46; 20.02.2014 – Ovsjannikov vs. Eesti, p 46; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 03.03.2008, 3-1-1-80-07, p 3; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 01.02.2012, 3-1-1-105-11, p 11.
292 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 22.
293 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.06.2005 – Pihlak vs. Eesti, p 42; 15.02.2005 – Sulaoja vs. Eesti, p 62; 05.07.2001 – Erdem vs. Saksamaa, p 39.
294 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.10.2006 – McKay vs. Ühendkuningriik, p 41;
295 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.02.2005 – Sulaoja vs. Eesti, p 64; 23.09.2008 – Vrencev vs. Serbia, p 76; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 43; 27.02.2012, 3-1-1-9-12, p 13.
296 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 22; 12.04.2012, 3-1-1-32-12, p 11; 03.03.2008, 3-1-1-80-07, p 21 ja 22.1.
297 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 07.02.2019, 1-16-2411, p 23.
298 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.10.1989 – Bezicheri vs. Itaalia.
299 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 38.
300 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.11.1997 – K.-F. vs. Saksamaa, p 71–72.
301 Samas, p 71; 01.07.1997 – Giulia Manzoni vs. Itaalia, p 25.
302 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.03.2000 – Baranowski vs. Poola, p 57.
303 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 10.02.2011 – Kharchenko vs. Ukraina, p 98.
304 Vt RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 22.12.2017, 1-15-9213, p 45; lähemalt U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 355 jj.
305 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.10.2010 – Koniarska vs. Ühendkuningriik; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 240.
306 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.12.2010 – Ichin jt vs. Ukraina, p 39; 16.05.2002 – D.G. vs. Iirimaa, p 80.
307 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 21.12.2010 – Ichin jt vs. Ukraina, p 39; 23.03.2016 – Blokhin vs. Venemaa, p 167–172.
308 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.02.1988 – Bouamar vs. Belgia, p 52; 16.05.2002 – D.G. vs. Iirimaa, p 81–84; siiski ei ole välistatud isiku lühiajaline kinnipidamine eeluurimisvanglas kuni sobiva majutuse leidmiseni (EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.02.1988 – Bouamar vs. Belgia, p 50).
309 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 30.10.2012 – P. ja S. vs. Poola, p 148.
310 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 49.
311 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.11.1988 – Nielsen vs. Taani, p 72.
312 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.11.2011 – A. jt vs. Bulgaaria, p 66.
313 ELi põhiõiguste ameti lapse õigusi käsitleva Euroopa õiguse käsiraamat. 2015.
314 Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 5.11.2008 soovitused alaealistele õigusrikkujatele kohaldatavate karistuste ja mõjutusvahendite kohta, p A5.
315 https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/laste-ja-perede-abistamine/kinnise-lasteasutuse-teenus.
316 T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 49.
317 Samas, komm. (kommentaar) 50.
318 Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 30.
319 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.01.2005 – Enhorn vs. Rootsi, p 43.
320 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.01.2005 – Enhorn vs. Rootsi, p 44.
321 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.01.2012 – Stanev vs. Bulgaaria, p 117.
322 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.10.2016 – Červenka vs. Tšehhi Vabariik, p 103–104.
323 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.10.1979 – Winterwerp vs. Madalmaad, p 39; 04.12.2018 – Ilnseher vs. Saksamaa, p 127.
324 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.10.2003 – Rakevich vs. Venemaa, p 29.
325 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.06.2003 – Herz vs. Saksamaa, p 54.
326 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.11.1981 – X. vs. Ühendkuningriik, p 41.
327 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 18.02.2014 – Ruiz Rivera vs. Šveits, p 59–60.
328 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.12.2018 – Ilnseher vs. Saksamaa, p 133.
329 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 13.01.2011 – Kallweit vs. Saksamaa, p 46.
330 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 31.01.2019 – Rooman vs. Belgia, p 208–209.
331 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 14.10.2020, 2-20-2050, p 14.
332 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.
333 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 14.02.2018, 2-15-3662, p 15.
334 Report of the Committee on the Rights of Persons with Disabilities (Thirteenth session (25 March − 17 April 2015), Fourteenth session (17 August − 4 September 2015), Fifteenth session (29 March − 21 April 2016), Sixteenth session (15 August − 2 September 2016), Annex: Guidelines on the right to liberty and security of persons with disabilities. New York, 2017.
335 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.10.1979 – Winterwerp vs. Madalmaad, p 45.
336 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.10.2000 – Varbanov vs. Bulgaaria, p 58.
337 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 05.11.1981 – X. vs. Ühendkuningriik, p 52.
338 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.11.2017 – N. vs. Rumeenia, p 184, 186, 190, 191, 196 ja 197.
339 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.04.2017 – V.K. vs. Venemaa, p 38.
340 J. Jäätma. Ohutõrjeõigus politsei- ja korrakaitseõiguses: kooskõla põhiseadusega. Tartu 2015, lk 12 ja 17.
341 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu 208 SE, seletuskiri eelnõu algteksti juures.
342 I. Ots-Vaik, R. Müller. Tahtest olenematu psühhiaatrilise abi osutamine Eestis aastal 2014, lk 11.
343 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI–XV osa (§-d 475–759). Kommenteeritud väljaanne, § 4771, komm. (kommentaar) 3.2.1.
344 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 66–66.4.
345 Nt RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 30.04.2019, 2-18-17167, p 22.
346 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 12.06.2003 – Herz vs. Saksamaa, p 54.
347 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 27.05.2021, 2-20-17226, p 11–12.
348 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI–XV osa (§-d 475–759). Kommenteeritud väljaanne, § 536, komm. (kommentaar) 3.1.c.
349 Samas, § 536, komm. (kommentaar) 3.3.2.3.
350 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 21.04.2021, 2-20-11920, p 11.2.
351 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 13.06.2022, 2-21-18253, p 13.
352 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 27.05.2021, 2-20-17226, p 13.3.2.
353 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 19.12.2018, 2-18-11917, p 15.
354 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.04.2017 – V.K. vs. Venemaa, p 38.
355 V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III, XI–XV osa (§-d 475–759). Kommenteeritud väljaanne, § 537, komm. (kommentaar) 3.1.1.a.
356 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 14.10.2020, 2-20-2050, p 14.
357 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 20.03.2019, 2-16-10435, p 20.1.
358 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 14.10.2020, 2-20-2050, p 17.2.
359 RKTKm (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus) 03.02.2020, 2-19-6222, p 15.1 ja 15.2.
360 I. Ots-Vaik, R. Müller. Tahtest olenematu psühhiaatrilise abi osutamine Eestis aastal 2014, lk 9.
361 Samas, lk 10–11.
362 RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 16.05.2008, 3-1-1-86-07, p 21–26.
363 Vrdl RKÜKo (Riigikohtu üldkogu otsus) 16.05.2008, 3-1-1-86-07, p 22.
364 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.05.2019, 1-19-401, p 12; EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 17.01.2012 – Stanev vs. Bulgaaria, p 147.
365 Vt ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 24.11.2011 – O.H. vs. Saksamaa, p 79.
366 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.05.2019, 1-19-401, p 13.4
367 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 10.05.2019, 1-19-401, p 16.
368 Vt ka E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 3951komm. (kommentaar) 8 (S. Lind).
369 Nii psühhiaatrilisi kui ka teisi tervishoiuteenuseid: Samas, § 3952 komm. (kommentaar) 6 (S. Lind).
370 J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 34 komm. (kommentaar) 2 jj (P. Pikamäe).
371 Samas, § 34, komm. (kommentaar) 4 (P. Pikamäe); RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 20.
372 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 20.
373 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 21.
374 J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 86 komm. (kommentaar) 5 (J. Sootak).
375 Kahtleval seisukohal selle sätte mõttekuse ja proportsionaalsuse osas, sest puudub seos teo ja isiku psüühilisest seisundist tuleneva ohtlikkuse vahel: S. Lind, K. Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. – Juridica 2014/7, lk 534.
376 J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 86 komm. (kommentaar) 3.1 (J. Sootak).
377 Samas, § 86 komm. (kommentaar) 7.1 (J. Sootak); S. Lind, K. Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik, lk 537; RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.12.2012, 3-1-1-121-12, p 13.
378 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 23.
379 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 23; S. Lind, K. Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik, lk 534 ja 538 jj.
380 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 23.
381 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 24; vt ka S. Lind, K. Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik, lk 538 jj; Saksa Liidukonstitutsioonikohtu kohtuasi Gustl Mollath (BVerfG (Bundesverfassungsgericht) 26.08.2013, 2 BvR 371/12), milles mh hinnati psühhiaatrilise sundravi kestuse proportsionaalsust, selle kohtulikku kontrolli jms. Ühtlasi on tegemist Saksamaa viimaste aastate ühe suurema justiitsskandaaliga, milles koduvägivallas süüdistatud isik paigutati võltsitud tõendi alusel kinnisesse psühhiaatriahaiglasse ja tema kui vilepuhuja ütlused väidetava kõrgetasemelise rahapesuskandaali kohta tunnistati luuluks.
382 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 25–27; seadus ei pane kohtule otsesõnu sellist kohustust: J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 86 komm. (kommentaar) 9.2 (J. Sootak).
383 Samas, § 86 komm. (kommentaar) 10.1 (J. Sootak); RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.10.2017, 1-16-7389, p 17.
384 J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 86 komm. (kommentaar) 12 (J. Sootak).
385 Samas, § 86 komm. (kommentaar) 12 (J. Sootak).
386 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.10.2018 – M.T. vs. Eesti, p 51, 54 jj ning 67 jj; 03.07.2012 – X. vs. Soome, p 169–171; RKÜKm (Riigikohtu üldkogu määrus) 05.06.2017, 3-1-1-62-16, p 9 ja 12.
387 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 23.10.2018 – M.T. vs. Eesti, p 29 jj ning 42.
388 RKÜKm (Riigikohtu üldkogu määrus) 05.06.2017, 3-1-1-62-16, p 34–38; nimetatud määrus langetati üsna napi häälteenamusega, vt ka arvukaid eriarvamusi sellele kohtumäärusele.
389 Arstlik läbivaatus vähemalt kahest psühhiaatrist koosnevas komisjonis: J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 86 komm. (kommentaar) 10.2 (J. Sootak).
390 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 03.02.2011 – Kharin vs. Venemaa, p 34.
391 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.06.2004 – Hafsteinsdottir vs. Island, p 42.
392 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.06.2016 – Petschulies vs. Saksamaa, p 61–62.
393 J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 36 komm. (kommentaar) 4.1 (J. Sootak).
394 Samas, § 34 komm. (kommentaar) 4.2 (P. Pikamäe) ja § 36 komm. (kommentaar) 2 jj (J. Sootak).
395 Vt lähemalt samas, § 692komm. (kommentaar) 1 jj (P. Pikamäe).
396 Vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.06.1996 – Amuur vs. Prantsusmaa, p 43.
397 Vt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.01.2008 – Saadi vs. Ühendkuningriik, p 64 ja 66.
398 RT (Riigi Teataja) I, 17.06.2020, 4. Seadus võtab üle Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013 direktiivi 2013/33/EL (Euroopa Liit), millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, ELT L 180, 29.06.2013, art 8 lg-d 2 ja 3.
399 Lähemalt A. Svištš. Direktiivi 2008/115/EÜ avatud definitsioonide sisustamine väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse välismaalaste kinnipidamise sätetes. – Juridica 2016/8, lk 570–580.
400 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, ELT L 348, 24.12.2008, lk 98, art 15 lg 1.
401 Nii ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.12.2016 – Khlaifia jt vs. Itaalia, p 90; 15.10.2015 – L.M. jt vs. Venemaa, p 146; 19.02.2009 – A. jt vs. Ühendkuningriik, p 164, jt.
402 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 15.11.1996 – Chahal vs. Ühendkuningriik, p 112; 05.02.2002 – Čonka vs. Belgia, p 38.
403 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 19.02.2009 – A. jt vs. Ühendkuningriik, p 167; 12.02.2013 – Amie jt vs. Bulgaaria, p 144; 24.09.2019 – Ismailov vs. Venemaa, p 20.
404 Nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 25.06.2019 – Al Husin vs. Bosnia ja Hertsegoviina, p 104 ja 107. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) on ka Eesti suhtes tuvastanud vabaduse võtmisega põhjustatud EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art 5 lg 1 p f) rikkumise, kuna isiku kinnipidamine tema väljasaatmiseks ei olnud kogu tema kinnipidamise aja jooksul põhjendatud tulenevalt asjaolust, et teda oli võimatu välja saata ja riik ei olnud tema juhtumit menetlenud nõuetekohase hoolsusega – EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 08.10.2009 – Mikolenko vs. Eesti; vt ka T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 63.
405 Vt ka EK (Euroopa Kohus) 06.12.2012, C-430/11 – Sagor, p 41, milles avaldatud seisukoha järgi tuleb põgenemisohtu hinnata konkreetse isiku olukorda eraldi uurides. Vajadust arvestada isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel välismaalasega seonduvaid konkreetseid asjaolusid ning automaatset kinnipidamiskeskusesse paigutamise keeldu on rõhutanud ka EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) praktikas – EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 04.04.2017 – Thimothawes vs. Belgia, p 73.
406 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 06.04.2021 – M.L. jt vs. Venemaa, p 49.
407 M. Toomiste. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja välismaalase kinnipidamise põhjendamine kohtupraktikas. – Kohtupraktika analüüs. Riigikohus 2020, lk 7.
408 RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 29.01.2015, 3-3-1-48-14, p 17.
409 RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 31.05.2017, 3-3-1-93-16, p 13; 30.01.2018, 3-17-792, p 18.5.
410 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 29.01.2008 – Saadi vs. Ühendkuningriik, p 74.
411 VRKSi alusel toimuva kinnipidamise maksimaalse kestuse kohta: RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 03.03.2016, 3-3-1-14-16, p 11 ja 13. Erisused on seotud korduvate kinnipidamiste ja korduvate rahvusvahelise kaitse taotluste esitamisega.
412 Vt kinnipidamise tähtaegade summeerimise kohta RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 31.05.2017, 3-3-1-93-16, p 8; vt ka M. Toomiste. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja välismaalase kinnipidamise põhjendamine kohtupraktikas. Kohtupraktika analüüs. Riigikohus 2020, lk 9.
413 RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 16.06.2017, 3-3-1-24-17, p 14.
414 RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 31.05.2017, 3-3-1-93-16, p 9.
415 RKHKm (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus) 30.01.2018, 3-17-792, p 18.3.
416 Vt K. Albi. Saatjata sisserändajast alaealise vastuvõtmine. – Juridica 2015/6, lk 435–447. Vt ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL (Euroopa Liit), millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, ELT L 180, 29.06.2013, art 11, mille kohaselt peetakse alaealisi kinni üksnes äärmusliku abinõuna ja pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et alternatiivseid leebemaid sunnimeetmeid ei saa tõhusalt kohaldada; ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, ELT L 348, 24.12.2008, (nn naasmisdirektiiv) art 17 lg 1, mille kohaselt peetakse saatjata alaealisi ja alaealistega perekondi kinni üksnes äärmusliku abinõuna ning lühima vajaliku ajavahemiku jooksul ning milles on eraldi rõhutatud ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsioonist tulenevat lapse parimate huvide järgimise kohustust – vt direktiivi 22. põhjenduspunkt ning art 5 punkt a). EIKi viimase aja praktikast vt nt EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 28.02.2019 – H. A. jt vs. Kreeka, p 206, kus rõhutati, et saatjata alaealisi tohib kinni pidada ainult äärmuslikul juhul.
417 Vt T. Kolk. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 20 komm. 64; M. Toomiste. Rahvusvahelise kaitse taotleja ja välismaalase kinnipidamise põhjendamine kohtupraktikas. - Kohtupraktika analüüs. Riigikohus 2020, lk 11.
418 K. Albi. Saatjata sisserändajast alaealise vastuvõtmine, lk 435–447.
419 Samas.
420 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.05.2009, 3-1-1-38-09, p 7; J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 54 komm. (kommentaar) 2.1 (P. Pikamäe).
421 RKKKo (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus) 06.05.2009, 3-1-1-38-09, p 7; 12.03.2012, 3-1-2-1-12, p 9.2; vt ka J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 54 komm. (kommentaar) 5.3 (P. Pikamäe).
422 Samas, § 54 komm. (kommentaar) 6 (P. Pikamäe).
423 RT (Riigi Teataja) II 1997, 8/9, 38.
424 RT (Riigi Teataja) II 1998, 35, 66; lähemalt: P. Roosma. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 komm. 4 jj.
425 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 20.09.2011 – Lokpo ja Toure vs. Ungari, p 16; 07.02.2012 – Al Husin vs. Bosnia-Hertsegoviina, p 61; W. A. Schabas. The European Convention on Human Rights: A Commentary, lk 243; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 349.
426 Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen – BGBl. 27.07.1994, I lk 1537; vt ka E. Kergandberg. Väljaandmismenetlusest. – Juridica 2000/01, lk 30.
427 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.12.2013, 3-1-1-101-13, p 9; vastupidine seisukoht väljaandmise Euroopa konventsiooni art 16 lg 4 kontekstis: E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 447 komm. (kommentaar) 7 (T. Ploom).
428 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.12.2013, 3-1-1-101-13, p 10.
429 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 447 komm. (kommentaar) 2–3 (T. Ploom).
430 Samas, komm. (kommentaar) 4.1 (T. Ploom).
431 Chr. Grabenwarter, K. Pabel. – Europäische Menschenrechtskonvention. 6. Aufl. C. H. Beck. München 2019, § 21 Rn. 40.
432 Nõukogu 13.06.2002 raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (ELT eriväljaanne 19/06, lk 34).
433 U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 350.
434 P. Roosma. PSKV5 (Ü. Madise jt (toim.). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend.vlj. Tartu: sihtasutus Iuridicum 2020), PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 36 komm. 6; vastupidine seisukoht: U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 350.
435 EK (Euroopa Kohus) 16.07.2015, C-237/15 PPU – Francis Lanigan, p 47–58 ja 63.
436 Samas, p 43.
437 RKKKm (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus) 19.12.2013, 3-1-1-101-13, p 9–11; vt ka A. Plekksepp. KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) revisjoni II etapp. Retsensioon. Justiitsministeerium 2019, lk 13.
438 Selline lähenemine on juurdunud paraku ka maakohtu praktikas: M. Allikmets. Loovutatava isiku õigused loovutamismenetluses – kohtupraktika analüüs. Magistritöö. Tartu 2013, lk 46 jj.
439 KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) 19. ptk 8. jao 11 jaotises sätestatud Euroopa tõkendina (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 48912 jj), kuid seostamata Euroopa vahistamismääruse kohaldamisega.
440 M. Ernits jt. The Constitution of Estonia: The Unexpected Challenges of Unlimited Primacy of EU Law – A. Albi, S. Bardutzky (Ed) National Constitutions in European and Global Governance, p 915 and 916; vt ka Inglismaa ja Walesi näitel nende instrumentide seostamise kohta: A. L. Young, P. Birkinshaw jt. Europe’s Gift to the United Kingdom’s Unwritten Constitution – Juridification – A. Albi, S. Bardutzky (Ed) National Constitutions in European and Global Governance, lk 100; U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses3 (U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Juura 2019.), lk 350.
441 E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, § 499 komm. (kommentaar) 4.2 ja 7 (A. Plekksepp); põhjalik ülevaade kohtupraktikast: M. Allikmets. Loovutatava isiku õigused loovutamismenetluses – kohtupraktika analüüs, lk 46 jj, 75 ning 76 jj.
442 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. 3. tr. Tallinn 2000, lk 57 ja 63. Vt I tahvli p 1–2 ja III tahvel, A. Annus jt (toim). Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tallinn 2001, lk 269–270.
443 R. Ford. Imprisonment for Debt. – Michigan Law Review 1926/1, lk 24–34; J. Cohen. The history of imprisonment for debt and its relation to the development of discharge in bankruptcy. – The Journal of Legal History 1982/2, lk 153–171 (https://doi.org/10.1080/01440368208530762); S. J. Ware. A 20th Century Debate About Imprisonment for Debt. – The American Journal of Legal History 2014/3, lk 351–377.
444 A. Piip. Kaubandusõigus ja protsess (1939). Tallinn: Akadeemiline Kooperatiiv 1995, lk 413. Määruse tekst, Вестник Временного правительства. – 1917, 4(17) июня. № 71(117), lk 1, kättesaadav http://elib.shpl.ru/ru/nodes/31175-71-4-iyunya# (14.03.2021).
445 Riigikogus 20.06.1924 vastu võetud maksujõuetuks tunnustatud võlgnikkude vahi all pidamise kohta käivate Vene ajut. valitsuse 1917. a 15. mai määruse muutmisseadus. – RT (Riigi Teataja) 01.07.1924, 83/84, 51; Maksujõuetud võlgnikud vahi alla. Vastav seaduseelnõu riigikogule esitatud. – Postimees nr 152, 06.06.1924.
446 Advokaat Sch[muila-Sachne] Levin. Konkurss ja tema puudused. – Päevaleht nr 154, 11.06.1929; A. Piip. Kaubandusõigus ja protsess (1939), lk 406–413.
447 EIÕKi 4. lisaprotokolli seletuskiri, p 2.
448 D. Harris and others (ed). Harris, O’Boyle and Warbrick: Law of the European Convention on Human Rights, lk 943.
449 EIÕKi 4. lisaprotokolli seletuskiri, p 3.
450 EIÕKi 4. lisaprotokolli seletuskiri, p 4.
451 EIÕKi 4. lisaprotokolli seletuskiri, p-d 5 ja 6; Harris and others (ed). Harris, O’Boyle and Warbrick: Law of the European Convention on Human Rights, lk 943.
452 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 07.07.1977 – Airey vs. Iirimaa, p 42. Otsuses hinnati kooskõla EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) art-ga 5(1)(b).
453 EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 02.07.2002 – Göktan vs. Prantsusmaa, p 51. Selles asjas asendati impordikeelu rikkumisega kaasnev tollimaks vangistusega. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) luges tollimaksu avalik-õiguslikuks kohustuseks. EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) 27.07.2010 – Gatt vs. Malta, p 39, 53–56. Selles asjas asendati tasumata kautsjon 5,5 aasta pikkuse vangistusega. EIÕK (Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) 4. lisaprotokolli art 1 rikkumise küsimus jäi läbi vaatamata, kuna EIK (Euroopa Inimõiguste Kohus) tuvastas art 5(1) rikkumise.

Üles