§ 78. [Vabariigi Presidendi pädevus]

I. Sissejuhatus

Paragrahv annab ammendava loetelu VP (Vabariigi President) põhiseaduslikust pädevusest. Ammendavus tähendab, et loendit ei saa seadusega muuta või laiendavalt tõlgendada. Pädevus on tüüpiline piiratud võimuga riigipeale (vt V ptk kommentaaride sissejuhatust). Põhiseadustes riigipea võimkonna ammendav sätestamine on omane hilisaegsetele, pärast esimest ja eriti pärast teist maailmasõda välja töötatud ja kehtestatud põhiseadustele. Sellesuunalise arengu taga oli poliitiline soov vältida ühiskonna juhtimise koondumist ühe isiku kätte ja vältida autokraatsust ja diktatuuri ning sellega kaasnevaid ühiskondlikke probleeme.

Regulatsiooni ideeliseks lätteks võib pidada 1937. aastal vastu võetud PSi. See andis tollasele riigipeale avaralt määratletud pädevuse. Tollane VP (Vabariigi President) kasutas presidentaalsele riigile omast dekreediõigust ning lähemalt määratlemata eriõigust.¹ Samuti otsustas riigipea muid seadusega talle antud küsimusi, milliseid täpselt, see oli lähemalt määratlemata ja otsustati ad hoc vajadustest või presidendi soovidest lähtudes. Et riigipeal oli ka seaduste algatamise õigus, avas lai ja määratlemata pädevus tee de facto autokraatseks valitsemiseks dekreetide ja eriõiguse alusel.

On mõistetav, et Põhiseaduse Assamblee, olles valinud demokraatliku parlamentaarse riigimudeli, oli selgelt huvitatud taolise olukorra kordumise vältimisest. Kaasaegsele parlamentaarsele demokraatiale omaselt on pädevuste loetelu avatud. Kehtiv põhiseadus võimaldab laiendada parlamendi (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 65 p 16) ja valitsuse (§ 87 p 9) pädevust. 1937. aastal vastu võetud põhiseaduse kohaselt oli see VP (Vabariigi President) otsustada.

Paragrahvi on koondatud eriilmelised ja -mahulised pädevused ja ülesanded.² Riigipea enesekorralduse õiguse üldine põhimõtteline alus on fikseeritud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 4. Osa pädevusi sisaldavad poliitilise valiku ja diskretsiooni õigust (nt põhiseaduse muutmise algatamine, armuandmine või Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumise ettepaneku tegemine).

Ülesanded on valdavalt protseduurilised, kus riigipeal puudub diskretsiooniõigus (nt diplomaatiliste esindajate volikirjade vastuvõtmine või Riigikogu uue koosseisu kokkukutsumine), samas on need vajalikud riikluse järjepidevaks ja korrakohaseks toimimiseks. Riigipea protseduurilisi kohustusi ja õigusi on fikseeritud ka PSi mitmes teises paragrahvis.

II. Pädevused

1) Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises

Riigi esindamine on riigipea üldtunnustatud ja -levinud õigus ja ülesanne. See pädevus, nagu ka § 78 punktis 2 sisalduv pädevus akrediteerida diplomaate ja võtta vastu välisriikide diplomaatide akrediteeringuid, tuleneb ajalooliselt ja loogiliselt riigipeale omasest riigi esindamise õigusest. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 7 kohaselt loetakse riigipead rahvusvahelises suhtlemises riigi esindajaks ilma erilise volituseta ehk ametikohajärgselt (ex officio). Eesti Vabariigi välispoliitikat kujundab täitevvõim – valitsus ja välisministeerium. Riigipea osaleb selles nõupidamiste ja kooskõlastuste kaudu, kuid ei oma iseseisvat välispoliitika tegemise pädevust.

Eesti Vabariigi ja teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega suhtlemise korra sätestab seadus (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 120). Riigipea rahvusvaheline suhtlemine toimub koordineeritult välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoniga. Vabariigi Presidendi töökorra seaduse³ kohaselt korraldab riigipea välissuhtlemist Vabariigi Presidendi kantselei.

Esindamine rahvusvahelises suhtlemises hõlmab nii suhtlemist teiste riikidega kui ka suhtlemist ja riigi esindamist rahvusvahelistes organisatsioonides (nt ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon), OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon)), kuid ka muude rahvusvahelise õiguse subjektidega (nt Püha Tool) või esindamine riikide regulaarsetel või ad hoc tippkohtumistel.

Euroopa Liidu Ülemkogus esindab Eesti Vabariiki peaminister, kuid kokkuleppel võib seda teha ka VP (Vabariigi President). Reeglina kirjutab riigipea riigi nimel alla rahvusvahelistele mitmepoolsetele lepingutele. Riigipea allakirjutatud lepingute ratifitseerimine toimub hiljem Riigikogus (§ 65 p 4).

Esindusülesande täitmiseks teeb riigipea riigi- ja töövisiite teistesse riikidesse pikaaegsete plaanide ja kooskõlastuste kohaselt või ad hoc vajaduste põhiselt. Visiite saadab reeglina suurem delegatsioon vastavalt visiidi eesmärkidele ja sisule. Delegatsiooni koostab VP (Vabariigi President) oma äranägemise kohaselt, vajadusel koordineeritult valitsusega.

2) Nimetab ja kutsub tagasi Vabariigi Valitsuse ettepanekul Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad

Kommenteeritav punkt on seotud paragrahvi esimese punktiga, mis sätestab VP (Vabariigi President) esindusõiguse rahvusvahelises suhtlemises. Riigi esindamise õigust teostab riigipea kas ise või enda nimetatud saadikute-diplomaatide nimetamise, lähetamise ja tagasikutsumise kaudu.⁴ Eestis kasutatakse karjääridiplomaatide süsteemi, mida juhib ja korraldab välisministeerium. Kuigi Eesti riigipea ei ole Eesti välispoliitika juht, on ta oma põhiseadusliku pädevuse kaudu vahetus kokkupuutes riigi esindamise, välisteenistuse ja selle tööga. Sel põhjusel on riigipea kaudne osalus diplomaatilise korpuse formeerimises ja juhtimises põhjendatud.

PSi kõnealune säte räägib diplomaatilistest esindajatest (nendeks loetakse ka teisi välisesindustes töötavaid diplomaate), kuid praktilistel kaalutlustel ja kooskõlas rahvusvahelise tavaga on riigipea pädevusse jäänud ainult suursaadikute ja diplomaatiliste esinduste juhtide nimetamine ja tagasikutsumine. Protseduuriliselt esitab erakorralise ja täievolilise suursaadiku⁵ kandidaadi valitsusele välisminister. Pärast kooskõlastust VPga taotleb välisminister asukohariigi nõusolekut diplomaadi vastuvõtuks (pr agrément). Selle saamise järel nimetab VP (Vabariigi President) saadiku ametisse ja annab talle sellekohase volikirja, mille suursaadik esitab vastu võtva riigi riigipeale. Suursaadiku tagasikutsumise otsuse ettepaneku teeb samuti valitsus ja sellekohase otsuste allkirjastab riigipea.

Vastavalt rahvusvahelisele tavale on riigipea ülesandeks ka välisriikide poolt akrediteeritud diplomaatide volikirjade vastuvõtmine. See toiming on osa riigi esindamise pädevusest. Volikirjade vastuvõtmine on tseremoniaalne sündmus, mis toimub eri riikides erinevate tavade kohaselt. Eestis on sel puhul presidendi ametiresidentsi ees üles rivistatud auvahtkond. Eeltöö vastuvõtva riigi nõusolekuks teeb välisministeerium.

Kui valitsus on leidnud välisdiplomaadi tegevuse sobimatuks tema lähetuse eesmärkidele, on VP (Vabariigi President) õigus valitsuse ettepanekul suursaadik (või diplomaatilise esinduse juht) kuulutada Eestis Vabariigis soovimatuks isikuks (ld persona non grata).⁶

3) Kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 97, 105 ja 119 Riigikogu erakorralised valimised

Säte reguleerib VP (Vabariigi President) pädevust parlamendi korralise ja erakorralise valimise väljakuulutamises. Esindusdemokraatia olemuslik tunnus on regulaarne võimuvahetus vastavalt valimiste ja võimujaotuse ümberformeerumise tulemusena. Riigipea täidab selles vahendaja rolli.

Regulatsioon puudutab ainult Riigikogu valimisi ega käsita Euroopa Parlamendi või kohalike omavalitsuste valimisi. Viimati nimetatud valimiste väljajätmist riigipea pädevusest ei saa pidada süsteemseks ja ühetaoliseks asjakorralduseks ning on sellisena raskesti põhjendatav. Olemuselt on ju tegu ühelaadsete demokraatia avaldusvormidega.

Eesti Vabariik on esindusdemokraatia, kus kõrgeimat võimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu oma esindusorgani Riigikogu valimisega või rahvahääletusega (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 56). Korraliste valimiste väljakuulutamine on riigipea protseduuriline (tseremoniaalne) kohustus, mille täitmisel puudub presidendil diskretsiooniõigus. Korraliste riigikogu valimiste kohta vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 lg 3. Riigipea on kohustatud korralised valimised välja kuulutama hiljemalt kolm kuud enne Riigikogu valimiste päeva.⁷

Põhiseadus näeb ette ka erakorraliste valimiste võimaluse (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 60 lg 4). Erakorralised valimised⁸ peab VP (Vabariigi President) välja kuulutama juhul, kui:
a) Riigikogu ei ole suutnud 14 päeva jooksul esitada riigipeale valitsuse koosseisu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 89 lg 6);
b) rahvas lükkab rahvahääletusele pandud seaduse eelnõu tagasi ehk see ei saa poolthäälte enamust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 105 lg 4);
c) Riigikogu ei ole suutnud riigieelarvet vastu võtta kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 119).

Riigikogu suutmatus võtta kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust vastu riigieelarvet ja selle tagajärjel erakorraliste valimiste väljakuulutamine on sõnastatud imperatiivselt. Seda regulatsiooni võib pidada küsitavaks, sest eelarve või selle menetlemine võib kaasa tuua vajaduse kontrollida eelarve üldnormide või menetluskäigu põhiseaduspärasust kohtulikult. Menetlus Riigikohtus võtab aega ning selle aja sees erakorraliste valimiste välja kuulutamist ei saa pidada põhjendatuks. Liiatigi jõustub riigieelarve automaatselt, kuid klausliga tehtavate kulutuste osas, mis ei või olla kuude lõikes suuremad kui 1/12 eelmise aasta kulutustest samal perioodil.

Erakorralised valimised võib VP (Vabariigi President) valitsuse ettepanekul välja kuulutada, kui valitsusele või peaministrile on Riigikogus umbusaldust avaldatud (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 97 lg 4). Sättes kasutatud sõna „võib“ viitab presidendi valikuõigusele. Ta võib erakorralised valimised välja kuulutada, kuid võib seda ka mitte teha. Vajalik on valitsuse asjakohane ettepanek, kuid selle põhjendused ei ole presidendile siduvad. Riigipea funktsioonist tulenevalt peab ta hindama poliitilist olukorda ning vältima tekkida võivat poliitilist ebastabiilsust ehk toimima tasakaalustaja ja stabiilsuse hoidjana.

President võib jõuda ka järeldusele, et parim tee ummikseisu lahendamiseks on erakorralised valimised. Riigikogu valimiste seaduse § 3 kohaselt peab erakorraliste valimiste väljakuulutamine aset leidma kolme päeva jooksul arvates väljakuulutamise aluse ilmnemisele järgnevast päevast.⁹ Tuleb möönda, et kolmepäevane otsustamise tähtaeg on erakordselt lühike.

Erakorraliste valimiste väljakuulutamise erijuhtumiks on olukord, kus VP (Vabariigi President) ülesandeid täidab Riigikogu esimees. Sellisel juhul võib Riigikogu esimees VP (Vabariigi President) ülesannetes esitada Riigikohtule taotluse anda nõusolek Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks või seaduse väljakuulutamisest keeldumiseks.¹⁰ Seda lahendust ei ole kordagi kasutatud ja seda tuleb vaadata kui erakorralisest olukorrast väljumise võimalust. Riigikohtu kui konstitutsioonikohtu luba on täiendav kontroll põhiseaduspärasuse tagamiseks.

4) Kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu vastavalt põhiseaduse §-le 66 ja avab selle esimese istungi

Vastvalitud parlamendi kokkukutsumine ja selle valimisjärgse esimese istungi avamine on riigipeade levinud protseduuriline tseremoniaalne kohustus.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 66 esimene lause sätestab, et Riigikogu uue koosseisu esimene istung peab toimuma kümne päeva jooksul, arvates valimistulemuste väljakuulutamisest. VP (Vabariigi President) pole valikuõigust otsustada, kas seda ülesannet täita või mitte täita.¹¹ Riigipea võib valida päeva kümne päeva sees, millal seda teha. Hea riigiõiguslik tava eeldab päeva valikus vastastikust kooskõlastust.

Kuigi PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ei nõua riigipealt parlamendi avaistungil kõne pidamist, on kõne Riigikogu uuele koosseisule saanud riigiõiguslikuks tavaks. Et avaistungile on kutsutud ka teised riigi põhiseaduslike institutsioonide juhid, Eestis resideeriv diplomaatiline korpus ja avaistung kantakse üle riigi meedias, kasutab VP (Vabariigi President) võimalust edastada seadusandjale, välisriikide esindajatele, teistele riigi institutsioonidele ja rahvale sõnumeid, mida riigipea rahva liidrina ees seisval valimisperioodil ühiskonnas oluliseks peab.

5) Teeb Riigikogu esimehele ettepaneku Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks vastavalt põhiseaduse §-le 68

Üldjuhul töötab Riigikogu korraliste istungjärkude vormis, mis toimuvad PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-s 67 sätestatud korras. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) näeb ette ka erakorralise istungjärgu võimaluse, mis on kirjas §-s 68 (vt § 68 kommentaare).

Üheks subjektiks, kõrvuti Riigikogu esimehe, valitsuse või vähemalt viiendiku ehk 21 Riigikogu saadiku kõrval, kel on erakorralise istungjärgu kokkukutsumise õigus, on VP (Vabariigi President).

Kommenteeritav säte ei osuta ühelegi alusele, millise esinemisel riigipea sellise ettepaneku teha võib või tegema peab. Seega on parlamendi erakorralise istungjärgu kokkukutsumine presidendi diskretsionaarne õigus. Parlamendi erakorraline kokkukutsumine eeldab kaalukat ja riigielule olulist ajendit või põhjust, mis oma sisult ja tähenduselt peab väljuma Riigikogu tavapärase töö ja tegevuse raamidest ning mida ei saa muud moodi lahendada kui erakorralise istungjärgu kokkukutsumisega.

Praktilises plaanis tuleb presidendil arvestada, et erakorraline istungjärk võib toimuda väljaspool Riigikogu korraliste istungjärkude aega. Ettepanekut tehes peab president esitama istungjärgu toimumise soovitud aja ja päevakorra. Kui need on nõuetekohaselt esitatud, peab Riigikogu esimees erakorralise istungjärgu ka kokku kutsuma. Erakorralise istungjärgu kokkukutsumise lähem õiguslik regulatsioon on esitatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses (RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus)).¹²

Parlamentaarsele riigikorraldusele kohaselt räägib põhiseaduse regulatsioon ainult ettepaneku tegemisest.¹³ See tähendab, et riigipeal puudub pädevus ise erakorraline istungjärk kokku kutsuda ja ta saab teha ainult ettepaneku. Kokkutuleku otsustusõigus on Riigikogul. Hea tava eeldab riigipea põhjenduste arvestamist ja tema soovile vastu tulemist. Parlamendi keeldumine tähendaks usalduskriisi parlamendi ja riigipea vahel.

6) Kuulutab välja seadused vastavalt põhiseaduse §-dele 105 ja 107 ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele

Seadus on üldkohustuslik õigustloov akt. Selleks, et seadus pärast vastuvõtmist parlamendis jõustuks ning üldkohustuslikuks muutuks, näeb Eesti riigiõiguslik korraldus ette seaduste väljakuulutamise protseduuri. Põhiseaduse kommenteeritava sätte ja VII peatüki „Seadusandlus“ §-de 105 ja 107 alusel on see tehtud VP (Vabariigi President) ülesandeks.¹⁴

Riigikogus vastu võetud seaduse väljakuulutamiseks on riigipeal üldjuhul aega 14 päeva. Selle aja sees hindab president eelnõu menetlemise vormi-, menetlus- ja sisunõuetest kinnipidamist. Presidendil on põhiseaduslik kohustus seadus välja kuulutada, kuid teatud juhtudel võib ta sellest ka keelduda ehk seaduse vetostada ning algatada seaduse põhiseaduspärasuse kontrolli. Selles pädevuses avaldub riigipea põhiseaduslikkuse järelevalve ülesanne.

Parlamentaarsele riigile kohaselt ei hinda piiratud pädevusega president seaduse poliitilist otstarbekust ja põhjendatust, kuigi tal võivad olla parlamendi seisukohtadest erinevad vaated ja soovid.¹⁵ Riigipea hindab esmajoones kooskõla PSi sätte ja mõttega ning eelnõu menetlemise nõuetest kinnipidamist. Väljakuulutamise erijuhtum on rahvahääletusele pandud seaduse eelnõu väljakuulutamine, mida tuleb PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 105 lg 3 kohaselt teha viivitamatult. Viivitamatult tähendab kohe, esimesel võimalusel.

Üldjuhul on väljakuulutamine formaalne rutiinne protsess, mille käigus viiakse läbi viimane õigusakti nõuetekohasuse kontroll. Väljakuulutamist tuleb pidada oluliseks riigiõiguslikuks menetluseks, mis kõrvuti teistega peab tagama seadusloome formaaljuriidilise korrektsuse ja kooskõla PSiga. Väljakuulutamine eeldab kõrge kvalifikatsiooniga õigusteenistust, mis analüüsib eelnõule tehtud kriitikat, kõrvaldab seaduse tekstist tehnilised vead, annab tagasisidet Riigikogule ja valitsusele ning nõustab VPd.

Seaduste väljakuulutamise põhiseaduslik kohustus on presidendi oluline riigiõiguslik hoob tagamaks riigielu põhiseaduspärasus. Samuti annab väljakuulutamine võimaluse mõjutada põhjendatud juhtudel poliitilise protsessi põhiseaduspärasust.¹⁶

Kommenteeritav säte käsitab VP (Vabariigi President) üldist seaduste väljakuulutamise pädevust. PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 107 lg 2 on esitatud regulatsioon, mis sätestab riigipea õiguse õigustloovate aktide põhiseaduspärasuse eelkontrolliks. See põhiseaduslikkuse kontrolli vorm on abstraktne kontroll ehk olukord, kus puudub seaduse asjakohane rakendus- ja kohtupraktika. Abstraktne kontroll on erialaringkondades diskuteeritav ning suur osa autoreist ei pea seda põhjendatuks, sest võimaldab sekkumist poliitilisse protsessi. Lisaks peab arvestama, et abstraktselt (teoreetiliselt) põhiseadusega vastuolus olevat seadust võidakse praktikas rakendada põhiseaduspäraselt. Samuti rajaneb abstraktne kontroll paljus teoreetilistel eeldustel, analoogiatel ja argumentidel. Need võivad olla vägagi erinevad ja ka vastuolulised.

Kommenteeritava normi ja § 107 lg 2 koostoime alusel veel jõustumata seaduse vetostamisel saadab riigipea akti koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul arvates saamise päevast Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab VP (Vabariigi President) poolt tagasi saadetud seaduse muutmatul kujul uuesti vastu, kuulutab VP (Vabariigi President) seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks.

Eelosutatud pädevus seab VP (Vabariigi President) üheks lüliks üldises riigi põhiseaduspärase toimimise tagamise ahelas. Põhiseadus näeb ette, et tagasisaatmine peab olema põhjendatud. Põhiseadus ei sisalda ettekirjutust tagasisaatmise motiivide (aluste) osas, millele toetudes riigipea seaduse seadusandjale uueks arutamiseks tagasi võib saata. Seega, põhiseaduse mõttes võivad need olla nii poliitilised kui ka riigiõiguslikud või mõlemad koos. Piiratud võimuga neutraalse riigipea puhul tuleb eeldada poliitilise argumentatsiooni vältimist või vähemalt selle veenvat toetumist põhiseaduslikkuse argumentidele.

Kui tagasisaatmine rajaneb poliitilistel motiividel ja parlament jääb enda juurde ja võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu, pole presidendil muud valikut kui seadus välja kuulutada. Kui aga tagasisaatmine on toimunud (ka) riigiõiguslikel (põhiseaduse vastasuse) motiividel ja argumentidel ning seadusandja pole neile reageerinud, on VP (Vabariigi President) õigus pöörduda Riigikohtusse jõustumata seaduse põhiseaduspärasuse kontrolli taotlusega.¹⁷
Riigikohus kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohus saab pöördumist läbi vaadata ainult põhiseaduslikkuse argumentidele toetudes. Seega tuleb VP (Vabariigi President) Riigikohtusse minnes toetuda mitte poliitilistele, vaid riigiõiguslikele (põhiseaduspärasuse) argumentidele.

Põhiseaduspärasuse kontroll on ulatuselt selgelt laiem kui tavapärase normiloome õigusliku (normitehnilise) korrektsuse kontroll. Viimane tuleb tagada eelnõu ettevalmistamise ja menetlemise käigus ning selle rutiinne korrigeerimine ei ole presidendi ülesanne. Küll aga võib ebakvaliteetne, vastuoluline või puudulik regulatsioon tuua kaasa põhiseaduslike õiguste ja vabaduste riive või rikkumise või muu olulise hälbe riikluse põhiseaduspärases toimimises. Selline olukord võib olla aluseks seaduse põhiseaduspärasuse kohtuliku kontrolli algatamiseks.

Parlamentarismi printsiibist tulenevalt on seadusandlus Riigikogu prerogatiiv. Seepärast peab parlamendile alati jääma võimalus arutada ja otsustada seaduseelnõude eesmärkide, põhjenduste ja neile esitatud taotluste ja ettepanekute osas. Sestap ei saa riigipea Riigikohtusse pöördumisel muuta oma taotluse motiive ja põhiargumentatsiooni. Ta peab jääma nende selgituste, argumentide ja põhjenduste juurde, mida esitas Riigikogule.

Parlamendi seaduseelnõude menetlemise ainuõigus ei ole absoluutne ja piiramatu. Menetlus Riigikogus peab järgima parlamentarismi head tava ning demokraatliku otsustusprotsessi nõudeid.¹⁸ Hea õigusloome juurde peab kuuluma avalikkus, puudutatud osapoolte ärakuulamine, tõenduspõhise informatsiooni kasutamine jmt. Lisaks, otsustus- ja hääletuskord parlamendis peab muu hulgas respekteerima iga rahvaesindaja põhiseaduslikku õigust võtta hääletamisel seisukoht konkreetse eelnõu suhtes. Seda õigust rikub näiteks nn kobarseaduste menetlus, kus kas poliitilistel või pragmaatilistel otstarbekuse eesmärkidel on üheks eelnõuks seotud olemuslikult erinevad regulatsioonid. Seeläbi on parlamendi liikmelt võetud võimalus olla kas ühe konkreetse eelnõu (sätte) poolt või vastu. Faktiliselt on rahvasaadik pandud sunniviisiliselt võta-või-jäta-olukorda. Selline protseduuriline olukord on küsitavas kooskõlas põhiseadusega ning võib olla presidendipoolse taotluse esemeks.

Presidendi poolt ratifitseerimis-, denonsseerimis-, samuti ühinemis- ja heakskiitmiskirjadele allakirjutamine on riigipea rahvusvaheliselt üldiselt tunnustatud pädevus. Osutatud kompetents seondub vahetult PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 78 punktis 1 esitatud riigipea pädevusega esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises. Tegemist on rutiinse protseduurilise tegevusega, kus riigipeal puudub diskretsioon. Asjakohased dokumendid valmistavad allkirjastamiseks ette valitsus ja välisministeerium.

7) Annab seadlusi vastavalt põhiseaduse §-dele 109 ja 110

Seadlus¹⁹ on seaduse erijuhtum – riigipea, valitsuse või riigi muu juhtorgani poolt välja antav seaduse jõuga õigusakt, mis on mõeldud teatud juhtudel asendama tavapärast, parlamendis vastu võetud seadust. Seadlus (dekreet) on kasutusel erinevates jurisdiktsioonides ja omab, lähtuvalt riigi õigussüsteemi ajaloost, erinevat tähendust ja kasutusvaldkonda. Parlamentaarsele riigikorraldusele kohaselt on Eesti riigiõiguskorras seadluse andmise õigus piiratud. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 59). Kommenteeritav säte fikseerib ainult VP (Vabariigi President) üldpädevuse anda seadlusi ega ava selle õiguse kasutamise detaile ega tingimusi. Need on lakooniliselt esitatud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 109 ja 110.

Riigipea võib asendada Riigikogu juhtudel, kui seadusandja ei saa kokku tulla ning seadusjõulise õigusakti andmiseks on edasilükkamatud riiklikud vajadused, mis nõuavad kiiret reageerimist. Seega on seadluse ehk dekreediõigus varuvariandiks erandolukorras (vt § 109 ja § 110 kommentaare). Millist olukorda hinnata Riigikogu kokkutuleku võimatuseks, kes ja kuidas seda otsustab ning mis asjaolud võivad olla edasilükkamatuks riiklikuks vajaduseks, seda põhiseadus ei täpsusta. Sellest võib järeldada, et neis asjus on riigipeal avar otsustusruum.

VP (Vabariigi President) seadluse andmise õigust piirab põhiseaduslik kohustus, et seadluse peavad kaasallkirjastama Riigikogu esimees ja peaminister, ning et sellele järgneb järelkontroll Riigikogu poolt, kui see on kokku tulnud, ja kes kas kinnitab või tühistab presidendi seadluse(d) asjakohase seadusega. Need lisareeglid on mõeldud vältima potentsiaalset seadusandliku volituse kuritarvitust. Kaasaegses riigiõiguspraktikas president seadluste andmise õigust kasutanud ei ole.

8) Algatab põhiseaduse muutmist

PSi muutmise algatamine on Eesti riigipea oluline riikluse kujundamise instrument. Algatamise ettepanekuni jõudmine eeldab kaaluka poliitilise või riigiõigusliku probleemi selget tajumist nii presidendi poolt kui ühiskonnas tervikuna. Riigipea algatus peab tunnetama ka parlamendi poliitilist valmisolekut, sest ettepanek võib teostuda ainult läbi Riigikogu. Põhiseaduse muutmise algatamine on ainuke VP (Vabariigi President) kuuluv seadusandliku initsiatiivi õigus²⁰, kui jätta kõrvale kommenteeritava paragrahvi punktis 7 ning PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 109 ja 110 antud erandlik volitus seadlusandluseks.²¹

Seadus ei reguleeri, kas PSi muutmise algatamise peab tegema riigipea isiklikult ehk tema peab selle välja ütlema ja põhjendama või võib seda teha ka tema esindaja. Mõistagi saaks sel juhul esindaja esineda ainult riigipea nimel ja volitusel. On saanud riigiõiguslikuks tavaks, et sedavõrd kaaluka algatuse puhul esineb parlamendi ees riigipea isiklikult. Algatust Riigikogu ees tutvustades esitab riigipea põhjendused, miks ta PSi muutmist vajalikuks peab.

Presidendi üldpädevust algatada PSi muutmist kordab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 103 p 5 ning täpsustavad põhiseaduse muutmise üldised reeglid, mis on esitatud PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) XV ptk-s (vt asjakohaseid kommentaare). PSi muutmise algatuse nõudeid selgitavad lähemalt RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus) § 122 asjakohased sätted.²² PSi muutmise algatamise eelnõu vormistatakse vastavalt RKKTSis sätestatud nõuetele.

Algatajal tuleb eelnõus esitada eelnõu tekst ja märkida viis, kuidas PSi muuta soovitakse – kas rahvahääletusega, kiireloomulisena või kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu kaudu (PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 163 lg 1). Seni ainuke realiseerunud riigipea initsiatiivil algatatud PSi muutmine puudutas PSi riigikaitse korralduse regulatsiooni kooskõlla viimist parlamentaarse riigikorralduse ja võimude jaotusega ning toimus kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt.²³

9) Määrab peaministrikandidaadi vastavalt põhiseaduse §-le 89.

Demokraatlikus parlamentarismis esitab ametis olev valitsus üldvalimiste tulemuste selgumise järel tagasiastumispalve.²⁴

Võimu üleminek vastavalt valimistulemustele ühelt parlamendilt ja valitsuselt järgmisele eeldab rea protseduuriliste riigiõiguslike sammude astumist. Keskseim neist on uue valitsusjuhi kandidaadi leidmine ja esitamine. See on riigipeade levinud ülesanne enamikus parlamentaarsetes riikides. Sättes sisalduv pädevus on üks olulisemaid VP (Vabariigi President) protseduurilistest funktsioonidest ka Eesti riigiõiguskorras.

Kommenteeritav säte fikseerib riigipea üldise pädevuse ning on ühtlasi viiteline norm PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) VI ptk-s sätestatud, valitsuse formeerimist reguleerivatele normidele (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 89 ja selle kommentaare). Riigipea ülesanne neutraalse liidrina on vahendada läbirääkimisi ja seeläbi luua eeldused rahva valitud esinduskogus valitsemisvõimelise koalitsiooni kokkusaamiseks.

Valimiste tulemusel (või tagasiastumisel) võib moodustuda mitu erinevat poliitiliste jõudude (erakondade) kombinatsiooni enamusvalitsuse moodustamiseks. On poliitiline hea tava, et peaministrikandidaadiks esitatakse valimised võitnud erakonna juht. Eesti riigiõigusliku süsteemi loogikast lähtuvalt ei saa piiratud võimuga riigipea võtta aktiivset rolli ja otsustusõigust valitsuse moodustamiseks. Võimalik, et valitsuskoalitsioon selgub juba erakondade eelnevate läbirääkimiste ja kokkulepete tulemusena. Sel puhul jääb riigipeal üle ainult nõustuda erakondades sündinud kokkuleppega. Kuid kui seda ei juhtu, saab ta olla – ja mõnikord peab olema – neutraalne vahendaja võimukõnelustel. Igal juhul peab president arvestama rahva tahet ja tal puudub õiguspädevus eelistada üht või tõrjuda teist erakonda. Konsulteerimine ja võimaluste arutamine osapooltega on vajalik töövõimelise ja riigile võimalikult parima koalitsiooni loomiseks. Peaministrikandidaadi esitamiseks on riigipeal aega 14 päeva.

Põhiseadus ei anna lähemaid reegleid ei peaministri isiku valiku ega koalitsiooni moodustamise osas. Pikaealistes parlamentaarsete riikides on paljud sedalaadi reeglid kujunenud siduvaks tava põhjal.

Põhiseaduses detailsema regulatsiooni puudumise tõttu võib Eestis peaministrikandidaat olla põhimõtteliselt ka isik väljastpoolt erakondi. Või saab peaministrikandidaadiks isik (erakonna juht), kes on kokku seadnud koalitsiooni, mis ei sisalda valimiste võitjaerakonda. Siiski, eelkirjeldatud praktika on küsitav esindusdemokraatia põhimõtete ja sellest lähtuva riigiehituse loogika kohalt, sest seab kahtluse alla valimistel toimuva poliitilise võistluse vajaduse ja põhjendatuse ning siduvuse. Et seda vältida, on kohane, et VP (Vabariigi President) teeb esimese formaalse ettepaneku peaministrikandidaadiks valimised võitnud erakonna juhile. Lõpliku siduva otsuse peaministrikandidaadi osas teeb Riigikogu, kes võib ka mitte toetada VP (Vabariigi President) esitatud peaministrikandidaati (vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 89 ja selle kommentaare).

10) Nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 90 ja 92

Parlamentaarsest riigikorraldusest lähtuvalt ei oma piiratud pädevusega riigipea õigust valitsuse moodustamisel aktiivselt osaleda. Küll on tal aga täita mitmeid protseduurilisi kohustusi, et valitsuse moodustamine ja häireteta toimimine saaks aset leida. Üks neist on mitteformaalsed konsultatsioonid erakondade juhtidega, samuti peaministri ja valitsusdelegatsiooni juhtidega, kelle hulka vahetatav minister kuulub. Kommenteeritav säte on üldnorm presidendi pädevuste üldises loetelus. Selle üldpädevuse konkreetsem sisu antakse PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 89, 90 ja 92 (vt viidatud paragrahvide kommentaare).

VP (Vabariigi President) ei ole riigiõiguslikku pädevust hinnata ühe või teise ministri pädevust ja sobivust ametisse ning seda avalikult väljendada.²⁵ Samas võib ta poliitiliste konsultatsioonide kaudu väljendada oma isiklikku arvamust ministrikandidaatide ametisse sobivuse suhtes. Isiklik arvamus peaks jääma konfidentsiaalseks ega saa olla siduv.

Kui mõni esitatud kandidaat ei vasta valitsuse liikmele põhiseadusega (§ 99) või seadusega (VVS (Vabariigi Valitsuse seadus)) sätestatud formaalsetele nõuetele (näiteks Eesti kodakondsuse omamine²⁶, ametite ühildamise keeld), on riigipeal õigus keelduda valitsuse liikmekandidaadi ametisse nimetamisest. VP (Vabariigi President) protseduurilised otsused on aluseks järgnevate asjakohaste riigiõiguslike menetluste läbiviimiseks. Riigipea otsused avaldatakse Riigi Teatajas.

11) Teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri ja õiguskantsleri ametisse nimetamiseks

Kõrgete riigiametnike ametisse nimetamise ettepanekute tegemine on VP (Vabariigi President) diskretsionaarne õigus. Samas peab riigipea kandidaatide leidmisel ja esitamisel arvestama Riigikoguga, sest nimetatud isikud saavad ametisse astuda ainult Riigikogu heakskiidul.

Nagu riigipea ise peab järgima oma tegevuses poliitilist neutraalsust, nii on poliitilise neutraalsuse nõue kohalduv ka presidendi poolt ametisse nimetamiseks esitatavate isikute suhtes.²⁷ Neutraalsuse põhimõtte eesmärk on eristada poliitiline tegevus parlamendis ja valitsuses ning erapooletus riigi funktsioonide täitmisel riiklusele kesksetes ametkondades.²⁸

Enamiku nende ametiisikute üldiseks ülesandeks on järelevalve poliitilise tegevuse tulemusena sündinud otsuste ja tegevuste põhiseadus- ja seaduspärasuse üle. Poliitilise tegevuse ja poliitiliste valikute otstarbekuse üle need institutsioonid ja ametiisikud reeglina ei otsusta.²⁹ Kui poliitiline valik ja otsustus läheb ilmsesse vastuollu põhiseadusega, on avaliku ameti kandjal avaliku teenistuse seaduse §-st 54 lg 1 p 1 tulenev põhiseadusjärgne kohustus sellele reageerida.³⁰ Avaliku teenistuse ja poliitika selge lahushoidmise põhimõtte esitas Max Weber 1980. aastal, hoiatades samas, et karjääribürokraadid võivad oma teadmiste, kogemuste ja korporatiivsusega hakata domineerima poliitika ja poliitikute üle.³¹

VP (Vabariigi President) on küll vaba valima, keda esitada kõrgele ametikohale, kuid see vabadus on piiratud parlamendile sobivusega, sest ametisse nimetamiseks esitatu peab saama Riigikogu toetuse. See eeldab riigipealt põhjalikku eeltööd kandidaadi leidmiseks, mis hõlmab ka konsulteerimist parlamendiga (fraktsioonide, põhiseaduskomisjoni, aga ka vajadusel teiste erialakomisjonide ning valdkonna esindusorganisatsioonidega), et hinnata kandidaadi sobivust ja vastuvõetavust. Lisaks eeltoodud üldistele põhiseadusjärgsetele formaalsetele nõuetele on iga valdkonna kõrgele ametikohale kandideerijale esitatud ka spetsiifilised nõudmised valdkonda käsitlevates seadustes. President peab neid arvestama.

Riigivõimu usaldusväärsus ning rahva toetus eeldab ametisse nimetatuilt laitmatut renomeed, usaldusväärsust ja häid juhiomadusi. Seepärast peab riigipea kandidaadi esitamisel lisaks seaduse formaalsetele nõuetele ja poliitilisele sobivusele hindama ja arvestama ka seda külge. Ametisse nimetamise eriline kord, ameti tähtajalisus ja koostöö võimude vahel loob eeldused parimaks võimalikuks valikuks ja hilisemaks ametikandjate sõltumatuks tegevuseks.³² Lisaks eelnimetatud üldistele omadustele esitavad eriseadused kandidaatidele täpsustavaid nõudeid, nagu näiteks vanus, haridus, kompetentsus, julgeolekukontroll jmt (vt samuti avaliku teenistuse seaduse ja põhiseaduse asjakohaste sätete kommentaare).

Parlamentaarsele riigile omaselt on presidendi esitatud kandidaadi sobivuses lõpliku sõna õigus Riigikogul. Seadusandja poliitilise toetuse selgitamisele ja saamisele eelnevad ametisse nimetamiseks esitatu kohtumised Riigikogus esindatud erakondade fraktsioonidega. Seadusandja võib kandidaadi ka tagasi lükata, esitamata seejuures põhjendusi, miks seda tehti. Parlamendi hoiakuid ja arvamusi võib välja lugeda eelnevatel kohtumistel väljendatud arvamustest ja kandidaadile esitatud küsimustest. Et vältida tagasilükkamise olukorda, on saanud riigiõiguslikuks heaks tavaks teha põhjalik eeltöö ja leida kandidaadile poliitiline toetus, et vältida nii riigipead kui tippspetsialisti kahjustavat ebaõnnestumist.

Tagamaks asjakohaste riigiametite häireteta ja katkestusteta juhtimine, peab VP (Vabariigi President) VPTSi kohaselt esitama ameti kandidaadi Riigikogule 30 tööpäeva enne kõrge ametiisiku volituste korralist lõppemist või nelja kuu jooksul ametis oleku ennetähtaegsest lõppemisest arvates. Kolmekümnepäevast tähtaega tuleb hinnata kriitiliselt lühikeseks.

Kõrgete riigiametnike ametisse nimetamise menetluskorra Riigikogus sätestab RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus). Asjakohast otsuse eelnõu menetleb põhiseaduskomisjon.³³ Komisjon võib kandidaati küsitleda ning teha talle ettepaneku esineda Riigikogu täiskogule kuni viieminutilise ettekandega, mille järel võivad saadikud kandidaati küsitleda. Hääletamine on salajane. Ametisse nimetatud annavad Riigikogu ees ametivande.

Põhiseadus ei reguleeri kommenteeritavas sättes nimetatud ametiisikute ametist vabastamise korda. Riigiõiguslik loogika eeldab n-ö pöördprotseduuri, s.o kes ametisse nimetas, see ka vabastab. Selline kord peaks olema kohaldatav just erakorralise vabastamise juhtudel. Korralised vabastamised on reguleeritud valdkonna eriseadustega.

12) Nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi

Erinevus eelmises, punktis 11 esitatud VP (Vabariigi President) pädevusest seisneb selles, et kui eelmises punktis oli riigipeal piiramatu diskretsioon, siis antud juhul on riigipea seotud talle esitatud kandidaadiga. Ta ei saa esitada oma kandidaati. Kandidaadi esitab riigipeale kollektiivne organ – Eesti Panga nõukogu.³⁴ Samas, Eesti Panga nõukogu esimehe ametisse nimetamiseks teeb ettepaneku VP (Vabariigi President) (vt § 78 p 11 kommentaare).

Eesti Panga nõukogu on järelevalveorgan, mis koosneb esimehest, Riigikogu fraktsioonide esindajatest ja valdkonna asjatundjatest. Eesti Panga nõukogu moodustamisel lähtutakse põhimõttest, et iga Riigikogu fraktsioon esitab ühe oma liikme ja nõukogu esimees esitab neli valdkonna asjatundjat. Nõukogu koosseis võimaldab panga presidendi kandidaadi valikul lisaks erialase sobivuse hindamisele ka poliitiliste argumentide ja eelistuste esitamist ja kaalumist.

Eesti Panga president nimetatakse ametisse seitsmeks aastaks ilma õiguseta teistkordseks ametiajaks. Panga president annab aru Riigikogule ja vastab temale esitatud arupärimistele. Lisaks erialanõuetele peab kandidaat läbima ka julgeolekukontrolli.

VP (Vabariigi President) on vaba kandidaati heaks kiitma või tagasi lükkama. VPTSi kohaselt on tal õigus keelduda esitatud kandidaadi ametisse nimetamisest, kui see on vastuolus seadusega või riiklike huvidega.³⁵ Vastuolu seadusega on formaalne tunnus, riiklike huvide hindamine aga riigipea diskretsionaarne subjektiivne õigus.³⁶ Kandidaadi sobivuse otsustamiseks on riigipeal aega 30 tööpäeva. Hea riigiõiguslik tava eeldab lahkarvamuste korral panga nõukogu ja presidendi vahel nende kõrvaldamist ametisse nimetamisele eelnevate konsultatsioonide käigus.

13) Nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud

Õigusriikluse olemuslikuks osaks olev võimude lahusus ja tasakaal ning vastastikune kontroll eeldab õigusemõistmise poliitilist neutraalsust. Selle põhimõtte tagatisteks on kohtunike erakondadesse kuulumise keeld ning kohtunike ametisse nimetamise kord. Kohtunike ametisse nimetamine Eestis on põhiseadusega antud poliitilist neutraalsust ja rahvuse ühtsust esindava riigipea pädevusse.³⁷ Et kohtunikud nimetatakse ametisse ilma katseajata eluaegselt, on kandidaadi põhjalik ettevalmistus, valiku eeltöö ning otsustus väga kaaluka tähendusega. Kohtusüsteemist sõltub riigivõimu usaldusväärsus ja õigusriikluse põhimõtete austamine.

Oluline element kohtunike valikus on veel ka see, et vastavalt Eesti põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve süsteemile on iga kohtunik ühtlasi ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtunik (vt XIII ptk kommentaare).

Kohtunikuks võib nimetada Eesti kodaniku, kes on omandanud õiguse õppesuunal riiklikult tunnustatud kvalifikatsiooni, oskab eesti keelt C1 tasemel, on kõrgete kõlbeliste omadustega ning kohtuniku tööks vajalike võimete ja isikuomadustega. Seaduses on loetletud ka asjaolud, mille esinemisel ei või isikut kohtunikuks nimetada.³⁸

VP (Vabariigi President) nimetab ametisse I ja II astme kohtunikud.³⁹ Kohtunikukandidaatide valik ja erialase sobivuse hindamine ei ole riigipea ülesanne ega õigus. President teeb ametisse nimetamise otsuse Riigikohtu üldkogu ettepaneku põhjal. Kohtunike liikumine esimesest astmest teise on alates 01.08.2016 antud kohtute enesekorralduse põhimõttest lähtuvalt Riigikohtu üldkogu pädevusse.

Ametisse nimetamisele eelneb kohtunikukandidaadi põhjalik erialase taseme ja ametisse sobivuse hindamine. Kohtunikukandidaat peab tegema komisjoni ees põhjaliku kohtunikueksami. Kandidaat peab läbima julgeolekukontrolli. Hindamise tulemused esitab kohtunikueksami komisjon Riigikohtu üldkogule. Üldkogu arutab kandidaadi sobivust ning kuulab ära ka selle kohtu üldkogu arvamuse, kuhu isik kandideerib. Riigikohtu esimees kuulab ära ka kohtute haldamise nõukoja (KHN (kohtute haldamise nõukoda)) arvamuse. KHNi kuuluvad lisaks erialainimestele ka Riigikogu ja justiitsministeeriumi esindajad. Eelvaliku positiivse tulemuse korral teeb Riigikohtu üldkogu otsuse esitada kandidaat Vabariigi Presidendile ametisse nimetamiseks. Riigikohtu üldkogu ettepanekuga nõustumisel ja ametisse nimetamise järgselt annavad ametisse nimetatud kohtunikud ametivande VP (Vabariigi President) ees.

Vaatamata eeltööle on VP (Vabariigi President) õigus 30 tööpäeva jooksul keelduda talle ametisse nimetamiseks esitatud kandidaati ametisse nimetada seadusega või riigi huvidega vastuolu põhjendusel. Riigipea ei pea oma otsust lähemalt põhjendama. Tagasi lükatud kandidaat võib otsuse vaidlustada PSJKS (Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus) § 18 alusel. Niisuguste, mõlemat osapoolt kahjustavate olukordade vältimise parim tee on formaalsetele otsustele eelnevad konsultatsioonid.

14) Annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid

Riiklike tunnustuste, teenetemärkide, autasude ja auastmete omistamine on riigipeade üldiselt tunnustatud ja levinud pädevus. Nii on see ka Eesti riigipea kui rahva esindaja tseremoniaalne funktsioon. Selle kaudu väljendatakse riigi nimel tunnustust ja tänu riigile osutatud teenete eest.

Tunnustuse liigid kehtestab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 65 p 12 kohaselt seadusandja ehk Riigikogu. Riiklike autasude loendit ja andmise täpsemat korda reguleerib teenetemärkide seadus (TeenMS (Teenetemärkide seadus)).⁴⁰

Teenetemärkide andmiseks võib presidendile ettepanekuid teha igaüks – nii üksikisikud, vabaühendused kui ka erialaorganisatsioonid. Kuid valiku ja otsuse tegemises on VP (Vabariigi President) vaba. Ta ei ole seotud ühegi ettepanekuga ega pea nende mittearvestamist põhjendama. Teenetemärkide andmise otsustus on presidendi diskretsionaarne õigus.⁴¹ President võib anda tunnustuse vastavalt oma äranägemisele ka neile, keda ei ole tunnustamiseks esitatud. Siiski peab riigipea järgima seadusega määratletud üldisi tingimusi, millistele nominent vastama peab. Samuti arvestama eesmärki ja alust, millest lähtuvalt üks või teine riiklik teenetemärk sisse on seatud ja seda antakse.⁴²

Nagu riigipea on vaba andma riiklikke teenetemärke, on ta vaba neid ka ära võtma, kuid seda ainult teatud tingimustel. Need tingimused on esitatud TeenMS (Teenetemärkide seadus) §-s 13. VP (Vabariigi President) on seda õigust korduvalt ka kasutanud. Äravõtmise otsuse puhul tuleb teenetemärk tagastada Vabariigi Presidendi kantseleisse.

Sõjaväeliste auastmete andmise tingimusi ja korda reguleerib kaitseväeteenistuse seadus (KVTS (Kaitseväeteenistuse seadus)).⁴³ Kuigi sõjaväelised auastmed jagunevad sõduri-, allohvitseri- ja ohvitseriauastmeteks, omistab riigipea ainult ohvitseriauastmeid.⁴⁴ Muude (alamate) auastmete omistamine on valitsuse ja kaitseväe siseasi.

Sõjaväelise auastme saab riigipea omistada üksnes kaitseväe juhataja esildise alusel. President võib auastme andmisest keelduda, kui see on vastuolus seadusega või riiklike huvidega. Presidendi otsus vormistatakse Vabariigi Presidendi käskkirjaga. Kaitseväe juhatajale auastme omistamiseks teeb ettepaneku kaitseminister. Erandina võidakse sõjaväelisi auastmeid muuta (ülendada) lähtuvalt rahvusvahelise suhtlemise ja koostöö vajadustest ja tavadest.⁴⁵

Eesti välissuhtlemises kasutatava karjääridiplomaatide süsteemi kohaselt võidakse teenekatele ja silmapaistvatele diplomaatidele omistada suursaadiku auaste. See on eluaegne auaste (staatus). Suursaadiku auastme andmise taotluse teeb presidendile valitsus välisministri ettepanekul. Riigipea on seotud selle ettepanekuga ega või talitada valitsusest mööda minnes. Diplomaatiliste auastmete äravõtmist reguleerib välisteenistuse seadus (VäTS (Välisteenistuse seadus))⁴⁶ ning sellekohase ettepaneku teeb VP (Vabariigi President) valitsus.

15) On Eesti riigikaitse kõrgeim juht

Säte määratleb VP (Vabariigi President) pädevuse olla riigikaitse kõrgeim juht. Põhimõtet kordab PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 127 lg 1. Riigikaitse üldist riigiõiguslikku korraldust reguleerib PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ptk X (vt ptk X kommentaare) ning asjakohane eriseadus ehk riigikaitse seadus.⁴⁷ Presidendi kui riigikaitse kõrgema juhi riigikaitseline otsustuspädevus on esitatud kommenteeritava paragrahvi punktides 17 ja 18.

Lähtuvalt Eesti riigiehituse parlamentaarse demokraatia mudelist on riigikaitse tegevjuhtimine täitevvõimu pädevuses. Parlamentaarsele demokraatiale omaselt on Eesti valitsus poliitiline institutsioon ja president ei osale täitevvõimu teostamisel. Tasakaalustamaks parlamentaarse demokraatiaga olemuslikult ja paratamatult kaasnevat poliitikate ja valitsuste vahetumist, tuleb riigikaitse juhtimine jätta poliitilistest turbulentsidest võimalikult puutumata. Riigikaitselise stabiilsuse huvides on õigustatud selle funktsiooni kuulumine täitevvõimuta riigipea pädevusse.⁴⁸

Riigikaitse kõrgemat juhti nõustab riigikaitse nõukogu. Riigikaitse nõukogu on nõuandev organ VP (Vabariigi President) juures. Ohuolukorras on kaalukausil omariikluse säilimine, demokraatlik riigikord ja õigusriiklus ning igaühe põhiõiguste ja -vabaduste kaitstus. Ohuolukorras vajab riigipea kõrgeimal võimalikult tasemel informatsiooni, hinnanguid ja nõuannet, mida annab riigikaitse nõukogu.

Nõukogu koosseisu kuuluvad Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Riigikogu väliskomisjoni esimees, välisminister, kaitseminister, rahandusminister, siseminister, justiitsminister, majandus- ja taristuminister ning kaitseväe juhataja. Nõukogu arutab riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust. Nõukogu töövorm on istung, mille kutsub kokku president. Nõukogu istungid toimuvad vastavalt vajadusele, kuid nõukogu istungitest osavõtt on selle liikmetele kohustuslik. Riigikaitse nõukogu tegutseb VP (Vabariigi President) poolt kinnitatud kodukorra alusel.

16) Teeb Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning vastavalt põhiseaduse §-le 129 erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks

Säte on riigipea pädevustest üks kaalukamaid. Ettepaneku teostumine muudab riigi tavapärast riigiõiguslikku korda, toob kaasa suure rahvusvahelise vastukaja ning sisaldab paljude põhiõiguste ja vabaduste riivet või olulise piiramist. Tasakaalu leidmiseks isiku põhiõiguste ja -vabaduste tagamise ning riigikaitse funktsiooni vahel tuleb balansseerida tunnetatud ohtude ning nende tõrjumiseks kohaldatavate piirangute vahel. Kommenteeritava sättega seonduvat regulatsiooni leiab veel PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) §-des 66, 128 ja 129 (vt nende paragrahvide kommentaare). Detailsema regulatsiooni pädevuse rakendamisest annab erakorralise seisukorra seadus (ErSS (Erakorralise seisukorra seadus)).⁴⁹

Tagamaks riigi valmisolek ennetada ja tõrjuda riigi julgeolekut ähvardavat ohtu, kehtib riigis sõltuvalt ohu suurusest üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline seisukord või sõjaseisukord. Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul.

Põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitab valitsus VPd viivitamatult, s.o kohe pärast selle teatavaks saamisest. Riigipea kutsub eelnimetatud ohu korral kohe kokku riigikaitse nõukogu, kes teeb ettepanekuid kiiret lahendamist nõudvates riigikaitselistes küsimustes. Riigipea ettepanekust parlamendile tuleb teavitada rahvusvahelist üldsust, rahvusvahelisi organisatsioone ja Eesti liitlasriike.

Erakorralise seisukorra saab välja kuulutada ainult Riigikogu. Selleks teeb VP (Vabariigi President) korralisel istungjärgul olevale Riigikogule ettepaneku täiendavaks istungiks või ettepaneku Riigikogu erakorralise istungjärgu viivitamatuks kokkukutsumiseks, juhul kui Riigikogu ei ole korraliselt koos. Riigipea teeb Riigikogu ees ettekande, milles tuleb veenvalt esitada oht põhiseaduslikule korrale ning selgitada erakorralise olukorra väljakuulutamise siseriiklikku ja rahvusvahelis-õiguslikku õiguspärasust ja põhjendatust. Selgitada tuleb ka seda, miks ohtu ei ole võimalik kõrvaldada tavaolukorra abinõudega. Riigikogu liikmetel on õigus esitada ettekandjale küsimusi.

Millist ohtu käsitada põhiseaduslikku korda ähvardava ohuna, on fakti küsimus. Erakorralise seisukorra seaduse paragrahv 3 nimetab allikad, millest oht võib lähtuda. Ohu ilmingute hindamine, sh see, kuivõrd need ohustavad põhiseaduslikku korda sedavõrd, et neid ei saa tavapäraste korrakaitseliste meetmetega kõrvaldada, on VP (Vabariigi President) pädevus ja ülesanne. Rahvusvaheliselt tuuakse esile, et oht põhiseaduslikule korrale (ingl national security threat) võib seisneda ebasõbralike valitsuste tegevuses (intensiivne spionaaž, mõjustustegevus majanduses ja ühiskonna destabiliseerimine jmt), võib lähtuda ka rahvusvahelisest kuritegevusest või terrorismist, vaenuliku (naaber)riigi ilmselt ülemäärasest relvastumisest, massiivsetest küberrünnakutest jmt. Oht põhiseaduslikule korrale võib lähtuda ka riiki ja selle elanikke laastavates looduskatastroofidest või pandeemiatest.

Erakorralise olukorraga kaasnevad tõsised muudatused riigielus, seepärast on selle rakendamise otsustamiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält.

17) Kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni vastavalt põhiseaduse §-le 128⁵⁰

Üldjuhul kuulutab VP (Vabariigi President) ettepanekul sõjaseisukorra välja Riigikogu.⁵¹ Riigikogu kokkukutsumine ja rakendamine nõuab paratamatult aega. Ajal, kui Riigikogu arutab sõjaseisukorra väljakuulutamist, toimub asjakohastes ametkondades ettevalmistustöö. Sellel ajal ei peatata sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmist ega piiravate meetmete kohaldamist. Kui Riigikogu otsustab jätta sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine. Piiravate meetmete rakendamisega tekkinud kahju hüvitatakse riigivastutuse seaduses ettenähtud korras.⁵²

Sõjaseisukorra väljakuulutamine Riigikogu poolt VP (Vabariigi President) ettepanekul eeldab riiklust ohustava olukorra ja sündmuste pikemaaegset eskaleerumist. Agressiooni puhul on sündmuste areng sedavõrd kiire, et VP (Vabariigi President) kuulutab sõjaseisukorra välja ise, ootamata ära Riigikogu otsust.

Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel asuvad riigikaitse ülesannetega asutused ja isikud viivitamatult täitma sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitselisi ülesandeid. Valitsus võib kehtestada ja kohaldada sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piiravaid meetmeid. Sõjaseisukorraga kaasnev kaitseväe mobilisatsioon ja demobilisatsioon on sisult täitevkorraldav tegevus, mille teostamine lasub valitsusel ja kaitseväe juhtkonnal.

18) Vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust

Armuandmine on riigipea suveräänide aegadest tuntud privileeg. Seda kasutatakse paljudes, sh Euroopa riikides.⁵³ Riigipea poliitikaülesus tagab armuandmise mittepoliitilistel motiividel. Erinevalt amnestiast, mida annab üldjuhul parlament teatud liiki kuritegusid toimepannud isikute grupile, on armuandmine individuaalne personaalne akt. Armu antakse üksikisikule tema palve põhjal ainukordseid individuaalseid asjaolusid arvestades.

Olemuselt on armuandmine moraalne, mitte juriidiline hinnang isikule ja tema teole. See on halastusakt, millega sekkutakse õigusemõistmise lõpliku otsuse puutumatusse. Et tegu on sekkumisega õigusemõistmisse, kasutatakse armuandmist üldiselt väga harvadel juhtudel ja erakordsetele asjaoludele toetudes. Armuandmisega ei seata kahtluse alla ega muudeta õigusemõistmise tulemust ja selle seaduslikkust, vaid vabastatakse isik üksnes karistuse kandmisest või kergendatakse tema karistust. Juhul kui on tegemist hiljem ilmnenud, õigusemõistmise ajal mitte teada olevate asjaoludega või kohtu ilmse veaga, kasutatakse kohtumenetluse uuendamist.

Armuandmine eeldab süüdimõistetult isiklikku taotlust (palvet) koos põhjendusega. Armuandmispalve esitamine ja menetlemine ei kergenda karistust ega vabasta süüdimõistetuid karistuse kandmisest. Viimaste aluseks on üksnes VP (Vabariigi President) asjakohane otsus. Millistel juhtudel armu anda ja milliseid asjaolusid armuandmisel arvestada või mitte arvestada, on VP (Vabariigi President) diskretsionaarne õigus. Seda riigipea piiramatut õigust on Riigikogu püüdnud ka reguleerida. Seadusandja katse Riigikohtus vaidlustanud president sai põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve menetluse tulemusel õiguse.⁵⁴ Riigikohus leidis, et seadusandja saab reguleerida armuandmise korraldust, kuid mitte selle sisu.

Armu andes võib riigipea süüdimõistetu vabastada vabaduskaotusliku karistuse kandmisest kas täielikult, osaliselt või tingimisi ning kergendada või vabastada ka muudest karistusega kaasnevatest piirangutest. Armuandmine ei kustuta karistust karistusregistrist. Riigipead nõustab armuandmistaotluste läbivaatamisel armuandmiskomisjon, kelle töö valmistab ette Vabariigi Presidendi kantselei. Selle komisjoni töökorra kehtestab VP (Vabariigi President). Komisjon võib teha VP (Vabariigi President) ettepanekuid armuandmiseks, kuid need ei ole presidendile siduvad. President ei pea põhjendama oma otsust armu anda või sellest keelduda. Armuandmise otsused on avalikud.

19) Algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise vastavalt põhiseaduse §-le 145

Õigusriiklusele omaselt ei saa ega või ükski riigi elanik ega riigiteenistuja olla väljaspool seadust. Avalikud teenistujad vastutavad samavõrd igaühega riiki ja ühiskonda kahjustavate tegude või tegevusetuste eest.

Tulenevalt eelosutatud üldpõhimõttest on Eesti riigiehituses mõnede kõrgete riigiametnike õigusliku vastutuse suhtes PSis ette nähtud erikord. Erikord on vajalik ühelt poolt selleks, et tagada nende isikute võimalikult sõltumatu ametiülesannete täitmine ning mitte jätta võimalust nende põhiseadus- ja seadusjärgsete ülesannete täitmise mõjustamiseks kriminaalmenetluslike ja -õiguslike meetmete abil poliitilistel või omakasu eesmärkidel.

PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 139 sätestab, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Erikord tema suhtes puudutab süüdistusakti koostamist, kuid ei käsitle asja edasist menetlemist prokuratuuris või kohtutes. See toimub üldises korras. Mida mõiste „kriminaalvastutus” antud juhul tähendab, avab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik)) ptk 14.

Kriminaalmenetluse algatamise õiguskantsleri suhtes otsustab riigi peaprokurör. Et õiguskantsler nimetatakse ametisse VP (Vabariigi President) ettepanekul, on kriminaalmenetluse algatamise küsimuse otsustamisel kohane VP (Vabariigi President) asjakohane informeerimine.

Menetluse jõudmisel süüdistusakti koostamise staadiumisse tuleb küsida Riigikogu luba. Lisaks eelosutatud sõltumatuse tagamise põhimõttele tingib erikorda ka asjaolu, et õiguskantsleri on ametisse nimetanud Riigikogu. Riigikogu loa taotlemiseks tutvub riigipea peaprokuröri esitatud kriminaaluurimise materjalidega. Presidendil ei ole õigust hinnata tõendeid ega vaidlustada või muuta võimaliku õigusrikkumise kvalifikatsiooni. Samas on riigipeal õigus jätta ettepanek tegemata, kui see on ilmselgelt poliitiliselt kallutatud või põhjendamatu. Presidendil on otsuse tegemiseks aega üks kuu alates taotluse saamisest. Taotluse tagasilükkamist tuleb põhjendada.

Juhul kui riigipea nõustub peaprokuröri taotlusega, peab ta Riigikogule esitama kirjaliku taotluse. Riigikogu menetleb taotlust oma RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus) §-des 150 ja 151 ja KrMS (Kriminaalmenetluse seadustik) § 380 sätestatud korras. Taotlust üle andes teeb VP (Vabariigi President) Riigikogule suulise ettekande süüdistusakti asjaolude kohta ning vastab saadikute küsimustele.

¹ Milles täpsemalt eriõigus seisnes, seda PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) ei avanud.
² Vt ka V ptk sissejuhatust ning Vabariigi Presidendi töökorra seadust. – RT (Riigi Teataja) I 2001, 43, 240.
³ Vabariigi Presidendi töökorra seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2001, 43, 240.
⁴ Saatkonnaõigust reguleerivad lähemalt välissuhtlemise seadus (VäSS (Välissuhtlemisseadus)) RT (Riigi Teataja) I 2006, 32, 248 ja välisteenistuse seadus (VäTS (Välisteenistuse seadus)) RT (Riigi Teataja) I 2006, 26, 193.
⁵ Asjakohane on eristada suursaadiku auastet ja riigi esindamist erakorralise ja täievolilise suursaadikuna. See võidakse teha ülesandeks ka suursaadiku auastet mitteomavale diplomaadile.
⁶ VäSS (Välissuhtlemisseadus) § 7 p 4.
⁷ Riigikogu valimise seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2002, 57, 355.
⁸ Vt asjakohaste PSi §-de kommentaare.
⁹ Riigikogu valimise seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2002, 57, 355.
¹⁰ Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus, § 27. – RT (Riigi Teataja) I 2002, 29, 174.
¹¹ RKKTS (Riigikogu kodu- ja töökorra seadus) § 1 lg 3 täpsustab, et kui VP (Vabariigi President) ei saa Riigikogu esimeseks istungiks kokku kutsuda, kutsub selle kokku vabariigi valimiskomisjoni esimees või tema asetäitja. See on n-ö protseduuriline varuvariant juhuks, kui riigipea on mingil välisel objektiivsel põhjusel takistatud oma ülesande täitmises.
¹² Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. – RT (Riigi Teataja) I, 02.06.2020, 9.
¹³ Presidentaalsuse perioodil Eestis 1934–1940 oli valitsusel roll Riigikogu istungjärkude kokkukutsumisel või lõpetamisel määrav. Selle pädevuse ekstreemseks näiteks võib pidada riigivanem K. Pätsi 3.10.1934. a otsust lõpetada Riigikogu erakorraline istungjärk ja teada andmine, et selles koosseisus Riigikogu enam kokku ei kutsuta.
¹⁴ Vt osutatud paragrahvide kommentaare, samuti Riigi Teataja seadust. – RT (Riigi Teataja) I 2010, 19, 101.
¹⁵ Seaduste välja kuulutamine on riigiti erinev. Nii võib Prantsusmaal president saata seaduse ühel korral tagasi parlamenti uueks läbivaatamiseks. Saksamaal võib president seadust mitte välja kuulutada, kui see on ilmselt põhiseadusega mitte kooskõlas, kusjuures see presidendi õigus on riigis sügavalt diskuteeritav.
¹⁶ Vt Birgit Aaskivi. Presidendi vetoõigus ja selle kasutamine. - R. Toomla (toim.). Presidendiraamat, lk 136–149. Riigikohtu asjakohase statistika kohaselt on VP (Vabariigi President) jätnud 01.01.2021 seisuga seaduse välja kuulutamata kokku 69 korral (vt ka § 107 lg 2 ja 152 lg 2 kommentaare).
¹⁷ Põhiseaduslikkuse kohtulikku kontrolli reguleerib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2002, 29, 174.
¹⁸ Olulisim osa neist on kajastatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses. – RT (Riigi Teataja) I 2003, 24, 148.
¹⁹ Eesti ajaloolises õiguspraktikas on seadlus tuntud kui dekreet, mida kasutas 1930. aastate autokraatias laialdaselt Konstantin Päts. Seadlusi (dekreete) andis välja ka valitsus, peamiselt küll riigikaitselistes küsimustes. Dekreedid tuli reeglina kaasallkirjastada.
²⁰ Vabariigi presidendid on seni kahel korral algatanud põhiseaduse muutmist. L. Meri tegi seda 08.10.2001, kui taotles riigipea otsevalimist ning eraldiseisva konstitutsioonikohtu loomist. Riigikogu ei tulnud Meri ettepanekuga kaasa ja eelnõu langes menetluses välja. Teise ettepaneku tegi T. H. Ilves 15.05.2007 ning see puudutas kaitseväe juhtimismudeli kooskõlla viimist parlamentaarse riigikorraldusega. Eelnõu menetles kaks Riigikogu koosseisu ning muudatus jõustus 22.07.20011.
²¹ Seadusandliku initsiatiivi õiguse kohta vt samuti Report on the Legislative Initiative. CoE Venice Commission (2008).
²² Vt A. Mõttus (peatoim.). Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Kommentaarid. Tallinn 2012.
²³ RT (Riigi Teataja) I, 27.04.2011, 1.
²⁴ Vabariigi Valitsuse seadus, § 8 p.1. – RT (Riigi Teataja) I 1995, 94, 1628.
²⁵ Omariikluse uuesti ülesehitamise algusaegadel proovis Lennart Meri esitatud kandidaadi tagasi lükata, kuid see jäi ebaõnnestunud katseks.
²⁶ Formaalselt puudub PSis otseregulatsioon ministri kodakondsuse osas, kuid see nõue on tuletatav põhiseaduse mõttest ja teistest normidest, sh PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 30 lg 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt „ametikohad riigiasutustes … täidetakse … Eesti kodanikega", lojaalsuse nõudest §-s 54 lg 1, huvide konflikti vältimise nõudest §-s 30 lg 2, samuti senisest riigiõiguslikust praktikast.
²⁷ Vt Study on the Political Involvement in Senior Staffing and on the Delineation of the Responsibilities Between Ministers and Senior Civil Servants. OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon), 2007/6.
²⁸ Avaliku teenistuse poliitilise neutraalsuse nõue on sõltuvalt riigi ajaloost, õigussüsteemist ja riikluse mudelist riigiti erinev. Briti süsteemis näiteks on see sine qua non tingimus. Vt lähemalt R. Hazell, B. Worthy, M. Glover. Civil service neutrality. – The Impact of the Freedom of Information Act on Central Government in the UK. London: Palgrave Macmillan 2010, lk 134–147.
²⁹ Teatud erisus selles osas on riigikontrolöri ja ehk ka Eesti Panga nõukogu esimehe osas, kelle ametikoht seondub sõltumatu majandus- ja rahandustegevuse kontrolliga, mille osaks on ka selle tegevuse otstarbekuse ja põhjendatuse hindamine. Et PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 78 p 12 kohaselt nimetab VP (Vabariigi President) Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse ka Eesti Panga presidendi, siis võib küsida, kas selline ühe ametkonna kahe tippjuhi samane riigiõiguslik protseduur ametisse nimetamiseks on põhjendatud.
³⁰ Avaliku teenistuse seadus, § 54 lg 1 p 1. – RT (Riigi Teataja) I, 06.07.2012, 1.
³¹ Vt M. Weber. Economy and Society – Outline of Understanding Sociology. Tübingen 1980.
³² Riigipea valitud kandidaadid ei pruugi alati kohe toetust leida. Selle üheks näiteks oli esimese õiguskantsleri ametisse nimetamine, mis võttis ettearvamatult palju aega. Hilisem seadusemuudatus (2001) seadis kandidaadi esitamiseks kindla tähtaja.
³³ Ametisse nimetamine on üksikakt, mis vormistatakse otsusena. Omariikluse taastamise päris algusaegadel nimetati ametikandjaid ametisse seadusega.
³⁴ Eesti Panga seadus. – RT (Riigi Teataja) I 1993, 28, 498.
³⁵ Regulatsioon seaduses tekkis 2000. a reaktsioonina VP (Vabariigi President) keeldumisele Eesti Panga presidenti ametisse nimetada, toetudes VP (Vabariigi President) ametivandele.
³⁶ Presidendi otsuse võib tagasilükatud kandidaat PSJKSi §-des 18 ja 19 ettenähtud korras vaidlustada.
³⁷ Riikides kasutatavad süsteemid on erinevad, ülevaateks vt näiteks P. Bovend'Eert. Recruitment and appointment of judges and justices in Europe and US: law and legal culture. – Nederlandse Vereniging voor Rechtspraak, 2018, nr 5.
³⁸ Vt kohtute seadus, § 47 lg 2. – RT (Riigi Teataja) I 2002, 64, 390.
³⁹ Riigikohtunikud nimetab ametisse Riigikogu.
⁴⁰ Teenetemärkide seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2008, 1, 7.
⁴¹ Riigipea diskretsioonist tavaõigusele toetuvates jurisdiktsioonides vt nt D. Chatterjee. Presidential Discretion. Oxford University Press 2016.
⁴² RKPJKo 18.02.1994, III-4/1-3-/94.
⁴³ Kaitseväeteenistuse seadus. – RT (Riigi Teataja) I, 10.07.2012, 1.
⁴⁴ Selle lähem kord on reguleeritud KVTS (Kaitseväeteenistuse seadus) § 21 lg 1.
⁴⁵ Rahvusvahelise suhtlemise üldise tava kohaselt suhtlevad auastmelt võrdväärsed.
⁴⁶ Välisteenistuse seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2006, 26, 193.
⁴⁷ Riigikaitse seadus. – RT (Riigi Teataja) I, 12.03.2015, 1.
⁴⁸ Vt tausta selgituseks ka V. Peep (toim.). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee. Koguteos. Tallinn: Juura 1997, lk 304. Lisaks tehti asjakohane täpsustus ja korrektsioon PSi muudatusega, vt RT (Riigi Teataja) I, 27.04.2011, 1.
⁴⁹ Erakorralise seisukorra seadus. – RT (Riigi Teataja) I 1996, 8, 165.
⁵⁰ Vt PS (Eesti Vabariigi põhiseadus) § 128 kommentaare.
⁵¹ Sõjaseisukorra täpsema regulatsiooni annab riigikaitse seadus (RiKS (Riigikaitseseadus)). – RT (Riigi Teataja) I, 12.03.2015, 1.
⁵² Vt riigivastutuse seadus. – RT (Riigi Teataja) I 2001, 47, 260.
⁵³ Näiteks Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal.
⁵⁴ RKPJKo 14.04.1998. 3-4-1-3-98. Armuandmisega seonduvat reguleerib ka ELi Nõukogu raamotsus nr 2008/909/JSK.